Missiooni eesmärk:
ära kulutada viis tundi aega järgmise kohtinguni
Missiooni toimumispaik:
Rahvusraamatukogu (infoks mitteteadjatele - ja neid on veel olemas, sest just paar nädalat tagasi kohtusin ühe sellisega - see asub Tõnismäel)
Missiooni kontrollpunktid:
a) toimetada oma kogumiku mustandit
b) kohtuda Dastiniga, keda pole juba sada aastat näinud
c) kirjutada lühijutt (et ülesanne liiga kerge ei oleks, teha seda ürgsel viisil, kasutades alt poest ostetus kahekroonist pastakat ja kroon-viiekümnest joonelist vihikut)
d) kohtuda Malcolm Lincolniga ja tutvustada talle oma kogumiku ülesehitust, kuna üks tema lugudest tuleb ka minu raamatusse.
e) juua tühjaks pudel Värskat ja tõmmata viis sigaretti.
f) saavutada kella viieks meeleolu, et päev läks korda.
Missiooni algusaeg:
kohe
laupäev, 15. november 2008
kolmapäev, 12. november 2008
... Ei viitsi pealkirjastada ...
... Laisk nagu porikärbes ... Kuna viimane öö oli unetu, magada sai vaid pool tundi, ja tänane päev on kogu aeg ringi kihutatud, on praeguseks hetkeks jõud üsna otsakorral. Vaid Carlsbergi rohelises pudelis toodang annab veel põhjust silmi lahti hoida.
Sain täna kätte mustandid ja tundub, et järgmine kogumik tuleb paksem kavandatust. Fonti väiksemaks tehes mahutasin praeguse materjali küll 125 leheküljele ära, aga kuna praegusele materjalile peaks veel lisanduma vähemalt üks miniatuur ja üks novell, siis tuleb asi ikkagi mahukam loodetust.
Praegu peab aga vist magama keerama, sest homne tõotab taas kiire päev tulla...
Sain täna kätte mustandid ja tundub, et järgmine kogumik tuleb paksem kavandatust. Fonti väiksemaks tehes mahutasin praeguse materjali küll 125 leheküljele ära, aga kuna praegusele materjalile peaks veel lisanduma vähemalt üks miniatuur ja üks novell, siis tuleb asi ikkagi mahukam loodetust.
Praegu peab aga vist magama keerama, sest homne tõotab taas kiire päev tulla...
varahommikune pärast unetut ööd
mu elust
järel vaid on killud
ja unistustest
ainult šlakk
kuid sõnu
paberile pillun
see minu keeli
vastuhakk
..
järel vaid on killud
ja unistustest
ainult šlakk
kuid sõnu
paberile pillun
see minu keeli
vastuhakk
..
teisipäev, 11. november 2008
Neetult lahe elu!
Iroonia on kihvt, eriti veel elus esinev...
Kolm aastat tagasi olin omadega täiesti nullis. Hakkasin oma elu taaskord üles ehitama. Hea oli see, et oli sõber, kes ulatas abikäe.
Toona sõitis ta mingi suure tuunitud bemariga, kust edasi liikus juba Porschede poole. Tema äri läks ülesmäge ja nii tihti käis ta mullegi erinevaid võimalusi pakkumas. Kohtusin ka tema tuttavaga, kes ei elanud sugugi kehvemini. Toona lükkasin kõik tema pakkumised tagasi, soovides oma elu ise, teiste abita üles ehitada. Pealegi poleks tema pakutu mulle võimaldanud enam aega oma suurimate hobide jaoks. Hakkasin tasapisi ise ronima, jälgides silmanurgast pisikese kadedusega, kui kiiresti nemad tõusid.
Möödunud kevadel pani minevik mulle lataka kuklasse. Kaotasin kõik, mille olin saavutanud ja hetkel on menetluses iseenda pankrotti kuulutamine.
Täna kohtusime uuesti kolmekesi, ühes Sikupilli keskuse paljudest söögikohtadest. Nad tahtsid minult küsida, kuidas käib see füüsilise isiku pankroti väljakuulutamine. Mõlemad soovivad seda. Vaatasin neile uskumatul pilgul otsa, sest olin läbi akna näinud Q7-t, millega nad olid kohale sõitnud. Aga jah - majanduslangus oli neidki kõvasti tabanud.
Kerge muigega ütlesin neile, et nüüd kukume ikkagi koos. Ainsa vahega, et minu kukkumine oli tunduvalt madalamalt. Ja - ka pehmem, sest hoolimata järjekordsest majanduslikust põrumisest (viies või kuues mu elu jooksul) olen suutnud oma hobid nii kaugele viia, et saan vähemalt lapsepõlveunistuste täitumise lähiajal ette näidata.
Ja siis ütles sõber, keda ma väga austan, et ta kadestab mind. Küsisin, miks. Vastus oli lihtne - et olin suutnud oma karjääri kõrvalt suutnud leida ka aega oma tegelike soovidega tegelemiseks samas, kui tema oli kõik need aastad vaid raha nimel rabanud.
Kurb... Kuid rõõmsama tooni andis teadmine, et vähemalt kellegi arvates olen ma viimastel aastatel õiges suunas liikunud...
PS Siin ei ole kahjurõõmu, mitte üks raas, sest usun, et viimaks ometi saabub mulle võimalus hakata tasuma kõike seda abi, mida sõber mulle osutanud on...
Toona sõitis ta mingi suure tuunitud bemariga, kust edasi liikus juba Porschede poole. Tema äri läks ülesmäge ja nii tihti käis ta mullegi erinevaid võimalusi pakkumas. Kohtusin ka tema tuttavaga, kes ei elanud sugugi kehvemini. Toona lükkasin kõik tema pakkumised tagasi, soovides oma elu ise, teiste abita üles ehitada. Pealegi poleks tema pakutu mulle võimaldanud enam aega oma suurimate hobide jaoks. Hakkasin tasapisi ise ronima, jälgides silmanurgast pisikese kadedusega, kui kiiresti nemad tõusid.
Möödunud kevadel pani minevik mulle lataka kuklasse. Kaotasin kõik, mille olin saavutanud ja hetkel on menetluses iseenda pankrotti kuulutamine.
Täna kohtusime uuesti kolmekesi, ühes Sikupilli keskuse paljudest söögikohtadest. Nad tahtsid minult küsida, kuidas käib see füüsilise isiku pankroti väljakuulutamine. Mõlemad soovivad seda. Vaatasin neile uskumatul pilgul otsa, sest olin läbi akna näinud Q7-t, millega nad olid kohale sõitnud. Aga jah - majanduslangus oli neidki kõvasti tabanud.
Kerge muigega ütlesin neile, et nüüd kukume ikkagi koos. Ainsa vahega, et minu kukkumine oli tunduvalt madalamalt. Ja - ka pehmem, sest hoolimata järjekordsest majanduslikust põrumisest (viies või kuues mu elu jooksul) olen suutnud oma hobid nii kaugele viia, et saan vähemalt lapsepõlveunistuste täitumise lähiajal ette näidata.
Ja siis ütles sõber, keda ma väga austan, et ta kadestab mind. Küsisin, miks. Vastus oli lihtne - et olin suutnud oma karjääri kõrvalt suutnud leida ka aega oma tegelike soovidega tegelemiseks samas, kui tema oli kõik need aastad vaid raha nimel rabanud.
Kurb... Kuid rõõmsama tooni andis teadmine, et vähemalt kellegi arvates olen ma viimastel aastatel õiges suunas liikunud...
PS Siin ei ole kahjurõõmu, mitte üks raas, sest usun, et viimaks ometi saabub mulle võimalus hakata tasuma kõike seda abi, mida sõber mulle osutanud on...
esmaspäev, 10. november 2008
Šokeeritud...
Istun siis rahulikult, süvenenuna oma mõtetesse, et kust ja mida varsti süüa hankida, kui rõduuks avaneb ja ta rõdule astub. Heh - ja mina lootsin siit rahu ja vaikust leida! Tobu! Ma oleks pidanud aimama, et ta tuleb...
Alul käitus ta suht normaalselt: süütas oma sigareti ja rõdul edasi-tagasi lonkides mürgitas ta oma kopsusid. Nii suur tahtmine oli tähendusrikkalt köhatada, et ta ei ole siin ikkagi üksi, aga kas ta kuulanuks? Vaevalt. Temasugused ei kuula kunagi. Pealegi heitis ta mulle üksikuid mõtlikke pilke. Mõtlesin juba korraks lahkumisele, aga seda tehes oleks ma teda kindlasti puudutanud, mida ma aga kohe üldse ei tahtnud.
Siis - täiesti ootamatult - kükitas ta minu ette maha ja vaatas mulle pingsalt silma, sigaret suunurgas tilpnemas. Pilgutasin ehmunult silmi, sest ei teadnud, mida temalt oodata. Ta vaatas ja vaatas ja vaatas ning siis, ühtki sõna lausumata tõstis ta mu omale sülle ja hakkas mu pead paitama.
Väristasin end, kuid vastuhakuks olin liiga kohkunud. Lasin sel sündida, sest ma teadsin teda endast palju tugevama olevat. See oli isegi omamoodi... Paremat leidmata kasutaksin vist sõna 'meeldiv'...
Sama järsku, kui ta mind haaranud oli, asetas ta minu ka tagasi mu endisele kohale, viskas sigareti tuhatoosi ja lahkus. Segadus valdas mu mõtteid, juba pähekerkinud ideed söögist olid haihtunud. Mõtisklesin tema motiivide üle.
Ja järsku avanes uks taas ning ta naases, käes kaamera ja hakkas minust pilte klõpsima. Üks neist on siia alla lisatud.
No saa siis neist inimestest aru, onju?!
Alul käitus ta suht normaalselt: süütas oma sigareti ja rõdul edasi-tagasi lonkides mürgitas ta oma kopsusid. Nii suur tahtmine oli tähendusrikkalt köhatada, et ta ei ole siin ikkagi üksi, aga kas ta kuulanuks? Vaevalt. Temasugused ei kuula kunagi. Pealegi heitis ta mulle üksikuid mõtlikke pilke. Mõtlesin juba korraks lahkumisele, aga seda tehes oleks ma teda kindlasti puudutanud, mida ma aga kohe üldse ei tahtnud.
Siis - täiesti ootamatult - kükitas ta minu ette maha ja vaatas mulle pingsalt silma, sigaret suunurgas tilpnemas. Pilgutasin ehmunult silmi, sest ei teadnud, mida temalt oodata. Ta vaatas ja vaatas ja vaatas ning siis, ühtki sõna lausumata tõstis ta mu omale sülle ja hakkas mu pead paitama.
Väristasin end, kuid vastuhakuks olin liiga kohkunud. Lasin sel sündida, sest ma teadsin teda endast palju tugevama olevat. See oli isegi omamoodi... Paremat leidmata kasutaksin vist sõna 'meeldiv'...
Sama järsku, kui ta mind haaranud oli, asetas ta minu ka tagasi mu endisele kohale, viskas sigareti tuhatoosi ja lahkus. Segadus valdas mu mõtteid, juba pähekerkinud ideed söögist olid haihtunud. Mõtisklesin tema motiivide üle.
Ja järsku avanes uks taas ning ta naases, käes kaamera ja hakkas minust pilte klõpsima. Üks neist on siia alla lisatud.
No saa siis neist inimestest aru, onju?!
pühapäev, 9. november 2008
Fantaasiavaene õhtupoolik
Rõdul suitsu tehes hakkasid silma väikesed grimmeritud elukad, kes tasahilju ümber maja jooksid, kätes kotid, kuhu loodetakse täidet. Minnakse võõraste uste taha, lauldakse, vahel ka tantsitakse ja nii need kommid, küpsised ja viimasel ajal ka sularahapaberid tulevadki. Lastel oleks hea elu, kui selliseid päevi aastas rohkem oleks.
Samas oleks see veel parem, kui nad sel päeval saaksid ajas tagasi minna - nii aastat viisteist või kakskümmend - kui kortermajade välisustel ei olnud fonolukke ja sai probleemitult iga pahaaimamatu korteriomaniku uksekella piinata nii kaua, kuni uks viimaks tüdinud näoga lahti tehakse. Sellised tüdinud võõrustajad olid tavaliselt kõige magusamateks ohvriteks - neil ei olnud kunagi komme varuks ostetud ja siis pidid nad traditsioonide eiramise eest karistuseks oma rahakotti kergendama.
Tol ammusel ajal, kui isegi sai veel kahel õhtul aastas koleda näoga ringi joostud, siis oli meil aastast aastasse sama löögirühm. Kahel poisil olid seljakotid magusa tarbeks, ühel rahakott, kuhu 'sulli' koguda ja neljandaks liikmeks oli tavaliselt klassiõde, sest keegi pidi ju vajadusel ka laulma või tantsu lööma. Meie, poisid, seda ei osanud, seepärast valisimegi hoolikalt kohti, kus meist tahetaks võimalikult ruttu ja hääletult lahti saada.
Parimaks aastaks jäigi vist kolmanda klassi sügis, kui meie edumeelse röövretke tulemuseks langes kolm seljakotti magusat (käisime kodus tühjendamas vahepeal) ja peaaegu viiskümmend rubla - pea pool tolleaegsest keskmisest palgast. Vedas tookord seepärast, et mu tolleaegne rühmakaaslane oli kõigile tuntud kraaka ja nii sai vähem organiseeritumaid gruppe suurtest majadest eemale hirmutatud. Traditsioonid traditsioonideks, aga äris ei tuntud sõprust juba sellel kaugel ajal.
Lisaks korralikule teenistusele saime järgmistel päevadel kooliski veel tavalisest suuremat populaarsust nautida, sest ranitsas olevad kommid lõhnasid hästi ja vahetunnil jäätiseputkasse joostes tekkis juurde nii mõnigi uus sõber, kes oli 'kogemata' vanemate antud taskuraha koju jätnud.
Jah - kauged ajad, toredad ajad... Nostalgia lööb pea kohal laineid kokku ning kui mõni minut tagasi pahaaimamatult ukse avasin, avastasin sealt kamba väikeseid hernehirmutisi, kes olid end kuidagi fonolukust mööda nihverdanud. Nad jõudsid juba suud lahti teha, aga ma vaigistasin need pisikesed paharetid käeviipega - esiteks on mulle elevant kõrva peale astunud ja ma ei jaga muusikast midagi, teiseks ei tahtnud ma olla ainus loll trepikojas, kes ust avades üllatuse osalise saab - usun, et väikeste Martide laul või jorin või joodeldus oleks trepikojas piisava hoiatushelinana kajanud. Leidsin rahakotist enam-vähem sobiva summa ja sulgesin ukse, jäädes ise kahjurõõmsa muigega ootama. Ja mitte asjatult. Peagi kuulsin ukseavamis klõpsu ja seejärel rõõmsameelset "Laske mardid uksest sisse..."
Ilus... Vähemalt keegi veel...
Paras... :D
Tol ammusel ajal, kui isegi sai veel kahel õhtul aastas koleda näoga ringi joostud, siis oli meil aastast aastasse sama löögirühm. Kahel poisil olid seljakotid magusa tarbeks, ühel rahakott, kuhu 'sulli' koguda ja neljandaks liikmeks oli tavaliselt klassiõde, sest keegi pidi ju vajadusel ka laulma või tantsu lööma. Meie, poisid, seda ei osanud, seepärast valisimegi hoolikalt kohti, kus meist tahetaks võimalikult ruttu ja hääletult lahti saada.
Parimaks aastaks jäigi vist kolmanda klassi sügis, kui meie edumeelse röövretke tulemuseks langes kolm seljakotti magusat (käisime kodus tühjendamas vahepeal) ja peaaegu viiskümmend rubla - pea pool tolleaegsest keskmisest palgast. Vedas tookord seepärast, et mu tolleaegne rühmakaaslane oli kõigile tuntud kraaka ja nii sai vähem organiseeritumaid gruppe suurtest majadest eemale hirmutatud. Traditsioonid traditsioonideks, aga äris ei tuntud sõprust juba sellel kaugel ajal.
Lisaks korralikule teenistusele saime järgmistel päevadel kooliski veel tavalisest suuremat populaarsust nautida, sest ranitsas olevad kommid lõhnasid hästi ja vahetunnil jäätiseputkasse joostes tekkis juurde nii mõnigi uus sõber, kes oli 'kogemata' vanemate antud taskuraha koju jätnud.
Jah - kauged ajad, toredad ajad... Nostalgia lööb pea kohal laineid kokku ning kui mõni minut tagasi pahaaimamatult ukse avasin, avastasin sealt kamba väikeseid hernehirmutisi, kes olid end kuidagi fonolukust mööda nihverdanud. Nad jõudsid juba suud lahti teha, aga ma vaigistasin need pisikesed paharetid käeviipega - esiteks on mulle elevant kõrva peale astunud ja ma ei jaga muusikast midagi, teiseks ei tahtnud ma olla ainus loll trepikojas, kes ust avades üllatuse osalise saab - usun, et väikeste Martide laul või jorin või joodeldus oleks trepikojas piisava hoiatushelinana kajanud. Leidsin rahakotist enam-vähem sobiva summa ja sulgesin ukse, jäädes ise kahjurõõmsa muigega ootama. Ja mitte asjatult. Peagi kuulsin ukseavamis klõpsu ja seejärel rõõmsameelset "Laske mardid uksest sisse..."
Ilus... Vähemalt keegi veel...
Paras... :D
laupäev, 8. november 2008
tervitused kolmele...
Tasa vajuvad päevad õhtusse, tasa kaovad hetked, mida nii väga tahaks veel endaga hoida. Mõnikord jäävad päevadest ilusad, mõnikord mitte just kõige paremad mälestused. Siiski - hoolimata kõigest - tahaks alles hoida ka neid kõige halvemaid aegu, sest ka need on osake sellest, mis on toonud mind praegusesse hetke. Siia, õhtusse, selle arvutiekraani ette...
Kohtumised tundmatuga, kohtumised tuttavaga - päevast päeva. Ja ometi - midagi ei muutu. Samasus valitseb.
Kuulan jutte, kuidas minu mineviku armsates paikades toimuvad muutused on hakanud kõike ilusat pea peale pöörama; kuidas sõbralikkus asendub tasapisi intriigitsemiste ja halvasti varjatud sarkasmiga. Kuulan jutte ja mõtlen, kas oleksin ise ehk saanud midagi teisiti teha. Kas oleks see olukorda leevendanud või vastupidi - tulle veelgi õli lisanud? Ei tea. Ainult oletused. Ent need oletused ei muuda enam seda järjekordset pettumist inimeste tegelikus olemuses. Miks, kurat, ei mõisteta prioriteete, miks otsitakse ajutisi, esiti kergemana näivaid lahendusi? Ei ole tegemist ju rumalatega.
Kas jälle olen inimesi hinnates eksinud, püüdes neid nii väga läbi roosade prillide näha, et olengi seda kujutlust uskuma jäänud? Kuidas muidu jäänuks varem märkamata kogu see võimuiha, argus, pugejalikkus, silmakirjalikkus? Ja siit tuleb taas vana ja tuttav küsimus:
Miks ei jätku inimestel julgust oma arvamusi näkku öelda?
Kui selline julgus puudub, siis võiks jätkuda ka eneseaustust, et mitte rääkida selja taga siis, kui kõnealune on juba tükk aega tagasi lahkunud. Kellest jätab selline jutt halva mulje - kas tagarääkijast või -räägitavast?
Ja pseudomälestused - milleks need? Kas tõesti muudavad need kergemaks läbielatu unustamist, kaotusega leppimist? Miks hakata otsima ja nägema sarnasusi seal, kus neid pole kunagi olnudki? Milleks koondada kogu tähelepanu sellele, kuidas maailma oma mälestustega sobitada selle asemel, et tõele näkku vaadata ja tunnistada, et hei! - mind on petetud, mulle on valetatud, mulle on räägitud asju, millel ei ole katet. Kas maailmale ja reaalsusele katteloori pealetõmbamine ikka aitab? Lõpuks saab tõelisus ikkagi meid kõiki kätte...
Miks pidada tagantjärele armastuseks seda, milles tundeid pole kunagi isegi teeseldud, kus on alati välditud kohtumisi, tuues vabandusi, mis juba esimesest sõnast alates tunduvad nii uskumatud? Milleks luua roosasid pilvi minevikku ajal, kui tuleks praeguse eluga edasi minna? Mida veel oodata? Mida loota? Miks loota, kui arvamused inimesest on pea peale pööratud???
Ent ikkagi loob täiesti inimlik haigetsaamise kartus kujutluspilte ka siis, kui valu ise on juba unustatud, kui leppimine karmi reaalsusega saabunud, kui elu on oma naeratava maski eest rebinud.
Võib-olla võtaks need kõverpeeglid seinalt ja viskaks need maha, kus need puruneksid tuhandeteks pisikesteks kildudeks, mille saaks harja ja kühvliga kenasti ajaloo prügikasti visata...
Jah - mul on süümekad mõne asja pärast, mida ma tegin, ent need ei ole nende ilusate valede pärast, mida te ise nii väga kuulda tahtsite. Valede pärast ei saagi süümekaid olla, sest nagu hiljem toimunu näitas, ei olnudki mingit eetilist ega loogilist põhjust teile tõtt rääkida...
Te poleks tõega midagi teha osanud.
Lihtne...
Kohtumised tundmatuga, kohtumised tuttavaga - päevast päeva. Ja ometi - midagi ei muutu. Samasus valitseb.
Kuulan jutte, kuidas minu mineviku armsates paikades toimuvad muutused on hakanud kõike ilusat pea peale pöörama; kuidas sõbralikkus asendub tasapisi intriigitsemiste ja halvasti varjatud sarkasmiga. Kuulan jutte ja mõtlen, kas oleksin ise ehk saanud midagi teisiti teha. Kas oleks see olukorda leevendanud või vastupidi - tulle veelgi õli lisanud? Ei tea. Ainult oletused. Ent need oletused ei muuda enam seda järjekordset pettumist inimeste tegelikus olemuses. Miks, kurat, ei mõisteta prioriteete, miks otsitakse ajutisi, esiti kergemana näivaid lahendusi? Ei ole tegemist ju rumalatega.
Kas jälle olen inimesi hinnates eksinud, püüdes neid nii väga läbi roosade prillide näha, et olengi seda kujutlust uskuma jäänud? Kuidas muidu jäänuks varem märkamata kogu see võimuiha, argus, pugejalikkus, silmakirjalikkus? Ja siit tuleb taas vana ja tuttav küsimus:
Miks ei jätku inimestel julgust oma arvamusi näkku öelda?
Kui selline julgus puudub, siis võiks jätkuda ka eneseaustust, et mitte rääkida selja taga siis, kui kõnealune on juba tükk aega tagasi lahkunud. Kellest jätab selline jutt halva mulje - kas tagarääkijast või -räägitavast?
Ja pseudomälestused - milleks need? Kas tõesti muudavad need kergemaks läbielatu unustamist, kaotusega leppimist? Miks hakata otsima ja nägema sarnasusi seal, kus neid pole kunagi olnudki? Milleks koondada kogu tähelepanu sellele, kuidas maailma oma mälestustega sobitada selle asemel, et tõele näkku vaadata ja tunnistada, et hei! - mind on petetud, mulle on valetatud, mulle on räägitud asju, millel ei ole katet. Kas maailmale ja reaalsusele katteloori pealetõmbamine ikka aitab? Lõpuks saab tõelisus ikkagi meid kõiki kätte...
Miks pidada tagantjärele armastuseks seda, milles tundeid pole kunagi isegi teeseldud, kus on alati välditud kohtumisi, tuues vabandusi, mis juba esimesest sõnast alates tunduvad nii uskumatud? Milleks luua roosasid pilvi minevikku ajal, kui tuleks praeguse eluga edasi minna? Mida veel oodata? Mida loota? Miks loota, kui arvamused inimesest on pea peale pööratud???
Ent ikkagi loob täiesti inimlik haigetsaamise kartus kujutluspilte ka siis, kui valu ise on juba unustatud, kui leppimine karmi reaalsusega saabunud, kui elu on oma naeratava maski eest rebinud.
Võib-olla võtaks need kõverpeeglid seinalt ja viskaks need maha, kus need puruneksid tuhandeteks pisikesteks kildudeks, mille saaks harja ja kühvliga kenasti ajaloo prügikasti visata...
Jah - mul on süümekad mõne asja pärast, mida ma tegin, ent need ei ole nende ilusate valede pärast, mida te ise nii väga kuulda tahtsite. Valede pärast ei saagi süümekaid olla, sest nagu hiljem toimunu näitas, ei olnudki mingit eetilist ega loogilist põhjust teile tõtt rääkida...
Te poleks tõega midagi teha osanud.
Lihtne...
reede, 7. november 2008
segadus
Kuidas mõista mõtteid, mis täna hommikul peas ringlevad? Kuidas olla nii, et mõtted möödunud ööst ja tähtedest ja kuust ja märja lehevaiba alla mattunud vanast mõisapargist laseks elada elu, mis jääb väljapoole muinasjuttu, mis on viimase pooletist kuu jooksul mu elu nii kindlalt oma haardesse võtnud, et päevasel ajal Tallinna tänavail ringi käies näib kogu see ümbritsev elu, sellega kaasnev kiirustamine ja sagin täieliku unenäona, kontekstist väljarebitud lõiguna mõne ulmekirjaniku utoopilist paralleelreaalsust kirjeldavast teosest?
Alexela, Adidas, Viru Keskus, Järve Selver - nii tähenduseta tunduvad kõik need tänavail säravad reklaamid, nii kohatud oma vormides, välimuses, asukohas. Nii ebareaalsed, et näivad unenäona. R-Kioskist sigarette ostes tuleb näole totter naeratus, millele müüjatar vastab muretseva, küsiva pilguga. Kurat! - isegi mu armas päkapikk Paul näib praegusel hetkel reaalsema isikuna, kui see sinist kitlit kandev tädike teiselpool klaasi.
Süütan sigareti ja jalutan edasi. Inimesed mööduvad minust, ma näen vaid nende varje - neid ei ole olemas, kuigi mu mõistus üritab end läbi selle südame poolt loodud udumassi võimule pressida. Jõuetud katsed, pingutused. Süda kilkab rõõmust, meenutades seda silmapaari, mis mulle nii pingsalt otsa vaatas - ja udu pakseneb. Reaalsus kaugeneb veelgi, muinasjutt muutub veelgi tõelisemaks...
Sa küsisid, kas see jääb kestma. Kuidas teisiti see saakski?! Pigem võiks küsida, kas reaalsus jääb kestma - sellele küsimusele vastates hakkaksin kõhklema. Kolmkümmend üks aastat elu selles niinimetatud reaalsuses - ja poolteist viimast kuud on pannud mind tõsiselt kahtlema selle olemasolus.
Ja ometi - kusagil ma ju kirjutan neid ridu, kusagil ilmuvad need sinu silme ette, kusagil sa loed neid. Mis koht see selline on? Kas tõesti on see kui savikamakas, millest peame oma tunnetega vormima just sellise maailma, milles me saaksime olla sama õnnelikud, kui oleme oma muinasjutus?
Kusagil budistlikust raamatust jäi mul kunagi meelde mõte - ära püüa kujundada maailma enda järgi, püüa ennast kujundada maailma järgi. Päris pikalt pidasin seda mõtet õigeks, uskudes selles peituvasse tõeterasse. Nüüd kahtlen... Nagu kõiges muuski viimase aja jooksul toimunu tagajärjel...
Sest kuidas, kurat, ma saaksin kujuneda millegi järgi, mis on kadunud, moondunud vaid materjaliks, vormituks, oodates kunstniku kätt?
Alexela, Adidas, Viru Keskus, Järve Selver - nii tähenduseta tunduvad kõik need tänavail säravad reklaamid, nii kohatud oma vormides, välimuses, asukohas. Nii ebareaalsed, et näivad unenäona. R-Kioskist sigarette ostes tuleb näole totter naeratus, millele müüjatar vastab muretseva, küsiva pilguga. Kurat! - isegi mu armas päkapikk Paul näib praegusel hetkel reaalsema isikuna, kui see sinist kitlit kandev tädike teiselpool klaasi.
Süütan sigareti ja jalutan edasi. Inimesed mööduvad minust, ma näen vaid nende varje - neid ei ole olemas, kuigi mu mõistus üritab end läbi selle südame poolt loodud udumassi võimule pressida. Jõuetud katsed, pingutused. Süda kilkab rõõmust, meenutades seda silmapaari, mis mulle nii pingsalt otsa vaatas - ja udu pakseneb. Reaalsus kaugeneb veelgi, muinasjutt muutub veelgi tõelisemaks...
Sa küsisid, kas see jääb kestma. Kuidas teisiti see saakski?! Pigem võiks küsida, kas reaalsus jääb kestma - sellele küsimusele vastates hakkaksin kõhklema. Kolmkümmend üks aastat elu selles niinimetatud reaalsuses - ja poolteist viimast kuud on pannud mind tõsiselt kahtlema selle olemasolus.
Ja ometi - kusagil ma ju kirjutan neid ridu, kusagil ilmuvad need sinu silme ette, kusagil sa loed neid. Mis koht see selline on? Kas tõesti on see kui savikamakas, millest peame oma tunnetega vormima just sellise maailma, milles me saaksime olla sama õnnelikud, kui oleme oma muinasjutus?
Kusagil budistlikust raamatust jäi mul kunagi meelde mõte - ära püüa kujundada maailma enda järgi, püüa ennast kujundada maailma järgi. Päris pikalt pidasin seda mõtet õigeks, uskudes selles peituvasse tõeterasse. Nüüd kahtlen... Nagu kõiges muuski viimase aja jooksul toimunu tagajärjel...
Sest kuidas, kurat, ma saaksin kujuneda millegi järgi, mis on kadunud, moondunud vaid materjaliks, vormituks, oodates kunstniku kätt?
kolmapäev, 5. november 2008
Jipiajee, m*****f****r! (Inspireerituna John McClane'ist)
Et siis väikese infona blogisse, et sain oma kogumikule ISBN-i kätte... Materjal on koos, kakskümmend viis enda lugu, ja sinna juurde veel kolm teost tuttavatelt autoritelt. Eesmärgiks loomulikult pugemine, et nad mind ka oma tulevastes avaldustes ära mainisid/tsiteeriksid/avaldaksid... Lootus pidavat ju viimasena otsad andma. Kokku saab materjali kaante vahele siis umbes 125 lehekülje jagu - see teeb kaks korda rohkem materjali, kui oli seda esimeses. Õnneks on seekordsed tekstid ka natuke paremad juba...
Rõõmutuhin kadus, sest nüüd tuleb taas tööle hakata. Vaatan seda eesolevat paberikuhja, mis ähvardab mind tõsise, vähemalt viietunnise trükkimisega ja loodan, et näpud õhtuse pokriturniiri ajaks veel hiirelt õigeid klahve suudavad vajutada.
Hmm... "Publish Post"... ok...
****
ISBN 978-9949-18-164-3
Rõõmutuhin kadus, sest nüüd tuleb taas tööle hakata. Vaatan seda eesolevat paberikuhja, mis ähvardab mind tõsise, vähemalt viietunnise trükkimisega ja loodan, et näpud õhtuse pokriturniiri ajaks veel hiirelt õigeid klahve suudavad vajutada.
Hmm... "Publish Post"... ok...
****
ISBN 978-9949-18-164-3
Köiteandmed : kõvad kaaned
Jaemüügihind (koos käibemaksuga) või tasuta: 180
1. Autor / toimetaja / koostaja: Perekonnanimi : W. Hocares
Pealkiri: Laastudest edasi
Alapealkiri: II kogumik
Originaali keel, st mis keelest on tõlgitud (täita ainult tõlkeraamatu korral): eesti,
Mitmes trükk: 1
Maht (lk.): 125
Formaat (kõrgus cm): 22
Trükiarv: 300
Ilmumisaeg (kuu, aasta): veebruar 2009
Märksõnad: ilukirjandus,
IP aadress: IP: 80.235.32.187
teisipäev, 4. november 2008
Hirm
Inimeste saatus on kummaline. Nad kõnnivad tänavatel ajades oma argipäevaseid asju, nad istuvad kodus teleka ees, nad sõidavad lastega loomaaeda või lõbustusparki, nad päevitavad rannas ja ühelgi hetkel ei või nad olla kindlad oma järgmises minutis. Nad vaid arvavad, et nad on. Petlik kindlustunne järgmise päeva suhtes laseb neil tunda end vabalt, ent nad ju eksivad. Nad ei tea seda, aga nad eksivad.
Mina kõnnin nendega samadel tänavatel, vaatan õhtuti neidsamu teleprogramme ja võtan mõnikord sama päikest, kuid mina tajun saatuse ettemääratust paremini kui keegi teine. Ma olen näinud saatuse kummalisi keerdkäike ja seepärast ei ole ma kindel isegi oma järgmises hingetõmbes. Iga hetk mu elust on täidetud kartusega, et see võib olla viimane.
Jah, ka praegu, kui ma istun siin pargipingil, ei või ma olla kindel, et kuskilt ei ilmu välja mõni segane mõrtsukas, kes ei hooli mitte millestki peale oma luulude. Mul ei ole paranoia, ma ei ole haige, ma olen näinud , kuidas asjad käivad. Ma olen seda näinud ja väga lähedalt.
Ma armastasin kunagi üht naist. Ma armastasin teda rohkem kui midagi muud siin maailmas. Me olime pikalt koos olnud, ta ootas minult last. Me läksime lahku ühes suures kaubanduskeskuses, leppinud kokku kohtuda auto juures. Ta astus eskalaatorile. Ta oli minust vaevalt viie meetri kaugusel, kui üks turvamehe eest põgenev taskuvaras teda tõukas. Kui ta korrus allpool lõpuks peatus - trepp oli selle neetud saatuse tahtel sellel hetkel tühi -, oli ta juba surnud.
Ma olen näinud saatust väga lähedalt ja ma vihkan seda. See ei ole vähimalgi määral õiglane. See ei ole aus. Aga inimesed ei mõista seda, pidades end surematuteks. Nad on rumalad.
Need kaks noort - neiu ja noormees -, kes embavad teineteist mõne meetri kaugusel minust, on lollimad kui nad arvata oskavad. Teineteisest lahkudes lepivad nad kokku uue kohtumise.
"Rumalad!" tahaksin ma neile karjuda. "Rumalad! Teie ei või iial teada, kas te kohtute veel. Ärge jätke teineteist, nautige oma õnne ja armastust! Nautige, kuniks on veel aega!"
Kõike seda tahaksin ma neile karjuda, aga ma ei tee seda. Ma tean, et nad peaksid mind hulluks. Ma ei tee seda, tõusen ja hakkan minema. Noormees läheb minuga samas suunas.
Mulle tundub imelik, et inimesed ei ole veel teadvustanud oma elu ebakindlust. Ometi toimub iga päev nii palju õnnetusi, mida keegi ei oska ette näha. Nad peaksid elama ettevaatlikumalt, peaksid õppima hindama iga hetke ja seda viimse võimaluseni nautima. Aga nad ei tee seda.
Noormees on pööranud minuga samasse kõrvaltänavasse. Peale meie ei ole siin kedagi. Vaatan hirmunult ringi, kas tõesti pole siin kedagi, kes võiks appi tulla. Ei. Tänav on tühi. Tühi ja kitsas.
Tunnen endas kasvavat hirmu. Noormehe sammud kajavad kitsal tänaval. Heidan ümbrusele veel ühe abiotsiva pilgu. tühjus. Kitsikus. Ainult mina ja tema. Ma kardan meeletult, üle mu keha käivad tugevad värinad. Hirm muutub võimatuks.
Haaran põuest summutiga püstoli ja jõudnud enda ees kõndivast noormehest mõne meetri kaugusele, tulistan talle kiiresti kaks kuuli kuklasse.
Ta kukub hääletult. Munakivid tema pea ümber värvuvad kiiresti punaseks.
"See on saatus," sosistan temast möödudes. "See polnud mina, see oli saatus." Kõnnin edasi. Tänav on tühi. Ma kardan. Ühest majast väljub vanem naisterahvas. Surun püstoli tugevamalt pihku. Mul on hirm.
Mina kõnnin nendega samadel tänavatel, vaatan õhtuti neidsamu teleprogramme ja võtan mõnikord sama päikest, kuid mina tajun saatuse ettemääratust paremini kui keegi teine. Ma olen näinud saatuse kummalisi keerdkäike ja seepärast ei ole ma kindel isegi oma järgmises hingetõmbes. Iga hetk mu elust on täidetud kartusega, et see võib olla viimane.
Jah, ka praegu, kui ma istun siin pargipingil, ei või ma olla kindel, et kuskilt ei ilmu välja mõni segane mõrtsukas, kes ei hooli mitte millestki peale oma luulude. Mul ei ole paranoia, ma ei ole haige, ma olen näinud , kuidas asjad käivad. Ma olen seda näinud ja väga lähedalt.
Ma armastasin kunagi üht naist. Ma armastasin teda rohkem kui midagi muud siin maailmas. Me olime pikalt koos olnud, ta ootas minult last. Me läksime lahku ühes suures kaubanduskeskuses, leppinud kokku kohtuda auto juures. Ta astus eskalaatorile. Ta oli minust vaevalt viie meetri kaugusel, kui üks turvamehe eest põgenev taskuvaras teda tõukas. Kui ta korrus allpool lõpuks peatus - trepp oli selle neetud saatuse tahtel sellel hetkel tühi -, oli ta juba surnud.
Ma olen näinud saatust väga lähedalt ja ma vihkan seda. See ei ole vähimalgi määral õiglane. See ei ole aus. Aga inimesed ei mõista seda, pidades end surematuteks. Nad on rumalad.
Need kaks noort - neiu ja noormees -, kes embavad teineteist mõne meetri kaugusel minust, on lollimad kui nad arvata oskavad. Teineteisest lahkudes lepivad nad kokku uue kohtumise.
"Rumalad!" tahaksin ma neile karjuda. "Rumalad! Teie ei või iial teada, kas te kohtute veel. Ärge jätke teineteist, nautige oma õnne ja armastust! Nautige, kuniks on veel aega!"
Kõike seda tahaksin ma neile karjuda, aga ma ei tee seda. Ma tean, et nad peaksid mind hulluks. Ma ei tee seda, tõusen ja hakkan minema. Noormees läheb minuga samas suunas.
Mulle tundub imelik, et inimesed ei ole veel teadvustanud oma elu ebakindlust. Ometi toimub iga päev nii palju õnnetusi, mida keegi ei oska ette näha. Nad peaksid elama ettevaatlikumalt, peaksid õppima hindama iga hetke ja seda viimse võimaluseni nautima. Aga nad ei tee seda.
Noormees on pööranud minuga samasse kõrvaltänavasse. Peale meie ei ole siin kedagi. Vaatan hirmunult ringi, kas tõesti pole siin kedagi, kes võiks appi tulla. Ei. Tänav on tühi. Tühi ja kitsas.
Tunnen endas kasvavat hirmu. Noormehe sammud kajavad kitsal tänaval. Heidan ümbrusele veel ühe abiotsiva pilgu. tühjus. Kitsikus. Ainult mina ja tema. Ma kardan meeletult, üle mu keha käivad tugevad värinad. Hirm muutub võimatuks.
Haaran põuest summutiga püstoli ja jõudnud enda ees kõndivast noormehest mõne meetri kaugusele, tulistan talle kiiresti kaks kuuli kuklasse.
Ta kukub hääletult. Munakivid tema pea ümber värvuvad kiiresti punaseks.
"See on saatus," sosistan temast möödudes. "See polnud mina, see oli saatus." Kõnnin edasi. Tänav on tühi. Ma kardan. Ühest majast väljub vanem naisterahvas. Surun püstoli tugevamalt pihku. Mul on hirm.
Tellimine:
Postitused (Atom)