Tüdimus

Kirjutamine on ikka üks kuradima huvitav tegevus küll. Vahepeal võib päevas 20-40 A4 täis trükkida, ja siiski on veel tunne, et näpud ei liigu piisavalt kiiresti, et tahaks veel rohkem, aga teinekord ei viitsi terve nädal oma tekstiredaktorit või blogi isegi lahti teha. Iga hommik mõtlen, et täna on see päev, aga õhtuks avastad, et tegelikult vist ikkagi ei olnud. Jama.

Tänagi pole suuremat sorti kirjutamistuju, trükingi rohkem selleks, et näpud ei unustaks klahvide asukohta.

Midagi eluraputavat pole ka vahepeal toimunud, peale selle, et kuulutasin end ametlikult töötuks ja leidsin uue töökoha - samal päeval:) Olgu - see on natuke raputav... Mõeldes toimuvale just sellest vaatepunktist, et kõikjal räägitakse, kui raske on praegu tööd leida. Otsida tuleb huviga lihtsalt...

DMND! Tahaks midagi muud...

Kummaline kokkusattumus...

Saatsin just sõbra minema ja otsustasin samas ka oma asukohta vahetada. Viienda korruse rühmaruumi asemel seitsmenda korruse üldlugemissaal. Ja siin käib mingi pisemat sorti arutelu eesti uuema kirjanduse ja kirjutajate üle, jutustajaks ja küsimustele vastajaks Karl-Martin Sinijärv ja keegi tüüp veel. Nüüd kuulangi poole kõrvaga.

Tegelikult kuulasin isegi kahe kõrvaga. Lülisin arvuti vahepeal välja ja astusin paar sammu lähemale. Sain teada, et teise tüübi nimi on Jürgen, selline kiilakas ja üritavalt asjalik. Kahjuks kaldus teema minu saabudes mälestusraamatutele kui praeguste uusprosaistide levinud trendile. Mainiti Hvostovit ja Rauda, kusjuures Mihkel Raua raamatu üht arvustust lugesin ma ise alles eile. Sõber Malcolm oli selle kirjanud ja ma ei usu, et tal selle vastu midagi on, kui ma talle nüüd osutan siin.

Aga kihvt oli kuulata ikkagi. Ma just mõtlesin sellele, et tegelikult on ka minu pooleliolev romaan omamoodi mälestusraamat, kuigi reaalselt toimunut tuleb sinna alla poole. Siiski on mõjutused päriselust. Loodan, et saan aga peamise idee selgemalt lahti selgitada, sest ma ei taha, et aasta pärast hakkaksid samad tegelased 'Tunnelit' memuaarideks nimetama. Hmm - siit siis lõi väike kirjutaja egoism välja. Grr...

Pisike kahjutunne on sees, et alles nii hilja kohale jõudsin, sest sel ajal oli põhiosa juba läbi ja vastati veel kuulajate küsimustele. Hea meelega küsinuks ka ise, aga ei teadnud, mille kohta küsida. Lollina ei tahtnud ka paista...

Ahjaa! Ivan Oravat mainiti kah:D

Surma kingitusest...

Avastasin järsku, et mu läpakakotis oli kaks vihikut, mida täitsin mais aastal 2004, kui mu Chronicles sarja suur kaustik oli täis saanud ja uut ei olnud ma jõudnud veel muretseda. Sel ajajärgul otsustasin ma kirja panna kõik oma lähedased kogemused surmaga, kõik tolleks ajaks läbielatud kaotused. Väga lühikesed lühijutud, vaid hetkeemotsioonid, mis esimese asjana pähe tulid. Ühte neist lühijuttudest olen kasutanud oma ühe parima novelli kirjutamiseks, teised olid tänaseni aja tolmukorra alla mattunud.

Mitte just need lood ise ei äratanud praegu mu tähelepanu, pigem küll lühike lõppsõna, mille olin kirjutanud pärast nende emotsioonide kirjeldamist. Toongi nüüd siia kõige esimese loo ja seejärel lõppsõna - nii nagu need olid kirjutatud tollal.

*

"Häh, vähk ei võta Vähki," irvitasid sa suitsu kimudes. Naersin sinuga koos - olen isegi horoskoobi järgi Vähk.

Nädal hiljem lebasid sa juba valgete linade vahel, karjudes, nuuksudes soovist end kratsida, aga sa ei suutnud. Sa ei suutnud suruda oma sõrmi läbi naha ja roiete, et leevendada kopsudes kripeldavat valu. See õgis sind elusalt: vähk oli oma sõrad kokku surunud.

Silmad suletud, hambad ristis, piinlesid sa meeletutes valudes, külmad higipiisad pärlitena päevitunud otsaesisel. Siis sa uinusid. Sügavalt. Poolteist nädalat hiljem sa surid - koomast välja tulemata.

"Vähk ei võta Vähki."

Need olid ühed su viimased mulle öeldud sõnad. Miks sa küll valetasid? Miks sa petsid mind?

*

Neetud! Surm on kummaline, ta külastab meid alati siis ja seal, kus me teda oodata ei oska.

Kui surevad vanemad inimesed, on kahju, kuid see on loomulik; kui surevad nooremad, on samuti kahju, kuid see ajab vihale. Miks just tema? Miks just nüüd? See tundub ebaõiglane. Aga surm ei peagi õiglane olema. Surm lihtsalt on.

Siiski jätab iga surm meile suure päranduse - teadmise oma surelikkusest; see annab meile tegelikult sellise kingituse, mis peaks meid panema hindama iga hetke, mil me hingame, oleme, mil me saame elada.

Kahju on vaid sellest, et me sellise teadmise nimel peame kaotama armsaid inimesi.

Tegelikult on vist isegi hea, kui surm tabab meid ootamatult, kõikvõimalikes õnnetustes. Nõnda võib juhtuda, et me sureme hirmuta, et me sureme õnnelikult.

Mida enamat võikski me elult tahta? Surra õnnelikult sõprade, armastavate inimeste keskel - see on minu unistus...

Hommikused

Mingi üle poole aasta tagasi, kui olin võtnud puhkuse, millest ma ei tahtnud, et mu elukaaslane teada saaks, siis veetsin terve nädala Rahvusraamatukogus, kaasas läpakas ja mõtted, mis ootasid kirjapanekut. Jama oli küll, et pidin nõnda valetama, ent puhkust ei vajanud ma sel hetkel mitte vaid tööst. Igatahes hakkas see koht mulle nii meeldima, et olen siin tagasi.

Tõsi - seekord kellegi eest varjumata ja ajutiselt töötuna. Noh, kui ajutiseks võib nimetada kaht kuud passiivseid tööotsinguid.

Mingis rühmaruumis istudes on hea seljatagusest kohviaparaadist aeg-ajalt cappuccinot tellida, diivanid on ka nahksed - vaata, et mugavam kui kodus, kus kohvi saamiseks peab igasuguste kannude ja vee ja asjadega ringi jooksma. Mugavus maksab ja 50 krooni kolme aasta eest pole säärase mugavuse eest üldse palju küsitud.

Tegelikult mõtlesin mingil hetkel siit isegi ühe privaatruumi pikemaks ajaks rentimisele, sest paar tuhat krooni kuus poleks ju üldsegi palju kesklinnas asuva statsionaarse kontori eest. Ruumi on küll vähe, aga peale läpaka pole muud ju tarviski. Printerite ja muude tarvilike asjade kasutamiseks tuleb vaid mõned sammud astuda, külalisi saab vastu võtta samasugustes rühmaruumides, kus praegugi istun, või siis all kohvikus, mille hinnadki pole eriti tapvad.

Probleemiks vaid teadmatus, mis saaks mu tööülesandeks selleks kontoris. Kirjutamine? Kui jah, siis kellele ja milleks? Endale pole nagu erilist mõtet, sest endale palga maksmiseks peaks ma ka midagi teenima:)

Vahet pole! Praegu, täna on mul hea. Ongi jook jälle otsas ja tuleb uue järgi minna. Varsti jõuab ka "Californicationi" uus osa arvutisse ja saab selle vaatamisega aega veeta.

Ja peagi ongi üks järjekordne mõttetu päev omadega õhtas...

Damn it!

Elagu pensionärid!

Mitte, et ma oleks nende suur fänn - liiga palju on igalt poolt loetud ja nähtud nende igapäevast käitumist -, aga eile RRKs käies kuulsin ma kohvikus istudes pealt üht vestluskatket, mis pani mu naeratama kõige selle halva taustal, mis neist räägitakse.

Kuna jõudsin raamatukokku tunnikese enne selle avamist, otsustasin aega sisustada kohvikus istudes. Tellisin omale latte, lõin vihiku lahti ja hakkasin 'tööd' tegema. Kui mul on tavaliselt kaasas iPod, et keskenduda, siis seekord pidin leppima taustamüraga.

Minu vastaslauas istusid kaks tädikest, vanust oli neil kuuekümne viie ja seitsmekümne viie vahel. Nad jõid teed ja sõid just ahjust tulnud saiakesi, rääkides oma tavapäraseid jutte, mis tavaliselt mu tähelepanu ei ärata. Siiski on olemas mõned märksõnad, mis võivad mind köita. Üks nendest on 'miljon'.

Järgnev ei ole tsiteeritud sõna-sõnalt, kuid püüan mõtte samaks jätta.

"Palju meid siin on? Miljon vist," arvas üks tädike. "Minul ei oleks küll kahju iga kuu sada krooni riigile anda, et see oma võlad teistele ära maksaks. Meid on siin riigis ikka nii palju, et suure summa kokku saaks."

Mnjah! Teostamatu (vähemalt Eestis), aga armas soov.

Tegi mu hommiku natuke valgemaks tookord...

Resultaat...

Eile RRK-s olles seadsin endale mõned ülesanded, aga juba varakult pean mainima, et kõigiga ma neist hakkama ei saanud. Aga kõigest järgemööda.

Tulemused punktide kaupa:

a) mustandi toimetasin ära, st lugesin ta läbi ja joonisin kollase markeriga parandamistvajavaid kohti üle. Nüüd on kollast rohkem kui valget.

b) Dastiniga kohtusin, oli teine oma juuksed valgeks värvinud. Enam ma teda tunda ei taha.

c) lühijutust ei tulnud midagi välja, sest Dastin segas. Ainus jutule sarnanev tekst, mille ma sealt tagantjärgi leidsin, oli " vaikus vaikus vaikus vaikus vaikus vaikus EI NAERA, RAISK!!! vaikus vaikus vaikus" ja nii paar kolm lehekülge. Põhjuse toon allpool.

d) Malcolm tuli kohale nagu lubatud, kaasas tüdruksõber B. või sõber B., kes on lihtsalt tüdruk - igatahes ma ei hakanud liiga põhjalikult uurima. Arutasime siis raamatuasja ja jutu käigus tuli välja, et B. on täitsa kujundaja kohe, kes teeb võib-olla mu tulevase raamatu kujunduse. Tegelikult ma sain aru küll, et just seda eesmärki silmas pidades oligi Malcolm B. kaasa kutsunud, aga kuna mul selle vastu midagi olnud kah - ma ei hakanud talle ütlema, kui kergelt ma teda läbi nägin :P

e) Värska on siiamaani alles, ca kümnendik pudelist, aga sigarette tõmbasin küll selle aja jooksul kaks või kolm korda rohkem.

f) Meeleolu saavutasin hoolimata osade punktide läbipõrumisest. Läks küll korda ja õhtu läks veelgi paremini korda, aga see pole enam antud blogi teema.

Selgituseks, miks mõned punktid täitmata jäid. Kui Malcolm oli RRK-st lahkunud, läksin tagasi Dastini juurde, kus tutvustasin talle paari oma lemmikblogi, ja neilt läksime edasi ja lõpuks jõudsime McSyldi omani. Hakkasime seal avalikus saalis vaikselt turtsuma (seal ma kirjutasingi selle 'vaikus vaikus vaikus...' teksti), aga kui jõudsime selle tekstini , siis läks vaikne turtsumine üle avalikuks naeruks ja meid visati sealt välja... Siis leidsime mingi rühmaruumi, kus saime rahulikult oma tekstid rahulikult lõpuni lugeda. Kuna seal rühmaruumis oli aga kohviaparaat, siis jäi ka Värska joomata, sest cappuccinot eelistan ma iga kell Värskale.

Seega vabandused vastu võetud ja kõik on oki :) Jään ootama uut külaskäiku.

Ajarünnak...

Missiooni eesmärk:
ära kulutada viis tundi aega järgmise kohtinguni

Missiooni toimumispaik:
Rahvusraamatukogu (infoks mitteteadjatele - ja neid on veel olemas, sest just paar nädalat tagasi kohtusin ühe sellisega - see asub Tõnismäel)

Missiooni kontrollpunktid:
a) toimetada oma kogumiku mustandit
b) kohtuda Dastiniga, keda pole juba sada aastat näinud
c) kirjutada lühijutt (et ülesanne liiga kerge ei oleks, teha seda ürgsel viisil, kasutades alt poest ostetus kahekroonist pastakat ja kroon-viiekümnest joonelist vihikut)
d) kohtuda Malcolm Lincolniga ja tutvustada talle oma kogumiku ülesehitust, kuna üks tema lugudest tuleb ka minu raamatusse.
e) juua tühjaks pudel Värskat ja tõmmata viis sigaretti.
f) saavutada kella viieks meeleolu, et päev läks korda.

Missiooni algusaeg:
kohe

... Ei viitsi pealkirjastada ...

... Laisk nagu porikärbes ... Kuna viimane öö oli unetu, magada sai vaid pool tundi, ja tänane päev on kogu aeg ringi kihutatud, on praeguseks hetkeks jõud üsna otsakorral. Vaid Carlsbergi rohelises pudelis toodang annab veel põhjust silmi lahti hoida.

Sain täna kätte mustandid ja tundub, et järgmine kogumik tuleb paksem kavandatust. Fonti väiksemaks tehes mahutasin praeguse materjali küll 125 leheküljele ära, aga kuna praegusele materjalile peaks veel lisanduma vähemalt üks miniatuur ja üks novell, siis tuleb asi ikkagi mahukam loodetust.

Praegu peab aga vist magama keerama, sest homne tõotab taas kiire päev tulla...

varahommikune pärast unetut ööd

mu elust
järel vaid on killud

ja unistustest
ainult šlakk

kuid sõnu
paberile pillun

see minu keeli
vastuhakk
..

Neetult lahe elu!

Iroonia on kihvt, eriti veel elus esinev...

Kolm aastat tagasi olin omadega täiesti nullis. Hakkasin oma elu taaskord üles ehitama. Hea oli see, et oli sõber, kes ulatas abikäe.

Toona sõitis ta mingi suure tuunitud bemariga, kust edasi liikus juba Porschede poole. Tema äri läks ülesmäge ja nii tihti käis ta mullegi erinevaid võimalusi pakkumas. Kohtusin ka tema tuttavaga, kes ei elanud sugugi kehvemini. Toona lükkasin kõik tema pakkumised tagasi, soovides oma elu ise, teiste abita üles ehitada. Pealegi poleks tema pakutu mulle võimaldanud enam aega oma suurimate hobide jaoks. Hakkasin tasapisi ise ronima, jälgides silmanurgast pisikese kadedusega, kui kiiresti nemad tõusid.

Möödunud kevadel pani minevik mulle lataka kuklasse. Kaotasin kõik, mille olin saavutanud ja hetkel on menetluses iseenda pankrotti kuulutamine.

Täna kohtusime uuesti kolmekesi, ühes Sikupilli keskuse paljudest söögikohtadest. Nad tahtsid minult küsida, kuidas käib see füüsilise isiku pankroti väljakuulutamine. Mõlemad soovivad seda. Vaatasin neile uskumatul pilgul otsa, sest olin läbi akna näinud Q7-t, millega nad olid kohale sõitnud. Aga jah - majanduslangus oli neidki kõvasti tabanud.

Kerge muigega ütlesin neile, et nüüd kukume ikkagi koos. Ainsa vahega, et minu kukkumine oli tunduvalt madalamalt. Ja - ka pehmem, sest hoolimata järjekordsest majanduslikust põrumisest (viies või kuues mu elu jooksul) olen suutnud oma hobid nii kaugele viia, et saan vähemalt lapsepõlveunistuste täitumise lähiajal ette näidata.

Ja siis ütles sõber, keda ma väga austan, et ta kadestab mind. Küsisin, miks. Vastus oli lihtne - et olin suutnud oma karjääri kõrvalt suutnud leida ka aega oma tegelike soovidega tegelemiseks samas, kui tema oli kõik need aastad vaid raha nimel rabanud.

Kurb... Kuid rõõmsama tooni andis teadmine, et vähemalt kellegi arvates olen ma viimastel aastatel õiges suunas liikunud...

PS Siin ei ole kahjurõõmu, mitte üks raas, sest usun, et viimaks ometi saabub mulle võimalus hakata tasuma kõike seda abi, mida sõber mulle osutanud on...