Tantsigem edasi!

Ma pole mingi sada aastat normaalselt tantsinud.

Ei - ma ei olnud mingi sada aastat tantsinud, kuid möödunud reedel võtsin oma viimase julguseraasu kokku, Moonmaidi käekõrvale ning seadsime rattad Kadrioru poole, kus pidi toimuma kahepäevane tutvustav tantsutreening.

Mina ei tea, miks naised julgemad on, aga minul küll jalad värisesid, kui ma kaunis kleidis ilusa Moonmaidi kõrval suurde saali astusin. Õnneks oli rahvast rohkem ja ma sain oma kartusevärinad inimeste keskele ära peita.

Ma ei ole kindel, kas minu kirjutamisoskus suudab kõike toimunut õigesti kirjeldada, aga ma proovin.

Esimese päeva kavas olid Ladina-Ameerika tantsud - cha cha cha, rumba ning lühike sissejuhatus salsasse. Kui ma kunagi ammu kooliajal olin tantsutunnis esimest kahte vähemalt näinud, siis salsast ei teadnud ma midagi. OK - seda teadsin, et see on kiirem kui rumba ja seda ei saa emotsioonitult tantsida. Seega täpselt see, milleks ma ei arvanud end suuteline olevat.

Siiski kujunes õhtu huvitavamaks, kui arvasin. "Tantsuhoovi" treenerid Anton Baršai, Karin Lillemaa ja Ewoud Fidom olid tasemel.

Antoni mõnus huumor ja Karini soe suhtumine aitasid alguse kramplikusest ruttu jagu saada ning kuigi õppisime vaid põhisamme, möödusid tunnid kiiresti. Esimese päeva lõpus avastasin, et meeldis mulle kõige enam just see kõige kardetum proovikivi - salsa. Samal arvamusel oli ka Moonmaid ja juba järgmise päeva õhtul esitasime me seda kodus Ellenile. Temale meeldis meie õpitu - see oligi tähtis.

Teisel päeval tulid nn klassikud - tango, aeglane valss ning quickstep. Lühidalt võib öelda seda, et kordus eelmine päev. Kõige rohkem kardetud tango muutus täielikuks lemmikuks ja kui me Moonmaidiga sealt ära tulime, siis karjus hinges vaid üks soov:

"TAHAN VEEL!"

Paremat sõna leidmata - see oli lahe!

Lahe oli muusika rütmis ja - NB! - õigesti oma naist mööda põrandat keerutada ning lahe oli ka see järelmaik: veidi valutav-väsinud jalad, higist märg triiksärk ning liigutamisest tühjaks läinud kõht.

Kui ma varem kartsin sellisesse kohta minna vaid seepärast, et kartsin omale oskamatusega häbi teha (perfektsionist nagu ma olla üritan), siis võimaluse korral läheksin nüüd tagasi kasvõi igal õhtul nädalas. Raha tuleb vaid leida :)

Lihtsalt nii väga hakkas see kõik meeldima.

Siit ka soovitus kõigile neile, kes on siiani kahtleval positsioonil - võtke oma naised-mehed käekõrvale (kasvõi füüsilist jõudu kasutades) ja minge kohale! Kümne minuti pärast te enam ei kahetse.

PS Vähemalt "Tantsuhoovi" kursustele minnes te ei kahetse!

Erinevate kontode alt liikluskultuuritusest

"Mul on kopp ees!" sõnas Moonmaid, kui oli hommikuselt sõidult tagasi jõudnud. Vaatasime Saalomoniga talle otsa, mina rüüpasin kohvi, Saalomon konjakit ja noogutasime mõistvalt.

Üsna suur osa autojuhte ON idioodid ja neile ei tohiks iial lube anda. Ja kuigi suured linnamaasturid, eriti nende kallimate markide mudelid, on tegelikkuses üsna head ja toredad, siis kahjuks on just nende autode rooli taha sattunud piiratud juhtimisoskusega inimesi.

Mul ei ole midagi autosid juhtivate naiste vastu, sest mu enda ema on väga hea juht, samuti teeb Moonmaid oma võimega liiklust näha ja õigesti reageerida paljudele meestelegi silmad ette (rääkimata juhustest, kui Viitna metsa vahel isegi mina näpud istmepolstrisse surun), aga maasturite rooli lubatakse siiski sellised naised, kellel pole õigetest juhtimisvõtetest aimugi.

Enne, kui naised protestikisa tõstma hakkavad, siis minu ja Moonmaidi tutvuskonnas on enam kui üks majanduslikult kindlustatud mees ostnud oma kallile kaasale suure maasturi vaid seepärast, et kui naine peaks avarii tegema, siis on suures autos oht raskelt viga saada väiksem. Ja kui nüüd ette kujutada, et vähese autosõidukogemusega inimesed roolivad autod, mille kabariitidest neil õrna tunnetustki ei ole, siis kisub asi jamaks.

Ent Mercedes või Audi või Porsche tagumiku all, tuntakse end tänavate kuningatena ning selle asemel, et pööraks tähelepanu korralikemate sõiduvõtete õppimisele, muututakse veelgi ülbemateks ja hoolimatutemaks. Raske juhus!

Lihtsalt koomiline on vaadata, kuidas suure Mersu-maasturi roolis olev naisolevus kätega vehib ja signaali annab, seistes püdela lumega ristis ja kartes rööpast lahtise lume peale sõita ning soovib, et vastutulev väike sõiduauto tema asemel lume sisse sõidaks. Kuna minu lauseehitus on sageli suhteliselt arusaamatu, siis tegin Paintis joonise olukorrast.

MILLE KURADI PÄRAST SUL NELIVEDU ON???

Sellistel hetkedel tahaks autost välja minna ja öelda paar krõbedamat sõna kohe.

Tegelikult on ka asjad ju nii, et nagu talv saabub ja lumi maas, siis on suur osa juhte nagu halvatud. Selle asemel, et liikluskeerises mökutada ja niigi raskeid liiklusolusid oma saamatusega veel enda ootamatute-põhjendamatute liigutustega vürtsitada, võiksid nad oma autod garaaži jätta ning ühistransporti või taksosid kasutada.

Teine maasturite naljanumber oli minu jaoks peal jõule, kui tulime Kadrinast ja Peterburi maantee oli suhteliselt puhas. Esimeses rajas olid korralikud jäljed asfaldini väljas, aga teises rajas oli tibake lahtist lund. Ning siis sõitis neli fucking maasturit rivis esimeses rajas kuuekümnega, sest nad ei julgenud teise ratta võtta. Lihtsalt ei saa aru - nelivedu ja raske auto, mis tähendab seda, et juhitavus ON parem ja siis nad passivad kuuekümnega kohas, kus nähtavuse ja olude poolest võiks kasvõi sajaga sõita.

Ja mul on hea meel, et Moonmaid selles olukorras meie esiveolise Hondaga pikalt ei mõelnud ja neist wannabe-I-am-good-driver-cause-I-have-a-fucking-big-car-juhtidest mööda sõitis. Kusjuures kõigi roolis olid mehed :D

Aga noh - mehed on kultuursemad juhid. Moonmaidi väide. Tema ei ole näinud, et sellistes oludes mehed signaalitaks ja kätega vehiks. Pigem teevad seda ikka naised, kes oma oskuste pärast ebakindlalt tundes end nõnda välja elavad ja ju siis hästi tunnevad.

Siit tõsine soovitus - kui ei oska talvel sõita või tunned end ebakindlalt, siis sõida ühistranspordiga, mitte ära pooseta oma suure autoga, millega sa nagunii midagi teha ei oska.

Saalomon minu kõrval noogutab kaasa, sest tal on kopp ees nende oskamatute juhtide poolt loodud ummikutes istumisest.

PS Iga autoga saab talvel normaalselt sõita. Parim näide on võib-olla ülemöödunud talvest, kus minu Corsa järel sõitev Jeep Grand Cherokee jäi kinni seal, kust mina olin just läbi tulnud.

Kes ei tea, millised need autod välja näevad, siis võrdluspildid on allpool...

Arvamused ja paranoiad

Arvamustest rääkides...

Ma lihtsalt olen selline, kellel on alati oma arvamus. Ükskõik siis, millest, aga ta on. Isegi, kui ma ei tea asjast midagi, siis ma tuletan oma varasematest kogemustest ikkagi arvamuseraasukese, mille arvan siis olevat hea ja (suhteliselt sageli ainu-) õige.

Selline suhtumine on pärit varasest noorusajast, kus ma tänu jultunud-ründava käitumise, ülima enesekindluse ja enda arvates hea vaidlemisoskusega saavutasin rohkemat, kui ma sageli võinuks isegi loota. Et sellistes ootamatutes vaidlusolukordades tuli teema edasi kandudes hoo pealt arvamusi omada arvamusi uute asjade kohta, siis vaidluse nn edukuse nimel hakkasin neid ka hoobist välja mõtlema. Suurelt osalt oli muidugi tegemist blufiga, aga ega see ei omanud sel hetkel tähtsust - tähtis oli see, et sind usutaks ja sinu sõnu tõena võetaks. Käitumine, mis oli üsna kelmikas... Ei - kelmilik... Hmm - minu jaoks vist mõlemat.

Isegi praegu tuleb selline oskus mõnikord kasuks, ent enamiku ajast tekitab see mulle küll juba rohkem probleeme. Lahti saada on sellest harjumusest aga üsna keeruline. Olen proovinud paljudes olukordades vaikida, ent mingi väike ja vastik kuradike minu sisemuses on pahatihti minu head ja armsad häälepaelad kaaperdanud ning ikkagi soovimatud sõnad kuuldavale toonud.

Praegusel ajal ongi selliste kontrollimata ja kontrollimatute arvamuste tekkimine üks minu suurimatest probleemidest, sest vähemalt veerand sellistest mõtetest tekitab minus täiesti mõttetuid paranoiasid, mis minu muidu nii rahuliku ja ilusa elu pea peale keeravad. Võtavad une ja hingerahu, tuues asemele rahutuse, millest see hinges pesitsev kuradike tõenäoliselt oma peamise toiduse saab.

Mis on paranoiades nii võimsat, et isegi kaine mõistus ei suuda neist kogu oma mõistlikkust kokku võttes loobuda? Kas on mu mõistusel ehk liiga vähe mõistlikkust?

Ei tea. Ometi pean ma selle vastuse leidma, sest muidu võivad need mõtteidud mu praeguse idüllilise elu (võrrelduna minu isikliku ajaloo keskmise tasemega) tagasi kaosesse viia. Mulle ei meeldi paranoiad, ent ometi nad on. Siinkohal ei hakka ma isegi proovima nendega harjumist, sest harjumine võib väga hästi tähendada lõpetamist kusagil pehmete või veel hullem - krohvitud ja trellidega seintega ruumis.

Aga vaikselt on õhtu kätte jõudnud ning tuleb hakata arvutit kokku pakkima. Elu on vahepeal ka elamiseks ning tundub, et tänane õhtu tuleb tantsurütmis.

Kerget jalga!

Katsetused

Paul kõndis piki Nõmme tänavaid ja mõtles elule. Sigaret suitses suunurgas ja sammude taktis rappus sellelt tuhka päkapiku kohevale habemele. Kevadõhk proovis igast riidepraost Pauli möödunud ja pikast talvest külmunud kehale ja südamele lähemale jõuda, kuid päkapikk tõmbas hõlsti koomale. Ei olnud temal seda kevadet vaja. Tuju oli maas, mis maas.

Oravaema, kes kõrgemal elektritraatidel oma pesast väljatikkuvale pojale esimesi akrobaatikatunde andis, manitses noort ja rumalat põnni vagusi olema, sest Pauli tujude kohta oli oravaile juba paljude põlvkondade vältel igasugu jutte vestetud. Väike oravapõnn pigistas ema hirmunud nägu nähes alul oma silmad kõvasti kinni, kuid siis sai uudishimu võitu. Alul üht, siis teist silma aeglaselt avades piilus ta alla tänavale.

Paul ei ole kunagi ülevaltpoolt vaadates eriti tõsiseltvõetav vaatepilt. Põnn tundis, kuidas itsitus hakkab tema suust väljuma, kuid vaid emainstinkt päästis noore elu. Välgust kiiremini sähvatas ema kohev saba noore orava hammaste vahele. Inimestel kahjuks selliseid instinkte ei olnud ning nõnda olid paljud üllatunud Pauli reaktsiooni ülevoolavust. Tõsi - enamjaolt kattus see üllatumisaeg haiglasolemisajaga, sest päkapiku esimesele reaktsioonile oli kombeks ohvril pilt eest võtta ja nõnda ei jätkunud inimestel oma naeru rumaluse taipamiseks enam aega.

Paul aga kõmpis edasi. Piibelehed piilusid aialippide vahelt kevadet, mida Paul ei näinud. Päkapikul oli külm. Tavaliselt oleks see igat teadjamat üllatanud, sest päkapikud on teadupoolest külmale immuunsed ning oma pakse, kohevaid ja tobedaid kasukaid ning mütsikesi kannavad nad hooajaliselt vaid Vana tobedate, kuid ülimalt rangete direktiivide pärast. Paulil oli aga immuunsusest hoolimata lausa jäiselt külm. Külm, mis tuli sügavale tema karvase rinna alla peitunud südamest.

Paul tahtis rääkida...

***

Soos oli ka kevad. Juhuslik möödakäija oleks näinud, kuidas vaevatud ilmega hädiste kaskede leheraasud lausa silmnähtavalt suurust koguvad; kuidas konnapojad laugastest välja ronivad, vabad tsiviliseeritud olendite kombest nõrgemaid jalge alla talluda - soos tõmbasid tugevamad konnapojad nõrgemaid lestapidi laukast, kuni terve vennaskond oli valmis koorina esimesed krooksatused valla päästma; siis oleks juhuslik möödakäija juba kergelt kulme kergitades vaadanud, kuidas sookailud õitsele löövad ning veidike eemal suur põdrapull pulstunud haavikuemanda jaoks pajuoksi madalamale kangutab, et too ikka värskeid võrseid näksata saaks. Peast pooleldi segasena oleks see möödakäija viimaks märganud ka seda, kuidas üks mätas luugina kõrvale lükatakse ning ajatult kaunis naisterahvas end graatsiliste liigutustega tekkinud august välja sirutab.

"Tolgendab siin ka igasuguseid!" oleks too naisterahvas öelnud ja juhusliku möödakäija silmad kaetanud ning tolle esimese põhjatu veeauguni juhtinud.

Luise oli kevaditi pahur. Sel kevadel aga eriti ning seepärast vedas tollel juhuslikul möödakäijal eriti, et teda lähedal ei olnud, ning nõnda sai murest murtud näoga soohaldjas üksinduses kevadõhku astuda.

"Kuradi Paul!"

*

Velts istus kevadiselt sooja, ent senini niiske mätta otsas ja imetles endast pool pead pikemat viinapudelit.

Kevad oli pöialpoisile hästi alanud. Leidnud oma koduukse naabrusest seltskonna varakevadisi telkijaid, oli ta neile öö otsa kummaliste häälte tegemisega närvidele käinud ja hommikupäikese esimeses kiirtes olid hirmust hullunud matkajad sääred teinud, unustades lõkkeaseme kõrvale pooleliitrise pudeli tuliveega. Loomulikult oleks tavaline kolpade lõhkilöömine lisaks lihtsusele ka viinasaagi osas tunduvamalt efektiivsem olnud, ent miskipärast ei tahtnud pöialpoiss SEDA kevadet tavapärase käitumisega alustada. Alul imestas ta selle üle isegi, ent siis sai ta aru, mis selles kevades nii erilist oli.

Veltsil oli ükskõik.

*

Saalomon nihutas end aknale veelgi lähemale ning surus sõrmega kõrvaklapi veelgi sügavamale kõrva, et mitte kuulda kõrvalistuja astmaatilist hingeldamist - talle piisas juba selle korpulentse naisterahva voltide võbina tundmisest oma keha vastas, et kaotada igasugune illusioon saabunud kevade ilust. Buss number 18 seisis ikka veel ummikus, mille põhjuseks senini linnast äravedamata lumekuhilad teede veeres. Aga mitte vaid lumekuhilad ja linnavalitsuse saamatus ei olnud ummikus süüdi.

Eest teises reas istudes avanes Saalomoni pilgule hea vaade eesolevale autode segadusele. Kuigi ummik oli mõlemas samas suunas liikuvas reas, siis otsustas iga kolmanda auto juht olla targem teistest ja vahetada rada, mis nende arvamuse kohaselt kiiremini liikus ja seda tehes nad mitte vaid ei vähendanud ummiku läbilaskmisvõimet, vaid andsid sellele ka korralikult punutud ja sümmeetrilise punupatsi välimuse.

Saalomon proovis end veel enam akna pool nihutada, ent loobus siis mõttes, sest talle tundus, et järgmine pingutus võib akna juba praguliseks muuta. Õnneks tundis ta enda vastas vaid naise mantliserva. Samas - juba see mõte oli kohutav.

Ta vihkas bussiliine, eelistades enamasti jalgsi käia - ka pikemaid vahemaid -, kuid praegu oli vajadus ta sellisesse olukorda asetanud ning taaskord mõistis mees oma vihkamise täit põhjust.

*

Mitte, et need neli oleksid sel hetkel oma tegevustega seotud olnud, aga Elul ja Saatusel oli lähiajaks juba väike plaan valmis mõeldud. Praegu küll veel igaüks omaenda sünges mõttemaailmas - välja arvatud Velts, kellel oli ükskõik -, aga  peagi pidid nad oma mõtetest välja tulema ja midagi ette võtma.

Elu muigas ja Saatus itsitas pihku - neile meeldis see, mida nad olid välja mõelnud.

*

W. toetas pea kätele ja ohkas. Tükk aega trükkimist oli ta ära kurnanud. Näpud valutasid, kuid sellest hoolimata võttis ta teekruusi ning rüüpas juba hallituskihi alla mattunud jooki. Siis ta sülitas. Suured silmad olid tõestuseks teadmatusest, kui kaua oli ta oma loomingulist kirjatööd teinud.

Kaks päeva? Kolm? Neli? Nädal? Paar? Kuu? Aa... Ei - mitte nii kaua. Küll aga piisavalt, et ära unustada tunne, kuidas head mõtted end ajule õigustamata-selgitamata otse läbi sõrmede paberile või ekraanile kihutavad.

W. vaatas tuima näoga ekraani, tõusis siis vineerist toolilt ja sammus kööki. Juba kaua ei olnud ta söönud midagi, mis peaks andma jõudu tema mõtetele. Mõistes, mida ta otsima läks, avas mees külmkapi ukse. See takerdus. Arusaamatult pööras W. pilgu alla.

"W*** t** f***?!"


Habe oli kasvanud pikaks. Nii pikaks, et külmikuukse käepide oli sinna kinni jäänud.

"Raisk!"

Kaks nukrat õunapuud vaatas W.'le külmikust vastu. Kusagilt mälusoppidest leidis mees korra, mil oli ta poest suutnud õunu osta ja mälestus tollal söömata jäänud õuntest lehvitas talle nüüd oma hiirekõrvus okstega tervituseks.

Süüa ei olnud. Tagasi tuppa jõudnuna ei leidnud ta riiulitelt ka vaimutoitu. Kõik raamatud olid juba kordi ja kordi läbi loetud. Kõik oli vana ja tuttav ja ig...

"Ähh..."

Koht oli vale. Kõik oli vale. Korter, elu, tema ise ja tema mõtted.

Ta oli ju vahepeal kolinud. Ta oli leidnud Moonmaidi, oli leidnud lootuse uuele ja paremale elule. Kuhu see kadunud oli?

W. tõstis pea. Ümbrus hakkas muutuma.

Tasapisi omandas kogu tuba, kogu korter uue näo. Kusagilt tuttava, kusagilt omase ja armsa. Juba seletasid silmad kummutil seisvat fotot temast ja Moonmaidist, teineteise embuses kauge maa hommikupäikeses. Ta oli siin olnud.

"Ma olen siin praegugi," sõnas ta viimaks vaikselt.

"Lihtsalt mu mõtted olid ära," kirjutas tagasi arvuti taha istudes.

*

... Mu keha oli küll kolinud siia, uude kohta, Nõmme männilõhnalistele tänavatele, aga mu mõtted - jah, needsamad, mis kirjutasid loomingut - need olid jäänud unustatuna kuhugi hoopis kaugele. Akna taga on talv ja...

Hmm...

Kõigil teistel on ju kevad. Paulil ja Luisel ja Veltsil ja Saalomonil. Kõigil teistel on kevad, aga minul talv. Võib-olla tuleb see sellest, et ma hakkasin kirjutama kevadel?

Ja mis mõtted veel neil olid - Elul ja Saatusel?

Kehitan õlgu.

Ei tea.

*

Saalomoni silmad läksid suureks.

Punupats bussiesises ummikus oli veelgi tihedam.

*

Velts kirus, kui viinalonks tema kurgust alla voolas. Mitte selle kanguse pärast.

Ta ei viitsinud end lihtsalt hangest välja kaevata.

*

Äsja laukast väljaroninud konnapoeg jäätus oma esimese hüppe keskel ning põdra poolt alla painutatud oks murdus kõva plaksuga ja lõi haavikuemanda silma siniseks. Olematu juhuslik möödakäija, kes oli just pääsenud kaetamisest, avastas, et on aeg koju soojemate riiete järgi rutata.

"Kuradi W.!" kirus Luise ning naases oma mättaalusesse talvemajja.

*

Paulil oli nüüd tõsiselt külm. Ja ta oli veel pahuram, kuid tema pahurust vürtsitas nüüd veel viha ootamatult saabunud talve üle. Aga ta ei olnud vihane vaid talve peale. Ja nüüd tahtis ta veel enam rääkida.

Ta kiristas hambaid ja hakkas läbi lahtiajamate tänavate paksu lumekorra sumpama.

Õnneks elas W. lähedal...

*


PS .  Leidsin selle möödunud kevadel alustatud loomingulise teksti (kirjutatud kuni Luise lõigu lõpuni) ja proovisin seda siis praegu lõpuni kirjutada. Ja on näha, mis juhtub, kui kaua mitte kirjutada :)

Kirjutades asjadest

Täna hommikul enne tööpäeva algust oma ajaveebi statistikat uurides avastasin, et 15. detsembril on üks kiirlaenude teemaline lehekülg  - kiirlaen.info - oma uudistevoogu üles pannud ka lingi minu blogitekstile "Kullast kallim". Mida kõike statistikast teada ei saa...
Siit tekkis aga küsimus, et millistel teemadel võiks veel kirjutada sooviga kellegi teise uudistevoogu sattuda. Mitte, et selles midagi halba oleks, sest tasuta reklaam on tänapäevases maailmas üsna harv nähe ja seda tuleks igat moodi ära kasutada.
Samas tekib tahtmatult ka küsimus, kui palju on üldse kusagil viidatud või siis tekste kasutatud. Internet on juba kord selline koht, kust kõike infot on suhteliselt raske leida. Kunagi ammu, kui ma veel rate.ee keskkonnas olin, siis avastasin, et seal oli paari mu luulekirjes teksti kasutatud ja seda loomulikult autorile viitamata. Mitte, et ma oma toonaseid kirjutisi väga kõrgelt hindaks, aga pigem on asi põhimõttes - minu mäletamist mööda õpetati koolides küll, et teiste loomingut kasutades tuleb ka viited luua, aga eks minu kooliaeg jää ka juba aastatetagusesse aega.
Igatahes tuleb natukene internetiavarustes tuhnida ja välja uurida, kui palju on neid lehekülgi, mis avaldavad oma uudistevoos selliseid linke ja mis teemadel nad seda teevad ning siis saab juba selle põhjal ka kirjutama hakata. Üks on kindel - kiirlaenude ja pandimajade teemal seda teha tasub. Pärast artikli või kirje valmimist jääb üle vaid loota ja oodata, kuni uued lugejad hakkavad oma silmadega ajaveebi jõudma.
Statistika on hea.
Tegelikult on olemas ka üks hea - samuti kullateemaline idee, mille ma kunagi sõber Teedule välja käisin, ent millele tuli siis olude sunnil pidur peale tõmmata. Nüüd, kuna olud on sedavõrd muutunud ja uus raha ka meile pärale jõudnud, siis võiks selle teema juba ise ja korralikult lahti kirjutada, sest viimase kolme kuu jooksul kogunenud know-how oleks sellise asja kirjutamiseks täiesti piisav. Ehk teemaks oleks siis praegu Eesti turul kullaga tegutsevad ettevõtted ja see, kuidas suuremad tegijad oma tuntust ja prestiiži ära kasutades rahvalt raha välja meelitavad.
Ma ei ole küll eriti kindel, kui palju selline teema minu ajaveebi tavapärast lugejaskonda huvitab, ent tõenäoliselt on sellest väljaspool inimesi, kes "äratundmisrõõmus" avastaksid, kui palju nad on usaldades tegelikult raha ja/või kulda kaotanud.
Miks ma üldse viimasel ajal nii palju kullast kirjutan? Sest kuld on moes ja selle turuga kursis olla. Tegelikult on veel paar väiksemat põhjust, aga sellest võib-olla natuke hiljem, kui ma hakkan lahkama väikeettevõtlusega rõõme ja muresid. Neidki jagub kuhjaga.
Igatahes on praegu kirjutamise aeg läbi saanud ja tuleb hakata edasi surfama. Ilusat surfiilma Teilegi!

Head uut aastat!

Enne 6. jaanuari tuleb teatavasti soovid ära öelda või muidu tuleb hakata kasutama terminit "sama aastat". Või vähemalt midagi sellist mulle kunagi räägiti. Ma ei tea, kas vastab see tõele ja ausalt - ei hooligi eriti. Aga head uut aastat sellegi poolest!

Rääkides samast terminist, siis huvitav, kas peale 6ndat kuupäeva ei olegi enam tegemist uue aastaga. Oleks ju nagu! Kui ma ostan uue auto (W. unistab), siis ta on minu jaoks ju uus kindlasti kauem kui kuus päeva. Ei saa ju pooleteist nädala pärast kohatavale ja uue auto puhul imestust avaldavale Paulile öelda, et ei see midagi uus auto. See ju sama auto. See selleks - mul oli lihtsalt imelik uitmõte.

Tegelikult otsustasin, et sel aastal hakkan rohkem kirjutama (lubadused-lubadused) ja proovin eelmise aasta 44 kirjet kuidagi üle kirjutada. Mitte, et ma hakkaks nüüd iga päev siia tere või head aega ütlema, aga loodan, et tekib ka mõtteid, mida tasub kirja panna. Elu hakkab ju jälle kriisi veerema ning kriisid on kirjutamiseks kõige arendavamad olud.

Võib-olla seepärast oligi möödunud aastal nii vähe juttu siin blogis, et elu läks üle ootuste positiivselt ning positiivsest kirjutama ei ole ma just kõige õigem tegelane.  Kuigi võiks. Mullune viimane kirje oli ka kokkuvõte minu kirjutistest üldse ning sealt selgus ka tõsiasi, et parimad kirjed on kirjutatud masenduses.  Alati küll mitte masendusest ja masendusega, vaid hoopis masendusest väljakirjutamiseks. On see ju teraapia, mis mind üsna kaua mõtlevate inimeste poolel hoidnud.

"Edukas" aasta algus on aga näidanud, et kirjutamisest hoidumine hakkab mind vägisi mõtlevate inimeste toredast seltskonnast sinna vastaspoolele kiskuma ning et olen ka suhteliselt nõrk inimene sellistele mõjutustele vastuhakkamiseks.

Seega - kirjutama peab hakkama!

TOP 9 + boonused

Iga kirjanik on täpselt nii andekas, kui andekaks ta ennast ise peab.
 /W. Hocares - 2010/

Eneseimetlemise aeg on käes.

Võimalik, aga tegelikult ma avastasin täna, et on kommenteeritud ühte mu vanemat postitust. Lugesin siis ajaviiteks selle isegi uuesti läbi. Ja siis lugesin veel ühe vanema. Ja veel ühe. Ning - kurat! - ma ei tea, kas mulle vaid tundus see nii, aga paistab, et aegu tagasi kirjutasin ma natukene paremaid tekste. Mõtlesingi siis, et reastaks enda isiklikud lemmikud väikesesse pingeritta ja jagaks ka mõned eriauhinnad siia blogisse ülesriputatud tekstidele.

Ma tean, et nõme tegevus, aga mis parata - ära loe, kui ei huvita.

Boonusauhind võõrkeelsele luuletusele.

JUST LIKE THAT ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/09/just-like-that.html

Miks?

Lihtne, seepärast.

Boonusauhind loomingulisele kirjutamisele.

MAŠA, DAŠA JA NATAŠA TAGASITULEK ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/04/motetes-kus-kuradi-kohas-siis-veel-mark.html

Miks?

Sest kuidagi täiesti ootamatult sündis see tekstike sinna tavaliste mõtete keskele.

Näide.

"Aga Paša osutus päris armsaks tegelaseks, kelle totaalset emotsionaalset tuimust ja oskamatust end naisterahvale ligitõmbavaks teha tasakaalustas, ei, ülekaalustas korralik rahakott ja majanduse keerdkäike kuradima hästi lõikav aju. Tulevikuga mees, mõtles Maša, kui Paša oli teada saanud tema rasedusest ja selle peale "ahah." (ilma hüüumärgita) öeldes telekast uudiseid edasi vaadanud.

Vahelemärkuseks niipalju, et kolm hommikut hiljem poetas Paša kahe kohvilonksu vahele, et küll nad kunagi saavad ka ENDA lapse.""

Boonusauhind viimase aja parimale kirjutisele. (Sest TOP 9'sse ükski hiljutine tekst ei mahu)

LUGU PRESTIIŽIST ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2010/08/prestiiz-prestigio-prestige-ja-selle.html

Miks?

Sest ma ei ole viimasel ajal suutnud midagi paremat kirjutada.

Boonusauhind parimale hetkemajandust kajastavale tekstile.

MTÜ SMS-LAEN ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2008/12/hoimusoda.html

Miks?

Isiklik viha, sellepärast.

Boonusauhind Paulile.

PÄKAPIKK PAUL ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2010/05/ellu.html

Miks?

Sest ma saan kolakat muidu, kui ma temale auhinda ei anna.

TOP NR 9.

EMAKAVÄLJEND ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2010/03/rebime-emakat.html

Miks?

Sest just seda kirjet täna kommenteeriti ja isegi see on parem, kui kõik mu viimase aja asjad kokku. Ja pealegi on see Saalomoni tekst.

TOP NR 8.

PRATCHETT ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/10/ajast.html

Miks?

Seal on üks äge lause :)

TOP NR 7.

KIRJELDUS ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/10/uks-vaike-kirjeldus.html

Miks?

Kuigi lühike, on seal ehe näide W. Hocares'e sarkasmist.

TOP NR 6.

MÖÖDAMINEKUST ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/02/masendusest-moodas_24.html

Miks?

Mulle meeldivad episoodilised kirjed

Vahepeal eriauhind positiivsuse eest.

MÕTISKLUSED ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/10/motisklused.html

Miks?

Sest enamus mu häid tekste on suht masendavad ja mulle meeldis selle lõpulause.

TOP NR 5.

KIBE VEIN ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2010/02/head-armastajate-paeva-bitter-wine-by.html

Miks?

Sest see on masendav  :) Vt eelmis põhjendust :)

TOP NR 4.

GRAFOMAANIAST ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2008/12/tana-ohtul-konepuldis-grafomaan.html

Miks?

Nagu te praeguseks juba aru olete saanud, siis on tegemist grafomaaniga :)

TOP NR 3.

MEHENA SÜNDINUD ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/03/dire-straits-brothers-in-arms-1985-hmm.html

Miks?

Sest see on hea näide, kuidas ma ühe teksti sisse suudan igast muud asja kirjutada :)

TOP NR 2.

EPISOODILISUS ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/05/kahetine-kuid-tegelikult-vaid-uks.html

Miks?

Juba mainisin, et mulle meeldib kirjutada episoodilisi tekste ja see on üks selle blogi parimaid näiteid.

ja

da-da-da-daaa

TOP NR 1.

ELAGU SURM ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/05/liiter-noori-ja-kaks-meetrit-viina-hmm.html

Miks?

Sest see olen mina...

Ja ongi TOP 9 läbi. Võimalik, et siin blogis on veel asjalikke tekste, aga praegu ma neid ei leidnud.

Kommentaarid oodatud.

Austusega Teie,

W. Hocares

Fotograafiast

Mitte, et ma eriti jõulufännlane oleksin, aga pilte meeldib mulle ikka teha. Allolev foto tuli sellisena välja kusjuures ainult tänu isiklikule rumalusele ja kogenematusele. Katsetasin Peppersack'is ühte filmikaamerat ja klõpsasin seal suhtkoht hästi valgustatud kohas ka ühe kaadri laual põlevast küünlast. Ja kui ma filmi ilmutusest kätte sain ning fotosid vaatasin, avastasin sellise foto.

Tegelikult oli tegemist hea kaameraga, mis muutis minu oskamatuse päris heaks tulemuseks. Samas sai ka teadlikult paar head klõpsu tehtud :)

Näiteks kasvõi see orav... Ilus ja armas loomake ca 4 või 5 meetri kõrgusel oksal, minul abiks 300-ne objektiiv.

Ja noh - pääsud olid lihtsalt nii armsad, et otsustasid mulle kohe perepildi jaoks poseerida. Kusjuures see pilt õnnestus ajaliselt hästi, sest juba järgmisel päeval olid pojad pesast tiiba lasknud. Seega - farewell party :)

Ja nüüd ma mõtlen ja nuputan, kust saaksin ma uue fotoka, millega hakata edasi rändama ja igasugu asju klõpsama hakata.

Kullast kallim...

Mitte laulust ei ole see lugu siin ja ma üldse kahtlen, kas siin mingit lugu olema saabki, aga kindlasti on mõned minu blogi lugejad-külastajad märganud, et kohe selle pealehe ülaserva on tekkinud ühe kullaga tegeleva ettevõte logo.

*reklaamtekst*

Unico Gold OÜ logo

Unico Gold OÜ on 2010 aastal oma tegevust alustanud ettevõte, mis tegeleb kuldesemete ja kullajäägi kokkuostu ning investeerimiskulla müügiga, püüdes pakkuda praeguses tihedas konkurentsis turu parimaid hindu.

*reklaamteksti lõpp*

Edaspidi reklaami ei tule. Lihtsalt kuld on viimasel ajal nii palju tähelepanu endale tõmmanud, et otsustasin ka natukene tausta uurida. Ja avastasin sellise huvitava fakti, et kui Pärnu turul ostavad sealsed pandimajad ja juveliirid 585 prooviga kulda kokku hinnavahemikus 170-200 krooni gramm, siis eelmainitud ettevõtte äsjaavatud nn Kuldne Seif pakub sama proovi grammi eest 270 krooni. Hinnavahe missugune!

*Ok! - nüüd on kindlasti reklaami lõpp*

Tegelikult on asi selles, et Eesti turul toimuvat uurides olen avastanud, kui palju lüpstakse tegelikult väikelinnade elanikke nende endi naabrite, pandimajade omanike poolt. (Ja ma ei palu vabandust selle eest, et liigitasin Pärnu just väikelinnade alla - ma ise olen veel väiksemast kohast pärit ja tunnen selle paiga üle ka uhkust! [Mitte inimeste pärast...]) Kuigi internet on kõikidel käepärast, siis ei pruugi kõigil olla võimalusi sõitmaks suurde linna oma kaupa müüma. Kuld on kaup ja selleks, et selle müügi pärast ikka tasuks võtta ette mitusada krooni maksev bussi- või autotrip, selleks peab seda kaupa ka hulgim olema.

Seni Eesti suurim tegija Tavid on oma normaalsete hindadega kontorid rajanud vaid Tartusse ja Tallinnasse, mis on enam-vähem ka ainsateks kohtadeks, kus kulla kokkuostu hind on enam-vähem normaalsuse lähedal. Samas on turuliidri positsioon lubanud tal ka loorbereile puhkama jääda.

Seda tervitatavam on aga Unico kui uue tegija teeninduspunktide võrgu rajamine ka teistesse Eesti linnades, sest nähtavasti on aru saadud, et Eestis on mujalgi inimesi peale nende kahe suurema linna. Ning positiivne on ka see, et hinnatase hoitakse ühtlasena hoolimata teeninduspunkti asukohast.

*Deem! Kas nüüd saab reklaam läbi?!*

Tegelikult jah - tegemist on hoopis sotsiaalse turundusuuringuga.

Seega - olge tervitatud osalema.

PS Kuld on väärt kraam, aga hea ja oma naine on ikka kallim :)

Öös. FB'ist, tulevikust, visioonist - ilma muusikata - ainult sõnad

Kell kolm öösel ärgata ei ole üldse tore, küll võib aga pärast ärkamist aknale suitsu tegema minnes igasugu mõtteid pähe tulla. Isegi nii palju, et sellest võiks lühikese blogikirje asemel hoopis pikema ja põhjalikuma essee kirja panna. Kahjuks on aga viimase aja tendents selline, et kui ma kohe mingit mõtet kirja ei pane ja otsustan selle järgmisse hommikusse lükata, siis tõenäoliselt ei jõua need üldse kirjapilti.

Praegugi oli aknalt tagasi tulles pigem tunne, et vaataks pigem kuni une taastulekuni ühe osa Stargate Atlantist ära, ent sain siiski on tahtejõunatukesel sabast kinni enne, kui see läbi ukse välja jõudis lipata.

Muidugi on sissejuhatust kirjutades ja väikest taustauuringut tehes juba esialgse mõtte erksus tuhmuma hakanud, sest pidin kindlasti ka Facebooki oma pilgu heitma. Nimelt mu aknapealne mõte ongi seotud selle sotsiaalvõrgustikuga (edaspidi FB) ja mul on väga karvane tunne, et oma alguse sai see mõte sellest, et paar päeva tagasi sai loetud blogimaailmast Krafinna "Kaitsekõne, pühendatud feissbuukile". Kuna mainitud blogilehel ei leidnud võimalust oma arvamust avaldada, siis jäi see teema mind natukene kummitama (mitte küll nii, et see oleks minu une lahkumise põhjuseks, aga ikkagi) ning nüüd saigi aknal lõdisedes midagi sellest kummitamisest valmis genereeritud.

Mulle meeldivad paljud ulmekirjanikud selle pärast, et neil on selge visioon sellest, milline on nende arvates elu tulevikus. Mingisugune visioon kerkis tänasel ööl ka minu silme ette (mitte, et see mind kohe visionääriks või ulmekirjanikuks muudaks).

Ma ei hakka ise FB'ile kaitsekõnet pidama ega seda ka maha tegema, sest seda on erinevate avaldamiskanalite kaudu juba vaat, et mõttetult palju tehtud - kõiki selleteemalisi arvamusavaldusi ei jõuaks vist iial läbi lugeda (iial on muidugi pikk aeg ja Connor MacLeod vaidleks mulle tõenäoliselt vastu, kui saaks).

Aga FB on lahe. Siin mitte niivõrd konkreetse lehekülje või võrgustikuna, aga pigem kui selle idee edukaima esindajana. Sotsiaalvõrgustikuna on FB saavutanud edu, milleni vähemalt lähiajal ükski konkurent ei jõua. Praeguseks on asi jõudnud nii kaugele, et FB'iga on hakanud liituma ka need, kes seda ise võib-olla ei teekski, ent kes soovivad siiski silmapiiril olla. FB'is olemine on muutumas vajalikuks, kohustuslikuks. Stiilis kui sind pole FB'is, pole sind olemas.

Mitte, et ma oma olemasolu juba selle moto (sõna "moto" kirja pannes liikus mu uitmõte võimalusele, et selle sõna sünnis mängis rolli sõna "mootor", sest moto on midagi, millega inimene end motiveerib, mis paneb teda liikuma; huvitav, kas tegemist on õige loogikaga?) järgi teadvustaksin, aga mingil kummalisel ja mitte nii otsesel moel tundub see küll nii. Üks killuke minu visioonist selline, et FB'i aksepteerides ja seda kasutama hakates olen ma astunud sammu tuleviku poole.

Mitte väga kaugel minevikku minnes võib nimetada kolm asja - mobiiltelefon, internet ja e-mail -, mis tundusid esialgu (vähemalt minule küll) võõristust tekitavate ja mitte eluliselt vajalikena. Ma teadsin, milleks neid kasutatakse ja mida nendega teha saab, ent ma arvasin mingil ajajärgul oma elust, et need ei ole eluks hädavajalike asjade nimekirjas. Siin võib muidugi vaielda sõna "hädavajalik" definitsiooni üle, sest tõsi - toidu ja joogiga neid veel võrrelda ei saa, kuid üha lähemal on aeg, mil toidu ja joogi hankimist ilma ühte neist kolmest kasutamata enam ette ei kujuta. Jah - praegu saab veel elada mobiiltelefoni või isiklikku elektronposti aadressi omamata, ent ausalt - mis elu see on? Meie ühiskonnas tähendab see seda, et oled enamikest asjadest ära lõigatud.

Tööd otsida ilma neid vahendeid kasutamata on juba suhteliselt mõttetu, samuti on tööandjal suht keeruline sind leida, sind teavitada, kui sul neid ei ole. Jah - seda kõike saab veel ilma, aga kui kauaks ja milliste hindadega? Lihtsam on neid aksepteerida elu täieõiguslike osadena ning õppida neist võtma kõike, mida need võimalused pakuvad.

Sama teed on praegu liikumas ka FB. Kindlasti ei kujutanud isegi selle võrgustiku looja alguses ette, kui suureks ja laiahaardeliseks tema loodu kasvab, kui palju võimalusi see inimestele pakub. Enamus FB'i kasutajatest leiab FB'is endale tegevust küll vaid fotode üleslaadimise ja suht-koht üksluisete kirjete lisamisega, ent see ei ole ju kõik, mida FB pakkuda võib.

Tegemist on sotsiaalvõrgustikuga, mis ühendab inimesi, mis loob kontakte, mis hakkavad ühe suuremat rolli mängima reaalelus. Juba on paljud ettevõtted ennast ka FB'i üles seadnud, turundus- ja reklaamitegelased katsetavad piire ning usun, et kaugel ei ole ka aeg, kui kahe reaalmaailmas kõrvutiasuva ja sama tootegrupiga tegeleva ettevõtte ellujäämisel osutub oluliseks faktor, kumb neist FB'is on või kumb oskab selle võimalusi paremini ära kasutada.

(Korraks teemast välja - Elades ja olles Eestis ning ajuti ka siintoimuval silma peal hoides olen tähele pannud, et eestlased suhtuvad FB'i paraja skepsisega. Milles asi? Peame end ju maailma IT-riikide tippu kuuluvaks, tunneme (õigusega) uhkust, et oleme nii kõvad tegijad, innovaatilised, kui kasutada ilusa kõlaga sõna, aga FB'i vaadates kehitame õlgu ja nuriseme. WTF? Skype'i me ju kiidame ja kasutame ja püüame igale väljamaalasest uuele tuttavale öelda, et näe - meie oma. Kas selles ongi asi? Et FB ei ole meie loodud? Rumal eelarvamus. Autot me ju ka ei leiutanud, aga kasutame neid ikka. Me peaksime oma teadmistega just FB'i kiiresti selgeks õppima, et sellest rutem kasu lõigata, kui seda suudavad suuremad ja mitte nii paindlikud riigid.)

Deem! Seni olen kirjutanud vaid FB'i tänapäevast, mis ei olnud aga mu algne mõte. Tänapäev ei ole visioon. Enamasti. Aknal suitsetades mõtlesin aga sellele, et kui praegu kajastatakse FB's oma emotsioone ja mõtteid verbaalselt, kirjete ning postitustega, siis mingil hetkel võib see muutuda automaatseks. Ronib Fb ju praegu igasse telefoni ning ulmekirjandusega või ulmega üldiselt kasvõi pealiskaudselt tuttav olles ei ole võõrad ka ideed inimese pähe installeeritavates kiipidest. Tänapäeva tehnoloogia areng ei ole sellest enam kaugel, kui nööpnõelapea suurune telefon sulle kõrva taha naha alla siirdatakse ja oledki kogu aeg hands-free-süsteemil. (Tegelikult pole ma tehnika arengul enam nii kaua silma peal hoidnud, et ei tea, mis kõik juba valmis on.) Kindlasti on sel hetkel ka FB kui suurim sotsiaalvõrgustik sul peas ning isiklikult oleksin väga rõõmus, kui teaksin-tunneksin-oskaksin kasutada kõike endale pähepandavat informatsiooni.

Ma ei ole küll kindel, kas FB pole siis juba Mindbook'i nime all, ent on suht kindel, et praegune FB tungib igasse eluvaldkonda ja varsti on ilma FB'i kontot omamata elada sama keeruline, kui on see praegu ilma eelmainitud kolme leiutiseta lähiminevikust. Ma ei väida isegi seda, et selleks peab olema FB, ent mingi internetipõhine sotsiaalvõrgustik muutub peagi elu vaat, et kohustuslikuks osaks.

Oma visioonile akna peal mõeldes arutlesin omaette ka selle üle, kui palju selline sotsiaalvõrgustumine muudab maailma elukorraldus, sest on üsna selge, et kõiki 7 miljardit me kindlasti lähimate aastate jooksul kontot looma saata ei saa. See suurendaks inimestevahelisi lõhesid veelgi, ent samas muutuks ka selle lõhe ületamine edaspidi tunduvalt lihtsamaks. Loo vaid kusagil konto...

Tegelikult on teema nii lai, et tahaks veel pikemalt kirjutada, aga kell on juba vaikselt viis saamas ning mu silmad vajuvad juba kinni. Lähen magama ja võimalik, et peagi jätkan oma isekeskis arutlust teemal, mida toob kaasa endaga globaalne sotsiaalvõrgustumine. Keda ei huvita, ärgu lugegu.

Igatahes on see asi kirjutatud öösel ning sellega peaks mu hullus olema põhjendatud.

PS Aga mul on hea meel, et suutsin järjest üle A4 teksti kirja panna. Mul on veel lootust...