hetkes

Hommikul tõustes
märjad on mõtted
on padi kui masinast
väänatud kalts

kohvini jõudes
tusaselt mõtlen
miks raha on kasinalt
ja ise kui narts

Lumesajuses...

Viimaks hakkas jälle lund sadama. Mulle see meeldib, sest sula järel määrdunuks muutunud ümbrus vajaks ilusat ja puhast katet. Olgu seda lund palju on - minu arvates ei ole seda kunagi liiast. Võib-olla on sellise meeldivuse põhjuseks üks lapsepõlve lemmikraamatutest, mille kangelane Roald Amundsen enamuse oma elust lumes veetiski.

Eilsest ärajäänud klienditeeninduse teemast kasvas õhtu jooksul välja mõte kirjutada tänapäeva ettevõtlusest ja sellega seonduvalt ka klienditeenindusest väikene sarijutt. Kuna ma oma loomingulise kirjutamise ja ideedega olen hetkel natuke jännis, siis oleks hea alustada uusi proovimisi teemadel, millega ma iga päev kokku puutun. Tegelaskujudena mõtlesin kasutada Anderit, kes on varem tegutsenud küll hoopis teistsuguse temaatikaga lugudes, ent tema mõttemaailm ja põhimõtted  kattuvad suures osas minu omadega, kui käsitluse all on just eelmainitud teemad. Lisaks sellele on Anderi kasutamine lihtne just seepärast, et oma pikaaegse harjutamatusega kirjutamisel ei pea ma kohe lambist hakkama uut tegelast välja mõtlema. Loodetavasti õnnestub Anderi seekordne tagasitulek natuke pikemaks ajaks. Viimane kord, kui Anderit kasutasin, oli 2009 aasta veebruaris, kui minavormi kasutades kirjutasin suhteliselt ebaõnnestunud lühijutu "Tehing".

Miks aga selline teema? Puutudes ise kokku nende valdkondadega ja kogedes seda ka igas võimalikus kodust väljapoole jäävas situatsioonis, on mulle silma hakanud mõned valupunktid ja justnimelt neid ma tahakski lahti kirjeldada. Võib-olla on nägemus nende asjade valulikkusest vaid minu silmades, ent kes ütles, et kogu maailm peab asju nägema ühte moodi.

Kindlasti ei proovi ma oma looga teha mingit dokumentaali reaalsest kontori- ja ärielust, pigem looksin kogu tegevuse väljamõeldud olukordadele, aga seda kirjutades püüan säilitada paralleelid reaalsusega, et võimalikud lugejad neid olukordi ka elus ära tunneksid.

Miks aga üldse?

Esiteks tahan ma muidugi käe sisse kirjutada ka loominguliste tekstide kohalt, aga samas ka uuesti kirjutamisharjumuse tekitamiseks. Minu ajaveebi üksikud pidevad vaatlejad on võib-olla juba märganud, et selle aasta algusest olen ma kirjutada püüdnud üsna korrapäraselt. Võib-olla see vahepealne pikk paus ongi olnud hea mõtete kogumiseks, mida nüüd saaks siis lõpuks ka kirja panna.

Loodame...

Lühidalt eilsest

Kuna eilne dialoog klienditeenindust puudutava tekstiosa osalisega osutus mõistvaks, siis jätan selle siiski avaldamata. Seega - sry lubaduse pärast seda avaldada, aga ma ei taha üles panna teksti, millesse ma ise ei usu.

Siinkohal vabandust ka ettevõtte esindaja käest, kes nägi minu liiga ühepoolset kirjutist! Loodan, et selliseid asju ei kordu.

Varsti aga pikemalt tänasest..

Ajakirjandus (nt suhkur) ja klienditeenindus - ettevalmistav tekst

Kaks asja, mis mängivad meie ühiskonnas üsna tähtsat rolli. Kahjuks on nende tase sageli allpool normaalset.

***

Ajakirjanduse vastu pole mul hetkel suurt soovi midagi kirjutada, sest peas on hoopis teised asjad, aga unustamise vältimiseks tahaksin kirja saada mõtte, mis tekkis eilseid uudiseid vaadates.

Teemaks suhkru hinnatõus ja kuidas see kunstlikult esile kutsuti, kuna ajakirjanduses ilmusid teated peatsest hinnatõusust. Loomulikult tekitab see suurema nõudluse kauba vastu, mida saavad ära kasutada ja kasutasidki suhkrumüüjad. Selliseid näiteid, kus ajakirjanduse mõjul mingi kauba hinnad suurenenud nõudluse pärast ebaloomulikult kiiresti tõusid, on möödunud aastast veel - näitena võiks mainida tatart ja küttepuid.

Kõike seda arvesse võttes võiks ajakirjandus end kord ka rahva ehk lugejaskonna teenistusse panna. Kuna nagunii avaldatakse kontrollimata spekulatsioone, siis saab seda ju ka vastupidiselt ära kasutada.

"Kahe kuu pärast langeb suhkru hind 30 % võrra" 

või

"Kolme nädala pärast on oodata teraviljatoodete hindade 20 protsendilist langust"

Kindlasti ei usu sellist uudist skeptikud, ent kergeusklikud - st enamus ajakirjanduse tarbijaskonnast - hakkab võib-olla mõtlema, et tasub ikka see aeg ära oodata. Levitatakse kuulujutte, kaupluste käive nende artiklite osas langeb ning vaid loogikale toetudes võiks ju mõelda, et vähenenud nõudluse tõttu langetatakse ka hindu. Kindlasti ei langeks need hinnad niivõrd drastiliselt kui libauudises väidetud, ent igasugune langus oleks ju tavatarbijale tervitatav.

*

PS Klienditeeninduse osa võtsin hetkel kirjutatust maha, sest käib dialoog mõttes oleva ettevõtte osanikuga ning faktide kontrollimine. Aga tekst tuleb kindlalt :)

Probleemidest ja sigarettide raviomadustest :)

"Oled mõnda aega oma tundeid vaka all hoidnud. Oled püüdnud teeselda, et kõik on korras. Probleem aga ei lähe ära. Ignoreerimisest ei piisa. Ta kas hakkab laienema, või siis tuleb sul talle sügavalt silma vaadata. Vali viimane variant. Haara tal sarvist. Murra ta maha. Küll ta ära kaob."

/Tsiteeritud mingist tänasest horoskoobist/

Jah - on küll probleem, mis ei lähe ise ära. Tegelikult on neid isegi mitu ja kui ma peaksin neile kõikidele silma vaatama tänast soovitust järgides, siis oleks mul tõenäoliselt paari tunni pärast kõõrdsilmad. Mitte, et mul midagi nende vastu oleks, aga mulle ei meeldiks oma pilguga tulevikus inimesi segadusse ajada.

Mitmel rindel üheaegselt edukas olla on keeruline, teab ajalugu. Mitmel rindel üheaegselt elus olla on keeruline, teab minu isiklik ajalugu, mis püüab mind hoida liigsetest probleemidest. Aga pahatihti ei kuula ma seda ja talitan mõistust kõrvale jättes oma ego parema äranägemise järgi.

Ignoreerimine... Jah, seda teen ma üsna sageli. Mulle meeldib end küll sellega seoses lohutada, et järgin kunagi Vladimir Levi poolt raamatus "Enesemuutmise kunst" kirja pandud mõtet, et ei ole mõtet end vaevata probleemidega, mida sa nagunii muuta ei saa. Kindlasti on mul ka selliseid, ent harjumus ühtede asjade puhul nõnda käituda viib sageli selleni, et ma ei tegele ka probleemidega, mille vastu ma saaksin midagi teha. Nõnda need ongi puntrasse sattunud.

Millest sellised mõtted üldse? Hommikul pikka jalutuskäiku tehes avastasin, et tahaksin olla kusagil mujal, kanda sama moodi õlal seda armsat Moonmaidi kingitud õlakotti ja lihtsalt, ilma kindla eesmärgita edasi kõndida. Jalutuskäikugi ei võtnud ma ette soovist hommiku karget ilu nautida, ent justnimelt probleemi ignoreerimiseks.

Nimelt on mingi kuradi allergia mul astmahood nii tugevalt käima lükanud, et ei tahtnud pärast sajameetrist kiirkõndi surmani hingeldavana bussi istuda. Muutsin suunda ja jalutasin kolm kilomeetrit Männiku poole, et saaksin oma hingamise kuidagi normi. Õnneks oli lähedal asuv pood lahti ning sain sealt paki sigarette osta - need mõjuvad praeguses olukorras vähemalt minu jaoks ravimina. (Vaidlejatele: lähenen asjale mitte meditsiiniliselt, aga füüsikaliselt - füüsikalised kehad teatavasti paisuvad ja kahanevad vastavalt temperatuuri muutumisele; seega miinustemperatuuriga õhku vaheldumisi kõrge temperatuuriga suitsu tõmmates [kõrgema temperatuuri saavutamiseks võtan üle poole filtrist välja] bronhid kahanevad ja paisuvad - küll vähe, aga piisavalt, et vabastada bronhide seintele kogunenud ja hingamist raskendavat jama = paari kilomeetri ja kahe suitsuga on mission accomplished.) Tegemist siis järjekordse näitega rahvameditsiinist. Samas on see rahvameditsiin aga näide ignoreerimisest - selle asemel, et arstile minna ja lisaks allergiale kehas varjuv ka väike bronhiidi- või kopsupõletikuraasuke välja ravida, püüan minna asju lahendada jalutuskäikude ja sigarettidega.

Muidugi annavad sellised hetked vaid endaga aja ja võimaluse mõelda asjadele, millesse tavaliselt nii rahulikult süveneda ei saa. OK - täna hommikul takistasid seda süvenemist paar hapnikupuuduse pealesunnitud istumavajumist bussipeatustesse. Kõigest hoolimata jõudsin aga mõtteveeretamisega oma probleemideni, millest mööda vaadata enam ei saa. Ja üks neist on tervis.

Teiste probleemide lahkamiseks on kellaaeg aga liiga varajane ning tööpäeva algus liiga töine. Mõtted aga jäävad ja loodetavasti jõuavad need kohe-kohe ka lahenduste käeulatusse. Või vastupidi. Mis iganes.

PS Keeruline on avastada, et asjad, milles oled nii neetult kindel, on juba ammu oma kindluse kaotanud. Lihtsalt sina ei tea sellest midagi.

post meridiem

Lõunale minnes mõtlesin minevikule ja ajaarvamisele, sest sünnipäevad mõjuvad nii. Mitte enda sünnipäev, aga üldiselt.

Sünnipäeva tähistamine on üldse imelik komme. Mina oma isepäisuses tähistasin kunagi oma 10 000ndat sünnipäeva. 2. detsembril 2004. aastal sain ma 10 000 päeva vanaks. Selliseid sünnipäevi on hea tähistada. Järgmine korda pean välja tegema alles 11. augustil 2018, kui saab täis 15 kilo päevi.

Võimalusi, kuidas enda vanust määrata, on ju tegelikult mitmeid. Isegi mitte mitmeid, vaid peaaegu lõputult. Kusagil ja kunagi arvestati vanust suvedega, teises kohas külvikordadega. Viimane oleks muidugi kõik sassi löönud, kui põhjast tulnud inimene sattunuks kliimavööndi, kus on kaks või isegi kolm külviaega.

Aga alguse juurde tagasi tulles, siis tegelikult hakkasin ennist väljas mõtlema hoopis sellele, et olen ju ametlikult elanud 33 suve. Aga kas ma ka mäletan neid suvesid, on juba teine küsimus.

1983. aasta suve ma mäletan, sest olin pioneerilaagris. Siis mingil suvel käisin Musta mere ääres. Ja siis on vaikus  ajani, mil ma koolist ära tulin. Siis meenub üks jalgsimatk, meenub sõjavägi, siis on jälle tükk tühja maad. 1998. aastal tuli rahakas suvi, siis jälle vaikus. Siis veel paar suve kuni praeguseni.

Kokkuvõtteks võib öelda, et oma 33st eksisteeritud suvest suudan pikemalt mõtlemata aastaarvulise täpsusega paika panna vahest vaid kümme suve. Järelikult olen elanudki vaid 10 suve, sest kunagi ma ju kusagil kirjutasin, et elatakse vaid seda aega, mida hiljem mäletatakse.

Mida rohkem oma minevikust mäletada, seda pikem elu tundub. Seega peab elama hakkama nii, et ma seda ise ka kunagi mäletaks. Inimesed tahavad, et neid mäletataks, aga kõige kurvem on see, et tavaliselt ei mäletata isegi suuremat osa oma elust.

Deem!

Tantsigem edasi!

Ma pole mingi sada aastat normaalselt tantsinud.

Ei - ma ei olnud mingi sada aastat tantsinud, kuid möödunud reedel võtsin oma viimase julguseraasu kokku, Moonmaidi käekõrvale ning seadsime rattad Kadrioru poole, kus pidi toimuma kahepäevane tutvustav tantsutreening.

Mina ei tea, miks naised julgemad on, aga minul küll jalad värisesid, kui ma kaunis kleidis ilusa Moonmaidi kõrval suurde saali astusin. Õnneks oli rahvast rohkem ja ma sain oma kartusevärinad inimeste keskele ära peita.

Ma ei ole kindel, kas minu kirjutamisoskus suudab kõike toimunut õigesti kirjeldada, aga ma proovin.

Esimese päeva kavas olid Ladina-Ameerika tantsud - cha cha cha, rumba ning lühike sissejuhatus salsasse. Kui ma kunagi ammu kooliajal olin tantsutunnis esimest kahte vähemalt näinud, siis salsast ei teadnud ma midagi. OK - seda teadsin, et see on kiirem kui rumba ja seda ei saa emotsioonitult tantsida. Seega täpselt see, milleks ma ei arvanud end suuteline olevat.

Siiski kujunes õhtu huvitavamaks, kui arvasin. "Tantsuhoovi" treenerid Anton Baršai, Karin Lillemaa ja Ewoud Fidom olid tasemel.

Antoni mõnus huumor ja Karini soe suhtumine aitasid alguse kramplikusest ruttu jagu saada ning kuigi õppisime vaid põhisamme, möödusid tunnid kiiresti. Esimese päeva lõpus avastasin, et meeldis mulle kõige enam just see kõige kardetum proovikivi - salsa. Samal arvamusel oli ka Moonmaid ja juba järgmise päeva õhtul esitasime me seda kodus Ellenile. Temale meeldis meie õpitu - see oligi tähtis.

Teisel päeval tulid nn klassikud - tango, aeglane valss ning quickstep. Lühidalt võib öelda seda, et kordus eelmine päev. Kõige rohkem kardetud tango muutus täielikuks lemmikuks ja kui me Moonmaidiga sealt ära tulime, siis karjus hinges vaid üks soov:

"TAHAN VEEL!"

Paremat sõna leidmata - see oli lahe!

Lahe oli muusika rütmis ja - NB! - õigesti oma naist mööda põrandat keerutada ning lahe oli ka see järelmaik: veidi valutav-väsinud jalad, higist märg triiksärk ning liigutamisest tühjaks läinud kõht.

Kui ma varem kartsin sellisesse kohta minna vaid seepärast, et kartsin omale oskamatusega häbi teha (perfektsionist nagu ma olla üritan), siis võimaluse korral läheksin nüüd tagasi kasvõi igal õhtul nädalas. Raha tuleb vaid leida :)

Lihtsalt nii väga hakkas see kõik meeldima.

Siit ka soovitus kõigile neile, kes on siiani kahtleval positsioonil - võtke oma naised-mehed käekõrvale (kasvõi füüsilist jõudu kasutades) ja minge kohale! Kümne minuti pärast te enam ei kahetse.

PS Vähemalt "Tantsuhoovi" kursustele minnes te ei kahetse!

Erinevate kontode alt liikluskultuuritusest

"Mul on kopp ees!" sõnas Moonmaid, kui oli hommikuselt sõidult tagasi jõudnud. Vaatasime Saalomoniga talle otsa, mina rüüpasin kohvi, Saalomon konjakit ja noogutasime mõistvalt.

Üsna suur osa autojuhte ON idioodid ja neile ei tohiks iial lube anda. Ja kuigi suured linnamaasturid, eriti nende kallimate markide mudelid, on tegelikkuses üsna head ja toredad, siis kahjuks on just nende autode rooli taha sattunud piiratud juhtimisoskusega inimesi.

Mul ei ole midagi autosid juhtivate naiste vastu, sest mu enda ema on väga hea juht, samuti teeb Moonmaid oma võimega liiklust näha ja õigesti reageerida paljudele meestelegi silmad ette (rääkimata juhustest, kui Viitna metsa vahel isegi mina näpud istmepolstrisse surun), aga maasturite rooli lubatakse siiski sellised naised, kellel pole õigetest juhtimisvõtetest aimugi.

Enne, kui naised protestikisa tõstma hakkavad, siis minu ja Moonmaidi tutvuskonnas on enam kui üks majanduslikult kindlustatud mees ostnud oma kallile kaasale suure maasturi vaid seepärast, et kui naine peaks avarii tegema, siis on suures autos oht raskelt viga saada väiksem. Ja kui nüüd ette kujutada, et vähese autosõidukogemusega inimesed roolivad autod, mille kabariitidest neil õrna tunnetustki ei ole, siis kisub asi jamaks.

Ent Mercedes või Audi või Porsche tagumiku all, tuntakse end tänavate kuningatena ning selle asemel, et pööraks tähelepanu korralikemate sõiduvõtete õppimisele, muututakse veelgi ülbemateks ja hoolimatutemaks. Raske juhus!

Lihtsalt koomiline on vaadata, kuidas suure Mersu-maasturi roolis olev naisolevus kätega vehib ja signaali annab, seistes püdela lumega ristis ja kartes rööpast lahtise lume peale sõita ning soovib, et vastutulev väike sõiduauto tema asemel lume sisse sõidaks. Kuna minu lauseehitus on sageli suhteliselt arusaamatu, siis tegin Paintis joonise olukorrast.

MILLE KURADI PÄRAST SUL NELIVEDU ON???

Sellistel hetkedel tahaks autost välja minna ja öelda paar krõbedamat sõna kohe.

Tegelikult on ka asjad ju nii, et nagu talv saabub ja lumi maas, siis on suur osa juhte nagu halvatud. Selle asemel, et liikluskeerises mökutada ja niigi raskeid liiklusolusid oma saamatusega veel enda ootamatute-põhjendamatute liigutustega vürtsitada, võiksid nad oma autod garaaži jätta ning ühistransporti või taksosid kasutada.

Teine maasturite naljanumber oli minu jaoks peal jõule, kui tulime Kadrinast ja Peterburi maantee oli suhteliselt puhas. Esimeses rajas olid korralikud jäljed asfaldini väljas, aga teises rajas oli tibake lahtist lund. Ning siis sõitis neli fucking maasturit rivis esimeses rajas kuuekümnega, sest nad ei julgenud teise ratta võtta. Lihtsalt ei saa aru - nelivedu ja raske auto, mis tähendab seda, et juhitavus ON parem ja siis nad passivad kuuekümnega kohas, kus nähtavuse ja olude poolest võiks kasvõi sajaga sõita.

Ja mul on hea meel, et Moonmaid selles olukorras meie esiveolise Hondaga pikalt ei mõelnud ja neist wannabe-I-am-good-driver-cause-I-have-a-fucking-big-car-juhtidest mööda sõitis. Kusjuures kõigi roolis olid mehed :D

Aga noh - mehed on kultuursemad juhid. Moonmaidi väide. Tema ei ole näinud, et sellistes oludes mehed signaalitaks ja kätega vehiks. Pigem teevad seda ikka naised, kes oma oskuste pärast ebakindlalt tundes end nõnda välja elavad ja ju siis hästi tunnevad.

Siit tõsine soovitus - kui ei oska talvel sõita või tunned end ebakindlalt, siis sõida ühistranspordiga, mitte ära pooseta oma suure autoga, millega sa nagunii midagi teha ei oska.

Saalomon minu kõrval noogutab kaasa, sest tal on kopp ees nende oskamatute juhtide poolt loodud ummikutes istumisest.

PS Iga autoga saab talvel normaalselt sõita. Parim näide on võib-olla ülemöödunud talvest, kus minu Corsa järel sõitev Jeep Grand Cherokee jäi kinni seal, kust mina olin just läbi tulnud.

Kes ei tea, millised need autod välja näevad, siis võrdluspildid on allpool...

Arvamused ja paranoiad

Arvamustest rääkides...

Ma lihtsalt olen selline, kellel on alati oma arvamus. Ükskõik siis, millest, aga ta on. Isegi, kui ma ei tea asjast midagi, siis ma tuletan oma varasematest kogemustest ikkagi arvamuseraasukese, mille arvan siis olevat hea ja (suhteliselt sageli ainu-) õige.

Selline suhtumine on pärit varasest noorusajast, kus ma tänu jultunud-ründava käitumise, ülima enesekindluse ja enda arvates hea vaidlemisoskusega saavutasin rohkemat, kui ma sageli võinuks isegi loota. Et sellistes ootamatutes vaidlusolukordades tuli teema edasi kandudes hoo pealt arvamusi omada arvamusi uute asjade kohta, siis vaidluse nn edukuse nimel hakkasin neid ka hoobist välja mõtlema. Suurelt osalt oli muidugi tegemist blufiga, aga ega see ei omanud sel hetkel tähtsust - tähtis oli see, et sind usutaks ja sinu sõnu tõena võetaks. Käitumine, mis oli üsna kelmikas... Ei - kelmilik... Hmm - minu jaoks vist mõlemat.

Isegi praegu tuleb selline oskus mõnikord kasuks, ent enamiku ajast tekitab see mulle küll juba rohkem probleeme. Lahti saada on sellest harjumusest aga üsna keeruline. Olen proovinud paljudes olukordades vaikida, ent mingi väike ja vastik kuradike minu sisemuses on pahatihti minu head ja armsad häälepaelad kaaperdanud ning ikkagi soovimatud sõnad kuuldavale toonud.

Praegusel ajal ongi selliste kontrollimata ja kontrollimatute arvamuste tekkimine üks minu suurimatest probleemidest, sest vähemalt veerand sellistest mõtetest tekitab minus täiesti mõttetuid paranoiasid, mis minu muidu nii rahuliku ja ilusa elu pea peale keeravad. Võtavad une ja hingerahu, tuues asemele rahutuse, millest see hinges pesitsev kuradike tõenäoliselt oma peamise toiduse saab.

Mis on paranoiades nii võimsat, et isegi kaine mõistus ei suuda neist kogu oma mõistlikkust kokku võttes loobuda? Kas on mu mõistusel ehk liiga vähe mõistlikkust?

Ei tea. Ometi pean ma selle vastuse leidma, sest muidu võivad need mõtteidud mu praeguse idüllilise elu (võrrelduna minu isikliku ajaloo keskmise tasemega) tagasi kaosesse viia. Mulle ei meeldi paranoiad, ent ometi nad on. Siinkohal ei hakka ma isegi proovima nendega harjumist, sest harjumine võib väga hästi tähendada lõpetamist kusagil pehmete või veel hullem - krohvitud ja trellidega seintega ruumis.

Aga vaikselt on õhtu kätte jõudnud ning tuleb hakata arvutit kokku pakkima. Elu on vahepeal ka elamiseks ning tundub, et tänane õhtu tuleb tantsurütmis.

Kerget jalga!

Katsetused

Paul kõndis piki Nõmme tänavaid ja mõtles elule. Sigaret suitses suunurgas ja sammude taktis rappus sellelt tuhka päkapiku kohevale habemele. Kevadõhk proovis igast riidepraost Pauli möödunud ja pikast talvest külmunud kehale ja südamele lähemale jõuda, kuid päkapikk tõmbas hõlsti koomale. Ei olnud temal seda kevadet vaja. Tuju oli maas, mis maas.

Oravaema, kes kõrgemal elektritraatidel oma pesast väljatikkuvale pojale esimesi akrobaatikatunde andis, manitses noort ja rumalat põnni vagusi olema, sest Pauli tujude kohta oli oravaile juba paljude põlvkondade vältel igasugu jutte vestetud. Väike oravapõnn pigistas ema hirmunud nägu nähes alul oma silmad kõvasti kinni, kuid siis sai uudishimu võitu. Alul üht, siis teist silma aeglaselt avades piilus ta alla tänavale.

Paul ei ole kunagi ülevaltpoolt vaadates eriti tõsiseltvõetav vaatepilt. Põnn tundis, kuidas itsitus hakkab tema suust väljuma, kuid vaid emainstinkt päästis noore elu. Välgust kiiremini sähvatas ema kohev saba noore orava hammaste vahele. Inimestel kahjuks selliseid instinkte ei olnud ning nõnda olid paljud üllatunud Pauli reaktsiooni ülevoolavust. Tõsi - enamjaolt kattus see üllatumisaeg haiglasolemisajaga, sest päkapiku esimesele reaktsioonile oli kombeks ohvril pilt eest võtta ja nõnda ei jätkunud inimestel oma naeru rumaluse taipamiseks enam aega.

Paul aga kõmpis edasi. Piibelehed piilusid aialippide vahelt kevadet, mida Paul ei näinud. Päkapikul oli külm. Tavaliselt oleks see igat teadjamat üllatanud, sest päkapikud on teadupoolest külmale immuunsed ning oma pakse, kohevaid ja tobedaid kasukaid ning mütsikesi kannavad nad hooajaliselt vaid Vana tobedate, kuid ülimalt rangete direktiivide pärast. Paulil oli aga immuunsusest hoolimata lausa jäiselt külm. Külm, mis tuli sügavale tema karvase rinna alla peitunud südamest.

Paul tahtis rääkida...

***

Soos oli ka kevad. Juhuslik möödakäija oleks näinud, kuidas vaevatud ilmega hädiste kaskede leheraasud lausa silmnähtavalt suurust koguvad; kuidas konnapojad laugastest välja ronivad, vabad tsiviliseeritud olendite kombest nõrgemaid jalge alla talluda - soos tõmbasid tugevamad konnapojad nõrgemaid lestapidi laukast, kuni terve vennaskond oli valmis koorina esimesed krooksatused valla päästma; siis oleks juhuslik möödakäija juba kergelt kulme kergitades vaadanud, kuidas sookailud õitsele löövad ning veidike eemal suur põdrapull pulstunud haavikuemanda jaoks pajuoksi madalamale kangutab, et too ikka värskeid võrseid näksata saaks. Peast pooleldi segasena oleks see möödakäija viimaks märganud ka seda, kuidas üks mätas luugina kõrvale lükatakse ning ajatult kaunis naisterahvas end graatsiliste liigutustega tekkinud august välja sirutab.

"Tolgendab siin ka igasuguseid!" oleks too naisterahvas öelnud ja juhusliku möödakäija silmad kaetanud ning tolle esimese põhjatu veeauguni juhtinud.

Luise oli kevaditi pahur. Sel kevadel aga eriti ning seepärast vedas tollel juhuslikul möödakäijal eriti, et teda lähedal ei olnud, ning nõnda sai murest murtud näoga soohaldjas üksinduses kevadõhku astuda.

"Kuradi Paul!"

*

Velts istus kevadiselt sooja, ent senini niiske mätta otsas ja imetles endast pool pead pikemat viinapudelit.

Kevad oli pöialpoisile hästi alanud. Leidnud oma koduukse naabrusest seltskonna varakevadisi telkijaid, oli ta neile öö otsa kummaliste häälte tegemisega närvidele käinud ja hommikupäikese esimeses kiirtes olid hirmust hullunud matkajad sääred teinud, unustades lõkkeaseme kõrvale pooleliitrise pudeli tuliveega. Loomulikult oleks tavaline kolpade lõhkilöömine lisaks lihtsusele ka viinasaagi osas tunduvamalt efektiivsem olnud, ent miskipärast ei tahtnud pöialpoiss SEDA kevadet tavapärase käitumisega alustada. Alul imestas ta selle üle isegi, ent siis sai ta aru, mis selles kevades nii erilist oli.

Veltsil oli ükskõik.

*

Saalomon nihutas end aknale veelgi lähemale ning surus sõrmega kõrvaklapi veelgi sügavamale kõrva, et mitte kuulda kõrvalistuja astmaatilist hingeldamist - talle piisas juba selle korpulentse naisterahva voltide võbina tundmisest oma keha vastas, et kaotada igasugune illusioon saabunud kevade ilust. Buss number 18 seisis ikka veel ummikus, mille põhjuseks senini linnast äravedamata lumekuhilad teede veeres. Aga mitte vaid lumekuhilad ja linnavalitsuse saamatus ei olnud ummikus süüdi.

Eest teises reas istudes avanes Saalomoni pilgule hea vaade eesolevale autode segadusele. Kuigi ummik oli mõlemas samas suunas liikuvas reas, siis otsustas iga kolmanda auto juht olla targem teistest ja vahetada rada, mis nende arvamuse kohaselt kiiremini liikus ja seda tehes nad mitte vaid ei vähendanud ummiku läbilaskmisvõimet, vaid andsid sellele ka korralikult punutud ja sümmeetrilise punupatsi välimuse.

Saalomon proovis end veel enam akna pool nihutada, ent loobus siis mõttes, sest talle tundus, et järgmine pingutus võib akna juba praguliseks muuta. Õnneks tundis ta enda vastas vaid naise mantliserva. Samas - juba see mõte oli kohutav.

Ta vihkas bussiliine, eelistades enamasti jalgsi käia - ka pikemaid vahemaid -, kuid praegu oli vajadus ta sellisesse olukorda asetanud ning taaskord mõistis mees oma vihkamise täit põhjust.

*

Mitte, et need neli oleksid sel hetkel oma tegevustega seotud olnud, aga Elul ja Saatusel oli lähiajaks juba väike plaan valmis mõeldud. Praegu küll veel igaüks omaenda sünges mõttemaailmas - välja arvatud Velts, kellel oli ükskõik -, aga  peagi pidid nad oma mõtetest välja tulema ja midagi ette võtma.

Elu muigas ja Saatus itsitas pihku - neile meeldis see, mida nad olid välja mõelnud.

*

W. toetas pea kätele ja ohkas. Tükk aega trükkimist oli ta ära kurnanud. Näpud valutasid, kuid sellest hoolimata võttis ta teekruusi ning rüüpas juba hallituskihi alla mattunud jooki. Siis ta sülitas. Suured silmad olid tõestuseks teadmatusest, kui kaua oli ta oma loomingulist kirjatööd teinud.

Kaks päeva? Kolm? Neli? Nädal? Paar? Kuu? Aa... Ei - mitte nii kaua. Küll aga piisavalt, et ära unustada tunne, kuidas head mõtted end ajule õigustamata-selgitamata otse läbi sõrmede paberile või ekraanile kihutavad.

W. vaatas tuima näoga ekraani, tõusis siis vineerist toolilt ja sammus kööki. Juba kaua ei olnud ta söönud midagi, mis peaks andma jõudu tema mõtetele. Mõistes, mida ta otsima läks, avas mees külmkapi ukse. See takerdus. Arusaamatult pööras W. pilgu alla.

"W*** t** f***?!"


Habe oli kasvanud pikaks. Nii pikaks, et külmikuukse käepide oli sinna kinni jäänud.

"Raisk!"

Kaks nukrat õunapuud vaatas W.'le külmikust vastu. Kusagilt mälusoppidest leidis mees korra, mil oli ta poest suutnud õunu osta ja mälestus tollal söömata jäänud õuntest lehvitas talle nüüd oma hiirekõrvus okstega tervituseks.

Süüa ei olnud. Tagasi tuppa jõudnuna ei leidnud ta riiulitelt ka vaimutoitu. Kõik raamatud olid juba kordi ja kordi läbi loetud. Kõik oli vana ja tuttav ja ig...

"Ähh..."

Koht oli vale. Kõik oli vale. Korter, elu, tema ise ja tema mõtted.

Ta oli ju vahepeal kolinud. Ta oli leidnud Moonmaidi, oli leidnud lootuse uuele ja paremale elule. Kuhu see kadunud oli?

W. tõstis pea. Ümbrus hakkas muutuma.

Tasapisi omandas kogu tuba, kogu korter uue näo. Kusagilt tuttava, kusagilt omase ja armsa. Juba seletasid silmad kummutil seisvat fotot temast ja Moonmaidist, teineteise embuses kauge maa hommikupäikeses. Ta oli siin olnud.

"Ma olen siin praegugi," sõnas ta viimaks vaikselt.

"Lihtsalt mu mõtted olid ära," kirjutas tagasi arvuti taha istudes.

*

... Mu keha oli küll kolinud siia, uude kohta, Nõmme männilõhnalistele tänavatele, aga mu mõtted - jah, needsamad, mis kirjutasid loomingut - need olid jäänud unustatuna kuhugi hoopis kaugele. Akna taga on talv ja...

Hmm...

Kõigil teistel on ju kevad. Paulil ja Luisel ja Veltsil ja Saalomonil. Kõigil teistel on kevad, aga minul talv. Võib-olla tuleb see sellest, et ma hakkasin kirjutama kevadel?

Ja mis mõtted veel neil olid - Elul ja Saatusel?

Kehitan õlgu.

Ei tea.

*

Saalomoni silmad läksid suureks.

Punupats bussiesises ummikus oli veelgi tihedam.

*

Velts kirus, kui viinalonks tema kurgust alla voolas. Mitte selle kanguse pärast.

Ta ei viitsinud end lihtsalt hangest välja kaevata.

*

Äsja laukast väljaroninud konnapoeg jäätus oma esimese hüppe keskel ning põdra poolt alla painutatud oks murdus kõva plaksuga ja lõi haavikuemanda silma siniseks. Olematu juhuslik möödakäija, kes oli just pääsenud kaetamisest, avastas, et on aeg koju soojemate riiete järgi rutata.

"Kuradi W.!" kirus Luise ning naases oma mättaalusesse talvemajja.

*

Paulil oli nüüd tõsiselt külm. Ja ta oli veel pahuram, kuid tema pahurust vürtsitas nüüd veel viha ootamatult saabunud talve üle. Aga ta ei olnud vihane vaid talve peale. Ja nüüd tahtis ta veel enam rääkida.

Ta kiristas hambaid ja hakkas läbi lahtiajamate tänavate paksu lumekorra sumpama.

Õnneks elas W. lähedal...

*


PS .  Leidsin selle möödunud kevadel alustatud loomingulise teksti (kirjutatud kuni Luise lõigu lõpuni) ja proovisin seda siis praegu lõpuni kirjutada. Ja on näha, mis juhtub, kui kaua mitte kirjutada :)