Filmidest

Aitab kirjutamisest ja joonistamisest. Vaatan nüüd tükk aega filme.

Ootejärjekorras siis (kõik 2014):

1. The Interview
2. Nightcrawler
3. John Wick
4. Interstellar
5. Godzilla
6. Night at the Museum: Secret of the Tomb (haa!)
7. Exodus: Gods and Kings
8. Edge of Tomorrow
9. Dawn of the Planet of the Apes
10. Alexander and the Terrible, Horrible, No Good, Very Bad Day
11. 22 Jump Street
12 X-Men: Days of Future Past

kui läbi saan, siis panen paremuse järjekorda...

Lollused ja ebastabiilsus

Eilne päev läks vana tõsiasja aksepteerimisele: igaüks läheb lolliks omamoodi. Siinkohal on mul hea tõdeda, et vähemalt enamiku lolliksminemised ei ole niivõrd destruktiivsed kui minu omad. Minu lolliksmineminemistel on hea omadus suhteid hävitada: mida lähedasem suhe, seda suurema hävingu ma korraldan. Seega on minu lolliksminemiste ajal minuga üsna ohutu suhelda inimestele, kes EI OLE mulle lähedased.

Õnneks jään ma lolliksminemistel siiski realismi piiridesse, mitte ei hakka usklikuks või muud sellist. Minu lollustel ei ole õnneks püsivat kahjustust minu vaimsele tervisele (seda ei saa küll öelda minu nn ohvrite kohta, kes mulle nende minekute ajal ette jäävad).

Eilne ametlik "Steak & Blow Job Day" möödus skoorimata ja sellest on kahju. Kahju, sest seks on elus olulisel kohal ja kes ei ole selle väitega nõus, võiksid natukene oma arusaamad üle vaadata.

Mulle meeldis, et just eelmise väitega seonduvalt tuli eile mu postkasti arvamus ühelt mu interneti- (ja reaali-)sõbralt, mis jagab selles osas minu arvamust, et seks on oluline osa suhetest. Tsiteerin:

"Persse siis! Mul on olnud süütuid ja vägistatud tüdrukuid...ja ma olen kõik alati terveks ravinud....sest seks on loomulik ja usaldav lähedus...ja kõikidest kompleksitest saab üle. KUI tahetakse....a kui igasugust füüsilist lähedust blokkida...nu kaua võib, onju."

Igatahes - täna hommikul, kui mul järjekordselt midagi tarka teha ei olnud, jagasin netis üht blow job'i kursuse videot, et näha reaktsioone.

Mis olid masendavad.

Seda eilset päeva nimetatakse ka kui meestele mõeldud sõbrapäevaks, kus meestele antakse seda, mida nad väidetavalt kõige rohkem tahavad - liha ja suuseksi. Ja masendav ongi see, kui vähe viitsivad naised tegelikult teha midagi, mis oleks nende mugavustsoonist väljas ja natukene harjutada ning õppida. Kuus päeva varem naistepäeval ja kuu aega varem sõbrapäeval ootavad naised küll, et mehed nende jaoks nahast välja poeksid ning igasuguste romantiliste ja üllatavate asjadega välja tuleksid. Kui teemaks aga meestele meeldivad asjad, siis - "naah, not interested, I am good enough."

Mostly - no, you're fucking not.

Niigi on see naiste suunas ja rohkem naiste heaolule suunatud võrdõiguslikkuse tagaajamine seadnud mehed tahapingile - nüüd ei viitsita end isegi meeste pärast natuke treenida?!

Ja lõppkokkuvõttes on muidugi mehed halvad. Vastikud šovinistid ja sead ja palju enamatki, kes peavad klubidesse sissepääsude eest maksma, kellele ei tehta nii palju eelistusi, sest nad on ju mehed ja peavad endaga ise hakkama saama ja nii edasi.

Fuck! - mehed on ka inimesed ja tahavad teinekord ka natuke pehmemat suhtumist. Seda enam, et naissugu neid enamuse ajast täiesti julmalt ära kasutab.

Tegelikult aga... Hoolimata sellest eelnevast tekstist on mul praegu jumalast hea tuju ja ma olen oma eluga täiesti rahul. Teen kohe omale uue kohvi, käin koeraga jalutamas ja hakkan siis mõtlema, mida tänase ilusa päevaga peale hakata. Kusagilt on meeles, et pidin täna mingi asja valmis joonistama. Eks näe - ehk joonistangi...

Ilusat 15ndat märtsi!

Reede 1

13 ja reede. Seni on need päevad olnud head ja positiivsed. Vaatame, mis tänane toob...

Möödunud õhtul esitatud küsimusele vastuseid lugedes tekkis arusaam, et olen siiani enda asju valesti planeerinud ja hinnanud. Viletsat tööd saades olen küsinud väikest raha, sest töö pole minu arvates suuremat summat väärt. Samas... Samas olen jätnud aga tähelepanuta tõsiasja, et viletsat tööd tehes kulutan ma enda aega. Kulutan aega asjadele, mida ma ei saa hiljem isegi mingi soovitusena kasutada. Seega surnud töö juba enne selle alustamist. Väikesest mõttevahetusest erinevate disaineritega jäi aga kuklasse hõõruma väike mõttekild - ettenähtavalt halva projekti eest küsi rohkem raha, et mittemidagiandev töö vähemalt rahagi sisse tooks.

Rahast saadav rahulolu

heastab kehva resultaadi -

raha eest saab palju kolu,

kasvõi uue purjepaadi.

Rääkida on rahast vale,

eesmärk kõrgem olla võiks,

siiski rahata on olla hale:

tühi kõht - see muudab kõik.

Orjan raha, vihkan tööd,

tasakaalu leida püüan -

seega töötan keset ööd,

et saaks homme vorsti süüa.

Nii soodastun ja lähen lolliks,

luulet hakkan jälle looma -

väärikus on makstud tolliks,

et saaks töötada end kooma.

Tegelikult ma ei ole juba VÄGA kaua püüdnud midagi luuletada ja see paistab vist eelnevast katsetusest ka hästi välja. Mis iganes? Kui ei harjuta, siis ei jõua ka kuhugi.

Heartbroken

Every time I close my eyes,

it's like dark paradise...

Need sõnad on täna terve päeva peas kummitanud. Hommikul tööle minnes tuli kõrvaklappides Lana del Rey "Dark Paradise" ja enam ei saa neid kahte rida peast välja. Aga vähemalt hea lugu on...

Järjekordne ajaleht on koos, järjekordne Kuulutaja oma uudiste ja reklaamidega trükikojas...

***

Damn it! Ja kirjutamismõte katkes Facebooki piilumisega, kust leidsin kurva uudise, et täna suri üks mu lemmikumaid kirjanikke - Terry Pratchett.

Ma ei saa öelda, et oleksin suur raamatute ostja. Ma ei ole leidnud põhjust ostmaks raamatuid, mida ma loen vaid korra. Pratchetti raamatuid olen ostnud aga palju, sest alati, kui tuju on allapoole arvestust, siis aitavad Kettamaailma lood oma absurdse, aga samas nii terava ja ühiskonnakriitlise huumoriga mind ja mu tuju tagasi järjele.

Sir Terry Prachett. (Pilt internetist)

Prachetti raamatud ja neis leiduvad lihtsalt ning vaimukalt üleskirjutatud tõeterad on alati olnud heaks tsiteerimisallikaks. Minu lemmiktegelaseks on algusest peale olnud Surm. Surmalt on pärit ka minu isikliku arvamuse järgi üks Pratchetti parimaid mõtteid:

You have to believe in things that aren't true. How else can they become?

Puhka rahus, Terry! Teen enda poolt kõik, et sind ei unustataks ja loodan, et minu Oskar leiab sinu raamatutest sama palju rõõmu ja naerukohti, kui olen seda leidnud mina.

***

Enne, kui võtan riiulilt suvalise Pratchetti raamatu, et oma tuju tagasi paremaks saada, pöördun tagasi ka selle mõtte juurde, miks ma üldse täna blogima hakkasin.

Nimelt ilmub homses Kuulutajas W. Hocares Solutions'i esimene reklaamkastike. Lehte kokku pannes jäi tühi auk ning ma otsustasin natuke investeerida, et testida, kuidas Kuulutaja kuulutused üldse toimivad. Kuna minireklaamis oli olemas ka viide mu blogile, siis pidasin targemaks panna uude kirjesse ka natukene infot, et mida ma siis õigupoolest teen.

Lisaks Kuulutajale küljendan ma tegelikult ka Eesti Maaülikooli lehte ning... Mingil hetkel sai isegi kaks Imelise Teaduse lehekülge kujundatud/küljendatud, aga viitama ei hakka - see oli projekt, millega ma ise rahule ei jäänud, aga mis kliendi soovidele vastas.

Kirjutan ma ka - sellest on vist heaks märgiks kasvõi seesama blogi siin ning päisest leitavad lingid teistesse minu kirjutatud kohtadesse. Kes viitsib, see vaatab.

Ja hoolimata oma tavapärasest hallist igavusest ja rutiinist suudan ma vahel ka tööd teha, kui selleks motivatsiooni on. Motivatsioon on aga raha ja vabadus teha häid asju.

***

Anyway - täna ei tule parim reklaamtekst. Lihtsalt kurb olen. Homme on juba parem.

Vaba käsi...

Koju lõunale minnes tekkis mõte kirjutada lihtsalt vaba käe tekst, millel kokkupuude reaalsusega oleks suvalistes kohtades ning mis oleks kui need kunagised üsna hästi kirjutatud episoodilised mõtted. Kahjuks avastasin koju jõudes aga puruks näritud kõrvaklapid, tükkideks hekseldatud ja mööda tuba laiali veetud kolm rulli tualettpaberit ning kõige tipuks oli Käti otsutanud minu esinduskampsuniga põrandat, sealhulgas oma loigukesi pesta. Cool! Tunnen end uhke koeraomanikuna!

Seega minu võimalikud episoodilised lõigukesed tulevad sellises meeleolus, et tahaks tegelikult karjuda. Õnneks olen juba tööl tagasi ja koer pääseb suurematest detsibellidest. Mitte, et need tema IQ'd oluliselt tõstaks...

Vahel on tunne, et tahaks lihtsalt midagi pöörast teha. Vanusega tulnud suhteline stabiilsus avalikus ruumis käitumisel on vaikselt häirima hakanud. Järjest vähemaks jääb momente, mida aastaid hiljem meenutada võiks. Kõik peab olema korralik ja korrapärane. Ometi on just hullused need, mis sööbivad mällu igaveseks, mis annavad elule värvi, annavad tunde, et oled vähemalt midagi teinud. Praegu on aga vaikus.

Päevad läbi kodus, mõned jalutuskäigud koeraga, tagasi koju, tööpäevadel tööle ja tagasi ilma suuremate vahejuhtumiteta. Suhtlusoskus või -julgus on juba nii väikeseks muutunud, et uusi tuttavaid nagu juurde enam ei tulegi. Ometi võiks ju...

Alkoholi tarvitamine on tabu, suitsetamine ei anna seda efekti, mida võiks; kanepit hankida ei oska - hoolimata oma lõbusast minevikust ei tea ma ühtegi kohta, kust seda saada. Raskematest narkootikumidest rääkimata.

 

Teater oleks vaid hetk unustust - pealegi viimane Rakvere Teatri külastus ja etendus "Meie, mehed" ajas juba esimese veerandiga haigutama. Internetist jälgitavad satiiriprogrammid on huumorimeele liiga spetsiifiliseks muutnud ning pehme, eestimaine huumor ei paku enam midagi. Kino? Heh - mul on internet ja torrentid... Pealegi olen nii laisaks muutunud, et ei viitsi isegi uurida enam, kas netis on üldse midagi vaatamisväärset või mitte.

Tegemist siis haige kopsu Jeffiga, kes John Oliveri üleskutsel
võiks saada Marlboro uueks maskotiks Marlboro-mehe asemel.
#Jeffwecan

Kusjuures Rakveres pidi isegi kino olema. Loomulikult selline, kus tehnilistel põhjustel ei saa näidata "50 halli varjundit". Kuigi ma isegi ei tea, kus see kino asub, pean kohe ära märkima, et teinekord on kohalike kinode vilets kvaliteet kohaliku rahva vaimsele tervisele väga kasulik.

Avastasin täna endal uue kiiksu. Jalakäijate ülekäiguraja juures tahaksin ma vabatahtlikult läbi lasta autod, mis jalakäijat märgates juba kaugelt pidurdama hakkavad. Ja ma meelega astun ette neile, kes seda ei tee - las siis kummid suitsevad ja vilisevad, kui need kitsa vaatega juhid paaniliselt pidurit talluvad.

Damned! Muutuseid tahaksin, suuri muutuseid. Lihtsalt - hallusest ja argipäevarutiinist on täielik siiber.

Kui keegi teab kedagi Rakverest või selle lähikonnast, kellel on sarnased rutiinitalumatuse probleemid, siis andku teada - ehk saab mitme peaga sellest jamast lahti.

Tühjusest tuleb vaid tühjus;

Nagu tänaseks päevaks selgunud on, siis ei tule ka sellel aastal kirjutamisest suurt midagi välja. Lihtsalt pole seda igapäevast tahet, et istuda ja kirjutada. Vähe sellest - pole isegi tahet voodist kaugemale kui kümme meetrit minna (seal asub köö ja pliit). Vabad päevad mööduvad lihtsalt olles ja - neetud! - see on kõik see, mida ma seni elu juures vihanud ja kritiseerinud olen.

Õnneks on kevad tulemas. Üks väheseid asju, mis toob naeratuse näole - saab vähemalt välja, loodusesse, jalutama, üksikuid pilte tegema. Mõtlema, lõket tegema, sel aastal mitteõlut jooma, lihtsalt kevadet nuusutama...

Siin üritasin ennast natuke vanemaks teha ja välja tuli BS.

Anyway - vähemalt jõudsin omadega lõpuks nii kaugele, et sain vähemalt üle pika aja postituse teha. Cool! Ja veel - ma tegin endast selfie - JÄLLE! Fuck!

Seks? Seks on hea. (Täiesti teemast välja mõte.)

Ei - tegelikult on kopp ees sellest pidevast kriitikast, kuidas ma kõiki asja valesti teen. Ma ei tee. Ma teen asju täpselt nii nagu ma tunnen, et need õiged on ja kui tagajärg sitt on, siis on tegemist halva tagajärje, mitte halva otsusega. Otsus ise on õige, käitumine otsuse järgi on õige - tagajärg aga vilets. Tagajärg ei ole kunagi seotud ainult minuga; tagajärg on alati seotud ka teiste inimeste vastuvõtuoskusega.

Olles pikka aega rääkinud suhtlemise vajalikkusest ja tuues näiteid reaalsest elust on mingil moel vastukajaks ikka see, et suhtlemisest olulisem on miski muu. Miski muu, mis tekitab probleeme, sest pole piisavalt suheldud, et neid probleeme ära hoida või neist mööda või üle minna. Fucking kitsas silmaring.

Ei - koera võtmine ei olnud vale otsus. Ei olnud vale otsus isegi siis, kui olen pidanud kaks korda pidanud koristama täiesti pea peale keeratud korterit. Jah - koer oli pool päeva üks kodus, ta on kutsikas ja tal oli igav. Lisaks sellele on ta veel kutsikalikult loll. Aga ta kasvab ja saab targemaks. Iga päevaga. Ning jah - ma tean, et koera olemasolu teeb mu elu edaspidi keerulisemaks: piirab mingil määral mu liikumisvabadust jne., aga - damned! - vähemalt on mul iga päev kodus keegi, kes on siiralt rõõmus selle üle, kui ma koju jõuan. Lihtsalt selle pärast, et ma jõuan; lihtsalt sellepärast ja küsimata, mida head ma tõin või kuidas mu karjäär kulgeb (mis enamustel päevadel saaks üsnagi masendava vastuse). Õnneks koer ei küsi ja mul on hea meel, et ma koera võtsin. Seega paluksin edaspidi seda otsust mitte kritiseerida.

Mis iganes? Virisesin natuke. Viriseda on hea vahel. Blogis virisedes saab keegi kõigist sõnadest aru, Kätile rääkides näen vaid emotsioone mõistvaid heatahtlikke ja sõbralikke silmasid.

Lihtsalt üks pildike telefoni kaamera katsetamiseks.

Et mitte unustada... ; vaikus - "vaikus" (2015)

Mõnikord on targem aeg maha võtta ja mõelda, kas on üldse mõtet kord valitud suunal edasi liikuda. Aja maha võtmisega kaasneb tihti see, et enam ei tegele tavapäraste asjadega. Minu puhul tekib vaikus loomingulises töös.

 

Mis on omamoodi hea, sest vahepeal on vaja ka akusid laadida, inspiratsiooni koguda.

 

Täna said vist patareid jälle täis, sest üle väga pika aja võtsin käsile töö, mida olen plaaninud ja plaaninud lõpetada, et saaksin oma asjadega edasi minna. Jah - ma otsustasin jätkata juba valitud suunal, ma jätkan seda vastuvoolu rabelemist ja ma saan sellega hakkama. Lõpuks saan ka raamatu veel valmis, öeldagu selle kohta siis mida iganes.

 

Täna on tegemist sissejuhatava päevaga. Enda arvuti renderdab fotorealismi teha, seega pean veel tunnikese tööl aega viitma. Hetkel on portfolio proovifotost renderdusi tehtud vaid kümme ning kümnega pole see kvaliteet veel kõige parem. Aga siiski...

 

Siin siis vaid 10 ülekäimist.

Igatahes - hea on see, et soov ainult mõelda on asendunud sooviga edasi liikuda. Esimesed sammud on igatahes väga magusad olnud ja tulevik paistab tunduvalt helgem kui eile. Mõtlemise kui sellise kõige suurem miinus ongi see, et vahepeal takerdud tahes-tahtmata negatiivsuse võrku ja sellest on üsna keeruline välja tulla. Täna on parem. Ehk on siinkohal tegu töökoha, töölaua positiivse mõjuga? Anyway - tore igal juhul!

 

*

 

Käti kasvab ka ilusti ja eks varsti jäävad ka meievahelised vaidlused vähemaks ning hambaid ei näidata enam kummaltki poolelt.

 

 

Pausimisest; Heino Seljamaa - "Äpu näärilaul" (1983)

Kaks nädalat on viimasest kirjutamisest linnutiivul möödunud ja Facebook hakkas muretsema, et mu lehte läikinud inimesed pole minust pikalt midagi kuulnud. Üritab minu eest turundust teha? Tubli...

 

Aga jah - laisk olen olnud. Kõiges selles, mida võiks lühidalt loominguliseks tegevuseks nimetada, on olnud täielik paus. Koer ja ravi on võtnud suurema osa ajast, väiksem osa on kulunud sellele, et läbi reaalsete kogemuste aru saada, kuivõrd palju on Lääne-Viru reklaamiturul ruumi.

 

Trükikoda, mis ei suuda kahe nädala jooksul hinnapakkumist saata, kuigi kahe nädala sisse jäi ka veel kolm meeldetuletusvisiiti trükikotta.

 

Reklaamifirma, kuhu ma esimesena sisse astusin, seal ei viitsinud klienditeenindaja isegi silmi Corelist tõsta, et mu küsimustele vastata. Peale kolmandat küsimust hiilisin vaikselt minema ja ma olen üsna kindel, et teenindaja seda ei märganudki.

 

Teises reklaamifirmas erilahendusega visiitkaarte küsides öeldi, et nad saaksid neid tellida, aga mul oleks odavam need otse tootjalt tellida. Kui ma mainisin, et mul on kiire, et nad võiksid selle ikka ise ära teha, siis kehitati õlgu - me ei ole kindlad, et suudame teie soovid õigesti edastada ja et mul oleks ikkagi odavam ise tootjaga suhelda. WTF?! - kas te ei taha raha teenida???

 

Eile käis sõber kolmandas firmas luurel, eesmärgiga saada vähemalt ühest kohast Rakveres normaalne hinnapakkumine mailile. Ja ta tuli tagasi väikese märkmelehega, millele olid hinnad suht viletsas käekirjas kirjutatud.

 

Seega kiire kokkuvõte asjast: olematu tasemega klienditeenindus ja suhtlemisoskus, kuigi paljudki tööd, mida need firmad teinud on, on täitsa ägedad.

 

*

 

Tervis on korras. Jee! Enam ei valuta kusagilt, ükski asi pole õmmeldud. Saab normaalselt elada.

 

*

 

Kadrinas käies sai vanu sahtleid inventeerida ning üllatuseks avastasin sahtlipõhjast hunniku vanu joonistusi. Arvasin, et need on ammu kõige kaduva teed läinud. Nüüd on vähemalt millegagi seinu katta.

 

*

 

"Äpu näärilaul" on armas. Ka 32 aastat hiljem ja Oskarile meeldib see samuti. Vähemalt mingis osas on meil sama maitse. Minule omal ajal näiteks Katy Perry ei meeldinud...



Sarkasmijumal; Creedence Clearwater Revival "Have You Ever Seen The Rain?"

Milline on vastand sõnapaarile perfect stand-off? Perfect sit-on? Ma olen juba kaks tundi selle üle pead murdnud, aga pole viitsinud guugeldada. Lihtsalt tulid meelde Mark Gungori sõnad ühelt seminarilt; murdsin pead, et mida teha ja kuidas edasi liikuda, kui on täielik vastand olukorrale, mida tüüp oma loengusarjas perfect stand-off'iks nimetab. Niisiis - kuni ma seda vastandit pole välja mõelnud, ei arenda seda teemat edasi ka.

Palju aastaid tagasi, kui veel dinosaurused ringi uitasid ning inimesed MSNi kasutasid, oli mu MSNi staatuseks vist terve aasta järjest "Sarkasmijumal". Arvasin, et sarkastiline on olla äge.

Täna kuulsin üht naljakat ja samas veidike idiootliku asja: nimelt korraldab üks firma just Sõbrapäeval suure inventuuri, mis kestab poole ööni. Hea on näha, kui väga mõned ettevõtete juhid oma alluvate eraelu eest hoolitsevad.

Siit kohe meeldetuletuseks endale juhuks, kui oma sarkasmi kõrvalt peaksin kunagi palkama ka töötajaid:

1. Ära kunagi korralda inventuure päevadel, mis aitaksid töötajatel end ehk natuke erilistena tunda.
2. Ära kunagi korralda üle öö kestvaid firmapidusid, kuhu töötajate elukaaslased, abikaasad jne pole kutsutud.

Viimane siis statistika (ja kogemuste) põhjal, et säärased asjad on suurimad suhetelõhkujad osas, mis puudutab tööl tekkinud afääre,  ning ettevõtte juhina tahan ma kindlasti muretseda selle eest, et mu alluvatel oleks hea ja probleemivaba elu...

Öös on asju...

Veel mõned päevad ja saabubki hetk, kui üks pisike kutsikas oma nina siia korterisse pistab ja mõne päeva pärast loodetavasti ka oma koduks tunnistab

Aga sarkasmist... Veel natuke... Sarkasm on tore, aga kahjuks kaasneb sellega tihtilugu ka see, et inimesed, kes õigel hetkel seda ei mõista, võivad palju haiget saada. See pole enam aga üldse tore; sellisel juhul pole sa enam sarkastiline ja vaimukas, vaid lihtsalt üks suur sitapea.

Kes meist aga seda olla tahaks? Viimasel ajal olen hakanud isegi sellele mõtlema. Jõudsin isegi mingile järeldusele.

Who cares?!

Alati on võimalik enda tegelikke mõtteid selgitada. Või siis lihtsalt minema jalutada, kui inimene, kes haiget saab, pole piisavalt oluline. Õnneks on mul selliseid selgitamisi olnud tunduvalt rohkem kui jalutamisi - mis omakorda näitab, et mu elus on veel inimesi, kellest ma hoolin.

Imelik ---

Mis iganes - kell on palju ja homme tööpäev. Veel üks öö lähemale... 

Kiirendades edasi; Snoop Dogg feat Pharrel Williams "Drop It Like It's Hot" (2004)

Neetud! - mul oli nii hea postituse pealkiri juba välja mõeldud, aga arve põhja loomine võttis oodatust kauem aega, külm tuul vuhises peast läbi, jäätas mõtted ning siin ma siis nüüd olen. Pealkirja ja mõtteta, mida kirjutada.

Ei - nii hull see asi veel ei ole. Mingist otsast saab alustada ja ehk aitab kirjutamine ka vanade mõteteni jõuda. Niisiis - jätkuks eilsetele mõtetele, millest pidin seekordses postituses lähemalt kirjutama.

UÜ

Selline asi sai siis eile õhtul ära registreeritud ja nüüd on W. Hocares natukene ametlikum kui ta varem oli. Kuna ma olen oma eesti keele õpetaja kiusamiseks (kes oli tegelikult päris armas - vähemalt eelviimane neist) üsna tihti võõrkeelte kasutaja ning nõnda ka keelerisustaja, siis sai "lahenduste" sõna kirjutada tundmatus võõrkeeles. Ja kahjuks ei saanud nn ametliku logo (esimesse versiooni) sisse panna panna seda armsat Playboy-jänkukest, kes mu isiklikul visiitkaardil ja blogipäisel laiutab. Ametike asjaajamiste juures tulevad igasugused autoriõigused mängu jne jne jne...

Õnneks mõtlesin välja piisavalt pika nime, et pangas ettevõttele arvet avades (hmm - tegelikult tegi seda sõber koos peremeesorganismiga) küsiti lühiversiooni ettevõtte nimest, kuna pikk ei pidavat kaardile mahtuma. Tore! Me like it! Kõigi heade ja halbade saatuste jumalate ja jumalannade õnnistusel või kiuste tuleb pangakaardile siis nime lühem versioon - W. Hocares. Tänud kõigile õnnesoovide puhul!

Nüüd tuleb hoogu säilitades kohe edasi liikuda ja hakata kasutama ka konto ülejääkide eest ostetud fotopanga pilte :) Ma veel ei tea, kus ja kuidas, aga kusagil ma neid kasutan. Ahjaa! Üks, kõige asjalikum neist läheb kodulehe taustaks. Siia aga näiteks ja teksti tükeldamiseks üks teine asi.

Murelikult vaatan seda pilti ja mõtlen, et miks, kurat, ma järsku
netipiltide eest maksma olen hakanud?

Tegelikult hakkab mulle muret valmistama tõsiasi, et kui ma poolteist aastat tagasi maksin elus esimest korda internetist mingi video vaatamise eest (see ei olnud ei porno ega ka koolitus, vaid lihtsalt meelelahutus), siis nüüd maksin juba internetist piltide tõmbamise eest. Kas tõesti hakkavad vanusega süümekad tekkima? Sellele mõeldes - just ülalpool rääkisin murest jänku kasutamise õiguste pärast. Hmm... Kui nii edasi läheb, kuhu me siis jõuame? Täielikult ausa eluni??? Palju õnne veelkord!

Aga tegelikult on asjad hästi--- Mõtlesin just ennist Facebookis kolades, et viimase aastaga olen vaat, et täiesti selgeks saanud ajalehtede küljendamise trikid. Lisaks Kuulutajale küljendan ju veel üht - tõsi, harvemini ilmuvat - ajalehte ning taas on CV'sse üks oskus ja kogemus juures. Imelises Teaduses oli ka kaks minu küljendatud-kujundatud lehekülge, aga kuna samadele lehekülgedele jäi ka üks õnnetus, siis ajakirja täpset numbrit ma ütlema ei hakka. Ning siis küsitakse, et miks mu curriculum vitae nii kirju on?!

Sellepärast ongi, et see kõik mind huvitab. Aasta tagasi Kuulutajasse tööle minnes oli mulle ainsaks kergendavaks asjaoluks teadmine, et õnneks olen varasemalt kokku puutunud ka Adobe Illustratori ja Photoshopiga ning InDesign, mida kasutame küljendamisel, on samuti Adobe toodang - seega pidi see minu loogika järgi olema üsna sarnase ülesehitusega. Oligi - peale teist nädalat veel lahti ei lastud, kuigi töökiirus oli sel hetkel küll kohutav. Nüüd käivad mõtted juba paari ajakirja nullist ülesehitamiseks ja vähemalt praegu tundub, et küljendusliku poole pealt ei olegi tegemist VÄGA tapva ülesandega.

Üks kiire proovitöö :) Tegemist ekraanitõmmisega ...

Umbes-täpselt sellises korteris ma elangi; paar mööblitükki on küll puudu veel
ja voodipesu pole ka nii puhas, aga eks ma peagi jõua ka sellise tulemuseni ;)

Ja enam-vähem täpselt sellises toas ma elasin Inglismaal olles. Vaade ei olnud nii hea -
mul polnud seal fotokat, et aknast pilti teha - ja seintelt puuduvad joonistused, aga ikkagi - tulemus suht sarnane.
Kui korraliku fotorealismi loomiseks on vaja ühte pilti üle käia vähemalt 100 korda, siis
antud pilt Inglismaa korterist on tehtud vaid kaheksa renderdusega.

 Jah - ülalolevad pildid näitavad veel üht asja, mille olen suure osa uudishimu ja väikese osa vajaduse pärast selgeks õppinud. Ning jah - kõlab küll reklaamimaigulise tekstina, aga ma olen täna lihtsalt veel üsna elevil selle W. Hocarese ametlikustamise (wtf sõna?!) pärast. Seega - andestatav.

Igatahes ei ole eile kirjeldatud tuhin veel kuhugi kadunud (mis on ülimalt positiivne) ning loodan homme ärgates sama hooga edasi kihutada. Õnneks olen elust piisavalt palju õppinud, et end esimeses metsatukas vene hurda kombel mitte surnuks joosta - nüüd on plaanis kõikidest võserikest kässarit kasutades mööda manööverdada.

Have a nice day! (Tsiteerisin siin Bon Jovit [WTF?!])