Reaktsioon

Autori kommentaar:

Mõtte sain ühest vanast ideest, mille olin kunagi päevikusse kirja pannud seoses ühe Carlos Castaneda lausekilluga. Õhtul nõusid pestes (jah, ma oskan ka seda!) tekkis tungiv vajadus see idee kirja panna.

*

REAKTSIOON

Mulle meeldib jälgida inimeste emotsioone. Need on huvitavad. Iga inimene on omapärane ja sellega seonduvalt on ka nende emotsioonid, nende tekkimine ja ilmnemine äärmiselt nüansirikas. Hoolimata faktist, et olen inimesi ja nende emotsioone vaadelnud juba aastaid, köidavad just nüansid mind siiani.

Ainus, mis mind pärast kõike seda aega häirib, on nende tunnete ilmnemise järjestuse ettearvatavus.

Vahet ei ole – laenu küsimine, abieluettepaneku tegemine, mis iganes – kõik tuleb kui lindilt, ilma mingisuguse üllatuseta. Mõnikord ma mõtlen, kas ehk tekib see järjestus inimeste geenide järgi, kas on see mingi vaid inimeste mõtlemise unikaalsus, mis laseb neil käituda vaid ühe malli järgi. Tean, et loomadel käivad asjad teisiti. Olen seda lugenud, olen näinud.

Inimestega suhtlemine tekitas tüdimust. Vähemalt hetkeni, kuni hakkasin teoorias kontrollima, kas nad tõesti kõik ühtemoodi käituvad. Igas olukorras. Poes kenale müüjale komplimendi tegemine, tänaval lillede kinkimine võõrale, baarist väljuvalt mehelt „suitsu küsimine“, jah, isegi see abieluettepanek, mille ma tegin vaevu kuu peale tutvumist – nüüd olen kihlatud neiuga, kellele ma korra lilled ulatasin. Neetud!

Kas te tõesti ei suuda eristuda?

*

Vaatan talle otsa ja ootan reaktsiooni lootes, et vähemalt seekord on midagi teisiti.

Üllatus.

Loomulikult on ta üllatunud, mõtlen ma põlglikult. Igaüks on, kui sa teed midagi sellist, mida nad ei oota. „Ta teeb nagunii nalja.“ või „Ta ei mõtle seda tõsiselt.“ või mingi muu sarnane mõttevälgatus käis tal sel hetkel läbi pea, kui ta mind ja mu teo olemust nägi. Nii tavaline – eriti, kui sa teed ühiskonna kaldavees vegeteerivale inimese mõtlemise jaoks midagi tavatut.

Mõistmine.

Jah – ma ei tee nalja, ma mõtlen kogu seda värki tõsiselt, sest ma tõesti tahan, et vähemalt keegi teist mind natukenegi üllataks. Ma ei taha elada igavas teadmises teie kõikide sarnasusest. Aga tema praegu alles mõistab, mida ma teen.

Hetkeks kaldub mõte kõrvale küsimusele, mida olen endale sageli esitanud – kas ma ise teeksin midagi teisiti? Kas minu reaktsioonid oleks erinevad? Kas on ehk minulgi toimiv see suurim inimesele omane pidur – analüüsimisvajadus.

Hirm.

Hirm, mis tekib hetke tavatuse mõistmisest. Alati mitte füüsiline hirm, pigem on see hirm oma isiku pärast, mida suudeti üllatada. Hirm, mis tekib sellest samast, seekord küll ülemängitud analüüsioskusest, mõistmis- ja mõtlemisvajadusest. Hirm ego ootamatust tabamisest. Jah – ma näen seda hirmu tema silmis. Saagu, kurat, juba üle sellest ja asugu viimase etapi juurde.

Üks ameeriklane või vähemalt Ameerikas õppiv tudeng kirjeldas oma raamatus hästi, kui väga võib inimene oma mõtlemise ja sooviga kõike seletada ämbrisse astuda: ründavat lõvi nähes peaks inimene põgenema või vastu ründama – viimast muidugi juhul, kui on kaasas midagi relvana kasutatavat -, sest muud võimalust lihtsalt ei ole; siiski lõppeb enamus rünnakuid lõvile meelepäraselt, sest mõtleva inimese esmane, sissejuurdunud reaktsioon on imestada: „Ei või olla, et see armas kiisu just mind rünnata otsustas! Kuidas nii?“ Amps!

Tema silmi nägin aga tulevat reaktsiooni, mis oleks pidanud tulema esimesena.

Leppimine.

Leppimine olukorraga, sest alles olukorraga leppimine annab võimaluse reageerida. Igasugune reaktsioon oleks parem kui see standardmudel passimisest. Tema leppis, aga reageerida enam ei jõudnud, sest reageerimiseks oli kaks sekundit liiga hilja. Reageerida oleks tulnud kohe mu küsimust kuuldes.

„Sekund pärast järgnevat küsimust löön ma teile noa kõrri. Mida te teete?“

Jookse, võitle, tee kasvõi nalja – reageeri, kurat! Sekund on pikk aeg.

Ei. Tema üllatus ja hakkas analüüsima.

Tõmbasin noa mehe kõrist välja ja pühkisin selle taskust võetud lapi sisse puhtaks. Tegelikult olin natuke sohki teinud, noa lõin talle sekund peale küsimist mitte kõrri, vaid läbi lõuaaluse ja suuõõne otse ajudesse.

„Idioot!“

Hakkasin mööda tänavat edasi jalutama, kui kuulsin selja tagant korinast erinevat häält.

„SEIS! Politsei!“

Tardusin.

Üllatusin.

„Kuidas, kurat, see politsei just nüüd siia sattus?!“

W. Hocares

3. 09. 2011. a.

*

Autori järelkommentaar:

Tegelikult oli algne idee lõpetada lugu selle noa väljatõmbamisega, aga nagu ikka, elavad lood kirjutades natukene ka enda elu.