reede, 28. mai 2010

Ellu...

Pauliga esimesed mättad soojaks istutud, mõtlesin siis vahepeal, et peaks jälle kirjutamise käsile võtma. Paul noogutas heakskiitvalt ja saatis mu tuppa arvuti järele. Tagasi grilli äärde jõudes istusin kiitooli ning hakkasime siis kirjutamise tarbeks ideed otsima. Mina pakkusin välja, et võiks ju Pauli vahepealsest elust mõned read kirja panna, aga Paul kehitas selle peale õlgu.

"Ma ei oskagi nüüd selle peale midagi öelda. Mõte on muidugi hea, aga kuna sa pole juba paar kuud ühtegi rida paberile saanud, siis ma ei taha, et sa minust mõne järjekordse jama kokku kirjutaksid." Paul puhus pudelisuule kogunenud kärbsed põõsasse ning rüüpas lonksu juba soojaksläinud jooki. "Kirjuta millestki muust."

"Ei tea, ei tea. Pika pausi järel on alati raske kirjutama hakata ja siis oleks alustuseks võtta mingi vana ja tuttav teema, millega oleks hea otsa peale saada."

"Ma ei ole sulle mingi teema. Ma olen sulle..." Paul mõtles ning ma vaatasin teda üllatunult. Tema hääles ei olnud raevu, isegi viha ei olnud aimata. Rohkem nagu väsimust pikast ja keerulisest talvest, mis oli tavapärase sädeme päkapiku silmis märgatavalt kahvatumaks muutnud. Paul märkas mu pilku ning ohkas. Raskelt. "No mis sa vaatad, W.? Sõber olen ju."

See üllatas mind. Talv oli Pauli muutnud, kõvasti muutnud ja hetkeks tekkis ikka suur soov need põhjused kirja panna, aga kuna päkapikk oli mind pärast nelja-aastast tutvust lõpuks oma sõbraks nimetanud, siis ei saanud ma ju kohe tema tahtele vastu hakata. See olnuks vale.

Vaatasime koos Nõmme mändide varju vajuvat päikest. Olin oma veiniklaasi juba tühjaks joonud ning selle täitmiseks pidanuksin üles tuppa minema. Seda ma aga ei viitsinud. Paul pakkus küll oma õllepudelit, aga me keeldusin.

"Sa ju tead."

"Jah," vastas päkapikk teise korruse akende tumepunaste kardinate poole vaadates. "Katariinale ei meeldi, kui sa õllehaisuga tema kõrvale pessa poed." Kergitasin kulme. "Need on ju tema sõnad?! On. Sa oled omadega ikka kõrvuni sees küll, mees."

"Ja mis selles halba on?" nähvasin vastu.

"Midagi. Midagi ei ole." Paul langetas pilgu. "Tegelikult olen ma sulle isegi natuke kade, W."

"???"

"Ära tee sellist nägu. Olen küll natuke õllene, aga see ei tähenda, et ma asju valesti näeks või vääralt mõistaks." Vaatasin aianurgas vedelevat kolme õllekasti suurust pudelihunnikut ning üritasin seda kokku panna enda definitsiooniga terminist "natuke õllene" - see oli keeruline. Paul irvitas. "Jah, sina oleksid juba surnud. Aga tegelikult ka, W. Sa ju tead, kuidas need asjad Luisega läksid ning ma tõesti soovin, et meie vahel võiks ka asjad praegu nii lihtsad olla kui sinul Katariinaga."

Võtsin aialaualt sigareti ja süütasin selle, püüdes samal ajal Pauli meeleolu mõista. Ta meenutas mulle järjest enam ja enam sibulat, millesse tungides avastad üha uusi ja uusi kihte. Algustutvuse karmist ja kartmatust ülbarist oli saanud olend, kes hoolib. See ei tähendanud küll seda, et Paul jätaks võimalusel mõnel kaagil kõrvade eraldamise ülejäänud kehast, aga siiski oli kummaline aduda, kui sügav see lühike habemik tegelikult oli. Kontrastne kuju, kõige kontrastsem kõigist, keda ma iial kohanud olin. Seega oli tema mõistmine keeruline.

"Kui sa tahad väita, et meil on lihtne, siis..."

"Ei, seda mitte." Pearaputus oli nii äge, et Pauli habe pühkis taldrikult viimase šašlõkitüki. "Ma tean, et ka teil on seda mitte- ja ülemõistmist ja arusaamatusi ja naginaid, aga siiski, mees - teil on ju muinasjutt. See on see, mis peaks meil - päkapikkudel ja haldjatel olema, aga näed, ei ole. Teil aga on."

Mul ei jäänud muud üle, kui nõustuda. Vaatasin taaskord üles akna poole ja nägin läbi väikese toa kardinate, kuidas Katariina Elleni voodi kohale kummardus.

"Jah, meil on. Täitsa uskumatu, eks?" pärisin Paulilt kinnitust.

Peanoogutus. "Jah. Ma tahan, et meil Luisega ka midagi sellist oleks."

"Sa pead teda siis sama palju armastama. Niisama palju kui mina Katariinat."

"Jah." Paul ohkas. "palun - õpeta mind, sõber!"

laupäev, 20. märts 2010

Ajakirjanikuks olemisest... Ja ok! - pokrist kah...

*
Mitte, et ma veel ajakirjanik oleks või ennast selleks peaks, aga taaskord olen ette võtnud sammud, mis peaks mind lõppkokkuvõttes selle eesmärgini viima.

Hiljutine Maksu- ja Tolliameti poolne kaughasartmängude korraldajate lehekülgede blokeerimine on toonud endaga kaasa väga palju vastukaja ning esialgsele soovile, mis tekkis umbes kaks nädalat tagasi, ma veel järele ei andnud. Ma ei pidanud end antud valdkonnas piisavalt pädevaks, samuti kartsin ma korrata juba varem väljaöeldud mõtteid. Erinevate ilmunud artiklite alustes kommentaarides läks aga pokri kaitsmine edasi, ent oli ka seaduse pooldajate häält kosta.

Kuna ma ise olen suhteliselt agar pokrimängija, siis püüdsin oma asju rahulikult edasi ajada. Arvutit ümber seadistama ei viitsinud veel hakata, tahtsin alustuseks näha, mida see blokeering siis endast tegelikult kujutab. Möödusid päevad...

Ja siis - ühel ilusal hommikul - tabas mind kaks üllatust. Aga nagu muinasjuttudes, toimus ka seekord halva ja hea uudise tasakaal. Brauserisse www.fulltiltpoker.com trükkides ilmus halva uudisena teade, et antud lehekord on blokeeritud. Minut hiljem sain teise uudise. Hea uudise. Tegelikult isegi väga hea... :)

Minu esimene mõte oli oma hea uudis kohe blogisse kanda, aga siis hakkasin mõtlema. On minu majanduslik seis hetkel nagu on ja kui ma juba kirjutan, siis miks seda mitte teha läbi ajakirjanduse? Võtsin ühendust ühe väljaande uudisteosakonna toimetajaga (keda teadsin juba varasemast) ja peatselt saimegi kokku. Rääkisin talle oma avastusest, kuid see ei tekitanud sellist furoori nagu ma lootnud olin. Pigem oldi huvitatud natuke erinevast lähenemisnurgast pokrile, millest ma ka väga hästi aru sain, sest soov oli täiesti õigustatud.

Nimelt on viimastel aegadel olnud väga palju pokrit propageerivat infot meie meedias ning avalikult on väga vähe räägitud pokriga kaasnevast varjuküljest. Nimelt kaotustest. Meie mängijate suurtest võitudest rääkides on jäetud tähelepanuta nende kaotused. Ning kuna ma olin just nädal tagasi arutanud sõbraga antud teemat ühe meie avaliku elu tegelase näitel, siis olid mul ka faktid ette käia. See äratas huvi ja nii ma kirjutasingi ühe pisikese mustandi, millest pidi tulema kõrvallugu samateemalisele pealoole. Toon selle nüüd siin allpool ära ja jätkan siis oma selgitustega.

*

Pokker – üheksa kaotajat kümnest

Martin Müürsepa kasutajanime „myyri13“ kohta annab statistika teada, et sularaha laudades on tuntud korvpallur pokrit mängides kaotanud juba 6 370 dollarit ehk umbes 73 000 krooni.

Aprillis on Rahvusvahelisel Olümpiakomiteel kavas kuulutada pokker oskusmänguks, mõttespordiks. Eestis räägitakse, kui palju on pokriga võimalik ameerika pensionäridelt raha välja pumbata ja kahtlemata on eestlaste seas ka nii häid mängijaid, et nad suudavad ennast selle alaga ka elatada. Rääkides meie pokkerimängijate suurtest võitudest on aga piisava tähelepanuta jäetud teine oluline külg selle mängu juures – kaotused.

Heaks näiteks ongi siinkohal Müürsepp, kelle aastataguse paari suure võidu kohta on kirjutatud palju, aga hilisem ebaedu on varju jäetud. Turniire jälgiva statistikalehe järgi on Müürsepp kokku võitnud küll umbes 146 000 krooni, ent praeguseks hetkeks ta selle summa maha mänginud ja lisaks kaotustele rahalaudades on „myyri13“ kaotuspoolel ka turniiridel. Pokrimängust tekkinud miinuseid kajastab hästi ka fakt, et keskmine osalemistasu turniirile, mis veel aasta tagasi oli üle 25 dollari, on praeguseks langenud alla 10 dollari ning viimasel 53 turniiril Pokerstars'is ei ole Martin Müürsepp auhinnalistele kohtadele jõudnud, suurendades sellega oma rahalisi kaotuseid veelgi.

Kui suhtuda pokrisse kui sporti, mida see ka kahtlemata on, siis peaksime kajastama ka oma mängijate kaotuseid, sest seda tegemata jääbki mulje, et pokker on lihtne tee rikkusele. Teadmata vähimatki selle mängu ulatuslikust teooriast ja tegelikust keerukusest, hakkab igaüks kandma oma vaevaga teenitud raha pokrisaitidele, muutudes nõnda õnnemängjateks, kelle arvelt oskajad tegelikult oma võidud saavadki.

Kuna üldjuhul on tavaks, et auhinnalised kohad turniiridel on vaid esimesed 10 % osalejate arvust, siis on selge, et iga rahasaaja kohta tuleb üheksa rahast ilma jääjat.

*

Niisiis...

Selline variant ei sobinud. Saanud tagasi toimetatud variandi, ei tundud ma seda peaaegu äragi, sest tegemist oli looga, mis rääkis ainult Mürka kaotustest. Jah - ma saan aru, et aastaga üle kahesaja tuhande mahamängimist on intrigeeriv teema, aga minu jaoks on selline lähenemisnurk natuke liiga kollane. Selle koha pealt jäi ka minupoolne kirjutamine katki.

Et aga olla aus nagu Agu Sihvka, siis tuleb kohe ära mainida ka see, et minu artiklis oli ka valeinfot, millele too toimetaja tähelepanu juhtis, suunates mind leheküljele, kust ma sain tõenduse, et olin eksinud nagu tuhanded teisedki pokrisõbrad. See on aga ühe minu järgmise artikli teema ja ma ei tahaks praegu sellel pikemalt peatuda. Mainida võiks aga seda, et tegemist on pokrimängijate soovidest tekkinud ideaalpildiga, millel on reaalsuseni veel pikk maa käia.

Kuigi minu esimene katse kirjutada artiklit oli põrunud, ergutas taaskohtumine ajakirjandusega mind siiski piisavalt, et võtsin hommikul ühendust MTA-ga, et saada vastuseid mulle paari viimase nädala jooksul tekkinud küsimustele. Sain ka vastused - osaliselt - ja edasi pööran oma pilgu juba Rahandusministeeriumi poole, kust vastuseid saades saaksin hakata kirjutama artiklit, mille idee mulle esimesena pähe tuli.

Seega pärast üht põrumist on hetkel töös kaks asja - üks neist üllatustest ja teine ideemullist, mis minu jaoks kahjuks üsna suure pauguga lõhkes, jättes mind tegelikult selle toimetaja ees päris suurde häbisse. Loodan aga, et uute lugudega saan selle heaks teha.

Siiski andis selline uudise, arvamuse kirjutamine mulle uue teadmise. Minust ei saa head uudistekirjutajat, sest mul on selleks liiga kinnistunud arvamused, millest ma nii kergesti tagasi ei astu. Kui minu poolt kirjutatud artikli idee või kontseptsioon muudetakse selliseks, millega minu uskumused vastuollu lähevad, siis ei soovi ma ka oma nime selliste artiklite all näha.

Ma lihtsalt ei taha hakata kellekski, kes teenib leiba vaid teistele inimestele näpuga näitamise eest. Minu ideaalsooviks on ikkagi oma kirjutistesse ka mingi idee sisse panna.

Aga ma üritan edasi. Pean üritama. Ausalt.

*

PS Olen Namunealt tagasi, jah!

reede, 19. märts 2010

Mõistlikumalt...

Mõnikord ütlevad punktid kõige rohkem.

You're the best, Moonmaid!

**** *

kolmapäev, 10. märts 2010

"Rebime emakat!" ???

Erinevalt austatud W. Hocaresest, selle blogi omanikust, kelle arvates on eestlased kõige nõmedam rahvus üldse, pean mina tõsimeeli tunnistama, et mulle eestlased täitsa meeldivad. Kõige meeldivamaks küljeks pean ma nende maalähedust.

Allpool tekkinud mõtted on osa sellest ja võib-olla need selgitavad ka natuke seda minu jaoks liiga kärtsu pealkirja oma postitusele. Jah, ma tean, et midagi sellist võib tavaliselt Paul öelda/mõelda, ent kuna olen siiski taassündinud piiblistaar, kes oli tuntud oma õiglustunde poolest, siis otsustasin ma oma mõtted enne kirja panna, kui päkapikk neist haisu ninna saab.

Ja loomulikult meeldib mulle ka iroonia. Elu iroonia seisnes seekord siis selles, et kirjutise ajendiks olev sündmus toimus päeval, kui hommikust saati tuli meediast arutelu selle üle, kuidas seadustega piirata/selgitada/mõjutada laste füüsilise karistamise levikut. Või midagi sellist - mingi sarnane teema.

Ja kuna mul oli vaja täna meie kõigi (minu, Pauli, Todori jne.) vaimse isa asjaajamiste pärast linnas käia, siis tagasitulekuks valisin bussi. Istusin just bussi, suhteliselt esimestesse ridadesse, kui bussijuhiga tuli rääkima bussijaama dispetšer. Selline korpulente... Ok - ma OLEN Saalomon ja seega pean olema aus ja õiglane. Selline paks tädike viiekümnendates. Rääkisid, mis nad rääkisid, mind see ei huvitanud, aga dispetšeri viimane lause äratas küll mu tähelepanu. Võib-olla oma idee poolest, võib-olla lihtsalt seepärast, et seda oli tõenäoliselt kuulda ka bussi tagumistes ridades.

"Kui sa korra veel bussi nii pargid, võtan sul ise munad maha!"

No mis sa kostad?! Bussijuht vaid naeratas hädiselt ja sõnagi vastu ütlemata sügas vaid oma eelpool mainitud elundeid. Dispetšer-tädi lihas- või mis-iganes-orgaanilise-aine-massi vaadates vist viimased kordi oma elus.

Mnjah! Et selline maalähedus siis...

Igatahes andis kuuldu mulle mõtlemisainet kogu bussisõiduks ja loomulikult oligi esimene paralleel hommikul meediast kuuldu. Teise võrdlusena tuli pähe praeguseks küll natuke vaibunud, ent siiski tuha all hõõguv soolise ahistamise teema ja kuidas naised vinguvad juba selle pärast, et mehed neile seksistlikke komplimente teevad. Ok - ma olen nendega nõus juhul, kui meil on õigus hakata naiste puhul samaväärseid veenmistaktikaid, kui oli see just äsjakirjeldatud juhul.

Et meie sõnavaras pole veel aga ühtegi analoogset väljendit naistele ütlemiseks, siis proovingi midagi praegu valmis genereerida. Ok - ma tegin seda juba bussis. Arvestades dispetšer-tädi öeldu iseloomu, sisu ja ideed. Seega võiks mõne meessoost juhtivtöötaja veenmislause oma alluvale naistöötajale olla näiteks järgmine:

"Kui sa mulle veel mõne sellise aruande tood, rebin emaka välja!"

Eestlaste maalähedus mulle meeldib. Isegi siis, kui sellega vahel liiale minnakse. See annab mõtlemisainet ning esindades inimkonna maskuliinsemat poolt (ja vaadates viimase aja trende ja telesaateid ja paraade kahjuks enam mitte kauaks), tundsin mina kui kuningas Saalomon, uuestisündinu, et pean meeste kaitseks ka mõne hea sõna ütlema.

Allkiri

teisipäev, 2. märts 2010

"No mida kuradit?!"

Sõnakasutuse pärast ei vabanda - isegi avalikus ajaveebis mitte -, sest justnimelt sellises reas tulid need sõnad mul suust välja, kui ma õhtul tagasi hotelli jõudes arvuti lahti tegin. Minule ja mõnele mu kaaskannatajale usaldatud W. blogis laiutab mingi jama, mille autoriks on loomulikult Todor. Kes siis veel! Oleks Tallinnas, annaks vastu pead talle. Aga veab tal - hingaku natu veel rahulikult!

Et asja natuke selgemaks teha, siis mainin tõe huvides kohe ära, et üleeile otsustasime Veltsiga linnakärast natuke puhata, korjasime oma reisiasjad kokku ja põrutasime Haanjasse. Ööbimiskoha saime küll Rõuges, ühes külalistemajas, aga mis see 15 kilomeetrit kahele täisjõus mehele visata on. Täna käisimegi Munamäel ka ära. Tagasiteel hakkas Velts küll veidi kobisema, et võinuks takso võtta, mitte jala mütata, aga Veltsi selleteemaliste kobinatega on lihtne. Pistsin ta koos viinapudeliga samasse märssi ja pärast seda oli vaikus metsas. Saigi kiiremini edasi...

Aga minu närvilisus? Ma ei suuda siiamaani ette kujutada, KUI loll saab üks inimene olla. Ma olen varem lolle kohanud, aga Todor, noh, see on juba täiesti eraldi tase, mille kõrval tavalollid intelligentidena näivad. Kuidas saab üks täisjõus ja väidetavalt täismõistuse juures olev mees uskuda nagu oleks W. hakanud ajas rändama. Ptüi!

Igaüks peaks ju lapsest saati teadma, et ajas rändamine on lubatud ja võimalik vaid haldjate Tarkade Kogu liikmetele ning sedagi vaid kriisiolukorras ja kõigi TK liikmete poolt allkirjastatud paberit ette näidates. Hmm. Näiliselt võib see ajarännu suhteliselt lihtsaks teha, ent arvesse tuleb võtta seda, et praegusel hetkel on haldjate TK-s 1 256 478 liiget, sest täpselt nii palju on haldjaid praegu elavate kirjas. On need haldjad ju nii ninakad, et arvavad endal olevat sünnijärgse õiguse TK-sse kuuluda.

Varem, veel mõnisada aastat tagasi olid asjad veel korras. Võimalik, et põhjuseks oli haldjate praegusest peaaegu kümme korda suurem populatsioon, aga siis piisas vaid Keskvalitsuse vahapitseriga sertifikaadist. Minule meeldis see süsteem rohkem, sest siis ei hakanud ikka haldjatatt lalisema, kui tähtis nina ta on.

Tegelikult on häid haldjaid ka, ma tean seda kindlasti, kuid nimetada võin raudkindlalt vaid üht - Luiset, soohaldjat, keda mina ja W. vist varemgi maininud oleme.

Aga jah - nagu minu kirjutamisega ikka, siis kaldun ikka peateemast kõrvale, sest teile, riikliku hariduskava poolt per... puussekeeratud inimesed, pean ma ju igat detaili täpsustama. Tõesti - vahel on mul selline tunne, et kui meil, normaalsetel rassidel, on vaateväli 360 kraadi (ok - vahest välja arvatud Veltsil juhul, kui ta taaskord mu märsis oma jalavaeva vähendab), siis teie olete endale hankinud silmaklapid, mis juba teie suurest ninast möödudes pilgu kaarega tagasiteele saadavad. Saage aru - tegelik AJALUGU ei hõlma vaid teie lolluseid, päriselt on toimunud ka palju suuremaid ja tähtsamaid asju, kui paari orjakspiitsutatud neegri vabadusvõitlus või mõne rätipea püromaaniahuvi.

See selleks! Tagasi põhiteema juurde.

W. EI LÄINUD ajas tagasi. Ta läks lihtsalt puhkusele.

Ja need pildid! Hähh... Mage võltsing. Kui neid natukenegi lähemalt vaadata, on kohe selge, et tegemist on põlve otsas valminud amatöörlusega. Ja see idee? Miks, kurat, peaks W. ajas tagasi minema, et endal ajusid sodiks lasta? Pealegi veel vibuga... Täielik idiootsus, milleni ainult Todor oma "geniaalsusega" jõuda võib. W. on piisavalt intelligentne tegelane, et mõrvaks (kasvõi enda omaks) mõni automaat, karabiin või siis vähemalt püstol otsida/valida.

Samas ei ole nende piltide idee tervikuna vale. Väheteatud on fakt, et 2008ndal aastal sooritati Corfu saarel tegelikult ka kaks atendaadikatset, millest W. suure õnne läbi pääses. Tõenäoliselt tänu sellele, et seal kasutatigi vibusid. Ehk on laiema avalikkuse ees levinud jutud, et W. Hocarese kahe aasta tagune reis oli puhkuse- ja hüvastijätureis, aga see info on liikvele lastud vaid vee sogamiseks. Kord natuke liiga palju konjakit tarbinuna rääkis W. mulle selle tegelikult toimunu tagamaid.

Toona olid W. asjad siin Eestis ikka väga jamaks kiskunud ja nõnda otsustas ta siit mõneks ajaks sääred teha. Kattevarjuks võttis ta kaasa ka oma veel-kehtivusajaga-aga-juba-mitu-korda-pikalt-saadetud naise, et siis Corfult juba üksi ja salamisi edasi minna. Siiski oli tema salajane info kuhugi lekkinud ja vaid päev pärast W.'d jõudsid Corfule ka siinsete inkassaatorite ja kohtutäiturite esindajad, kes sellel suhteliselt väikesel saarel W.'le korraliku haarangu korraldasid. Kuna kirjanikuhärral oli imekombel aga telefoni kõnekaardil veel krediiti, jõudis ta enne mägedesse redusse minekut abipalved teele saata.

Todori poolt ülespandud pildid ongi tehtud teekonnal hotellist esimese künkani. Ühel robini-sündroomi põdeval inkassaatorfirma esindajal õnnestuski W.'le päris laskekaugusesse jõuda, aga seni pastakaga võlglasi ahistanud mehike ei suutnud isegi nii algelise relva kui vibu tööpõhimõtteid mõista ja nõnda pääses W. tookord vigastusteta.

Meie jõudsime W.'le appi neljandal redusoleku päeval, kui ta suurest näljast juba nõrkemas oli. Ander, Saalomon, Velts, Tobias ja mina - viiekesi pühkisime saare poole päevaga inkassaatoritest ja kohtutäituritest puhtaks ning kindlustasime W.'le turvalise tee lennujaama, kust Estonian Air ta muserdunult tagasi Eestisse tõi.

Sellelt Saalomoni tehtud fotolt on hästi näha, kui halliks on W. nende suurte osakssaanud kannatustega muutunud.

NB! Kübar, mida W. käes hoiab, ei osuta tema mingisuunalistele võimalikele kalduvustele; tegelikult oli selline peavari Tobiase ettekujutus ideaalsest camouflage'st - ta väitis, et seda kandes saab rannal massi sekka sulanduda. Lammas...

Igatahes toimetasime W. ohutult tagasi kodumaale ja seniajani oleme püüdnud tema isikut ka pealetükkijate eest kaitsta. Kerge see ei ole, sest nii liikuva inimese sabas on suhteliselt keeruline varjatuks ja mittehingeldavaks jääda.

Seega, inimesed, lugejad (võimalik, et ka inkassaatorid ja kohtutäiturid) ja normaalsed olendid, loodan, et antud selgitusega olen suutnud teid veenda selles, et W. ei ole võimeline ajas rändama ning seega ei ole tal ka vähimatki plaani ennast minevikus ära tappa. Praegu on ta lihtsalt kusagil puhkusel (või jälle redus - kes seda ikka kindlalt teab, aga vähemalt SOS-sõnumeid veel ei ole) ja eks ta millalgi tuleb tagasi ka.

Mina lähen aga tagasi üles, oma tuppa, ja vaatan, kas Velts on juba märsist välja roninud, et võiks järgmisel viinal kaela maha lüüa.

Paul
Rõuge
Lõuna-Eesti

PS... Tobias - sulle kirjutan siis, kui kaineks saan. Loodan, et oled kannatlik...





P4ikeselised tervitused

Tere l6unat!    Sooja 32 kraadi ja lained kynnavad Nanumea ranna kuldset liiva. Kuigi pool p4eva olid pilved pea kohal, tuli nyyd p4ike v4lja ning palmi alla varju tulles leidsin mingi kohaliku venna, kes oli viimase trendi kohaselt l4bi satelliidi netti l4inud, aga juhtme teise otsa kinnitanud 80ndate l6pust p4rit... Hmm... Sylearvutiks on seda raske nimetada, lepime siis terminiga "k4ruarvuti". Mingil moel oli see end aga suurde v6rku saanud ja oma Bulgaariast ostetud prille valuutana kasutades sain m6neks minutiks ise ka sisse. Kuna graafilist opsysteemi pole, siis ei hakka pikalt jamama ja otsustasin meiliga vaid kiire teate saata, et minuga on k6ik ok. Tagasituleku kohta ei oska veel midagi 0elda - mis mind ikka seal kodus ootab. V4hemalt sai lademes kaustikuid ja pastakaid kaasa v6etud ning kui mul 6nnestub m6ned juba syndinud loomingulised tekstid kusagil need natuke paremasse arvutisse lyya, saadan teilegi lugeda.    Soovin k6ike parimat ja loodan, et mu asendusmeeskond teeb head t00d!    P4ikest ka p6hjapoolkerale!!! Your humble servant W.


W. Hocares
http://lordofmagi.blogspot.com

esmaspäev, 1. märts 2010

Paanikaks pole põhjust...

Tere!

Mina olen Todor, 47 aastat vana, 84 kilokrammi ja mul on mustat juugsed. Kirjudan siin Eestis praega blogit ja otsin ka elukaaslast. Soovitavalt naisoost. Elan Tallinas, kesk linnas. Mobiil telefoni ei ole veel, autot ka mitte, aga kirjutata saate minu interneti postkasti, mille W. mulle tegi. Ootan. muda.molakas@hot.ee

Ei jõutnud ma veel korralikult kirjutama hakata ja eesti keelt õppita, aga juba pean Teile kurbi uudiseit tooma. Paul, see väike habemega sell, see keelas mul esimesed kaks nätalat seda arvutit puutuda, sest ma ei oska sellega mitagi teha.

Aga ma olen kaval ja naabri-Maietädi aitab mul selle teksti üles panna. Eka ma ise kaa ei tahtnut siia kirjutada, aga mu sõber, kes Kreekas elab ja kuulis, et ma W. blokki kirjutan, saatis mulle kohe infot ühe pildi kohta, mille ta oli teinud kaks aasdat tagasi. Ja kui ta kuulis, et W. Hocares isiglikult oli puhkama ootamadutel asjaoludel läinud, siis sai talle kõik selgeks.

Ja minule ja Paulile ja siis oli üks kuningas, kellele kõikile tundus väga kahtlane, et W. niimoodi ära läks, tekkis kartus, et järsku W. ei tulegi takasi. Sest ta ei ütelnud, kuhu ta läheb ja miks. Aga mina siin salaja lugesin W. vanu päevikuit ja sain teada, et W. tahtis oma elu väga põhjalikult muuta. Ja siis on tal ka praeug raske. Päevikust sain ma teada, et tema tahaks ajas takasi rännata, et midagi tähtsat muuta.

Ja minu sõber, kes elab Kreekas, Ateena lähedal, aga kes oli kaks aastat takasi W.ga Korfu saarel kokku saanud ja teadis teda, sai nüüd aru, mis seal kaks aastat takasi toimus. Nimelt oli tal pilt W.st, mille lähemal vaadamisel selgus, et keegi tahab teda tappa. Alkuses minu sõber Niko mõdles, et see on lihdsalt fänn, kes tahtis naljapilti, aga nüüd pärast W. lahgumist vaatas ta veel pilte ja ohh imet!!!

Saatis Niko mulle ka pilti ja nüüd on selke, et W. ei läinud puhkusele, vaid sai selgeks ajarännu ja läks takasi, et vigu parantada nagu ta oma päevikutes tahtis.

Vaadake ise neid kiiruda tehtud pilte.


See on katse üks. Õnneks noorem W. hakkas just keelenäitamise ajal kummarduma ja vanema W. nool lendas üle pea seina sise.



See on katse kaks, kuid siin ehmus vanem W. ühe pealtnäkija karjatusest ja komistas ja kukkus üle ääre. Nool lendas pilvetesse ja kukkus pärast natuge eemale puu otsa.

Need siis tõestusmaterjaliteks.

Pärast tõe teada saamist oleme Nikoka vaatanud internettist kõiki piltte, et leida veel tõendus materjali praekuse W. kohda, aga ei ole leidnud enam. Ei ole praegu rohkem teataolevaid adentaatikatseid.

Aga ma kardan ikka, et W. niipea takasi ei tule.

Ausdusega TEIE,
Todor

PS Vähemalt saan nii moodi Eesti Keeles kirjudamise ära õpida.

laupäev, 20. veebruar 2010

W. Hocares

Ei saa öelda, et W.'l kõik asjad korras oleks. Võib-olla just selsamal põhjusel võttis ta ka omale selle väikese pausi, puhkuse, et kusagil vähemalt minule teadmata kohas oma asjade üle järele mõelda. Tundes mind juba natuke enam kui aasta ja teades minu mõningasest huvist kirjutamise vastu palus ta mul mõne teise kodanikuga koostöös oma blogil silma peal hoida.

Need teisel kodanikud on, jah, natuke kummalised. Käisin päeval W. korteris, et nende isikutega kokku leppida meie kirjutamisgraafik, kuid Paul oli tujust ära ning Todor vahetas oma pea ümber sidemeid, põhjendades sidemete olemasolu Pauli inimvaenuliku suhtumisega. Olles mingil määral tuttav mainitud isikute ajalooga, peaksin õigluse huvides kohe ära ütlema, et antud juhul ei olnud tegemist Pauli inimvaenulikkusega (kuigi see võib küll vahel ebanormaalselt suured mõõtmed võtta). Pigem tekkis vigastusiloov intsident Pauli lolluse-, või siis Todorivaenulikkusest - mida võib tegelikkult sünonüümideks nimetada.

Aga oma külastuse peamise eesmärgini ma ei jõudnudki, sest Todori vigina ja Pauli kärkimise vahele ei suutnud ma ühtegi asjalikku mõtet poetada. Pärast veerandtunnilist asjatut üritamist tulin ma sealt ära ning otsustasin edasipidi blogitada vaid enda äranägemise järgi.

Kuna mind laiema avalikkuse ees veel ei teata (ja ma loodan, et pärast W. naasmist mu olemasolu ka unustatakse), siis peaksin võib-olla kirja panema ka W. mainitud põhjuse, miks ta soovis siia ka minu kirjutisi. Teen siis copy/paste W. kirjast.

"/.../
Ma arvan, et olen ära paar nädalat kuni kuu ja selleks ajaks olen ma oma blogi usaldanud kahele oma vanale tuttavale. Pauli tead Sa vist natuke paremini kui Todorit, ent siiski olen viimastel päevadel hakanud kahtlema, kas need kaks suudavad täiesti mõistetavat teksti toota. Siiski on nende olemasolu ja vajalikkus põhjendatud.

Pauli egotsentrist ja otsekohesus on siiani minu tähelepanu köitnud, kui võimalus vaadata maailma ilma filtriteta, mis kaitseksid isiksust vigastuste eest - Paul on lihtsalt selline tegelane, kes ei lase mingil tingimusel endale pähe istuda. Kuigi puhtfüüsiliselt oleks see vist üsna lihtne.

Todor aga? Todoriga on asjad natuke keerulisemad. Tema lausrumalus ja naiivsus on enamjaolt väga närvidelekäiv, ent siiski leidub tema lapselikus naiivsuses mõnikord ka head. Nagu väikesed lapsed, suudab ta mõnikord (aruharva, aga ikka) esitada küsimusi, mis on naiivses lihtsuses suudavad nurka ajada ka parimad väitlejad. Justnimelt lootuses, et tal tekib selliseid hetki, ma usaldasin talle ka oma ajaveebi. Siiski kardan, et enamus tema teksti tuleb täielik jama.

Sinu poolt, Saalomon, ootan aga natuke tõsisemat suhtumist, loogilisemat teksti ja - üllatus, üllatus! - Sinu teada-tuntud saalomonlikku õiglustunnet. Sa tead, mida ma sellega mõtlen ning ma olen üsna kindel, et alt sa mind ei vea.

/.../"

Tegelikult oli see W. kiri tunduvalt pikem ja täistipitud päris põhjalikke juhtnööre, kuid praeguseks olen ma veendunud, et kõigist neist ei pea ma kohe kindlasti kinni. Ta palus mul pöörata oma peamine tähelepanu tema isikut ümbritsevale koos sealsetele isikutega, kuid minu arvates oleks kõige õiglasem alustada selle blogi autorist endast.

W. Hocares - kes ta on?

Esiteks tuleb kohe ära mainida, et sellele küsimusele annab läheneda päris mitmest vaatenurgast ja ei oleks õige mõnda neist nurkadest kõrvale jätta. Seega - proovin siin tekstis kasutada paari erinevat lähenemisnurka.

W. Hocares üldiselt

Nagu arvata võib, ei ole W. Hocares tema ristinimi. Sellenimelise isiku teke jääb aga umbes kümne aasta tagusesse aega, kui üks kirjutamiskalduvustega noormees (või lihtsalt noor mees) hakkas omale otsima pseudonüümi, mille all ta saaks vajadusel oma loomingulisi tekste avalikustada.

Esimesteks W. Hocarese teosteks olid tema päevikud, mida on kahjuks lugenud vaid vähesed, sest nende laiema avaldamise plaanid on autor vähemalt praegu teadmata kaugusesse lükanud. Siiski leidub tema hilisemates kirjutistes palju suunatud ja ka varjatud viiteid nende päevikute olemasolule või tsiteerimisele.

Blogisfääri ilmus W. Hocares 2007. aasta teises pooles ja samal ajajärgul sai uue, tugeva tõuke ka tema loomingulisus. Valdav enamik tema lühijutte ja novelle jääbki ajavahemikku 2007. aasta sügis kuni 2009. aasta algus.

Lisaks loomingulistele tekstidele hakkasid veebipäevikusse muuhulgas ilmuma ka arutlused ühiskondlike valupunktide ja isiklike läbielamiste kohta.

W. Hocarese meelisteemaks paistab olevat inimese sisemaailmas toimuva lahkamine, millega on ta mõnes oma teoses ka suhteliselt hästi hakkama saanud. Samas ei saa mainimata jätta tema ühiskonnakriitilisust ja püüdlikult varjatud, ent ajuti läbikumavat õpetamissoovi.

Viimastel aegadel on W. kahjuks liiga tugevalt kaldunud enda sisemaailmale ja tema tekstidesse on ilmunud tugev depressiivne joon, mis teeb ka tekstide lugemise ebameeldivamaks.

Võib-olla just tänu viimaste aegade sündmustele tema isiklikus elus on W. loominguline kirjutamine peaaegu seiskunud. Kahjuks on hetkel teadmata ka hetkeseis tema kahe töösoleva romaani ja teise novellide kogumiku kohta.


W. Hocares lugeja pilgu läbi

Oma loomingulise kirjutamise kõrghetkel avaldas W. oma kirjutisi lisaks blogidele, mida tal on teadupärast tervelt kuus, ka harrastuskirjutate leheküljel www.poogen.ee ja tänu seal ilmunud arvustustele tema loomingule on võimalik hinnata ka tema edukust nö kirjanikuna.

Sealne hindamisskaala oli ühest viieni ja oma tipphetkel hoidis W. Hocares seal lugemiseks/hindamiseks/arvustamiseks üleval 72 teost ja nende keskmine hinne oli 4,42. Tal oli tekkinud väike hulk püsivaid lugejaid ning võib-olla just tänu selle seltskonna usaldavusele tema teoste suhtes oli enamus arvustusi ka positiivsed, õhutades W.'d oma kirjanikuteed jätkama.

Samas ei ole W. Hocares saanud veel kriitikat laiemalt lugejaskonnalt, mis teeks tema loomingu hindamise veel objektiivsemaks.


W. Hocares enda pilgu läbi

Tänu W. Hocarese "grafomaaniale" nagu ta sellele ise sageli osutab, on tema blogides piisavalt palju isiklikku teksti, mille põhjal võib teha ka järeldusi W. suhtumisest endasse.

Kuna tegemist on päris mitmel erineval teemal sõnavõtva autoriga, võib arvata, et ta peab ennast neis valdkondades ka piisavalt pädevaks. Kahjuks ei ole see aga alati nõnda ning üsna tihti võib märgata W. kaldumist demagoogiasse, kui tal tekib puudus täpsetest faktidest või teadmistest. Samas - kui tegemist on internetis kirjutatava tekstiga, siis samaaegne uurimisvõimeluste olemasolu ja nende MITTEkasutamine näitab selgelt ka väikest laiskuseussikest ja soovi kõik ühe jutiga algusest lõpuni valmis teha.

Sage soovituste andmine ja teiste mõtete kritiseerimine viitab W. Hocarese veendumusele oma teadmiste ja kogemuste ülemuslikkusele. Üsna tihti arvab ta endal olevat õiguse teisi õpetada, pidades enda teadmisi paremateks kui teiste omi.

W. Hocares peab end naljakaks, mida tõestavad tema katsetused kirjutada humoorikaid tekste. Selle heas mõttes paremaks näiteks võib kindlasti pidada Pauli seikluste kirjanduslikku kirjeldust, ent üsna sageli kaldub W. siiski balansseerima hea ja väga halva nalja piiril. Sellest võib vahel jääda mulje nagu hindaks W. tugevalt üle oma huumorisoont.

Kahtlemata peab autor ennast ka tugevaks inimeseks, sest oma läbielatud ja -elatavate katsumuste pidev rõhutamine on selle märgiks. Arvata võib, et esmapilgul nähtava kaastunde- ja haletsusotsinguile lisaks soovib autor nende kirjeldamisega rõhutada ka oma vastupanuvõimet.

Mis omakorda viitab tema väga suurele egoismile.

Kahjuks jääb tema viimase aja tekste lugedes aga ka mulje, et ta on hakanud endasse usku kaotama.


W. Hocares minu pilgu läbi

Siit tuleb siis see osa, mida W. minult EI palunud.

Viimase aasta jooksul on W. Hocares hädaldanud kordi rohkem, kui tegutsenud, ja kindlasti on see mõjutanud ka tema hakkamasaamisvõimet. Tema tekstidest läbikajavad ootused saada abi kõrvalseisvatelt inimestelt on muutunud suuremateks tema enda pingutustest millegi saavutamiseks.

Hetkeline sähvatus, kui ta veetis kolm kuud Bulgaarias, näitas selgelt tema jõu olemasolu, ent sealt tagasitulles langes W. jälle oma tasapisi süvenevasse masendusse, millest tundub, et välja loodab tulla vaid ühe ja suure hüppega. Samas ei tee ta ise peaaegu midagi selle hüppeläve leidmiseks. Ta vaid istub ja halab ja loodab, et järsku keegi kusagil ulatab talle nööri või köie, millega ta sealt endaloodud soost välja saaks.

Tema praegune olukord vajab vahest tõesti juba ka reaalset abiköit, ent praegugi peaks W. pinnal püsimiseks vähemalt mingeidki ujumisliigutusi tegema. Kurat võtaks, W., kui sa ise ennast päästa ei taha, miks peaks veel teised seda tahtma?!

W. Hocares on väärt, et elada oma unistuste ja soovide suunal, ent oma praeguse seisundiga oleks vist parem, kui ta ilma suurema viginata sinna sohu upuks ja jätaks endast alles vähemalt head mälestused. Nõnda jääks ta vähemalt kellelegi meelde kui kirjutaja...


Kokkuvõtteks...

Minu arvamus ongi selline, et W. Hocares on praegu lihtsalt üks hale kuju. On ta minevik, mis on, W. on näidanud, et soovi korral suudab ta pea igast seinast üles ronida. Seda võiks ta ka praegu teha ja kui ta seda tõsiselt tegema ei hakka, siis kadugu ta pigem igavikku rüppe. Sellist inimest, sellist W.'d ma küll tunda ei taha!

Ei - ma ei soovi temast lahti saada. Seepärast annan talle soovitused, mida ta peaks kuulda võtma.

1. Lõpetagu virin ja hakaku positiivselt mõtlema!

2. Märtsi kolmandaks nädalaks olgu olemas kindel teenistus, mis tagaks vähemalt 7000 kroonise sissetuleku kuus!

3. Hakaku sporti tegema!

4. Ja - neetud! - hakaku uuesti kirjutama normaalseid tekste!

*

Jõudu sulle selleks, W., kui tagasi tuled!

PS Kui sa seda ei tee, siis unusta mu nimi...

teisipäev, 16. veebruar 2010

Todor...

NB! esiteks ma loodan, et see ajastatud kirjutis jõuab ka vastavalt programmile avalikkuse ette ikka sel hetkel, kui mina juba läinud olen. Katsetan lihtsalt.

*

Kindlasti pole paljud minu tuttavad kuulnud ühestki minu tuttavast Todorist. Ma ei kahtlegi selles ja nii väga tahaksin kohe lisada, et te pole millestki ilma ka jäänud, aga samas... Noh - maailmas on asju (ja miks mitte ka inimesi), mida lihtsalt PEAB teadma. Üks sellistest on ka Todor.

Todor on pärit Bulgaariast.

Ta on meessoost.

Kui minu lugejate seas on minuga möödunud suve teise poole Kuldsete Liivade ekskursioonidel käinuid, siis nemad juba teavad, mida selline kooslus tähendab, sest ma rääkisin sellel teemal oma ekskursioonidel. Enamasti...

Kes aga sel suvel Bulgaariasse ei jõudnud või kes sealolles ei viitsinud end ekskursioonide jaoks hommikul voodist välja vedada, siis panen nende kahe lause kohta väikese seletuse. Umbes nii nagu ma bussis rääkisin. muidugi tegin ma seda eesti keeles, millest pidid aru saama ka meie vene rahvusest ekskursionistid, sest vene keelest oleks bussijuhid mõnel harval juhul aru saanud.

Minu ja minu sealsete kolleegide tähelepanemist mööda olid 90 % juhtivatest ja vastutavatest töökohtadest Bulgaarias naiste käes. Jah - omanikud ja direktorid võisid küll mehed olla, aga mõtlemise tegid siiski valdavas enamuses naised. Põhjus oli meie arvates lihtne - Bulgaaria mehed ei osanud mõelda. Võib-olla oli tegu nende rahvusele omaste kommetega, et mehed olid harjunud sellega, et nende eest tehakse kõik ette-taha ära ja seepärast (ma ütlen võib-olla) ei vaevunud nad kunagi ka midagi õppima. Naised aga seevastu, kes tahtsid ka selles suhteliselt patriarhaalsete kommetega riigis midagi saavutada, pidid selleks kõvasti õppima. Ja kui aeg jõudis tänapäeva ning majanduslikku kasu taga ajavad inimesed hakkasid otsima vastutavaile kohtadele uusi töötajaid, langes nende valik loomulikult mõtlema harjunud ja mõtlema õppinud kandidaatidele - naistele.

Ma ei ütle, et Bulgaaria mehed on rumalad. Ei - seda kindlasti mitte. Nende seas on ka väga tarku mehi (kasvõi taksojuht Valentin, kes oli mulle väga suureks abiks), aga keskmine mees jäi siiski selliseks tuhmiks. Kui üht meie turisti ja minu väga head sõpra tsiteerida, siis ei olnud need mehed mitte kõige teravamad pliiatsid karbis.

Todor oli aga... Todor. Tegelikult sai tema nimest isegi omadussõna, mida me vahel siiani kasutame.

Kui me oma tööd alustasime, siis oli vaja leida uus manager. Taheti kindlasti bulgaarlast ja meessoost. Oleks mul olnud varem teadmisi selle riigi kohta sama palju kui praegu, siis oleks ma vist salamisi muianud. Mul aga ei olnud ja nõnda ootasin minagi oma uut ülemust suure huviga.

Ja see huvi tasus end ära. Mitte küll nii nagu ma ootasin, aga vähemalt on siiani mul asju, mida meenutades naer peale tuleb. Ma usun, et enamustest asjadest kirjutab Todor teile ise, aga ma toon väikese näite tema stiili kohta.

Tööle tulles väitis see umbes 50-aastane esindusliku välimusega, ülikonnas meesterahvas end olevat hea autojuht ja ta tundvat arvuteid. Tegelikkus oli aga selline, et ta ei suutnud nelja päevaga ära õppida, kuidas Word'is dokumente salvestada ja kui ta üht vanemat naisterahvast hotelli sõidutama pidi, lõppes asi selle daami monoloogiga:

"Nüüd võta käsipidur maha.
Nüüd pane käik sisse.
Pidurda.
...
...
...
Nüüd tõmba käsipidur peale.
Sureta mootor.
Läheme välja."

Ja Todori eelviimane suursaavutus meie firmas lõppes juhusega, kui ta pidi A. lennuväljale viima. Selle asemel, et minna mööda suurt teed, otsustas ta kasutada temale teadaolevat shortcut'i - otseteed - , mis lõppes sellega, et A. võttis rooli enda kätte. 30 kilomeetrit Kuldsetest Liivadest põhja pool. (Lennujaam asub sama palju lõunas) Põlluteel keset päevalilli. Ja vahepeal oli suutnud Todor Opel Corsaga lamavat politseinikku 130ga ületades korralikku hüppe teha.

Anyway - selline oli Todor meie jaoks. Ja todoriteks said meie jaoks ka kõik need, kelle käitumine meile kasvõi natukenegi Todor Suure käitumist meenutas.

Aga ma arvan, et nii mõnestki asjast jõuab ta teile ka ise rääkida.

PS Vähemalt oli ta aus. Lausa todorlikult aus...



Khm! Tervist...

No saa siis sellest W.'st aru. Kuigi tema soovitusel hakkasin ma ka kunagi bloogi pidama, ei suutnud ma seda eriti palju teha. Aega ei olnud ja viitsimist ja vahepealsed vangistused võtsid ka nagu natuke hoogu vähemaks, aga ikkagi - see ei ole W.'le vabanduseks, et usaldada oma kauakirjutatud ja paljuhoolitsetud, -kiidetud, -laidetud bloog minusuguse "kirjutamissõbra" kätte.

Eks muidugi olid mul selleks omad põhjused ka, miks ma selle vastu võtsin. Nüüd ma võin seda rahulikult öelda, sest W. korjas 10 minutit tagasi oma kohvrid kokku ja astus välja. Mobiilinetti tal ei ole, seega ei saa ta enne oma sihtkohta jõudmist ka minu kirjutatut kontrollida. :P (See oli keelenäitamise asemel)

Minu põhjuseks, aga, miks ma selle ülesandega üldse nõustusin, oli tema korter. Sain selle nüüd enda käsutusse. Ei ole ju paha teine - kesklinnas ja vaatega merele. Viimast muidugi juhul, kui kikivarvule tõusta, et üle prügikonteineri piiluda. Ja siis on tal veel nõuderiiuli all kapis põdralihakonserve koguses, millest jätkuks väiksemat sorti tuumasõja üleelamiseks. Ja magamistoas on hea ja lai voodi, mis - ma väga usun - kulub nii mõnelgi klubisttulekul marjaks ära.

Teise miinusena - esimene oli siis kohustus kirjutada - tuleks mainida fakti, et täna natuke enne keskööd peaks Tallinna Lennujaamas maanduma tšarterreis, mille pardalt peaks siia korterisse elama tulema ka üks W. sõpru Bulgaariast. Igatahes kolmveerand kaheksa tõusis lennuk Varna lennujaama maandumisrajalt õhku ja sealse info kohaselt ei olnudki Todor maha jäänud. Mis on muidugi natuke üllatav. Kahjuks on ka aastaaeg selline, et äikesetorme vist eriti kohata ei saa, seega võib lootuse, et lennuk alla kukub, siinsamas sussitallaga puruks litsuda. Neetud!

Aga jah - siin ma siis olen ja tõenäoliselt kohtume veel! Mitte, et ma tahaks, aga mis mul üle jääb...

Kirjutades (never ever Teie nagu W. kirjutas),
Paul

PS Minu ex-bloog siis siin.
http://pakapikkpaul.wordpress.com/