Kirjutades asjadest

Täna hommikul enne tööpäeva algust oma ajaveebi statistikat uurides avastasin, et 15. detsembril on üks kiirlaenude teemaline lehekülg  - kiirlaen.info - oma uudistevoogu üles pannud ka lingi minu blogitekstile "Kullast kallim". Mida kõike statistikast teada ei saa...
Siit tekkis aga küsimus, et millistel teemadel võiks veel kirjutada sooviga kellegi teise uudistevoogu sattuda. Mitte, et selles midagi halba oleks, sest tasuta reklaam on tänapäevases maailmas üsna harv nähe ja seda tuleks igat moodi ära kasutada.
Samas tekib tahtmatult ka küsimus, kui palju on üldse kusagil viidatud või siis tekste kasutatud. Internet on juba kord selline koht, kust kõike infot on suhteliselt raske leida. Kunagi ammu, kui ma veel rate.ee keskkonnas olin, siis avastasin, et seal oli paari mu luulekirjes teksti kasutatud ja seda loomulikult autorile viitamata. Mitte, et ma oma toonaseid kirjutisi väga kõrgelt hindaks, aga pigem on asi põhimõttes - minu mäletamist mööda õpetati koolides küll, et teiste loomingut kasutades tuleb ka viited luua, aga eks minu kooliaeg jää ka juba aastatetagusesse aega.
Igatahes tuleb natukene internetiavarustes tuhnida ja välja uurida, kui palju on neid lehekülgi, mis avaldavad oma uudistevoos selliseid linke ja mis teemadel nad seda teevad ning siis saab juba selle põhjal ka kirjutama hakata. Üks on kindel - kiirlaenude ja pandimajade teemal seda teha tasub. Pärast artikli või kirje valmimist jääb üle vaid loota ja oodata, kuni uued lugejad hakkavad oma silmadega ajaveebi jõudma.
Statistika on hea.
Tegelikult on olemas ka üks hea - samuti kullateemaline idee, mille ma kunagi sõber Teedule välja käisin, ent millele tuli siis olude sunnil pidur peale tõmmata. Nüüd, kuna olud on sedavõrd muutunud ja uus raha ka meile pärale jõudnud, siis võiks selle teema juba ise ja korralikult lahti kirjutada, sest viimase kolme kuu jooksul kogunenud know-how oleks sellise asja kirjutamiseks täiesti piisav. Ehk teemaks oleks siis praegu Eesti turul kullaga tegutsevad ettevõtted ja see, kuidas suuremad tegijad oma tuntust ja prestiiži ära kasutades rahvalt raha välja meelitavad.
Ma ei ole küll eriti kindel, kui palju selline teema minu ajaveebi tavapärast lugejaskonda huvitab, ent tõenäoliselt on sellest väljaspool inimesi, kes "äratundmisrõõmus" avastaksid, kui palju nad on usaldades tegelikult raha ja/või kulda kaotanud.
Miks ma üldse viimasel ajal nii palju kullast kirjutan? Sest kuld on moes ja selle turuga kursis olla. Tegelikult on veel paar väiksemat põhjust, aga sellest võib-olla natuke hiljem, kui ma hakkan lahkama väikeettevõtlusega rõõme ja muresid. Neidki jagub kuhjaga.
Igatahes on praegu kirjutamise aeg läbi saanud ja tuleb hakata edasi surfama. Ilusat surfiilma Teilegi!

Head uut aastat!

Enne 6. jaanuari tuleb teatavasti soovid ära öelda või muidu tuleb hakata kasutama terminit "sama aastat". Või vähemalt midagi sellist mulle kunagi räägiti. Ma ei tea, kas vastab see tõele ja ausalt - ei hooligi eriti. Aga head uut aastat sellegi poolest!

Rääkides samast terminist, siis huvitav, kas peale 6ndat kuupäeva ei olegi enam tegemist uue aastaga. Oleks ju nagu! Kui ma ostan uue auto (W. unistab), siis ta on minu jaoks ju uus kindlasti kauem kui kuus päeva. Ei saa ju pooleteist nädala pärast kohatavale ja uue auto puhul imestust avaldavale Paulile öelda, et ei see midagi uus auto. See ju sama auto. See selleks - mul oli lihtsalt imelik uitmõte.

Tegelikult otsustasin, et sel aastal hakkan rohkem kirjutama (lubadused-lubadused) ja proovin eelmise aasta 44 kirjet kuidagi üle kirjutada. Mitte, et ma hakkaks nüüd iga päev siia tere või head aega ütlema, aga loodan, et tekib ka mõtteid, mida tasub kirja panna. Elu hakkab ju jälle kriisi veerema ning kriisid on kirjutamiseks kõige arendavamad olud.

Võib-olla seepärast oligi möödunud aastal nii vähe juttu siin blogis, et elu läks üle ootuste positiivselt ning positiivsest kirjutama ei ole ma just kõige õigem tegelane.  Kuigi võiks. Mullune viimane kirje oli ka kokkuvõte minu kirjutistest üldse ning sealt selgus ka tõsiasi, et parimad kirjed on kirjutatud masenduses.  Alati küll mitte masendusest ja masendusega, vaid hoopis masendusest väljakirjutamiseks. On see ju teraapia, mis mind üsna kaua mõtlevate inimeste poolel hoidnud.

"Edukas" aasta algus on aga näidanud, et kirjutamisest hoidumine hakkab mind vägisi mõtlevate inimeste toredast seltskonnast sinna vastaspoolele kiskuma ning et olen ka suhteliselt nõrk inimene sellistele mõjutustele vastuhakkamiseks.

Seega - kirjutama peab hakkama!

TOP 9 + boonused

Iga kirjanik on täpselt nii andekas, kui andekaks ta ennast ise peab.
 /W. Hocares - 2010/

Eneseimetlemise aeg on käes.

Võimalik, aga tegelikult ma avastasin täna, et on kommenteeritud ühte mu vanemat postitust. Lugesin siis ajaviiteks selle isegi uuesti läbi. Ja siis lugesin veel ühe vanema. Ja veel ühe. Ning - kurat! - ma ei tea, kas mulle vaid tundus see nii, aga paistab, et aegu tagasi kirjutasin ma natukene paremaid tekste. Mõtlesingi siis, et reastaks enda isiklikud lemmikud väikesesse pingeritta ja jagaks ka mõned eriauhinnad siia blogisse ülesriputatud tekstidele.

Ma tean, et nõme tegevus, aga mis parata - ära loe, kui ei huvita.

Boonusauhind võõrkeelsele luuletusele.

JUST LIKE THAT ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/09/just-like-that.html

Miks?

Lihtne, seepärast.

Boonusauhind loomingulisele kirjutamisele.

MAŠA, DAŠA JA NATAŠA TAGASITULEK ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/04/motetes-kus-kuradi-kohas-siis-veel-mark.html

Miks?

Sest kuidagi täiesti ootamatult sündis see tekstike sinna tavaliste mõtete keskele.

Näide.

"Aga Paša osutus päris armsaks tegelaseks, kelle totaalset emotsionaalset tuimust ja oskamatust end naisterahvale ligitõmbavaks teha tasakaalustas, ei, ülekaalustas korralik rahakott ja majanduse keerdkäike kuradima hästi lõikav aju. Tulevikuga mees, mõtles Maša, kui Paša oli teada saanud tema rasedusest ja selle peale "ahah." (ilma hüüumärgita) öeldes telekast uudiseid edasi vaadanud.

Vahelemärkuseks niipalju, et kolm hommikut hiljem poetas Paša kahe kohvilonksu vahele, et küll nad kunagi saavad ka ENDA lapse.""

Boonusauhind viimase aja parimale kirjutisele. (Sest TOP 9'sse ükski hiljutine tekst ei mahu)

LUGU PRESTIIŽIST ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2010/08/prestiiz-prestigio-prestige-ja-selle.html

Miks?

Sest ma ei ole viimasel ajal suutnud midagi paremat kirjutada.

Boonusauhind parimale hetkemajandust kajastavale tekstile.

MTÜ SMS-LAEN ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2008/12/hoimusoda.html

Miks?

Isiklik viha, sellepärast.

Boonusauhind Paulile.

PÄKAPIKK PAUL ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2010/05/ellu.html

Miks?

Sest ma saan kolakat muidu, kui ma temale auhinda ei anna.

TOP NR 9.

EMAKAVÄLJEND ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2010/03/rebime-emakat.html

Miks?

Sest just seda kirjet täna kommenteeriti ja isegi see on parem, kui kõik mu viimase aja asjad kokku. Ja pealegi on see Saalomoni tekst.

TOP NR 8.

PRATCHETT ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/10/ajast.html

Miks?

Seal on üks äge lause :)

TOP NR 7.

KIRJELDUS ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/10/uks-vaike-kirjeldus.html

Miks?

Kuigi lühike, on seal ehe näide W. Hocares'e sarkasmist.

TOP NR 6.

MÖÖDAMINEKUST ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/02/masendusest-moodas_24.html

Miks?

Mulle meeldivad episoodilised kirjed

Vahepeal eriauhind positiivsuse eest.

MÕTISKLUSED ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/10/motisklused.html

Miks?

Sest enamus mu häid tekste on suht masendavad ja mulle meeldis selle lõpulause.

TOP NR 5.

KIBE VEIN ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2010/02/head-armastajate-paeva-bitter-wine-by.html

Miks?

Sest see on masendav  :) Vt eelmis põhjendust :)

TOP NR 4.

GRAFOMAANIAST ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2008/12/tana-ohtul-konepuldis-grafomaan.html

Miks?

Nagu te praeguseks juba aru olete saanud, siis on tegemist grafomaaniga :)

TOP NR 3.

MEHENA SÜNDINUD ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/03/dire-straits-brothers-in-arms-1985-hmm.html

Miks?

Sest see on hea näide, kuidas ma ühe teksti sisse suudan igast muud asja kirjutada :)

TOP NR 2.

EPISOODILISUS ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/05/kahetine-kuid-tegelikult-vaid-uks.html

Miks?

Juba mainisin, et mulle meeldib kirjutada episoodilisi tekste ja see on üks selle blogi parimaid näiteid.

ja

da-da-da-daaa

TOP NR 1.

ELAGU SURM ja

http://lordofmagi.blogspot.com/2009/05/liiter-noori-ja-kaks-meetrit-viina-hmm.html

Miks?

Sest see olen mina...

Ja ongi TOP 9 läbi. Võimalik, et siin blogis on veel asjalikke tekste, aga praegu ma neid ei leidnud.

Kommentaarid oodatud.

Austusega Teie,

W. Hocares

Fotograafiast

Mitte, et ma eriti jõulufännlane oleksin, aga pilte meeldib mulle ikka teha. Allolev foto tuli sellisena välja kusjuures ainult tänu isiklikule rumalusele ja kogenematusele. Katsetasin Peppersack'is ühte filmikaamerat ja klõpsasin seal suhtkoht hästi valgustatud kohas ka ühe kaadri laual põlevast küünlast. Ja kui ma filmi ilmutusest kätte sain ning fotosid vaatasin, avastasin sellise foto.

Tegelikult oli tegemist hea kaameraga, mis muutis minu oskamatuse päris heaks tulemuseks. Samas sai ka teadlikult paar head klõpsu tehtud :)

Näiteks kasvõi see orav... Ilus ja armas loomake ca 4 või 5 meetri kõrgusel oksal, minul abiks 300-ne objektiiv.

Ja noh - pääsud olid lihtsalt nii armsad, et otsustasid mulle kohe perepildi jaoks poseerida. Kusjuures see pilt õnnestus ajaliselt hästi, sest juba järgmisel päeval olid pojad pesast tiiba lasknud. Seega - farewell party :)

Ja nüüd ma mõtlen ja nuputan, kust saaksin ma uue fotoka, millega hakata edasi rändama ja igasugu asju klõpsama hakata.

Kullast kallim...

Mitte laulust ei ole see lugu siin ja ma üldse kahtlen, kas siin mingit lugu olema saabki, aga kindlasti on mõned minu blogi lugejad-külastajad märganud, et kohe selle pealehe ülaserva on tekkinud ühe kullaga tegeleva ettevõte logo.

*reklaamtekst*

Unico Gold OÜ logo

Unico Gold OÜ on 2010 aastal oma tegevust alustanud ettevõte, mis tegeleb kuldesemete ja kullajäägi kokkuostu ning investeerimiskulla müügiga, püüdes pakkuda praeguses tihedas konkurentsis turu parimaid hindu.

*reklaamteksti lõpp*

Edaspidi reklaami ei tule. Lihtsalt kuld on viimasel ajal nii palju tähelepanu endale tõmmanud, et otsustasin ka natukene tausta uurida. Ja avastasin sellise huvitava fakti, et kui Pärnu turul ostavad sealsed pandimajad ja juveliirid 585 prooviga kulda kokku hinnavahemikus 170-200 krooni gramm, siis eelmainitud ettevõtte äsjaavatud nn Kuldne Seif pakub sama proovi grammi eest 270 krooni. Hinnavahe missugune!

*Ok! - nüüd on kindlasti reklaami lõpp*

Tegelikult on asi selles, et Eesti turul toimuvat uurides olen avastanud, kui palju lüpstakse tegelikult väikelinnade elanikke nende endi naabrite, pandimajade omanike poolt. (Ja ma ei palu vabandust selle eest, et liigitasin Pärnu just väikelinnade alla - ma ise olen veel väiksemast kohast pärit ja tunnen selle paiga üle ka uhkust! [Mitte inimeste pärast...]) Kuigi internet on kõikidel käepärast, siis ei pruugi kõigil olla võimalusi sõitmaks suurde linna oma kaupa müüma. Kuld on kaup ja selleks, et selle müügi pärast ikka tasuks võtta ette mitusada krooni maksev bussi- või autotrip, selleks peab seda kaupa ka hulgim olema.

Seni Eesti suurim tegija Tavid on oma normaalsete hindadega kontorid rajanud vaid Tartusse ja Tallinnasse, mis on enam-vähem ka ainsateks kohtadeks, kus kulla kokkuostu hind on enam-vähem normaalsuse lähedal. Samas on turuliidri positsioon lubanud tal ka loorbereile puhkama jääda.

Seda tervitatavam on aga Unico kui uue tegija teeninduspunktide võrgu rajamine ka teistesse Eesti linnades, sest nähtavasti on aru saadud, et Eestis on mujalgi inimesi peale nende kahe suurema linna. Ning positiivne on ka see, et hinnatase hoitakse ühtlasena hoolimata teeninduspunkti asukohast.

*Deem! Kas nüüd saab reklaam läbi?!*

Tegelikult jah - tegemist on hoopis sotsiaalse turundusuuringuga.

Seega - olge tervitatud osalema.

PS Kuld on väärt kraam, aga hea ja oma naine on ikka kallim :)

Öös. FB'ist, tulevikust, visioonist - ilma muusikata - ainult sõnad

Kell kolm öösel ärgata ei ole üldse tore, küll võib aga pärast ärkamist aknale suitsu tegema minnes igasugu mõtteid pähe tulla. Isegi nii palju, et sellest võiks lühikese blogikirje asemel hoopis pikema ja põhjalikuma essee kirja panna. Kahjuks on aga viimase aja tendents selline, et kui ma kohe mingit mõtet kirja ei pane ja otsustan selle järgmisse hommikusse lükata, siis tõenäoliselt ei jõua need üldse kirjapilti.

Praegugi oli aknalt tagasi tulles pigem tunne, et vaataks pigem kuni une taastulekuni ühe osa Stargate Atlantist ära, ent sain siiski on tahtejõunatukesel sabast kinni enne, kui see läbi ukse välja jõudis lipata.

Muidugi on sissejuhatust kirjutades ja väikest taustauuringut tehes juba esialgse mõtte erksus tuhmuma hakanud, sest pidin kindlasti ka Facebooki oma pilgu heitma. Nimelt mu aknapealne mõte ongi seotud selle sotsiaalvõrgustikuga (edaspidi FB) ja mul on väga karvane tunne, et oma alguse sai see mõte sellest, et paar päeva tagasi sai loetud blogimaailmast Krafinna "Kaitsekõne, pühendatud feissbuukile". Kuna mainitud blogilehel ei leidnud võimalust oma arvamust avaldada, siis jäi see teema mind natukene kummitama (mitte küll nii, et see oleks minu une lahkumise põhjuseks, aga ikkagi) ning nüüd saigi aknal lõdisedes midagi sellest kummitamisest valmis genereeritud.

Mulle meeldivad paljud ulmekirjanikud selle pärast, et neil on selge visioon sellest, milline on nende arvates elu tulevikus. Mingisugune visioon kerkis tänasel ööl ka minu silme ette (mitte, et see mind kohe visionääriks või ulmekirjanikuks muudaks).

Ma ei hakka ise FB'ile kaitsekõnet pidama ega seda ka maha tegema, sest seda on erinevate avaldamiskanalite kaudu juba vaat, et mõttetult palju tehtud - kõiki selleteemalisi arvamusavaldusi ei jõuaks vist iial läbi lugeda (iial on muidugi pikk aeg ja Connor MacLeod vaidleks mulle tõenäoliselt vastu, kui saaks).

Aga FB on lahe. Siin mitte niivõrd konkreetse lehekülje või võrgustikuna, aga pigem kui selle idee edukaima esindajana. Sotsiaalvõrgustikuna on FB saavutanud edu, milleni vähemalt lähiajal ükski konkurent ei jõua. Praeguseks on asi jõudnud nii kaugele, et FB'iga on hakanud liituma ka need, kes seda ise võib-olla ei teekski, ent kes soovivad siiski silmapiiril olla. FB'is olemine on muutumas vajalikuks, kohustuslikuks. Stiilis kui sind pole FB'is, pole sind olemas.

Mitte, et ma oma olemasolu juba selle moto (sõna "moto" kirja pannes liikus mu uitmõte võimalusele, et selle sõna sünnis mängis rolli sõna "mootor", sest moto on midagi, millega inimene end motiveerib, mis paneb teda liikuma; huvitav, kas tegemist on õige loogikaga?) järgi teadvustaksin, aga mingil kummalisel ja mitte nii otsesel moel tundub see küll nii. Üks killuke minu visioonist selline, et FB'i aksepteerides ja seda kasutama hakates olen ma astunud sammu tuleviku poole.

Mitte väga kaugel minevikku minnes võib nimetada kolm asja - mobiiltelefon, internet ja e-mail -, mis tundusid esialgu (vähemalt minule küll) võõristust tekitavate ja mitte eluliselt vajalikena. Ma teadsin, milleks neid kasutatakse ja mida nendega teha saab, ent ma arvasin mingil ajajärgul oma elust, et need ei ole eluks hädavajalike asjade nimekirjas. Siin võib muidugi vaielda sõna "hädavajalik" definitsiooni üle, sest tõsi - toidu ja joogiga neid veel võrrelda ei saa, kuid üha lähemal on aeg, mil toidu ja joogi hankimist ilma ühte neist kolmest kasutamata enam ette ei kujuta. Jah - praegu saab veel elada mobiiltelefoni või isiklikku elektronposti aadressi omamata, ent ausalt - mis elu see on? Meie ühiskonnas tähendab see seda, et oled enamikest asjadest ära lõigatud.

Tööd otsida ilma neid vahendeid kasutamata on juba suhteliselt mõttetu, samuti on tööandjal suht keeruline sind leida, sind teavitada, kui sul neid ei ole. Jah - seda kõike saab veel ilma, aga kui kauaks ja milliste hindadega? Lihtsam on neid aksepteerida elu täieõiguslike osadena ning õppida neist võtma kõike, mida need võimalused pakuvad.

Sama teed on praegu liikumas ka FB. Kindlasti ei kujutanud isegi selle võrgustiku looja alguses ette, kui suureks ja laiahaardeliseks tema loodu kasvab, kui palju võimalusi see inimestele pakub. Enamus FB'i kasutajatest leiab FB'is endale tegevust küll vaid fotode üleslaadimise ja suht-koht üksluisete kirjete lisamisega, ent see ei ole ju kõik, mida FB pakkuda võib.

Tegemist on sotsiaalvõrgustikuga, mis ühendab inimesi, mis loob kontakte, mis hakkavad ühe suuremat rolli mängima reaalelus. Juba on paljud ettevõtted ennast ka FB'i üles seadnud, turundus- ja reklaamitegelased katsetavad piire ning usun, et kaugel ei ole ka aeg, kui kahe reaalmaailmas kõrvutiasuva ja sama tootegrupiga tegeleva ettevõtte ellujäämisel osutub oluliseks faktor, kumb neist FB'is on või kumb oskab selle võimalusi paremini ära kasutada.

(Korraks teemast välja - Elades ja olles Eestis ning ajuti ka siintoimuval silma peal hoides olen tähele pannud, et eestlased suhtuvad FB'i paraja skepsisega. Milles asi? Peame end ju maailma IT-riikide tippu kuuluvaks, tunneme (õigusega) uhkust, et oleme nii kõvad tegijad, innovaatilised, kui kasutada ilusa kõlaga sõna, aga FB'i vaadates kehitame õlgu ja nuriseme. WTF? Skype'i me ju kiidame ja kasutame ja püüame igale väljamaalasest uuele tuttavale öelda, et näe - meie oma. Kas selles ongi asi? Et FB ei ole meie loodud? Rumal eelarvamus. Autot me ju ka ei leiutanud, aga kasutame neid ikka. Me peaksime oma teadmistega just FB'i kiiresti selgeks õppima, et sellest rutem kasu lõigata, kui seda suudavad suuremad ja mitte nii paindlikud riigid.)

Deem! Seni olen kirjutanud vaid FB'i tänapäevast, mis ei olnud aga mu algne mõte. Tänapäev ei ole visioon. Enamasti. Aknal suitsetades mõtlesin aga sellele, et kui praegu kajastatakse FB's oma emotsioone ja mõtteid verbaalselt, kirjete ning postitustega, siis mingil hetkel võib see muutuda automaatseks. Ronib Fb ju praegu igasse telefoni ning ulmekirjandusega või ulmega üldiselt kasvõi pealiskaudselt tuttav olles ei ole võõrad ka ideed inimese pähe installeeritavates kiipidest. Tänapäeva tehnoloogia areng ei ole sellest enam kaugel, kui nööpnõelapea suurune telefon sulle kõrva taha naha alla siirdatakse ja oledki kogu aeg hands-free-süsteemil. (Tegelikult pole ma tehnika arengul enam nii kaua silma peal hoidnud, et ei tea, mis kõik juba valmis on.) Kindlasti on sel hetkel ka FB kui suurim sotsiaalvõrgustik sul peas ning isiklikult oleksin väga rõõmus, kui teaksin-tunneksin-oskaksin kasutada kõike endale pähepandavat informatsiooni.

Ma ei ole küll kindel, kas FB pole siis juba Mindbook'i nime all, ent on suht kindel, et praegune FB tungib igasse eluvaldkonda ja varsti on ilma FB'i kontot omamata elada sama keeruline, kui on see praegu ilma eelmainitud kolme leiutiseta lähiminevikust. Ma ei väida isegi seda, et selleks peab olema FB, ent mingi internetipõhine sotsiaalvõrgustik muutub peagi elu vaat, et kohustuslikuks osaks.

Oma visioonile akna peal mõeldes arutlesin omaette ka selle üle, kui palju selline sotsiaalvõrgustumine muudab maailma elukorraldus, sest on üsna selge, et kõiki 7 miljardit me kindlasti lähimate aastate jooksul kontot looma saata ei saa. See suurendaks inimestevahelisi lõhesid veelgi, ent samas muutuks ka selle lõhe ületamine edaspidi tunduvalt lihtsamaks. Loo vaid kusagil konto...

Tegelikult on teema nii lai, et tahaks veel pikemalt kirjutada, aga kell on juba vaikselt viis saamas ning mu silmad vajuvad juba kinni. Lähen magama ja võimalik, et peagi jätkan oma isekeskis arutlust teemal, mida toob kaasa endaga globaalne sotsiaalvõrgustumine. Keda ei huvita, ärgu lugegu.

Igatahes on see asi kirjutatud öösel ning sellega peaks mu hullus olema põhjendatud.

PS Aga mul on hea meel, et suutsin järjest üle A4 teksti kirja panna. Mul on veel lootust...

Vahepealsest

Mitte, et kirjutanud palju oleks, aga midagi ikka.

Peale Narvat on juba nii Pärnus kui Kadrinas käidud ning ka esimesed külmad ära külmetatud. Väsimus on suurest jooksmisest kallal ja seepärast on ka enda blogileht selliseks suht võõraks kohaks jäänud. Igal õhtul on tunne, et peaks ja tahaks midagi kirjutada, ent lihtsalt ei jõua, ei viitsi, ei taha sooja karvase teki alt enam välja pugeda.

Õhtu jõuab iga kord nii kiiresti kätte, et ega suurt peale söögi ja voodi tahagi. Piljardit pole ka enam sada aastat mängimas käinud, kuigi kii seisab siin laua kõrval nurgas. Ootan, et jõuaks; ootan, et tahaks... Ei tea.

Kas tõesti on elus nii, et kui hakata millegi tõsisega tegelema, siis ei jätku enam millekski muuks tahtmist? Kaovad kõik vajadused hobide järele, mis varem tundusid nii eluolulised, et ei saanud päevagi neist eemal olla. Nüüd tundub see sinnakanti minevat ja mul on sellest kahju. Facebook'i kirjed, mõni lause pikad, on praeguseks saanud minu pikemateks kirjutisteks ja ega neistki viimasel ajal mingit erilist loomingulisust välja paista. Kahju.

Igatahes - lähipäevil vaatan oma elu üle...

Narvas

Kui sa pole Narvas 15 aastat käinud, siis on palju üllatusi. Minul on neid siiani küllaldaselt. Asjaajamine on meeldivalt kiire ja konkreetne ning mis on siin eriti suureks plussiks - taksosõit linna sees maksab 20-25 krooni :O Hommikul bussile kiirustades läks Nõmmelt bussijaama kiirustades taksole 170 krooni :O Tegemist oli küll Tallink taksoga, aga mis teha, kui hommikustes tingimustes ükski teine teenusepakkuja autot välja käia ei suutnud. Teenusel ja teenusel on ikkagi vahe ning mõnikord osutub see vahe nii oluliseks, et kvaliteedi saamiseks võib ka enam maksta. Aga Narva ongi selles suhtes lahe - ühe hommikuse sõidu Tallinnas eest saab siin terve päeva ringi tiirutada ning vahepeal on autojuhid nõus sind ka kümneid minuteid ootama.

Inimesed tunduvad ka lahedad.

Hommikupoolikul bussis Narvale lähenema hakates tahtsin eesistuvate tädikeste käest uurida, kas buss saab teha soovipeatuse ka mind huvitava keskuse juures. Kuna tegin seda vene keeles, siis oli minu jaoks suureks üllatuseks see, et sõna otseses mõttes pöördus rohkem kui pool bussis istuvatest inimestest (ca 30 inimesest 20) minu poole ja hakkas mulle selgitama, et kus ja kuidas. Hämmastav vastutulelikkus ja sõbralikkus minu meelest. Seega kivi lääne poole...

Aga muidu on ...

Mõned sõnad ehk 20 nädalaga multimiljonäriks

Et W. Hocares täiesti kadunud ei ole, on üsna kindel. Ta lihtsalt puhkab praegu. Ma ei oska küll täpselt öelda, millest, sest viimaste aastate jooksul ei ole tal just palju tegemist olnud, ent siiski on hetkel näha, kuidas varbad lae poole sirutuvad.

Samal ajal, kui W. puhkust peab, püüab Marko oma eluga edasi minna ja tundub, et mingisuguse hoo on ta juba sisse saanud. Nokitseb ja tegutseb ning üsna üllatuslikult on ka mingeid tulemusi näha.

Seega - mingi elu toimub ja loodetavasti paneb üldise olukorra stabiliseerumine lõpuks ka W. ideed jooksma. Eks näe!

PS... Kui Plus500* kontot registreerides ja telfi kinnitades saab tasuta katsetamiseks 25 € ja sellest õnnestub kahe nädalaga teha 85+ € (millega ma olen suutnud ka kuidagi hakkama saada), siis see tähendab, et on lootust investeerimismiljonäriks saada.

Lihtne matemaatika näitab, et samas taktis jätkates on mul järgmise kahe nädala pärast 289 €, 4 pärast 982,60 €, 6 pärast 3340,84 € ja 10 nädala pärast sõidan puhkama, kuhu tahan, sest puht matemaatiliselt on minu konto seisuks siis 38 620,12 €.

Ning kui ma puhtalt matemaatiliste arvutuste järel 20. nädala pärast tagasi Eestisse jõuan, siis on mu kontol juba 17 547 217,09 €, mis tähendab seda, et mu telefon on kadunud sõprade tagasitulekust punane.

Praktiliselt võib asi muidugi nii välja näha, et kui keegi mind 20 nädala pärast nägema juhtub, siis ei pruugi mul mingit päevitust olla ning ma seisan ikka Söögiplatsi burksisabas :)

Math rules, life sucks!

* Plus500 on mingi investeerimisvidinake internetis

Vana mees

Täna hommikul nägin ma vana meest. Vana ja habemes, istus teine bussis ja luges raamatut. Pikk, hall habe värises koos peaga. Vanadusväsimusest. Midagi tuttavat oli selle vanamehe näos ja nõnda ma meenutasin. Mitu peatusevahet proovisin teada saada, kus ma teda näinud olin. Ei olnudki. Lihtsalt tuttavad jooned. Filmist "D'Artagnan ja kolm musketäri". Mõtlen siin seda vene versiooni, kõige paremat.

Igatahes meenutas see vana mees mulle Lev Turovi poolt mängitud musketäride kaptenit de Treville'i. Oli teine selline väärikas ja väljapeetud olemisega - isegi kergelt küürakil istudes oma raamatu kohale kummardunult.

Ajuti tõstis ta pead, et teisi reisijaid vaadata. Ja mitte vaid vaadata, aga ta tahtis neid lausa näha. Esialgselt näha olnud vana mehe figuurist tekkinud arvamust hakkasid kummutama tema silmad - avalad ja täis uudishimu. Justnimelt avalad, sest arvan, et alles täna sain aru mõistest 'avalad silmad'. Temal need igatahes olid. Avalad, uudishimulikud ning läbinisti puurivad. Mina, kes ma olen harjunud inimestega võistu tõtt vaatama, isegi mina ei saanud tema pilgule vastu, isegi hoolimata faktist, et kandsin sel hetkel päikeseprille. Pöörasin silmad otseselt kontaktilt ära ning jätkasin tema vaatlemist piieldes.

Ta oli huvitav. Minu jaoks. Välimuselt küll väga vana, ent siiski oli tema olekus mingi täiesti ainulaadne nooruslikkus ja säde, mis oli kaugelt ja kõrgelt üle tema lähedal seisvate noorukite omast.

Kui ta enne Estonia peatusesse jõudmist oma raamatu õlakotti pani ning tõusis, et väljuda, siis oli ka tema liigutustes reipust, mida ei oleks oodanud. Enne bussist väljumist ta naeratas. Kõigile. Tervele bussile korraga.

*

Nüüd, kui päev on juba õhtusse jõudnud, on see vana mees mul ikka veel mõtetes.

Vist seepärast, et tahaksin isegi tema eas selline olla...