Midagi geniaalset (vabandused, kui Te inglise keelt ei oska)

To Our Alien Readers

GREETINGS ALIEN BRETHREN! Across eons of time, we extend our hands in posthumous friendship and bid our welcome to Planet Earth, on behalf of not only ourselves, but the entire Viacom family.

We're sorry we're not here to greet you in person. Really, really sorry. We invited you over, and you traveled who knows how many light years to see us, and you finally got here and we're not home. And we never will be. And we left the place a mess. Trust us when we say this was not our intention. In fact, we had always assumed we would be the ones gallivanting around the universe, rummaging through the remains of once-great alien civilizations, wearing form-fitting Spandex and solving cosmic mysteries. Eh. Que sera, sera.

Millega tegu? See on raamatu "Earth (The Book) - A Visitor's Guide to the Human Race" sissejuhatuse algus. Autoriteks samad inimesed, kes toodavad USA's Comedy Central kaabelkanalil juba neljateistkümnendat aastat jooksvat satiirishow'd "The Daily Show with Jon Stewart". Kuigi arvan, et Eestiski on palju neid, kes teavad Jon Stewartit, toon siinkohal ära lühikese tutvustuse, et selle blogikirje lugejad teaksid, mida oodata autoritelt.

Esiteks on "The Daily Show with Jon Stewart" saanud 18 Emmy't. Vähemalt praeguse seisuga teatab Wikipedia nii. Tegemist siis komöödiashow'ga, mis loob peamiselt USA meedia ja poliitikute poolt väljaöeldud totruste baasil libauudiseid. Ei - see ei ole Ameerika Rohke Debelak. Pigem on tegu väga terava ja intelligentse satiiriga, mis varitseb Ameerikas kõiki neid, kes ei mõtle hoolikalt oma avalduste sisu tähenduse üle. Jon Stewart, kui uudisteedastaja, katsetab tihti piire, kui kaugele ta minna võib, ja praeguseni tundub, et ta ei ole neid piire veel leidnud. Parimaks näiteks ei ole isegi mitte Stewarti enda arvamus, sest tema heidab nalja ka enda üle. Küll on oma arvamus aga Donald Trumpilt - ühel suurimal meediamogulil (võib-olla on põhjus ka selles, et Stewart on Trumpi ennast nimetanud oranžiks hiiglaseks):

Päris kindlasti ei ole Jon Stewart aga selline paha poiss nagu ta esialgu tunduda võib. Uskudes Oprah't on Jon Stewart üks kõige targematest ja naljakamatest inimestest Maal. Seda ütles ta oma intervjuu sissejuhatuseks, kui Jon oli tema saatesse külaliseks kutsutud. (Keda huvitab terve see intervjuu, siis link Youtube'i on SIIN. )

Jon Stewarti poolt dirigeeritava saate taset näitab hästi ka saadet külastanud kuulsuste nimistu. Kui nimetada vaid mõned neist - alustades Bill Gates'i ja Richard Bransoniga ning lõpetades Jimmy Carteri, Bill Clintoni ja Barack Obamaga -, siis võib julgelt väita, et isegi mitmel suuremal ja tõsisemal show'l ei ole niivõrd laiahaardelist ja VIP-staatust omavat külalisteringi. Terve külaliste nimekiri (vist).

Viimaseks, ent sugugi mitte vähemtähtsaks faktiks võib pidada sedagi, et kui ajakiri "Time" tegi 2009. aastal küsitluse, et keda peetakse kõige usaldusväärsemaks uudisteedastajaks, siis Jon Stewart oli 44%-ga häältest kõige usaldusväärsem inimene USA uudistemaastikul.

See selleks - autorite tutvustus tehtud. Keda huvitab, võib juba ise edasi uurida (võin soovi korral veel linke jagada). Nüüd aga raamatust...

Miks kasutasin pealkirjas sõna "geniaalne"? Sest igal leheküljel raamatu 240st on midagi, mis sind alguses  naerma, siis mõtlema ja siis veel rohkem naerma ajab. Ja seda isegi minu mitte täiusliku inglise keele oskuse juures.

Raamat on kavandatud kui planeeti Maa tutvustav käsiraamat tulnukaile, kui nood peaks kunagi siia tulema ja kodus pole kedagi ega midagi peale hunniku prahi ja saasta (mille suunas inimkond praegu ka liigub). Raamat on jagatud peatükkideks, millest igaüks kirjeldab erinevat osa elust Maal. Tõsi - arvestades autorite liigilist kuuluvust on enamik juttu ikka inimkonnast :) Toon siinkohal ära sisukorra nagu see raamatus on:

1. EARTH - Everything you need to know about this gently-used, pre-owned planet.
2. LIFE - A comprehensive guide to things that can be killed.
3. MAN - An introduction to the solar system's original "bad boys".
4. THE LIFE CYCLE - We called this living.
5. SOCIETY - How we overcame our basic humanity for the greater good.
6. COMMERCE - You didn't have to be crazy to work here... but it helped.
7. RELIGION - We were sure someone was in charge.
8. SCIENCE - Discovering nature's majesty, and then fixing it.
9. CULTURE - The ultimate expression of our humanity, minus 10 % commission.

Juba ainuüksi tekst on naljakas. Enne paberraamatu saamist olin seda osaliselt kuulanud audioraamatu kujul, kuid paberraamat on täis pilte koos kommentaaridega, mis oma sarkasmi ja teravusega rõhutavad veelgi kirjeldava tekstiga öeldut. Seega lugemist-uurimist-mõtlemist-taipamist jagub kindlasti rohkem kui korraks.

Minu kui sarkasmi-armastaja jaoks on eriti nauditav see, kuidas saab tõsistest asjadest kirjutada vaimukalt nii, et see paneb sind nende asjade tõsisuse üle hoopis rohkem mõtlema kui see, et keegi sulle tõsisel häälel loengut peab. Aplaus raamatu autoritele!

Tähelepanu soovitaks pöörata ka eraldi sektsioonidele iga peatüki lõpus - FAQs (Future Alien Questions)

Q. What's the deal with the golf balls we found on the moon?

A. Oh, those. They belonged to Adam Shepard, an astronaut form Apollo 14. It's funny: We spent thousands of years wondering what it would be like to walk on the moon. Then we got there, and within 18 months we were golfing, which is the thing we only did when we ran out of things to do.

Q. What were the most common ways of proposing marriage?

A. A man would most commonly declare his intentions by presenting his beloved with a diamond ring on a large television during a packed sporting event. In the rare cases when a woman asked the man to marry, she often did it by urinating on a stick and showing him the results.

Kellel ma seda lugeda soovitaks? (Peale selle tingimuse muidugi, et inglise keelt peab oskama)

Neil, kes:

• armastavad head huumorit;
• armastavad head kirjandust;
• ei kohku tagasi, kui pilamise alla satuvad valuteemad;
• ei karda naerda ka enda üle.

Tegelikult soovitan raamatut kõigile, kes oskavad inglise keelt. Arvan, et pettuma ei pea keegi - igale maitsele on raamatus sellist, mis annab lugemise vastutasuks positiivse lugemiselamuse.

Head lugemist!

PS Eestis seda raamatut ei müüda - minule kingiti see sünnipäevaks. Soovitan otsida ja tellida see internetist - 20 naela ei ole palju nii suure tüki naeru eest.

Peale vaheaega... JÄLLE!

Ma ei saa aru, miks mul kirjutamises nii pikad vaheajad tulevad, kui tegelikult mõtlen ma iga päev, et peaksin midagi kirja panema. Viimasel öösel mõtlesin näiteks umbes kella kaheni, et ma peaksin kirjutama sisekujundusest, pärast mida jõudsid teemaarengud juba otsapidi kunsti ja Michelangelo juurde tervikuna ning peas oli valmis mõeldud juba pikem ja põhjalikum tekst kunsti olemusest ja tähtsusest ühiskonnas. Ma tean küll, et analoogseid tekste on sadu, ent siiski ei sega keegi minul neid mõtteid kirja panemast, sest nagu kõigil teistel, on ka minul õigus oma arvamusele - ja ma ei hooli, kui see kellegile ei meeldi.

Ja sellest kõigest hoolimata jäin ma lõpuks magama ning uue päeva alguses mõtlen taas, et peaks midagi kirjutama.

Tegin oma blogi lahti ja avastasin õudusega, et olin kunagi mingis meeltesegadushoos seadistanud pealkirjade fondiks mingi jubeduse. Milleks?! Tahtsin oma asja cool'iks teha??? Idioot! Muutsin selle kohe esimese asjana ära :)

Mitte, et praegu oleks erilist hoogu kirjutada (soov on küll), aga üritama peab. Kasvõi natuke. Muidu ei saagi  kunagi asja vedama.

Üheks ajendiks, mis pani mind soovima taas kirjutama hakata, oli kordussaade "Tähelaev", mille külaliseks oli praeguseks meie seast lahkunud Raivo Järvi. Kuna ei mäleta sõna-sõnalt, siis ei hakka ka umbropsu tsiteerima, aga tema öeldu mõte oli selles, et kui inimesele on antud anne midagi teha, siis oleks patt seda annet mitte kasutada.

Ma nüüd ei teagi, kuidas vastata, sest olen ise väitnud, et annet mul ei ole - küll on selja taga meeletu hulk tunde sõnaseadmist, mille kvaliteet on aastatega paremaks muutunud. Küll aga usun, et meie armastatud kunstniku poolt öeldut võib kasutada ka oskuste kohta üldiselt - kui sul on oskus midagi hästi teha, siis oleks mõtlematu seda oskust mitte kasutada.

Teiseks, kolmandaks, viiendaks ja üheteistkümnendaks ajendiks said erinevad teemad, mille puhul oleks lihtsalt tahtnud oma arvamuse natuke avalikumalt välja öelda. Kuna minu nimigi ei ole valitud juhuslikult, siis võib teha seda ka asjade puhul, millega seoses osa meie ajakirjandus eelistab viisakat häma ajada.

Kahjuks on mõned asjad praeguseks hetkeks oma päevakajalisuse minetanud, seega ei hakka ma tagantjärele ka asju üles tähendama - ma ei taha, et W. Hocares oleks eilsete ja üleeilsete uudiste kirjutaja. Ent jäänud on ka teemasid, mille puhul ei oma päevaline täpsus suurt rolli ning mille puhul on häirivad või inspireerivad teod ja/või olekud pikemaajalise toimega. Eelneva lausega tahtsin lisaks muule mõista anda ka seda, et WH ei ole ainult kritiseerija, vaid ta oskab ja tahab mõnikord kirjutada ka positiivsetel teemadel.

Sellest ja ka kõigest muust johtuvalt on peagi ilmavalgust nägemas tekstid järgnevatel teemadel:

• Sisekujundus
• Kunst
• Poliitika
• Tehnika
• Pere ja kodu
• Kuul pähe!
• jne...

Ok - viimased kaks punkti - jne ja sellele eelnev - tulid täiesti lambist, kuid eks vajadusel saab ka jne. teemal midagi loetavat valmis trükkida.

Praegu aga tõmban otsad kokku, et oma puhkusejärgse sissejuhatava tekstiga end mitte täiesti oimetuks kribada. Käsi soe küll!

*

PS Eriti positiivne uudis on muidugi see, et Katariina on end kirjutamiselainele saanud. Vaadake isegi järgi - tema viimane tekst "Kodune tööinimene".

Verba volant, scripta manent

Ladina keel on mulle alati meeldinud. Tegelikult mitte küll alati, aga umbes neljateistkümnendast eluaastast kindlasti. Siis hakkasin ma kirjutama oma põnevussaagat "Eliit", mille peategelaste ettevõtte tütarfirma sai omale nimeks "Aspera AS" - mõjutatuna siis tuntud sõnaühendist per aspera ad astra. Isegi logo ja põhjenduse nimevalikule mõtlesin ma toona välja.

Quod licet Jovi, non licet bovi - see meenub mulle alati, kui loen meie poliitikamaastikul toimuvat. Jah - ma ei loe palju, aga siiski. Ning selline "mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale"-suhtumine meid valitsevate klikkide poolt ajab vahepeal marru. Tõsi - me oleme neid ise sinna valinud, aga see ei anna neile veel õigust end jumalaina tunda.

De mortuis nil nisi bene - juhtub keegi meie tuntud inimeste seast tõsiselt haigestuma või hoopis surema, siis on netikommentaariumite heade soovide või järelhüüete seas KINDLASTI ka palju vastikuid mõtteavaldusi. Kus, kurat, on inimeste eetika? Vähemalt surnuid võiks ju nii palju austada, et neist mitte nõmedaid asju kirjutada.

Omnia mea mecum porto - mnjah... Alati, kui hakatakse inimest hindama tema riietuse, auto või mis iganes materiaalse omandi järgi, tuleb meelde see ütlus. Pole vahet, palju inimene teenib või kui iganes suur tema maja on - inimese tõelist väärtust näitab ikka see, mis on inimese enda sees, mida ta endaga kõikjal kaasas kannab.

Palju on selliseid ütlusi, mis on mulle armsaks saanud, kõiki neid siin üles lugeda vist lühikese ajaga ei jõuakski.

Siiski on üks veel - see minule kõige südamelähedasem.

Verba volant, scripta manent. 

Selle olen võtnud endale elu üheks peamiseks motoks. Kuna mu elus on olnud liiga palju vaidluseid teemadel kes mida kunas ja kuidas täpselt ütles, siis olen võtnud endale harjumuseks kõike lahti kirjutada. Omavahel öeldu kohta ei ole kunagi mingeid tõendeid, sest inimeste mälu kaldub toimunud asju ja vestluseid ikka natuke endale positiivses suunas moonutama. Kirjapandud sõnad jäävad aga täpselt sellisteks nagu need kunagi paberile (viimasel ajal ka selle virtuaalsele vastele) üles tähendati.

Kirjutatu säilib kauem, on kestvam ja tõesem. Ja seda mu moto ütlebki - sõnad haihtuvad, kirjutatu püsib...

Seepärast ma kirjutangi palju :)

Kasvav rõõm

Juba seitse nädalat on möödunud hetkest, kui ilmale tuli minu ja Katariina isiklik rõõmurull. Rõõmurull? Jah. Teda vaadates läheb tuju alati paremaks.

Tuled töölt, väsinud kui ront (ma küll ei tea, miks rondid peaks väsinud olema, aga nõnda lihtsalt öeldakse), aga kogu päevane jama ununeb kohe, kui vaatad magamajäävat Oskarit. Vahet isegi ei ole, kas ta nutab või mitte - tuju paraneb sellegipoolest; tunned, et oled kodus :)

Magamisest ja söömisest Oskarile enam ei piisa - nüüd vajab ta juba aktiivset suhtlemist, millele ta ka enda paari hääliku suuruse sõnavaraga üritab juba tasapisi vastata. Ja möödunud õhtul proovis ta keelelaksutamise taktis isegi pead kõigutada :D Ma saan aru küll, et ega see asi nii roosiline ei ole, et juba tantsib ja puha, aga kujutlusvõimel lennata lasta on ikka hea.

Jalutuskäikudel ei taha ta enam sugugi ainult vankris chillida - nägu läheb Oskaril naerule kohe, kui ta vahel tänaval sülle võtta ning bioloogiatunde vabandusena kasutades poiss ninapidi toomingatesse või sirelitesse torgata.

Kevaded on ilusad - eriti veel tänavune.

Vastsündinud isa

Kuigi aega on eelmisest kirjutamisest juba üsna palju möödas, on seekord ka suuremaid põhjuseid kirjutamisest eemalolekuks.

9. aprilli varahommikul kell 2.15 sündis siia maailma väike Oskar, keda võib ka siin pildil selle valge marlimütsiga poseerimas, kui tal vanust vaid paarkümmend minutit oli.

Tegelikult oli sünnituse juures viibimine täiesti enneolematu kogemus ning nüüdsest arvan, et iga tulevane isa peaks oma järeltulija ilmaletulekut tunnistama.

Täiesti kirjeldamatu on see emotsioon, kui mõne minuti vanune laps sinu rinnale pannakse ja sa tunned tema sõna otseses mõttes kõige esimesi liigutusi, püüad kinni tema esimese käeliigutuse ja vastad tema esimestele ähmastele pilkudele siin, palju avaramas maailmas. Sa näed oma last ja tead koheselt, et just tema on see, kes on siiani sinu elust puudu olnud ja kelleta sa seda elu enam ette kujutada ei suuda.

Esimene kojuminek. Autosõit kiirusel 50 km/h tundub meeletu kihutamisena ja ümbritsevad autojuhid järsku nii hooletud. Ja ise soovid, et oleks seda sõidukindlust ikka mägede võrra rohkem, et enam ei loe need varasemad tippkiirused ja kogemused, et oleks vaja raudset kindlust oma oskustesse...

Ja siis sa avastad, et kõige väiksemad mähkud on sobiks kenasti ka talvekasukaks, millesse oleks külma ilma puhul hea sooja pugeda.

Ja need väikesed sõrmed... Avastasin, et Oskari sõrmedel on täpselt samad kõverused nagu minu omadelgi :) Hurraa! Minu poeg on saanud minu käed... Meeletu rõõm!!!

Elu on ilus...

Ja kui möödas on paar päeva, siis avastasin ennast soovimas, et see aeg ei läheks nii kiiresti, sest muidu kasvab ta liiga kiiresti... :)

Siis vaatab Oskar mulle tõsisel pilgul otsa ja ma hakkan mõtlema, et elu...

Elu on ikka elamist väärt!

Vahepealsest

Kuigi eelnevas kirjes rääkisin oma kirjutamise vähesusest, siis tegelikult on ühtteist Delfisse ikka üles pandud. Ma ei tea, kui paljusid minu lugejaid huvitab delfilik ajakirjandus, ent panen siiski mõned lingid üles...

Kui mind hakkas häirima haigestunud poliitiku mõnitamine, kirjutasin väikese teksti eetikast. Pealkirjastasin selle ise "Võtame ACTA vastu ja hakkame inimesteks!", ent loomulikult muudeti Delfis see ära.

Teine viimane kirjutis oli seotud maksudega - pealkirjaks seekord "Maksudega mängimine viib hukatusse".

Kui ma oma uuendusi aga unustan siia lisada, siis kogu mu Delfi portfell on siin.

2012

Selle aasta märgiks ja nimisõnaks ei sobi kirjutamine kindlasti, sest muidu oleksin ma sellega juba tunduvalt varem tegelema hakanud. Eelmise aasta alguses olin selleks ajaks jõudnud juba mitu head tuhandet sõna siia üles tähendanud ning mäletan, et oli ka mingisugune plaan teha senini kõige sõnarohkem aasta. Välja ei tulnud sellest plaanist midagi.

Siiski sain oma kirjutamise nii kaugele, et isegi Delfi avaldas mõned mu kirjutised. Hurraa! Kas see on põhjus rõõmustamiseks? Ma ei tea.

Praegu aga kirjutan rohkem seepärast, et kirjutamist mitte ära unustada. Ning seepärast, et hinge hakkab pugema rahutus, mida tunnen alati pärast pikka sõnavaest perioodi.

Deem! No ei oska midagi kirjutada! Ma siis ei üritagi praegu rohkem.

Teisele planeedile? Keelumärk ette ja okastraat ümber!

Ajendatuna Delfi poolt hiljuti esitatud küsimusest, kas läheksin võimalusel teisele planeedile elama, olen seda mõtet päris mitme nurga alt vaaginud. Kuna nüüd aga sattusin lugema ühe minnasoovija mõtteid (tõsi - Cynthia O. sooviks vaid lühiajalist ekskursiooni), otsustasin ka endapoolsed mõttekillud üles tähendada.

Sarnaselt Cynthiale olen ka mina unistanud tähtedevahelistest reisidest, vahel õhtuti väljas käies lootes nn. röövimist UFO'de poolt ja kaasa elanud paljudele teadusliku fantastika raamatutele, filmidele, sarjadele. Ja kui lõpuni aus olla, siis minu huvi kirjutamise kui tõsise tegevuse vastu sai oma alguse just ühe neljakaustikulise ulmeromaani kirjutamisest kaheksandas klassis.

Nüüd on vanust juurde tulnud, enamus sci-fi kirjanduse paremikust läbi loetud, mõeldud ja arutletud. Televiisorist tuttavat ja seni kõige pikemaajalisemat seriaali "Tähevärav SG-1" olen ka vist korda kolm-neli ära vaadanud. Nüüd, selle küsimuse Delfisse ilmumise hetkeks olin ühe teise seriaali neljanda hooaja viimaste osade juures.

Esmamõte oli minulgi, et selles ei olegi mingit küsimust - loomulikult tahaksin minema. Kujutlusvõime hakkas tööle. Varem erinevate meediumite kaudu kogetu andis mõttelennule piisava tausta.

Algus oli paljutõotav. Lend teise tähesüsteemi tehniliselt üliarenenud laeval, ajaveetmiseks uue tuttava, meist kõrgemalt arenenud tulnukrassi andmebaasid ja raamatukogud. Tõenäoliselt ei tekiks igavus ka pikema reisi kestel juhul, kui kosmoselaev liiguks meile teada olevate füüsikaseaduste põhjal ja reis kestaks kuid või aastaid. Samas - loomulikult kasutaksid need tulnukad reisija bioloogilise kella kulgemise aeglustamiseks külmutamist, staasist (termin ulmekirjandusest; peatab aja kulgemise väikeste, sh. ka elavate objektide ümber) või mingit kolmandat-neljandat ideeliselt samaväärset olekut. Või oleksid neil vahendid aegruumi väänamiseks, luues jällegi ulmekirjandusest tuntud "ussiaugu" Universumi erinevate punktide vahel. Või... Võimalusi on palju, kindlasti meeletult rohkem, kui meie oma piiratud füüsikateadmistega arvatagi oskame.

Kohtumine teiste eluvormidega... Paljutõotav? Alguses kindlasti. Aga edasi? Olles sattunud oma reisile tänu tulnukatele, oleme nende elukohas, nende maailmades kindlasti rohkem uurimisobjekti ja/või vaatamisväärsuse eest. Kas tahaksime oma elusid elada kui vitriinis? Mina küll mitte.

Võib-olla olen ma liiga pessimistlik, ent ma ei usu, et meil kui tsivilisatsioonil oleks pakkuda midagi rahumeelsetele mõistuslikele eluvormidele, kes on lahendanud tähtedevaheliste lendude saladused ning meid juba niigi Galaktika äärealalt üles leidnud. Me ei suuda endaga oma pisikesel rohesinisel planeedilgi hakkama saada, rääkimata siis veel kõrgemaile olendeile millegi andmisest. Olgu - võib-olla tsirkusesse me sobiks.

Samas on suhteliselt suur aga tõenäosus, et meid kunagi avastavad olendid on agressiivsed ja seega ka mitte eriti rahumeelsed. Nimelt on osake looduse olemusest selline, et edasipürgivad ning uutavastavad ja -otsijad olendid on valdavas enamuses agressiivsed. Ning sellised tulnukad meid vaevalt lõbureisile ja lustielule viiks; pigem juba tooreks tööjõuks, aga sellisel juhul eelistaksin juba Venemaa söekaevandusi - tõenäosus kord nädalas omastele interneti teel teateid saata on Venemaal siiski suurem kui näiteks Omikron Kuuel.

Kuna need kaks võimalust, kus meid korjaks üles teised eluvormid, meid ei rahuldaks, siis jääb üle kolmas. ISS'le (Rahvusvaheline Kosmosejaam) raketid külge, päikesepurjed üles, "Tähevärava" (ja paljude teiste teoste-sarjade) ussiauguteooria ellu viia ning -- 3.. 2.. 1.. Start!

Kuhugi kunagi palju hiljem kohale jõudes oleks algus, esimese koloonia ülesehitus ja areng küll üksikisiku jaoks huvitav, ent kas me mõistusliku eluvormina seda ka vajame? Mis oleks seal paremat sellest, mis meil on siin?

Tegelikult me võtaksime kõik oma mured, probleemid ja konfliktid kaasa ka sinna - meie arvatavasse Eedenisse. Peagi oleks seal kõik sama muserdunud, korrumpeerunud ja väsinud kui need, kes jäid neist maha Maale.

Kui me siin Maal, väidetavalt ainsa intelligentse eluvormina, ei suuda oma eriarvamusist üle olla ja võime tülli pöörata iga väiksemagi asja pärast, siis milleks oleks meil tarvis kõike seda jama veel suuremas ulatuses levitada. Unistada ilusast elust kaugel võib, ent kahjuks viib reaalsus meie praeguse mõtlemise juures selle ilu ja uudsuse kahjuks üsna ruttu ära.

Inimesena kui eluvormina peaksime esmalt püüdlema enda vaimse tasakaalu, stabiilsuse suunas ja alles siis hakkama mõtlema kaugemale. Praegusel kujul oleksime me vaid viirus, mis tahab oma peremeesloomast edasi levida.

Kuigi see on üsna pessimistlik arvamus inimkonna jaoks, tahaksin keelumärgi ja okastraadi Maa ümber üles seada ühe ulmekirjanduse suurkuju, Arthur C. Clarke mõttega raamatust "Lapsepõlve lõpp":

"Kuule ja oma süsteemi planeetidel võite te ringi seigelda," lausus Karellan, "aga tähed - tähed pole inimkonna jaoks."

*

Lõpumärkuseks võiks lisada ka natuke reaalsemaid arutlusi: tõenäoliselt valmistaks elu teistel planeetidel põrgupiina, sest leida elukõlbulik planeet on suhtkoht võimatu: kord on hapniku sisaldus, kord raskusjõud, kord kiirgus vale - mis iganes. Näiteks võib ühe planeedi väiksemas raskusjõus sündinud inimese organism areneda nõnda, et ta ei suuda kunagi Maale tulla. Ja samas vajutab teise planeedi suurem raskusjõud ka tugevaima meie seast mõne hetkega siruli. 

Liiga probleemne - siin on hea! :)

Hetk tähesäras

Möödunud neljapäeval toimus minu kirjanduslikul teel väike ime ja sain tavalisest natukene suurema tähelepanu osaliseks. Nimelt otsustas Delfi Rahva Hääle toimetus, et võiks minu neegri- ja pioneeriloo, mis on üleval ka siin blogis, üles seada Delfi arvamuserubriigi päevalooks. Seega "Neeger on neeger ja mina olin pioneer. Mis siis?!" koos lingiga tähesärasse.

Kuigi ma ei ole ise kunagi väga suur Delfi fänn olnud, andis seekordne juhus mu kirjatükile tähelepanu, mida siin blogis saavutada on hetkel veel täiesti võimatu. Nimelt on praeguseks hetkeks Delfi statistika andmeil seda lugu avatud üle 9000 korra ja kommenteeritud 191 korda. On see Delfi siis, mis on, aga ajast, kui ma hakkasin kasutama Blogspoti statistikat, on minu blogis kahe ja poole aastaga 13500 vaatamist ja 150 kommentaari.

Seega saab öelda, et üks avaldatud artikkel Delfis tõi mulle paari päevaga rohkem kommentaare ja 2/3 vaatamistest, kui on suutnud teha minu blogi kahe ja poole aasta ning 235 tekstiga.

Kokkuvõttes paneb see mõtlema minu kui kirjutaja mõttekusest avaldada oma kirjutisi siin ajaveebis. Kui mingis portaalis avaldatud tekst, mis ei ole minu isikliku arvamuse järgi isegi mu paremate kirjutiste seas, saavutab nn reklaamina enam tähelepanu, siis milleks on tarvis oma aega ja mõtteid kirjutada siin.

Muidugi ei kirjuta ma oma asju ainult tähelepanu pärast. Loomulikult - kuna plaanin millalgi avaldada oma romaani ja püüelda oma kirjutamisega ka natukene tõsisema taseme poole, siis on minu ajenditeks ka loominguline eneseteostus ja kvaliteet, ent samas tuleks muuta oma kirjutamissoov ka mingil moel kasumlikuks tegevuseks. Praegu see seda ei ole.

Siiski tõstis avaldamisseik natukene mu enesekindlust. Kuigi kartsin esialgu kommentaariumit avada, osutus kartus Delfi tavapärase lahmimise ees seekord alusetuks. Ju sai asi piisavalt õige nurga alt kirjutatud ning enamus arvamusi artikli kohta tundusid olevat positiivsed. Oli küll ka hästi põhjendatud vastuargumente, ent igal inimesel on õigus oma arvamusele. Ja paaril juhul oli vastuargumentide põhjus minus - ma ei olnud suutnud oma ideed piisavalt hästi lahti seletada.

Hea tulemus siiski - artikli kohta, mis on kirjutatud otse Delfi tekstiredaktorisse ja üle lugemata/kontrollimata ära saadetud.

Nüüd tuleb veel teemasid leida ja edasi kirjutada.

Neeger on neeger ja mina olin pioneer. Mis siis?!

Ilona Martson kirjutas Delfis asjaliku artikli "rassistlikust" Pipist ning taaskord võeti kommentaariumis üles teema poliitilisest korrektsusest. Juba on seal vihjed homodele, kõikvõimalikele -fiilidele ja teistele ärritusallikatele. Tõenäoliselt - ma ei ole küll ennustaja - mainitakse seal varsti ka Edgarit. Lahe!

Kahjuks jäin oma algse mõtte kirjutamisega küll hiljaks, sest välja sigareti saatel mõtteid koguma minnes magasin maha võimaluse esimesena mainida enda esimest reaktsiooni. Sellega sai seekord hakkama üks kommentaatoritest. Tsiteerin:

"Olen üles kasvanud keskkonnas, kus neeger oli neeger ja pede oli pede ning me üksteist ei seganud - aga pikapeale hakkab tolerantsus nende vastu kuhugile kaduma. Tähelepanuväärne, et suurelt osalt tänu nendele, kes neid teemasid söögi alla ja söögi peale valjuhäälselt nina alla hõõruvad, ise ühtegi neist gruppidest kuulumata."

Tolerantsus kaobki sellise agiteeriva käitumise tagajärjel, see on selge. Mis jääb aga paljudele suuresuulistele ja -sõnalistele agitaatoritele arusaamatuks, on see, et tegelikult ei kao tolerantsus neegrite ja homode, kuivõrd selle teema vastu.

Mul on täiesti ükskõik, mis värvi on inimene või keda ta armastab; mind hakkab pikapeale häirima vaid see võlts võrdsuseotsing, mida päevast päeva peale surutakse. Igal inimesel peaks olema õigus oma arvamusele ja on täiesti vale keelata inimesel oma arvamust omada. Neeger oli neeger juba ammu ning nime muutus ei muuda neegrit paremaks või halvemaks inimeseks. Kui üks tuntumaid neegreid maailmas, Oprah, ei häbene ennast ja oma külalisi a la Chris Rock oma jutusaates neegriteks kutsumast, miks peaks seda häbenema meie? Kui tema saadet vaadatakse Hispaanias subtiitritega ja Oprah ütleb oma külalisele, et sa oled edukas must mees, siis mis sõna ilmub subtiitrites? Negro. Kas selle vältimiseks peaks nüüd hispaania keele ümber, poliitiliselt korrektsemaks tegema?

Enne, kui liigun neegritest edasi, üks küsimus Pipi kohta: kas need väikesed neegrilapsed kummardasid Pipi ees seepärast, et Pipi oli teise nahavärviga või põhjusel, et Pipi oli nende printsess? Seesama väike nüanss näitab, kui idiootseks võivad needsamad agitaatorid minna oma nõiajahil, nähes tonte seal, kus neid pole kunagi olnud.

Meist regulaarselt ülevoogavad homofiilia ja -foobia lained oleks selliste rumaluste demonstreerimiseks muidugi parimateks näideteks, kuid ei ole ju mõtet seda teemat JÄLLE üles võtta.

Näitena sobib ka klaperjaht kommunistlikule minevikule. Alati, kui on vaja kellegi kõrgemal asuva isiku kohta midagi halba öelda, siis meenutatakse nende kommunistliku minevikku. Ja praegusel ajal on enamus ütlejaist veel selles eas, et omavad täpselt samasugust minevikku. Võib-olla oli tase natuke erinev, sest kõik ei saanudki olla kommunistlike organisatsioonide kõige kõrgemad liikmed, aga kõik ei mahu praegu ka Riigikokku.

Kellegi süüdistamine kommunistlikus minevikus on mõttetu, sest see oli elu, see oli eluline vajadus sinna gruppi kuuluda, kui sa tahtsid saada osa neist vähestest hüvedest, mis tollal olid.

Mina olin ka oktoobrilaps ja pioneer ja - arvake ära! - mulle meeldis see tollal. Ma jõudsin olla isegi tähejuht ja kantseldada nooremaid. Jah, ma olin noor ja loll ja uskusin enamust sellest propagandast, kuid see ei loe. Mulle meeldis seal grupis, sest see grupp andis mulle võimaluse olla millestki suuremast ning tagantjärele mõeldes andis mulle ka palju hilisemas elus tarvilikke oskusi ja teadmisi.

See fakt ei tähenda aga veel seda, et ma usun neid tollaseid tõdesid täna. Ma ei usu, kaheksakümnendate lõpu ja üheksakümnendate algus andsid mu maailmavaatele uued dimensioonid, mis panid mind - ja kahtlemata enamikku meie praeguse vabariigi elanikest - ümber hindama oma arusaamu toimuvast.

Miskipärast tundub nüüd aga selle kõige tunnistamine häbiasjana. Pigem üritavab enamus kritiseerijatest elutarka näidelda ja panna meid uskuma, et nemad teadsid juba seitsme-, kaheksa- või kümneaastastena, et maailm on hoopis teistsugune. Mitte (otsin nüüd trükikõlbulikku sõna) haisugi te ei teadnud! Vähemalt selles vanuses mitte.

Agitaatorid on meid aga juba niipalju mõjutanud, et me ei julge avalikult tunnistada enam isegi osakesi enda elust.

Ometi oli see aeg, kus neegripoiss Mubulunga oli täpselt sama tore mängukaaslane kui kõrvalmaja Vanja - ainsa vahega, et rohkem päevitunud.

Miskipärast vaatame aga nüüd - poliitilise korrektsuse ja vabaduse ajastul - nii Mubulungale ja Vanjale natuke teistsuguse pilguga. Tegelikult on need ju needsamad semulikud jorsid, keda me kunagi teadsime, ainult natuke suuremaks ja vanemaks saanud.

Halenaljakas on sealjuures aga see, et nemad ei ole muutunud - muutunud oleme meie ise. Või oleks õigem öelda, et muudetud on meid?

Sealsamas Ilona Martsoni artikli kommentaariumis oli ka teine arvamus nõukaaegse ajupesu kohta võrdluses tänapäevasega, et tänapäevane olevat vaid mannetu vari. Sellega ei saa ma aga kahjuks nõustuda.

Tänapäevane ajupesu on tunduvalt peenem, nüansirikkam ja mõjusam, sest see on pannud meid salgama juba iseennast ja enda mõtteid kartuses, et me järsku enam sobitu kuhugi. Te olete head tööd teinud, ajupestud agitaatorid!

Mina olin pioneer ja mul on hea meel, et ma olin. Tänu sellele ajale ja läbitud koolile on mul vähemalt hea kaitse uute pesumasinate vastu.