View Larger Map

Vihma ja päikest ja lambapraadi!

Hämmastav on see, et kuigi olen pea poolteist suve siin Bulgaarias olnud, siis alles viimased päevad on andnud mulle arusaamise, et Bulgaaria on hea ja mõnus koht puhkamiseks. Eelmisel suvel ma nägin, kuidas turistide arvamus Bulgaariast ühe nädalaga muutus ja minu seletus sellele oli toona, et siin on midagi maagilist. Ja nüüd ma saan ja tunnen seda isegi... Mis sest, et liiv Kuldsete Liivade randades on selline kleepuv ja isegi natuke ebameeldiv, midagi on siiski, mis kutsub ja kutsub sind tagasi.

Vihma sajab... Nagu ma läpakaga oma uberikust välja astusin, tuli kaela meeletu paduvihm. Lahe! Ja pool tundi hiljem on jälle päike :) Ja restoranis Jambo, kus tehakse maailma parimat lambapraadi, tehakse ka maailma parimat lambasuppi (supis oli vaid kaks lihatükki, aga see-eest oli üks tükk nagu mu rusikas ja teine vaid killukese väiksem).

See ongi see, mis mulle siin meeldib. Mis mulle ei meeldi, sellest kirjutan kindlasti siis, kui olen Eestisse jõudnud. Selleks on juba omad põhjused...

Varahommikuses unesegus...

Kuigi sel aastal on seda kirjutamist siiski vähemaks jäänud, leian ma soovi korral kõigele sellele ka hea vabanduse. Aega ei ole, inimestega on probleeme, inimestel on probleeme - kõik need erinevad seigad selgitaksid hästi seda, miks ma nii vähe aega arvuti taga veedan.

Möödunud öösel toimus minu teada kahe hooaja jooksul esimene rööv, mille ohvriks langes meie turist. Kuigi toimunu kohta võiks küsida, miks siis eirata kõiki infotundides öeldud soovitusi, on juhtunu siiski kahetsusväärne.

Jah - lisaks sellele, et muutunud on turistid, on muutunud ka Bulgaaria.

Praegu aga, kui kell on juba pool viis, tõmban selga vormisärgi ja lähen lennule saatma selle aasta kolmandat gruppi. Päeval tuleb neljas...

Siin siis juba selle aasta Aladja...

Ja hooaja alguse promenaad

(Fotode autoriteks Kersti ja Sander)

Vanas kohas

Vanal tuttaval rannal, mitmeid kordi külastatud restoranis, ootamas oma kalasuppi, et süüa päeva esimene söök nii, et turiste lähedal ei ole. Kuidagi kummaline – olen nendega juba nii harjunud, et ei oskagi enam olla. Aga noh – õnneks on saatjaks seekord arvuti.

Kusjuures ma ei oska enama ettegi kujutada, kuidas ma eelmine aasta terve suve ilma arvutita olla sain. See – mnjah – oleks praegu suhteliselt võimatu. Aga siis oli töö ka ju täiesti uus...

Täna sai ka selle aasta teine Kaliakra ekskursioon ära tehtud. Tuli välja juba parem, kui eelmisel nädalal. Harjun... Ja rahvale tundus see ka meeldivat J See on hea.

Mingid kutsikad jooksevad siin terrassi kõrval. Bulgaaria kutsikad. Huvitav – kas neist kasvavad ka Todorid?

Üldiselt on Todoritega sel aastal juba nii palju anekdoote juhtunud, et ma peaks vahepeal sõna andma ka meie Todorile. Seda ma hakkangi vist lähiajal tegema. Kui ma endal kirjutamise hoo sisse saan.

Aga homme on jaanipäev. Ja mina – neetud! – ma olen Bulgaarias...

Burn, Eiffel Tower, burn!

Kadunud postitus

Võtsin just eile emotsioonide ajel kirjutatud postituse maha, sest otsustasin paar nädalat oodata ja vaadata, kuidas asjad siin Bulgaarias kujunevad.

Täna paistis korraks päike ja kuurordis ringi liikudes sai palju mõtteid mõeldud. Endise, praeguse ja tulevase kohta. Ning mõtlesin lõpliku otsuse vastu võtta nädala pärast.

Ja on ka võimalus, et kadunud postitus (siis juba täpsustustega) tagasi tuleb.

Tagasi Bulgaarias...

Kui välja arvata eilne ilm, siis on olnud suhteliselt pilvine. Soe, aga pilvine.

Pikk vahe kirjutamises on jätnud jälje ja vot täpselt sellise algusega ma oma esimesele selleaastasele Bulgaaria-kirjele praegu hakkama saingi. Facebook'i sai vist eile üles pandud kiri, et "Everything sucks!" ja põhimõtteliselt vastab see tõele.

Siiski - turistid on taaskord lahedad. Ma ei tea küll, kas ma neid turiste sügisel Eestis kohtan nagu juhtus paljude eelmise aasta omadega, kellest mõned on saanud väga headeks sõpradeks, aga siiski. Loodan.

Siinsed tuttavad ja sõbrad olid ka minu naasemise üle rõõmsad. Valentin, Anja, Dimitri, Drago jne... Nii hea tunne oli näha, aduda, et mind oodati.

Esimene ekskursioon, minu eelmise aasta suurim lemmik - Kaliakra neem, Balchik - on samuti läbi viidud. Kindlasti ei oodanud ma esimeselt reisilt kohe sellist vastukaja nagu oli see hooaja lõpus, kui kõik oli selge ja peas. Olin küll üsna roostes, aga siiski tuli vastukaja suht positiivne. Seegi hea...

Aga mis siis sakib?

Ainus põhjus, miks ma sel suvel tagasi tulin, oli raha. Ja sellest sai juba Tallinnas tööandjate esindajaga räägitud. Lubati samu tingimusi kui eelmisel aastal. Ilma nendeta ei oleks ma nüüd siiatulekuga nõus olnud.

Hotelli jõudes avastasin, et toaga ei ole isegi hommikusööki kaasas. Teisel päeval kontorisse jõudes lepingut kätte saades nägin, et ka palgatingimused on kordades halvemad. Ja suhtumine - kui ma eelmise hooaja algses sain veel aru, miks minu arvamustest võib-olla natuke liiga palju mööda vaadati, siis pärast eelmise hooaja tulemusi ei mõista ma praegust suhtumist üldse.

Eile kontorist tagasi hotelli sõites tuli esimest korda pähe mõte, et võib-olla peaks järgmise lennukiga tagasi sõitma. Heh... Eelmise aasta esimesel nädalal olid mul samad mõtted, küll aga teistel põhjustel - näinud selle töö tegelikku raskust, arvasin toona, et ma ei saa sellega hakkama. Seekord ma ei kahtle selles, ent ma ei näe mõtet, miks ma peaksin Eestist, oma sõpradest ning Katariinast ja Ellenist eemal olema. Ma tulin siia, et meie tulevikku kindlamaks teha, ent eile õhtul juba Katariina küsis, kas ta peaks mulle söögiraha saatma.

MILLEKS?! Milleks ma siin siis üldse olen? Sama hästi võiksin ma ju sellisel juhul Eestis olla. Ainsa vahega, et ma olen siis seal, kus on mu süda.

Loodan, ootan paremat. Istun siin hotellis, vaatasin just minu ärasaatmispeo videosid ja nuputan, kust saada tänane hommiku-, lõuna- ja õhtusöök. Taskus on 30 stotinkat :) Lahe...

Aga ärasaatmispidu oli mõnus. Nii hea meel oli näha kokkutulnud inimesi teadmises, et kuidas iganes see hooaeg ka ei läheks - sügisel on mind head sõbrad ikkagi Eestis ootamas.

Kui ma juhuslikult varem koju ei tule...

Keeruline. Vaatame. Neljas päev on alanud.

Ellu...

Pauliga esimesed mättad soojaks istutud, mõtlesin siis vahepeal, et peaks jälle kirjutamise käsile võtma. Paul noogutas heakskiitvalt ja saatis mu tuppa arvuti järele. Tagasi grilli äärde jõudes istusin kiitooli ning hakkasime siis kirjutamise tarbeks ideed otsima. Mina pakkusin välja, et võiks ju Pauli vahepealsest elust mõned read kirja panna, aga Paul kehitas selle peale õlgu.

"Ma ei oskagi nüüd selle peale midagi öelda. Mõte on muidugi hea, aga kuna sa pole juba paar kuud ühtegi rida paberile saanud, siis ma ei taha, et sa minust mõne järjekordse jama kokku kirjutaksid." Paul puhus pudelisuule kogunenud kärbsed põõsasse ning rüüpas lonksu juba soojaksläinud jooki. "Kirjuta millestki muust."

"Ei tea, ei tea. Pika pausi järel on alati raske kirjutama hakata ja siis oleks alustuseks võtta mingi vana ja tuttav teema, millega oleks hea otsa peale saada."

"Ma ei ole sulle mingi teema. Ma olen sulle..." Paul mõtles ning ma vaatasin teda üllatunult. Tema hääles ei olnud raevu, isegi viha ei olnud aimata. Rohkem nagu väsimust pikast ja keerulisest talvest, mis oli tavapärase sädeme päkapiku silmis märgatavalt kahvatumaks muutnud. Paul märkas mu pilku ning ohkas. Raskelt. "No mis sa vaatad, W.? Sõber olen ju."

See üllatas mind. Talv oli Pauli muutnud, kõvasti muutnud ja hetkeks tekkis ikka suur soov need põhjused kirja panna, aga kuna päkapikk oli mind pärast nelja-aastast tutvust lõpuks oma sõbraks nimetanud, siis ei saanud ma ju kohe tema tahtele vastu hakata. See olnuks vale.

Vaatasime koos Nõmme mändide varju vajuvat päikest. Olin oma veiniklaasi juba tühjaks joonud ning selle täitmiseks pidanuksin üles tuppa minema. Seda ma aga ei viitsinud. Paul pakkus küll oma õllepudelit, aga me keeldusin.

"Sa ju tead."

"Jah," vastas päkapikk teise korruse akende tumepunaste kardinate poole vaadates. "Katariinale ei meeldi, kui sa õllehaisuga tema kõrvale pessa poed." Kergitasin kulme. "Need on ju tema sõnad?! On. Sa oled omadega ikka kõrvuni sees küll, mees."

"Ja mis selles halba on?" nähvasin vastu.

"Midagi. Midagi ei ole." Paul langetas pilgu. "Tegelikult olen ma sulle isegi natuke kade, W."

"???"

"Ära tee sellist nägu. Olen küll natuke õllene, aga see ei tähenda, et ma asju valesti näeks või vääralt mõistaks." Vaatasin aianurgas vedelevat kolme õllekasti suurust pudelihunnikut ning üritasin seda kokku panna enda definitsiooniga terminist "natuke õllene" - see oli keeruline. Paul irvitas. "Jah, sina oleksid juba surnud. Aga tegelikult ka, W. Sa ju tead, kuidas need asjad Luisega läksid ning ma tõesti soovin, et meie vahel võiks ka asjad praegu nii lihtsad olla kui sinul Katariinaga."

Võtsin aialaualt sigareti ja süütasin selle, püüdes samal ajal Pauli meeleolu mõista. Ta meenutas mulle järjest enam ja enam sibulat, millesse tungides avastad üha uusi ja uusi kihte. Algustutvuse karmist ja kartmatust ülbarist oli saanud olend, kes hoolib. See ei tähendanud küll seda, et Paul jätaks võimalusel mõnel kaagil kõrvade eraldamise ülejäänud kehast, aga siiski oli kummaline aduda, kui sügav see lühike habemik tegelikult oli. Kontrastne kuju, kõige kontrastsem kõigist, keda ma iial kohanud olin. Seega oli tema mõistmine keeruline.

"Kui sa tahad väita, et meil on lihtne, siis..."

"Ei, seda mitte." Pearaputus oli nii äge, et Pauli habe pühkis taldrikult viimase šašlõkitüki. "Ma tean, et ka teil on seda mitte- ja ülemõistmist ja arusaamatusi ja naginaid, aga siiski, mees - teil on ju muinasjutt. See on see, mis peaks meil - päkapikkudel ja haldjatel olema, aga näed, ei ole. Teil aga on."

Mul ei jäänud muud üle, kui nõustuda. Vaatasin taaskord üles akna poole ja nägin läbi väikese toa kardinate, kuidas Katariina Elleni voodi kohale kummardus.

"Jah, meil on. Täitsa uskumatu, eks?" pärisin Paulilt kinnitust.

Peanoogutus. "Jah. Ma tahan, et meil Luisega ka midagi sellist oleks."

"Sa pead teda siis sama palju armastama. Niisama palju kui mina Katariinat."

"Jah." Paul ohkas. "palun - õpeta mind, sõber!"

Ajakirjanikuks olemisest... Ja ok! - pokrist kah...

*

Mitte, et ma veel ajakirjanik oleks või ennast selleks peaks, aga taaskord olen ette võtnud sammud, mis peaks mind lõppkokkuvõttes selle eesmärgini viima.

Hiljutine Maksu- ja Tolliameti poolne kaughasartmängude korraldajate lehekülgede blokeerimine on toonud endaga kaasa väga palju vastukaja ning esialgsele soovile, mis tekkis umbes kaks nädalat tagasi, ma veel järele ei andnud. Ma ei pidanud end antud valdkonnas piisavalt pädevaks, samuti kartsin ma korrata juba varem väljaöeldud mõtteid. Erinevate ilmunud artiklite alustes kommentaarides läks aga pokri kaitsmine edasi, ent oli ka seaduse pooldajate häält kosta.

Kuna ma ise olen suhteliselt agar pokrimängija, siis püüdsin oma asju rahulikult edasi ajada. Arvutit ümber seadistama ei viitsinud veel hakata, tahtsin alustuseks näha, mida see blokeering siis endast tegelikult kujutab. Möödusid päevad...

Ja siis - ühel ilusal hommikul - tabas mind kaks üllatust. Aga nagu muinasjuttudes, toimus ka seekord halva ja hea uudise tasakaal. Brauserisse www.fulltiltpoker.com trükkides ilmus halva uudisena teade, et antud lehekord on blokeeritud. Minut hiljem sain teise uudise. Hea uudise. Tegelikult isegi väga hea... :)

Minu esimene mõte oli oma hea uudis kohe blogisse kanda, aga siis hakkasin mõtlema. On minu majanduslik seis hetkel nagu on ja kui ma juba kirjutan, siis miks seda mitte teha läbi ajakirjanduse? Võtsin ühendust ühe väljaande uudisteosakonna toimetajaga (keda teadsin juba varasemast) ja peatselt saimegi kokku. Rääkisin talle oma avastusest, kuid see ei tekitanud sellist furoori nagu ma lootnud olin. Pigem oldi huvitatud natuke erinevast lähenemisnurgast pokrile, millest ma ka väga hästi aru sain, sest soov oli täiesti õigustatud.

Nimelt on viimastel aegadel olnud väga palju pokrit propageerivat infot meie meedias ning avalikult on väga vähe räägitud pokriga kaasnevast varjuküljest. Nimelt kaotustest. Meie mängijate suurtest võitudest rääkides on jäetud tähelepanuta nende kaotused. Ning kuna ma olin just nädal tagasi arutanud sõbraga antud teemat ühe meie avaliku elu tegelase näitel, siis olid mul ka faktid ette käia. See äratas huvi ja nii ma kirjutasingi ühe pisikese mustandi, millest pidi tulema kõrvallugu samateemalisele pealoole. Toon selle nüüd siin allpool ära ja jätkan siis oma selgitustega.

*

Pokker – üheksa kaotajat kümnest

Martin Müürsepa kasutajanime „myyri13“ kohta annab statistika teada, et sularaha laudades on tuntud korvpallur pokrit mängides kaotanud juba 6 370 dollarit ehk umbes 73 000 krooni.

Aprillis on Rahvusvahelisel Olümpiakomiteel kavas kuulutada pokker oskusmänguks, mõttespordiks. Eestis räägitakse, kui palju on pokriga võimalik ameerika pensionäridelt raha välja pumbata ja kahtlemata on eestlaste seas ka nii häid mängijaid, et nad suudavad ennast selle alaga ka elatada. Rääkides meie pokkerimängijate suurtest võitudest on aga piisava tähelepanuta jäetud teine oluline külg selle mängu juures – kaotused.

Heaks näiteks ongi siinkohal Müürsepp, kelle aastataguse paari suure võidu kohta on kirjutatud palju, aga hilisem ebaedu on varju jäetud. Turniire jälgiva statistikalehe järgi on Müürsepp kokku võitnud küll umbes 146 000 krooni, ent praeguseks hetkeks ta selle summa maha mänginud ja lisaks kaotustele rahalaudades on „myyri13“ kaotuspoolel ka turniiridel. Pokrimängust tekkinud miinuseid kajastab hästi ka fakt, et keskmine osalemistasu turniirile, mis veel aasta tagasi oli üle 25 dollari, on praeguseks langenud alla 10 dollari ning viimasel 53 turniiril Pokerstars'is ei ole Martin Müürsepp auhinnalistele kohtadele jõudnud, suurendades sellega oma rahalisi kaotuseid veelgi.

Kui suhtuda pokrisse kui sporti, mida see ka kahtlemata on, siis peaksime kajastama ka oma mängijate kaotuseid, sest seda tegemata jääbki mulje, et pokker on lihtne tee rikkusele. Teadmata vähimatki selle mängu ulatuslikust teooriast ja tegelikust keerukusest, hakkab igaüks kandma oma vaevaga teenitud raha pokrisaitidele, muutudes nõnda õnnemängjateks, kelle arvelt oskajad tegelikult oma võidud saavadki.

Kuna üldjuhul on tavaks, et auhinnalised kohad turniiridel on vaid esimesed 10 % osalejate arvust, siis on selge, et iga rahasaaja kohta tuleb üheksa rahast ilma jääjat.

*

Niisiis...

Selline variant ei sobinud. Saanud tagasi toimetatud variandi, ei tundud ma seda peaaegu äragi, sest tegemist oli looga, mis rääkis ainult Mürka kaotustest. Jah - ma saan aru, et aastaga üle kahesaja tuhande mahamängimist on intrigeeriv teema, aga minu jaoks on selline lähenemisnurk natuke liiga kollane. Selle koha pealt jäi ka minupoolne kirjutamine katki.

Et aga olla aus nagu Agu Sihvka, siis tuleb kohe ära mainida ka see, et minu artiklis oli ka valeinfot, millele too toimetaja tähelepanu juhtis, suunates mind leheküljele, kust ma sain tõenduse, et olin eksinud nagu tuhanded teisedki pokrisõbrad. See on aga ühe minu järgmise artikli teema ja ma ei tahaks praegu sellel pikemalt peatuda. Mainida võiks aga seda, et tegemist on pokrimängijate soovidest tekkinud ideaalpildiga, millel on reaalsuseni veel pikk maa käia.

Kuigi minu esimene katse kirjutada artiklit oli põrunud, ergutas taaskohtumine ajakirjandusega mind siiski piisavalt, et võtsin hommikul ühendust MTA-ga, et saada vastuseid mulle paari viimase nädala jooksul tekkinud küsimustele. Sain ka vastused - osaliselt - ja edasi pööran oma pilgu juba Rahandusministeeriumi poole, kust vastuseid saades saaksin hakata kirjutama artiklit, mille idee mulle esimesena pähe tuli.

Seega pärast üht põrumist on hetkel töös kaks asja - üks neist üllatustest ja teine ideemullist, mis minu jaoks kahjuks üsna suure pauguga lõhkes, jättes mind tegelikult selle toimetaja ees päris suurde häbisse. Loodan aga, et uute lugudega saan selle heaks teha.

Siiski andis selline uudise, arvamuse kirjutamine mulle uue teadmise. Minust ei saa head uudistekirjutajat, sest mul on selleks liiga kinnistunud arvamused, millest ma nii kergesti tagasi ei astu. Kui minu poolt kirjutatud artikli idee või kontseptsioon muudetakse selliseks, millega minu uskumused vastuollu lähevad, siis ei soovi ma ka oma nime selliste artiklite all näha.

Ma lihtsalt ei taha hakata kellekski, kes teenib leiba vaid teistele inimestele näpuga näitamise eest. Minu ideaalsooviks on ikkagi oma kirjutistesse ka mingi idee sisse panna.

Aga ma üritan edasi. Pean üritama. Ausalt.

*

PS Olen Namunealt tagasi, jah!

Mõistlikumalt...

Mõnikord ütlevad punktid kõige rohkem.

You're the best, Moonmaid!

**** *

"Rebime emakat!" ???

Erinevalt austatud W. Hocaresest, selle blogi omanikust, kelle arvates on eestlased kõige nõmedam rahvus üldse, pean mina tõsimeeli tunnistama, et mulle eestlased täitsa meeldivad. Kõige meeldivamaks küljeks pean ma nende maalähedust.

Allpool tekkinud mõtted on osa sellest ja võib-olla need selgitavad ka natuke seda minu jaoks liiga kärtsu pealkirja oma postitusele. Jah, ma tean, et midagi sellist võib tavaliselt Paul öelda/mõelda, ent kuna olen siiski taassündinud piiblistaar, kes oli tuntud oma õiglustunde poolest, siis otsustasin ma oma mõtted enne kirja panna, kui päkapikk neist haisu ninna saab.

Ja loomulikult meeldib mulle ka iroonia. Elu iroonia seisnes seekord siis selles, et kirjutise ajendiks olev sündmus toimus päeval, kui hommikust saati tuli meediast arutelu selle üle, kuidas seadustega piirata/selgitada/mõjutada laste füüsilise karistamise levikut. Või midagi sellist - mingi sarnane teema.

Ja kuna mul oli vaja täna meie kõigi (minu, Pauli, Todori jne.) vaimse isa asjaajamiste pärast linnas käia, siis tagasitulekuks valisin bussi. Istusin just bussi, suhteliselt esimestesse ridadesse, kui bussijuhiga tuli rääkima bussijaama dispetšer. Selline korpulente... Ok - ma OLEN Saalomon ja seega pean olema aus ja õiglane. Selline paks tädike viiekümnendates. Rääkisid, mis nad rääkisid, mind see ei huvitanud, aga dispetšeri viimane lause äratas küll mu tähelepanu. Võib-olla oma idee poolest, võib-olla lihtsalt seepärast, et seda oli tõenäoliselt kuulda ka bussi tagumistes ridades.

"Kui sa korra veel bussi nii pargid, võtan sul ise munad maha!"

No mis sa kostad?! Bussijuht vaid naeratas hädiselt ja sõnagi vastu ütlemata sügas vaid oma eelpool mainitud elundeid. Dispetšer-tädi lihas- või mis-iganes-orgaanilise-aine-massi vaadates vist viimased kordi oma elus.

Mnjah! Et selline maalähedus siis...

Igatahes andis kuuldu mulle mõtlemisainet kogu bussisõiduks ja loomulikult oligi esimene paralleel hommikul meediast kuuldu. Teise võrdlusena tuli pähe praeguseks küll natuke vaibunud, ent siiski tuha all hõõguv soolise ahistamise teema ja kuidas naised vinguvad juba selle pärast, et mehed neile seksistlikke komplimente teevad. Ok - ma olen nendega nõus juhul, kui meil on õigus hakata naiste puhul samaväärseid veenmistaktikaid, kui oli see just äsjakirjeldatud juhul.

Et meie sõnavaras pole veel aga ühtegi analoogset väljendit naistele ütlemiseks, siis proovingi midagi praegu valmis genereerida. Ok - ma tegin seda juba bussis. Arvestades dispetšer-tädi öeldu iseloomu, sisu ja ideed. Seega võiks mõne meessoost juhtivtöötaja veenmislause oma alluvale naistöötajale olla näiteks järgmine:

"Kui sa mulle veel mõne sellise aruande tood, rebin emaka välja!"

Eestlaste maalähedus mulle meeldib. Isegi siis, kui sellega vahel liiale minnakse. See annab mõtlemisainet ning esindades inimkonna maskuliinsemat poolt (ja vaadates viimase aja trende ja telesaateid ja paraade kahjuks enam mitte kauaks), tundsin mina kui kuningas Saalomon, uuestisündinu, et pean meeste kaitseks ka mõne hea sõna ütlema.

Allkiri