tähesajus

lõputuse piiril

pärast pimedust
enne igavikku

tähesadu
jalge all
ja olnusse kõik jäljed kaovad

koos mõtete
soovide
ja tundetulvaga

mälu- ning ka ajapritsmeist
puhtaks saab
see mustas särav
valge kuub

kõik hetked
inimesed
saatused

ja elud

tasa helisedes
tähetolmu kaovad

*****************************************

Hingetõmme sügav
lina kägardatud peos

juuksekihar padja peal

öö on alles eos
kuukiir aknast põrandale langeb
jalutad sa seal

muinasjutuvalges

voodi heidad taas
embusesse

uued hetked
särasilmad
punapõsed

öö naeratust on täis
õnn

*

sama valgus samalt kuult
samal hetkel

eemal sinust

armastades

Lihtsalt kirjutan, et õpiksin jälle kirjutama. Ideed ei ole...

Istun siin arvuti taga, kaugel loodusest ja kõigest muust, mis võiks mõtteid elult kõrvale viia. Ootan, et hakkaks järjekordne turniir, millega saaks järgmised paar tundi mööda saata ja normaalse vedamise korral ka mõned rahad kasseerida... Seni aga näpud klaviatuurile...

Vend on ka juba mõnda päeva Austraalias olnud. Kuulsin korra, et kõik oli ok, et jõudsid nad ilusti kohale ja ega rohkemat polegi vaja teada. Alustuseks. Hetkel peaksid nad seal kõik omale tööd otsima. Naljakas. Üks õhtu unetult voodis vedeledes mõtlesin sellele, kuidas nii paljud noored, targad ja andekad siit minema lähevad, sest tööturul pakutavad palgad ei vasta nende ootustele. Esmaseks vabanduseks käib see majanduskriisi jutt küll, aga kuidas sellest välja tulla, kui kõik helgemad pead siit ära lähevad. Pigem peaks neid just siin hoida, siis oleks lootust ka kõigist jamadest kuidagi välja rabeleda.

Majanduslik areng meie väikesel vabariigil läkski nagu muinasjutus vahepeal ja inimestel on kombeks harjuda. Aga muinasjuttudel on kombeks lõppeda ning sellisel juhul ei taha keegi enam kahte jalga maa peale toetada. Süüdistatakse jumal teab keda, välja arvatud iseennast. Võiks ju...

Jah - paljugi võiks... Ise ka võiksin paljugi teha, aga usku on vähe. Vegeteerin hommikust õhtusse lootes, et järgmine päev astub mu ette, kuldne tulevik hõbekandikul. Ootan. Alati järgmist päeva. Ja meenutan eilset, püüdes leida sealt põhjuseid, miks elu peaks mulle kingitusi tegema. Vahel harva ma näengi neid, enamjaolt aga sobran selles hallilt igavas mälestustereas, mis ei too enam isegi nostalgilist naeratust näole.

Jõud. Jõud ja usk. Usk annab jõudu naeratada, naeratus aitab edasi liikuda.

Totter tekst. Aga kirjutamine kirjutamise pärast on grafomaania. Seda tean ma juba ammu. Õnneks oli haiguses nüüd pikem vaheaeg - nii pikk, et hakkasin isegi igatsema seda tunnet, kui oled mingi enam-vähem kirjatüki valmis saanud, viimase punkti või kolm klaviatuuril ära vajutanud ja ikoonile 'save' vajutanud. Ei, mitte selliseid blogiposte ei pea ma silmas, vaid selliseid, kus tekstis on lisaks lausetele olemas ka mõte, idee, süžee... Vist kaks kuud on juba viimasest loomingulisest kirjutamisest möödas...

Kas on seegi ehk usu ja jõuga seotud? Või millegi muuga? Kui, siis tahaksin ma seda väga teada. Hakkaks selle üle arutlema?

Ei viitsi...

Pühapäev

Vaikusest sünnivad mõtted. Või on vähemalt tavaliselt see nii olnud.

Väikesed pettumused purunenud lootustest, et kõik võiks veel kuidagi paremini minna, hakkavad ära kaduma. Leppimine paratamatusega ja uute sihtide seadmine, kulm keskendunult kortsus - ka see aeg hakkab ümber saama. Alles on vaid hetk ja selles hetkes tuleb elada. Nii hästi, kui see parasjagu võimalik on.

Lumi katab maad, talv veel kestab, aga kevad ei ole enam õnneks mägede taga. Miskipärast ongi olulised olnud vaid sügis ja kevad. Läbi kõikide nende elatud aastate. Talviti on olnud perioodid, kus ei ole olnud tahtmist ja viitsimist midagi muuta, suved on alati, noh, suved olnud - ilused, muretud, probleemitud. Ja kui ongi mingeid probleeme ette kerkinud, siis tahtmata oma head tuju rikkuda, olen kõik asjad edasi lükanud. Tähtsate otsuste tegemise aeg on olnud kas siis sügisel või kevadel.

Praegugi adun sisemuses juba kerkima hakkavat rahutust, mis peaks oma lahendi leidma koos esimeste kevadiste lilledega, koos esimese sooja tuule ja vihmaga, esimeste rõõmsate päikesekiirtega. Otsus tuleb, aga hetkel ei tea veel sedagi, millega see seotud on, mis on selle rahutuse põhjusteks.

Rahulolematus? Millega? Eluga? Seda ei saa põhjuseks tuua, sest see on alati mu sisemuses olemas. See rahutus on minuga lapsepõlvest saati kaasas kui vähkkasvaja, millest ma ka parima tahtmise juures lahti ei saa. Kord teeb ta vähem, kord rohkem valu, ent siiski on ta alati olemas, alati kusagil valvamas, et saaks midagi korda saata. Õnneks on tuulepäisus kadunud ja täiesti mõtlematuid tegusid see rahutus enam korraldada ei saa.



Selline pilt on praegu aknast välja vaadates. Heh - tegelikult on oksi küll rohkem, aga ma otsustasin vaid need paar raagu zoomida. Tegelikult on fotode tegemine üks rahustavamaid tegevusi praegusel hetkel. Vaatad, mõtled, klõpsid - ja pärast kustutad 80 protsenti piltidest lihtsalt ära. :)



et siis sellised purikad ähvardavad pea kohal :)

Kuu aega vaikust ja pankrot

Loodetevasti ei ole see igavene. Igasugune mõte ja tahtmine kirjutada oli täiesti kadunud. Ei teagi, miks. Tegelikult vist ikka natuke tean ka. Elu...

Alati on kõike hea elu kaela veeretada - halba õnne, halba saatust, enda suutmatust ja laiskust. Huvitav on sealjuures see, et iseendale oskad kõike seda jama nii loogiliselt põhjendada, et jäädki oma luulusid uskuma.

Elu on halb? Jah, lihtne see ei ole, kuid alati saaks ju veel hullemini minna. Igas halvas asjas on alati midagi naljakat. Pankrotti soovides kohtusse minnes ütles kohtunik, et ma saan pankroti välja kuulutada, kui ma maksan kohtudeposiidi arvele 32 000 krooni. Pilgutasin seal siis silmi, tahtmata suure häälega naerma hakata, sest see tundus irooniline. Eee... Ma tahan pankrotti, sest mul ei ole raha. Seda ma ütlesingi kohtunikule. Siis tuli järgmine kuldne ettepanek. Nii kuldne, et mul on jumala kahju, et siin ei ole kuldset kirjavärvi.

Võtke siis tuttavatelt laenu.

No mis sa ikka selle peale kostad?! Eee... Nojah... Et proua kohtunik ei saa pankroti tähendusest vist aru. Pankrot tekibki nagu sellest, kui sul on kellegi ees rahalised kohustused, mida sa tasuda ei suuda. Hmm. Ja selleks, et neid probleeme kuidagigi lahendada, soovitab kohtunik laene veel juurde võtta??? Stupid! Niigi läksin selle kohtuskäiguga veelgi rohkem miinustesse, kui arvata võis.

Mõttetu...

Päevast õhtusse

Kummalisetel ja mittekummalistel asjaoludel jõudsin ma taas kasiinosse. Mittekummaliste põhjuste hulka kuulub kindlasti see, et me läksime Teeduga sinna õllet otsima. Kummaliste asjaolude üle ma veel arutlen ja need ei ole päris kindlasti veel avaldamiseks valmis. Fakt on aga see, et sain ka Teedu nõusse faktiga, mida ta seni võib-olla veel väga hästi ei uskunud. Nimelt mu kolmeaastane võitudeseeria. Ja taaskord lahkusin ma kasiinost rikkamana, kui ma sinna läksin. Mitte küll suur võit, aga mõeldes faktile, et tegemist oli rahasummade kolmekordistamisega, siis kuidagi ikka.

Teet on nüüd Tallinnast lännu, kaasas mõte ja soov leida mulle mingisugunegi teenimisallikas. St pokriteemaliste kirjutiste tõlkimine ühest keelest teise. Hmm - huvitav. Tegelikult ka, sest nõnda saaksin ka endas kinnistada teadmisi, mida olen viimastel nädalatel õppinud. Ja kui selle eest veel peale makstakse, siis miks mitte???

Igatahes praegu ei viitsi ma küll siin Balti jaama internetikohvikus istuda, sest tunne on siin ebamugav ja võib-olla natu hiljem leian natu parema koha, kus oma asju kirja panna. Lootust igatahes on. Aga sellest natuke hiljem...

Rahulik teisipäev...

Isegi kummaliselt rahulik, kui arvestada, et homme on jälle üks päev, kus saab mingi verstaposti maha panna. Aga neid verstasid on juba nii palju, et uue läbimine ei ärata enam mingeid emotsioone. Korraks käis kahtlus peast läbi, et kas see on ikka õige suhtumine, aga meenutades üht loetud raamatut, siis muretsemine ei tee asju paremaks, muretsemine oleks õigustatud vaid juhul, kui minu võimuses oleks midagi muuta. (Tegelikult komplekteerisin sellise järelduse hoopis kahest loetud raamatust) Minul aga sellist võimalust praegu ei ole ja nii ma istungi rahulikult siin arvuti ees, kohvitass käeulatuses ja trükin midagi.

Alul ma mõtlesin, et kirjutaks midagi filmiarvustuse sarnast, sest lõpetasin just mingi filmi vaatamise. Aga ma ei viitsi...

Viimasel ööl Youtube'is kolistades leidsin mingi infokillukese ühe 2007. aasta filmi kohta ja panin selle tõmbama. Esimeseks põhjuseks oli näitlejanna, kes mulle meeldib - välimuse pärast. Nüüd lõpetasin vaatamise ja ei kahetse veedetud aega. Suburban Girl. Ja Sarah Michelle Gellar. Ja siis üks Badwini vennakestest ka seal - mul lähevad nad kogu aeg nagunii sassi, seepärast ei hakka ka eesnime pakkuma. Hästi mängivad nad kõik, seega vahet pole. Peategelanna venna rolli mängis ka üks kihvt näitleja, aga tema kohta ma ei tea isegi nime.

Lisaks sellele on hommikust peale sees olnud tunne, et võiks hakata jälle midagi kirjutama. Paar ideed on juba alates jõuludest peas kummitanud ja võib juhtuda, et võtan ühe neist täna ette ja proovin mingi mustandi kirjutada. Ei tea...

Igav on...

Pokker... WTF?!

Kuidas nüüd öeldagi? Kasiinod ei ole mu lemmikkohad olnud alates sellest ajast, kui ma suht alaealisena end kümnetesse tuhandetesse miinustesse mängisin. Õnneks tuli siis seadus, et kasiinosse saab 21+, ja nii ma pääsesingi. Olen seal ka hiljem käinud ja viimase kolme aasta jooksul ei ole ma kasiinodes sentigi kaotanud. :) Esiteks käin ma seal harva ja teiseks mul veab.

Täna tulin Tallinnast. See buss, millega ma tulla tahtsin oli liinilt maha võetud ja seega pidin ootama. Ostsin pileti järgmisele ja jäin ootama. Taskusse jäi kaheksakümmend krooni. Vaatasin siis Olympic Casino silti ja ronisin sisse, et üks õlle võtta - teadaolevalt on kasiinodes õlle odavam kui mujal.

Esiteks sain muidugi teada selle totaka registreerimise variandi. Aga poogen - vahet ju ei ole!

Ostsin oma õlle ära ja libistasin oma kaks kahekümneviielist esimesse aparaati, et väikeste panustega tiksudes aega parajaks lüüa. Tavaliselt mängin neljakrooniste panustega, aga et algkapitali oli vähe, tegin kahestega. Õlle maitses hästi ja viieteist minuti pärast oli mul aparaadis juba kolmsada pluss krooni.

Siis ta tuligi!

Minu elu esimene Royal Flush

+1600 krooni...

Mõtlesin küll, et duubeldaks, aga mõistus jäi veel pähe.

Tiristasin siis tasapisi mänguga 1800ni ja võtsin raha välja.

Lihtsalt ilus päev.

Nüüd istun ja ootan arvuti taga pokri Eesti MV kvalifikatsiooni...

Öised mõtted

Hommikul kell kuus läheb rong Tallinna poole, kuhu pean kindlasti jõudma, sest toimub mingi töövestlus. Eks näe, kas saan. Igatahes oleks praegusel hetkel kõige mõistlikum magada, aga noh - mõistlik käitumisega pole ma oma elu jooksul kunagi hiilanud. Ikka on kusagil mingi kiiks sees olnud. Seega - kell on veerand kolm öösel ja mina hakkasin igavusest blogi kirjutama.

Mingi tund aega tagasi maja taga värskel lumel jalutades mõtlesin oma kirjutamistele viimasel ajal. Õigemini neile kirjutamistele, mida ma teinud ei ole. Uus-vana hobi pokri näol on mu taaskord ajutiselt oma kütkesse saanud ja nii läheb kõik aeg sellele. Seekord pole põhjus õnneks vaid mängimises. Nimelt avastasin ühe korraliku saidi, kus on lademetes artikleid pokri teoreetilise külje kohta ja üle poole ajast viimase kolme päeva jooksul ongi läinud justnimelt lugemisele. Pea käib sellest inglise keelest juba kõvasti ringi. :) Aga elab üle, sest loetust on olnud ka silmnähtav kasu. Kui ma varem olin freeroll'idel pidevalt esimese 10-15 protsendi sees, siin viimase kahe päeva tulemused on olnud kõvasti edukamad. 616st osavõtjast 20., 10 000st 130., 1500st 38., jne... Praegugi hakkab 11 minuti pärast turniir, kus on 3000 osavõtjat ja kus proovin end kindlast esimese 50 sisse mängida. Ei tea, kas õnnestub, sest kellaaeg ei ole mängimiseks just parim. Aga loodame :)

Aga kirjutama peaks sagedamini. Lemmiktegevus ju ikkagi... Hmm :)

Päris hea statistika

During current Hold'em session you were dealt 93 hands and saw flop:
- 7 out of 11 times while in big blind (63%)
- 9 out of 11 times while in small blind (81%)
- 40 out of 71 times in other positions (56%)
- a total of 56 out of 93 (60%)
Pots won at showdown - 18 of 28 (64%)
Pots won without showdown - 10

Kokkuvõttes 20. koht freerollil