neljapäev, 2. juuni 2011

Petmisest ja kuulsustest...

Tuttava soovil Facebookis ringi uidates leidsin sealt viite ühele Õhtulehe artiklile, millel avalõik äratas huvi - seda nii sõnastuse kui mõtte poolest: kas tähtsad mehed lubavad endale kõrvalehüppeid sagedamini kui suvatossikesed?

Vaidlusmomente on siin muidugi mitu. Esiteks juba nn sagedus. Ühekordne (st ühe naisega) kõrvalhüpe, millega enamus mainitutest on end meedia huviorbiiti lennutanud, ei näita mingit sagedust, et seda hakata tavainimestega võrdlustes tarvitama.

Ja muidugi see väljend suvatossike, mille ajakirjanik Triin Tael välja tõi... Pärisin temalt maili teel täpsustust selle isikute grupi kohta, keda sinna liigitatakse ja ootan vastust. Update'in kohe, kui vastuse saan.

Põhjus sel teemal kirjutamiseks tekkis aga FB'st, mille üks kasutajatest oli välja käinud järgmise idee: "Niisiis, kui sul on soov muutuda suvatossikesest tähtsaks meheks, siis nüüd sa siis tead, mida tegema pead."

IRW

Loomulikult ei piirnenud asi sellega. Hetkestaari staatusesse tõusnud Veebikriminaal Ander pidi loomulikult sinna oma arvamuse järele kirjutama:

"Õhtulehele omane pealkiri ja teemakäsitlus. :)

Lisaks Armukese arenguskeemile veel ühe punkti: kui oled juba teinud esimesed sammud suvatossikesest tähtsa mehe suunas, st truudust murdnud, siis järgneva sammuna peaksid ette võtma oma teo promomise.
Soovitaks seda akti promoda nii blogides, ette sööta seda ajakirjanikele. Erinevate väljaannete huvi toime pandud teo vastu sõltub detailide rohkusest ning käsiteldava akti objektist.

Täpsustuseks:

kui akti objekt on Balti Jaama Maria, siis on lootus püüda tähelepanu perekool.ee's

kui objektiks on Staarisaate varajane väljakukkuja, siis võib asja vastu huvi tunda nii Õhtuleht, Delfi kui ka Kroonika.

Staarisaate finalist või Getter või Maarja kannaks välja juba EPL ja EE taseme

Evelin annaks lootuse juba rahvusvahelisse meediasse jõudmiseks.
Edu tähtsaks meheks saamisel!"

Mingil moel on Anderil õiguski...

kolmapäev, 1. juuni 2011

Veebikriminaal Anderi palvel

Kuna Ander, täna avalikkuse ette ilmunud KSA (Kuritöö- ja Salakaubaveoameti) avalike suhete esindaja, avaldas kahtlust, et tema identiteeti peetakse väljamõeldiseks, siis palus ta mul blogisse üles riputada väikese katkendi pooleliolevast romaanist, mis kajastab üsna olulist ja pöördelist osa tema elust.
Pean kohe ette vabandama vigade ja/või sõnastusapsakate pärast, sest tegemist on alles väga musta materjaliga sellest inimese veel mustemast minevikust. Samas olen aga kontrollinud Anderi jutustuste autentsust ja siiani tunduvad need vett pidavat.
Niisiis - killuke Ander Veebikriminaali minevikust.

*

Ander toetas pea kätele. Enam paremaks minna ei saanud, mõtles ta nukralt naeratades. Siis vaatas ta uuesti advokaati. Ülle oli tõsine.
"Miks sa seda arvad?" oskas Ander vaid küsida.
"Ütleme nii, et üks mu tuttav on toimikut juba näinud, ja usu mind – vähemalt üks sinu sõpradest on rääkinud kõigest, mida ta teadis. See aga tähendab, et sul tuleb olla minuga täiesti aus." Noormees vaatas talle küsivalt otsa. "Ma tean, Ander, et sa oled mulle mõned asjad rääkimata jätnud. Ja homme tuleb sul vastandamine. Enne seda ma tahan teada kõike."
            "Kellega? Kellega see vastandamine on?"
            "Ainiga. Mõtle hoolikalt, sest tema võis olla üks kolmest, kes sinu vastu rääkis." Pikk vaikus, mille jooksul advokaat oma kotist märkmekaustiku võttis. Ander nägi selle kaanele kirjutatuna oma nime. Üle poole kladest oli juba täis kirjutatud. Noormees proovis mõistatada, et mida küll, sest tema kindlasti nii palju rääkinud ei olnud. "Mida ta võib homme rääkida? Midagi sellist, mida mina veel ei tea."
            Ander raputas pead. "Midagi. Tema mitte."
            "Miks sa selles nii kindel oled? Selgita mulle," vaatas Ülle talle küsivalt otsa. "Niipalju, kui mina tean, on vähemalt üks neist inimestest, keda sina usaldad, sind reetnud. Nüüd ütle, miks sa Ainis nii kindel oled."
            "Sest ma lubasin tal selle päeva kohta rääkida kõike, mida ta teab, ja ma tean, mida tema teab ja rääkida võib," kehitas Ander õlgu. Naine vaatas talle pikalt otsa, justkui meenutades, mida noormees sellest päevast varem rääkinud on.
            "Ta teab kõike?"
            "Ei," vangutas Ander pead. "Ta võib-olla aimab, aga ma olen kindel, et ta ei hakka oma aimdustest rääkima. Ta räägib seda, mida kindlalt teab." Ta võttis lonksu vett pudelist, mille kaitsja oli kaasa toonud. "Et mul oli abi vaja, seepärast ta omale konto tegigi. Ja et kõik rahad, mille ta välja võttis, olid minu omad. Ma ei selgitanud midagi täpsemalt, tema ei küsinud, sest Ain usaldas mind, kui ma talle lubasin, et temale midagi halba ei juhtu."
            "See usaldus pannakse homme proovile, Ander. Sellest vastandamisest sõltub, kas Ain saab omale süüdistuse kaasosaluses või jääb ta tunnistajaks. Kas tema riskib sellega sinu nimel? Kas ta riskib sellega, et üks teist kahest võib asju natuke erinevalt mäletada ja teie jutt ei kattu." Nähes, et Ander hakkas tooli nihelema, peatas Ülle ta käeliigutusega. "Ei, kuula mind. Te pole pärast seda päeva kokku saanud, et neid asju omavahel selgeks rääkida. Selle klaarimise asemel otsustasid sa pärast arestimajast vabanemist augustis järjekordse lolluse toime panna, et siis siinne tolm jalgadelt pühkida. Sa ei saa olla kindel, mida ta teeb või kuidas ta räägib. Üheksa kuud on möödunud päevast, kui teie skeem kokku kukkus, päevast, mil sa viimati Ainiga kohtusid. Mõtle sellele!"
            Aeglaselt, kuid kindlalt raputas Ander pead. "Ma mõtlengi. Aga mitte sellele päevale. Ja see varasem päev, millele mina mõtlen, see annab mulle kindlust. Mina tean, kui hea on Aini mälu, tema teab sama minu kohta. Ta räägib nii, kuis vaja, nii, kuis oli, enda poolt midagi ülearust lisamata."
            "Mis päeva sa mõtled siis? Kas ma pean sellest midagi teadma?" küsis Ülle.
            Ander pööras pilgu poolteist aastat tagasi, päeva, mis oleks ilma Ainita lõppenud võib-olla saatuslikult halvasti. Koos palliplatsil korvpalli mänginud, oli sinna ilmunud üks Anderi suurimatest vaenlastest, kaasas neli tursket sõpra ja kindel plaan Ander metsa viia. Esimesest metsaskäigust oli Ander saanud paar murdunud ribi, kuid omapoolse kättemaksuga oli ta nende inimeste viha veelgi suurendanud. Seekordne mets oleks lõppenud veel halvemini, teadis noormees samal hetkel, kui ta end järsku keset mängutuhinat ümberpiiratuna avastas. Mitmekesti haarati temast kinni ja taheti paarsada meetrit eemal seisvasse autosse vedada, kuid ehkki Ander ei olnud eriti turske, oli ta lapsest saati spordi ja suvekodus ka raske maatööga tegelenud. Hoolimata üksikutest varjatud löökidest, mida talle nii avalikus kohas söendati anda, rabeles ta oma hirmus nii palju, et viie minutiga ei suudetud teda kümmet meetritki edasi viia. Ja palliplatsil oli tookord ligi viisteist kohalikku, tema enda koduküla poissi. Kõik vaatasid pealt, ühtegi liigutust tegemata, kõik tundsid neist pea kümme aastat vanemate meeste vastu suurt hirmu. Alles siis, kui Ain, tollal veel kaheksateistkümnene ja Anderistki kõhetum, oma julguse kokku võttis ja toimuva kohta aru päris, alles siis hakkasid ka teised kohalikud lähemale nihkuma. Ilma Aini sekkumiseta oleksid nad vist seisma jäänudki.
            Ander mäletas seda. Tema arvates oligi justnimelt Aini käitumine see, mille tagajärjel need mehed oma plaanist esialgu loobusid. See, tänu millele Ander võib-olla üldse elus oli. Vähemalt ise mõtles ta nii, kui ta oma kaitsjale uuesti otsa vaatas ja pead raputas.
            "Ei, sa ei tea sellest midagi. See ei puutu kuidagi siia. Aga usu, Ülle, ta ei keera mulle käru!"
            "Hea küll. Kui sa nii ütled. Aga pea meeles, et ma hoiatasin sind selle võimaluse eest."
            "Ma tean. Ükskõik, kes muu, aga tema mitte," lausus Ander vaikselt, ise sisimas mõeldes, et veel pool aastat tagasi oli ta niisama kindel kõigis oma sõprades. Igaühega neist oli läbi elatud hetki, kus usaldus määras tuleviku.
            Advokaat lõi oma märkmiku lahti ja järgmised pool tundi arutati kõiki võimalusi järgmisel päeval toimuvaks vastandamiseks. Mitu korda tundis Ander end vihastumas, kuid kaitsja rahulik, enesekindel käitumine tõi ta maa peale tagasi ja Ülle ettepanekuid vastu võtma. Lõpuks jõuti oma juttudega Anderi arvates ühele poole ja ta juba tõusis, et kambrisse minna, kui Ülle teda peatas.
            "Ander! Su ema käis hommikul minu juures."
            Noormees peatus, ukselink peos ja vaatas tagasi.
            "Ta ütles, et sa ei taha omale Viljandi asjaga kaitsjat, et sa tahad end ise esindada." Ander noogutas sõnatult. "Ma võin sind kaitsta, kui sa tahad."
            "Ei, Ülle, aitäh! See oli mu oma lollus ja ma ei usu, et ükski kaitsja saab seal midagi suurt ära teha. Ma vastutan selle asja eest ise. Veelkord aitäh, aga ei."
            "Mõtle veel. Kui vaja, siis..."
            "Jah, ma saan aru. Homseni!" ütles Ander uksest välja minnes ja eesruumis uksekella helistades. Valvur tuli ruttu ja juba minuti pärast võis Ander oma külma teed edasi juua.
            Kambrinaaber oli end vahepeal teisele narile kerra tõmmanud ja norskas valjult. Peavangutus. Legendi kohaselt pidi kange tee ju erksaks tegema, kuid samuti kui Anderile, ei mõjunud see ka vanamehele kuigi ergastavalt.
            Ander süütas sigareti ja pikkade sammudega närviliselt kambrit mõõtes meenutas ta advokaadilt kuuldut. Kas see võis tõsi olla? Ja kui, siis kes? Ta raputas uskumatult pead. Või siis selle pärast nad ei kirjutanudki, tundsid end süüdi, ei tahtnud rohkem mängida - nüüd, kui Ander oli neist nii kaugel. Kilomeetrites küll üle saja korra lähemal, kui oli ta seda Budapestis olles, kuid ajas... Budapestist tagasi jõuaks ta vist tunduvalt kiiremini, kui võtaks aega selle paari kilomeetri läbimine siit nende niinimetatud sõpradeni. Ander surus käed rusikasse. Sigaret tema sõrmede vahel kõrvetas ja lagunes, kuid ta märkas seda alles siis, kui tahtis järgmist mahvi tõmmata. Ander läitis uue ja märkas siis lauanurgal lebavat kaustikut. Ta keetis omale uue kohvi, kangema, kui tavaliselt, tõmbas veel kaks suitsu ja istus siis pööritava peaga narile.
            "Värdjad!" pressis ta läbi hammaste.

            *

            Naljakas - seni olen ma mõõtnud kauguseid vaid kilomeetrites. Nii palju siia, nii palju sinna - lihtne ja loogiline. Aga nüüd, täna avastasin, et kaugused ei pruugigi olla vaid meetrid ja kilomeetrid, kauguseks võib olla ka aeg. Enne suitsu tehes seisin nari nurgal ja vaatasin läbi akna... Mis kuradima akna??? Läbi augu ja trellide vaatasin välja ja nägin eemal ühe tuhamäe siluetti. Ma tean, et see asub minust umbes kümne kilomeetri kaugusel, kuid mis kasu on mul praegu sellest teadmisest. Et sinna, selle mäe jalamile jõuda, sinna, kus nii tihti sai suuskadega laskumas käidud, sinna jõudmiseks ei pea ma enam läbima kilomeetreid. Nüüd ma pean läbima aega. Palju aega. Liiga palju aega. Neetud! Vihkan seda.
            Ja sõpru vihkan ka. Ei - endisi sõpru, sest praegu mul neid ju ei ole. On vaid mingid mälestused inimestest, keda pidasin sõpradeks. Kas tõesti on nii neetult raske panna paberile kümme rida, et sorry!, ma tõesti ei saa sind praegu aidata??? Tundub nii. Tundub nagu oleks see kõige keerulisem tegevus siin maa peal - leida paber, pastakas, mark ja ümbrik. Kurat! Isegi aadressi ei ole teil vaja otsida. Kirjutage see minu saadetud ümbrikult ümber ja saatke. Lihtne!
            Aga ei - ikka on vaja...

            *

            Ander virutas alul rusikaga, siis peaga vastu lauda. Hetkeks tekkis soov kaustik tükkideks rebida ja see kõige muuga paraašast (auk kambri nurgas, kus käidi ihulikke vajadusi toimetamas; mõnikord isegi meetrise müürijupiga kambri peaosast eraldatud - WH märkus)  alla lasta. Koos kõige selle toidu, suitsude ja riietega, mille vanemad olid toonud.
            Vanamees mühatas vastasnaril ja vaatas Anderile otsa - ta oli löögi peale üles ärganud.
            "Mis on?!" sisistas Ander tigedalt. Mees kehitas õlgu ja pööras näo uuesti seina poole. Ander vaatas vastikustundega käeulatuses seisvat poolikut kohvikruusi ja süütas järgmise sigareti.
           
            *
           
            Miks on inimesed sellised? Miks nad ei võiks sulle öelda, et sa ei meeldi neile? Miks on vaja neid totakaid naeratusi, võltsi sõprust, et varjata sellega oma põlastust sinu vastu? Miks on vaja ...
            Persse!
            Katus sõidab täiega, põrkab mööda kambri seinu nagu kummipall. Kuidas, kurat, seda küll kätte saada? Aga kas ongi vaja? Milleks? Et olla normaalne? Siin? Kelle jaoks? Kellele seda vaja on? Võib-olla olekski kergem hulluks minna???
            Välja tahan...
            Nii hea oleks...
      Ei tohi... Pleierit tahaks ja hunnikut kassette Enya, Enigma ja ERA muusikaga. Siis ei võtakski kõrvaklappe peast. Lihtsalt oleks ja hõljuks - tehku teised, mis aga tahavad...

            *

            Ander pani kaustiku kinni. Mõtteid kirjutamiseks oli - vähemalt nii oli talle tundunud -, ent pastakat kätte võttes olid need kõik kuhugi kinni jäänud. Ta tõusis, et ülemisel naril olevast kilekotist raamat võtta. Vanemad olid talle lugemist toonud. Autor oli üks tema lemmikutest, Asimov, kuid raamat ise populaarteaduslik, mitte ulme, mida Ander nii armastas.
            "Võti ajaloo mõistmiseks," luges ta kaanelt pealkirja alt. Siis muigas. "Jajah - alul võiks leida võtme enda ja oma sõprade mõistmiseks, siis võiks hakata ajalugu uurima." Ta pani raamatu lauale kaustiku kõrvale ja heitis narile.
            Ülemise nari põhjale oli keegi kraapinud venekeelse luulesalmi sellest, mida mentidega teha võiks. Ander irvitas. Kuigi rõvedused ei olnud just päriselt tema ampluaas, tundus see salmike talle praegu naljakas. Keegi teine oli sinna kõrvale kirjutanud kuupäevad: millal tuli siia ja millal läks. Kroonikad... Kolmas oli peatsi kohale kleepinud kusagilt ajakirjast, vist "Kroonikast", väljalõigatud pildi bikiine kandvast eksmissist. Teadagi, milleks. Hetkeks käis Anderilgi läbi pea üks korralik ihukergendus, kuid naabri norskamine hajutas selle mõtte sama ruttu, kui see oli ilmunudki.
            Ander toetas pea jopest ja dressipluusist improviseeritud padjale ning sulges silmad. Nähtu ei muutnud tuju paremaks, nüüd püüdis ta silme ette tuua mõnd ilusat hetke minevikust, kuid see ei paistnud õnnestuvat. Äsja kuuldu järelkajana olid kõik mälupildid ikka nende neetud sõpradega seotud. Ander raputas pead, kuid väljaraputatud piltide asemele tekkisid uued, ikka samasisulised. Hambaid krigistades surus ta pöidlad silmadesse, sügavale, nii sügavale, kuni suutis valu kannatada. Siis viskus ta tagasi istuli.
            "Ei... ei... ei taha," pomises ta pead kätele toetades. Pilt silme ees hakkas taastuma. Alul nägi ta kõike läbi tumeda hämaruse, siis hakkas kogu maailm, kogu see väike maailm tema ümber õigeid toone võtma. "Kaua veel?" ohkas Ander raskelt ja võttis laualt kruusi jahtunud kohviga.

            *

PS Kirjas on juba palju, aga enamat ma ei avalda...

Territooriumide jagamine Facebook'is - uudisena!

Facebookis on alanud territooriumide jagamine pärast Politsei- ja Piirivalveameti teadet Andero Sepa määramisest veebikonstaabliks. Kuritöö- ja Salakaubaveoamet teatas mõned tunnid hiljem, et nemadki on välja valinud enda esindaja veebiavarustes.

Pärast suurt populaarsuselainet, mis tabas veebikonstaabel Andero kontot tuntud sotsiaalportaalis Facebook, kutsus KSA kokku erakorralise komisjoni, mis lõi värske seadusetusesätte uue ameti loomiseks ja määras koheselt ka uude ametisse Anderi (perekonnanime mõistetavatel põhjustel ei avaldata).

Veebikriminaal Anderi esimeseks ülesandeks sai endale Facebooki avaliku konto loomine, et hoida jõudude tasakaalu sotsiaalvõrgustikus. Teine ülesanne, millega Ander peab pead murdma hakkama, kuidas jõuda järele varem startinud Veebikonstaablile, sest KSA sõnul on see ebaeetiline ja varemnägematu, et kriminaal peab politseinikku taga ajama - olgu see või internetis.

Igapäevatöös jääb Veebikriminaal Anderi kanda lugejakirjadele vastamine ning tekkinud küsimustele lahenduste leidmine. Kuna tegemist on varem konsultandina leiba varastanud mehega, siis vaatab Ander lähitulevikku positiivselt.

"Mis seal ikka keerulist?" naerab Ander läbi krüpteeritud liini mulle telefoniintervjuud andes. "Töö on töö ja kui seda saab tsiviliseeritud kombel arvuti taga teha, siis on ju väga hea. Analüüs siia, soovitus teise kohta - ja nii paraneb meie kõigi soorituste kvaliteet."

Esimese ülevaatliku pressikonverentsi lubas Ander anda juba lähinädalatel.

Asjast huvitatutel on Veebikriminaal Anderi profiiliga võimalik tutvuda Facebookis järgides järgnevat linki:  http://www.facebook.com/veebikriminaal.ander

Sõnumileht, Politseiamet, Facebook - mis neid ühendab?

Kui veel eile oli minu mõtlemise jaoks suhteliselt keeruline neid kolme nimetust samasse lausesse mahutada (tegelikult mitte, sest saanuks vast ikka hakkama), siis tänane uudis tegi selle väga lihtsaks.


Lahe! Mitte, et mul midagi politseinike vastu oleks - ma nüüd tubli ja korralik (krt! - nüüd tuleb blogist kustutada kirjed, mis ma lubadeta sõidu kohta olen kirjutanud! :(  :D ) -, aga see üllatas mind tõesti.

Ei - ma ei arva, et Andero esimene politseinik oleks, kes Facebooki lubati, aga võib-olla on ta esimene, kellel lubati kõigi sõbrakutseid vastu võtta. (Ma tean oma lapsepõlvesõpra, kes siiani ei julge mu sõbrakutset vastu võtta, sest ta arvab, et ma olen PAHA ja see võib tema vanglaametniku prestiižikat karjääri kahjustada - tervitused Kristole siinkohal!)

Veebipolitseinik Andero konto (LINK ON SIIN) on üllatavalt populaarne - üle 350 sõbra tal juba. Ja uudishimulik nagu ma olen - libistasin silmadega kohe ka üle nimede.

Võib-olla ma eksin, aga tundus, et üle 70 % Andero uutest sõpradest on naised ja neiud. Ülejäänu moodustavad vist mehed. Miks vist? Ei saa ju kindel olla, kas kõik ülejäänud on mehed, kui nende seas on kasutajaid nimedega nagu Identifitseeritud Salvrätik...

Siinkohal soovitus Politsei- ja Piirivalveametile:

Kui soovite oma veebipolitseid veelgi populaarsemaks muuta, siis palgake ka teine konstaabel. Sedakorda naissoost, vanuses 21-24, soovitavalt mõõtudes 100-60-90 ning vormirõivastuses, mis on suviselt lühike (talvel saatke ta veebikaameraga Kanaaridele või Kariibidele, et ta ei peaks pikki rõivaid kandma). Usun, et siis hakkavad ka mehed hoopis rohkem veebipolitsei tegemiste ja käimiste vastu huvi tundma.

Igatahes lahe uudis! Tuju läks heaks kohe...

esmaspäev, 30. mai 2011

Latitude Z600 vs Amilo Xa 1526 - uuest arvutist minu enda vana taustal

Alustuseks peab kohe ära ütlema, et ma ei ole eriti suur tehnofriik ja ma ei tea, kas minu hinnangud antud valdkonnas on väga õiglased. Siiski pani viimane nädalavahetus mind mõtlema neile asjadele.

Võibolla on põhjus selles, et olen enda arvutiga - Fujitsu-Siemens Amilo Xa 1526 - nii harjunud, et võtan selle emotsionaalselt natuke ebaõiglaseks verstapostiks, aga ikka. Olen sellise asjandusega töötanud juba ligi aasta ning väga rahul.

Jah - 4 kg on natuke palju igapäevaseks kaasaskandmiseks, aga selle eest on mu arvutil 17" ekraan ja ka muusikat saab vägagi rahuldava kvaliteediga kuulata. Viimased paar kuud olen mõelnud ka operatsioonimälu kahekordistamisele - algkomplektis oli 2 GB - ja nüüd, pärast uue, high-end, süleka näppimist teen ma selle mõtte ka teoks ja paari nädala pärast saan näha, mis muutused 4 GB endaga kaasa toob.

Delli Z600 sattus kätte aga üheks nädalavahetuseks, kui pidin sellele tarkvara installeerima. Esmapilk võttis muidugi oimetuks, sest tegemist on väidetaval kõige õhema notebook'iga praegu. Stiilne? Kindlasti. Kerge? Kindlasti. Akusäästlik? Jah. Huvitav on ka muidugi see, et kaasas on selle asjandusega ka wireless, juhtmevaba laadimissüsteem.

Kust aga alustada? Võib-olla hinnast? 2000 dollarit maksab selline asjandus ja mida siis selle raha eest saab?

Kindlasti esindusliku, töövõimeka, stiilse ja kiire arvuti ärimehele. Praegu, kui ma seda kirjet siin kirjutan ja muusikat kuulan, siis näitab akuandur, et võin samas taktis veel 6 tundi ja 13 minutit jätkata (kuna kell on kolm öösel, siis kasutan Z600 võimalust, helendavat klaviatuuri :) ). Seega saab selle arvutiga ka terve tee Riiga töötada.

Olin just mõned päevad varem vaadanud Youtube'st erinevusi HDD (vanem kõvaketta tüüp) ja SSD (uuem) vahel ning see oli hämmastav. Z600'l ongi SSD ja kui ma tarkvara installeerides vahepeal arvutile restarti tegin, siis käis ümberlaadimine maksimaalselt 20 sekundit. Hämming sellisest kiirusest.

Kusjuures ma pole siiani teinud kindlaks kõlarite asupaika, aga ka heli ei tule kõige halvema kvaliteediga.

Ekraan on 16-tolline ja annab paremat resolutsiooni kui minu oma, ent miskipärast see 16" tundub väljavenitatuna ja võiks kõrgust juures olla.

Ilus on ja kiire on ja vaikne ja ... Aga 2000 dollarit? Mina sain enda arvuti 2500 krooniga :)

Loomulikult otsustasin ma proovida ka selle superarvuti võimekust mängudes. Et midagi paremat pähe ei tulnud, siis laadisin alla Entropia. Mõlemasse arvutisse. Kes ei tea, mis on Entropia Universe, siis võite külastada aadressi www.entropiauniverse.com ja järele vaadata. Igatahes on tegemist üsna nõudliku keskkonnaga.

Tulemus: üllatus. Kuigi minu läpakal on operatsioonimälu hetkel veel 2 korda vähem (Z600'l on 4 GB), siis jooksutas minu läpu Entropiat umbes kaks korda paremini. Arvutispetsialistid võivad nüüd küll ütlema hakata, et Z600 pole selleks mõeldud, ent vabandust, sõbrad - minu arvuti on neli aastat vana ja uuendusteta ja käitab seda Vista... Tehnika arenguga võiks ka jõudluse areng tavakomplektis märgatav olla. Seega on see vaid minu arvamus.

Ja kasutusmugavus on ka minu omal parem. Jah, see võib olla harjumusest ja võib-olla ma ei ole lihtsalt kõigi nende lisavidinate austaja, aga praegu, pärast siiamaani kirjutamist, tunnen ma seda oma kätes. Minu Amilo on küll suurem, aga selle suurusega käib kaasas peaaegu tavamõõdus klaviatuur, millel ON mugavam trükkida.

Lõppkokkuvõte ongi selline minu jaoks, et kui mulle praegu pakutaks võimalust vahetada oma Amilo selle Z600 vastu, siis ma ei teeks seda. Võibolla rumal otsus, aga ma pigem investeerin natuke operatsioonmällu järgmisel kuul ja sügisel kiiresse kõvaketasse.

Aga tore mänguasi on see Z600 küll.

PS Otsustasin huvi pärast asja öösel ka proovile panna ja laadisin alla 3DMark06'e. Tulemuseks tuli 844 punkti, mis on vähem kui kolmandik Amilo tulemusest...

reede, 27. mai 2011

Pensionärid

Ma armastan ja austan Teid!

Aga Te ei meeldi mulle bussis, kus Te vingute omavahel inimeste üle, kes Teile istet ei paku. Paar lihtsat soovitust:

1. Kui bussiuksed avanevad, siis ei ole vaja võidu bussitrepist üles joosta, enamjaolt isegi väljujaid maha laskmata. Selline Teiepoolne tegevus näitab, et vajadusel on Teil jõudu küll ning Teile ei olegi vaja kahe peatuse pärast istet pakkuda.

2. Ärge tehke bussi tagaosas nägusid, kui bussi ees on viis vaba kohta! Kui jõudsite trepist üles tormata, jõuate ka bussi etteotsa sprintida.

3. Jätke koolilapsed rahule! Ma ei räägi teismelistest, aga lastest, kes tulid just koolist oma mitmekilose ranitsaga. Nemad on terve päeva tööd teinud ja on väsinud. Kui sulle lihtsalt ei meeldi lapsed, siis planeeri oma jalutuskäigud ja turutreffid selleks ajaks, kui lapsed ei tule koolist (ja tööinimesed töölt) ning bussid on nagunii tühjad. Ja kui Te ikkagi edasi irisete, siis pidage meeles, et lastel on tunduvalt pikem elu ees, milleks on vaja jõudu säästa.

*

Minu tähelepanekud on selle põhjal, mida ma olen ise näinud. Näinud, et istet pakutakse neile (teen seda ka ise), kellel on tõesti raske seista ja trepist ronida. Kui ma aga näen, et penskar lihtsalt lolli nõrgukest mängib, siis ma ei viitsi isegi oma arvutikotti kõrvalistme pealt liigutada.

Ma tean - ma olen vastik! Who cares?! 

esmaspäev, 16. mai 2011

Life flies away... At least I'm the pilot :) - Spain 2011

Being a pilot does not always mean that you can choose the ways you fly... But Ryanair chose the nice way over the Alps. 

The most interesting lake we saw from the plane (somewhere in the south-east of France)...


Girona flower festival 2011... Actually it was very beautiful everywhere. Houses and stairs and churches decorated with flowers...


Coffee + brandy = 2.10 €
That's something to learn, Estonian barkeepers!


Though water was +18- +20 degrees, the salty water of Mediterranean was too inviting for not trying it.


Conclusions:

1. RYANAIR rules. On the way to Spain I saw the friendliest crew ever. Quoting: "Please turn off all your electronical equipment for landing. That includes IBooks, IPhones, IPads, IPods and all other I-stuff." And if you add here cool Spanish accent and very fast speech, you may imagine all the plane laughing (except those who doesn't understand the English).

2. Girona rules. Cutest old town I've seen since (and I've seen some). And go in May to see the flowers...

3. Bellmirall rules. Though not the cheapest way to stay, it has the best atmosphere for feeling the town. And the church-bells all night long. And the sweetest breakfast in the middle of the flowers. You just have to try it. For more information look here - http://www.bellmirall.cat 

4. Goat-cheese rules. Though not my opinion (I am not an admirer of cheese), but I trust Moonmaid, when she's saying, that it's the best she tried.

5. Olives rule. Not the ones you buy here, but the real ones. I forgot to drink the good wine, when they brought the plate of olives - and I didn't like olives much before.

6. Spanish transport rules. At least buses that are comfortable and right-on-time.

7. Lloret de Mar rules. Resort 30 km south from Girona and 70 km north from Barcelona.

8. Marsol Hotel rules. Not only that it's situated in the middle of the beach, 70 m from the sea; not that from the 6th floor opens the best view - it's just everything together. And it's terrace-restaurant was the only one that stayed open and crowded till very late. Very good quality and good prices. And Michel, the waiter - older man with few hair - was nice. Tip him if you go.

9. Mediterranean rules. Just jump in and forget the Baltic Sea. After I tried it first time in Greece, I have no courage nor wish to swim in our sea. Sry!

9. ResortHoppa rules. If I had doubts before, then now they're gone. www.resorthoppa.com was the site, I found the transfer from hotel to airport. 3.50 AM was the bus where it needed to be and the service by phone was excellent. And the prices - when daytime from airport to resort with public bus went 16 €, then at night with ResortHoppa to go back was 18 €...

OK - there were few thing I didn't like.

1. Spanish meat-cooking sucked for my taste. I prefer Bulgarian kitchen more. In Spain I'll stay with salads next time.

2. Indian street-sellers suck. Though their hubulububulu-English may sound funny at first, you get tired of arguing with them. But you can trade - that's on the good side.

OVERALL:

These were very good days in a good company - thank you, Moonmaid - and my opinion about Spain rose few points.

kolmapäev, 4. mai 2011

Sometimes...

... I get tired of everything. My thoughts, my ideas, my mother-tongue. And even if I do not write in perfect English, I do not care. I just like to express myself in different ways, in different languages, because sometimes other languages give better ways for describing my mind.

I like how Hank once said: "I'm supposed to be a writer..." It sounds in English much better than in Estonian. Or maybe I just like the sound of that language more...

kolmapäev, 20. aprill 2011

Swedbank

Kuigi minul endal on selle pangaga suhted juba ammu lõppenud (vähemalt minu poolt kindlasti) ja ma ei taha neist midagi kuulda ega näha, siis kuuldes ja nähes kõrvalt, kui halvasti see finantsettevõte oma klientidega käitub, tekitab see minus siiski emotsioone, mida ei saa kuidagi rahumeelseteks nimetada. Vastupidi - tunnen tegelikult isegi headmeelt, et olen ise kunagi samalaadsele asutusele käkki keeranud (pehmelt öeldes).

Seekordne lugu siis nagu tavaliselt väikeste muudatustega nimedes (et kaitsta panga nahaalse käitumise ohvrit, mitte panka, loomulikult), aga asja mõte jääb samaks.

*

Astus Reelika aastat viis tagasi pangakontorisse, et vahetada välja kehtivusaja lähedale jõudnud pangakaarti. Muid mõtteid ei olnud, vaid soov üht teise vastu vahetada.

Aktiivne teller aga kohe müügitööd tegema, et miks ei võiks Reelika pigem krediitkaarti võtta. Et vaba tagasimakse ja puha; et ei pea seda krediiti kasutama ja see on nii hää kaart, et sellega saab igasugu pileteid ning hotelle broneerida jne ilus ja kena jutt; et kui peakski seda krediiti kasutama, siis ei ole kuupäevalist tagasimaksekohustust, et maksad siis, kui ise tahad ja saad (muidugi võetud summa eest intressi makstes).

Kuna see telleri jutt oli ilus ja broneerimisvõimalust toona tõesti vaja võis minna, siis Reelika võttiski selle krediitkaardi.

Vahepealse aja jooksul sai temast kuldklient, sest oli auto liisitud läbi Swedi ja elukindlustused ja kõik muud asjad jooksid ka läbi panga. Elu tegi aga eraeluliselt sellise pöörangu, et poolteist aastat tagasi tuli terve võimalik krediit ära kasutada. Sellest ajast alates oli Reelika iga kuu ilusalt intresse tasunud (ca 300 krooni kuus). Ajuti oli ta küll raha tagasi kandnud sinna, et intresse väiksemaks saada, kuid siis läks teist jälle tarvis. Pank kogus rasva.

Möödunud aasta lõpus avastas Reelika, et jaanuaris lõppeb vaba tagasimaksega krediitkaardi kehtivus ning poolteist kuud varem läks ta panka selle pikendamist tegema.

Seepeale teatas aga pank, et kuna Reelikal on arusaamatud sissetulekud (st lisaks ametlikule palgale ka eratööst laekuvad summad ning igakuised toetused [loe: liiga palju, liiga mitmest kohast sissetulekuid]), siis ei saa nad krediitkaarti pikendada ja lõpetasid lepingu päevapealt [loe: poolteist kuud enne lepingu lõppemist], tekitades Reelikale automaatselt miinus 10 000.

Veebruari alguses helistati ja mingi kliendihalduri poolt teatati rõõmus uudis, et nad võivad selle miinuse muuta väikelaenuks (selleks hetkeks oli miinus muutunud väiksemaks - ca 5-6 tuhat), mille sõlmimise lepingutasu oleks poolteist tuhat ja intress ka hea [loe: hea pangale].

Kui Reelika seepeale küsis, kas nad peavad teda imbetsilliks, kes arvutada ei oska, ja ütles, et saab niigi kahe järgneva kuuga võla tasutud, öeldi, et ei - see panka ei rahulda, et aega on 45 päeva ja kui selleks ajaks pole summa ära makstud, siis on asi maksehäireregistris ja kohtus ja kus iganes veel. Nojah!

Ja kui aprilli alguseks oli võlasumma vähenenud juba 100 euroni, saatis pank kirja, et kui kohe ära ei maksa, siis lõpetatakse ka teised lepingud ja ka need peab kohe ära maksma. Mis tähendab seda, et õppelaenu summa kuuluks kohe tasumisele ja kõik muu ka.

*

Saaga jätkub - eks näis, mis sellest edasi saab.

Lihtsalt tundub, et Swedbank on kõige kliendivaenulikum pank üldse siin Eestis. Toida neid intressidega, palju aga soovid, mingit normaalset suhtumist sa sealt ei saa.

Ma ei viitsi isegi sarkastiline olla, aga ausalt - kui ma peaks kunagi hakkama pangakelmust plaanima, siis oleks Swedbank minu lemmikohver.

Lihtsalt kättemaksuks kõigi ja kõige eest! :)

*

PS  Kellel on lugusid Swedist, aga ei taha neist ise kirjutada, saatke siia - ma kirjutan vabalt :)

Arglikult kevadesse

Esimesed sõnad
sõnavõtud

Esimesed mõtted
olemata mõttelõpud

Esimesed sinililled,
esimesed teod

Esimesed grillid
vabaõhupeod

/kevad 2011/