Öine üksindus; Kenny Rodgers - "The Gambler" (1978)

Olin juba teki alla pugemas, kui meenus tõsiasi, et saabuval nädalavahetusel pean minema mingit talvesõitu tegema, et saada kätte oma tõelised juhiload.

Jah - alles ta oli, kui teadmine Oskari peatsest tulekust pani mu astuma sammu, milleks varem erilist mõtet polnud näinud. Tegin omale load ja oktoobrist 2011. aastal sain ma ametlikult sõita ilma, et politsei oleks mind juhuslikult peatades kulmu kortsutanud.

Nüüd sügisel said aga esmased load läbi, aga kahjuks olin sel ajal Inglismaal just oma hädade keskpunktis ja tagasitulek vaid lubade pärast olnuks olnuks mõttetu. Teadnuks ma muidugi kõiki sel ajal käärivaid probleeme, võib-olla oleks ma selle tee vajadusel leidnud, aga noh - see selleks. Igatahes load mul aegusid ning jäid ootama paremat aega.

Eestisse tulles sai ka sellele mõelda, ent enim meeldis mulle isa kommentaar asjale: "Kui selle talvesõidu peab tegema alles kahe aasta pärast, et õigeid lubasid saada, siis kas nad kujutavad ette, et sa pole selle ajaga õppinud libedal sõitma?"

Noh - minu ajal võib selle kahe aasta asemel öelda kümme aastat vist ikka ja mõte, et ma pean veel mingi totaka eksami tegema (ja selle eest ka raha maksma), on suhteliselt arusaamatu. Aga olgu - läheme siis ja sõidame - sõita mulle ju üldiselt meeldib!

Kenny Rodgeri "The Gambler" on tõenäoliselt viimane album mu väga varasest lapsepõlvest, mida ma siia blogikirjutamise taustale kuulan. Ja nimilugu on nii cool - meeldis siis, kui olin põlvepikku mehike ja meedib enamgi veel praegu, kui ma kõigest aru saan.

Siiski lisan siia ühe teise loo klipi Kenny Rodgersilt:

Kuna ma oma isa juba mainisin, siis tegemist looga, mis mu lapsepõlves just isale tollel plaadilt, mis meil oli, kõige rohkem meeldis. Mitte, et ta oleks seda mõistnud, millest lugu rääkis - tollal oli keeleõpe ju valdavalt vene ja saksa keelele suunatud. Siiski tegu armsa looga, millel on selline kummitava hakkav rütm ja refrään. Pluss loomulikult fakt, et Kenny Rodgers on nii neetult hea laulja.

Ja kuigi Lucille on hea, kummitavad endal siiski rohkem The Gambleri sõnad:

Now every gambler knows that the secret to survivin'

Is knowin' what to throw away and knowing what to keep.

'Cause every hand's a winner and every hand's a loser,

And the best that you can hope for is to die in your sleep

Enesehävitusrežiim; Music Instructror - "Electro City" (1998)

Mis siis toimub? Music Instructori plaat mängima, et taustaks oleks midagi elavamat, kui kirjutamisele eelnenud meeleolu. Selleks, et alustada algusest, peab minema ajas päris pikalt tagasi.

Ja veel - proovin esimest korda kirjutada ka enda pärisnime all. W. Hocares on niig kaua juba omale seda kirjutamisau kogunud, et nüüd võiks ka natuke enda peale mõelda. Eks siis pärast näe, mil moel mu nimi sääl postituse all välja paistab.

Tegelikult mulle meeldiks inglise keelne väljend self-destruct mode pealkirja, ent kuna W. Hocares on mingid reeglid siiski paika pannud, siis rikkuma neid kohe alguses ma kindlasti ei hakka.

Aga algusest...

Enesehävitusrežiimi kui sellise peale hakkasin ma mõtlema täna peale üht üsna ootamatut vestlust, mille käigus avastasin, et olen enese teadmata selle režiimi jälle sisse lülitanud.

Mu elus on neid hetki varemgi olnud, kui kogu mu mitteteadlik tegevus on olnud suunatud enese ja oma ego otsesele hävitamisele. Muidugi ei teadvustanud neid ajajärke kui enesehävituslikke, pigem tundus mulle siis, et kogu maailma õnn oli minu vastu pöördunud. Hoolimata kõigest, mida ma teadlikult tegin, kõik oli kui peaga vastu seina jooksmine ning ma ei suutnud näha ise neid vigu, mida ma oma igapäevases elus tegin. Ma ei osanud neid lihtsalt vaadata.

Igatahes said kõik režiimilangemised algused väikestest või suurtest isikliku elu kriisidest ning varjatud režiimil tegutsemine ei toonud mind kriisidest välja, vaid paiskas tavaliselt veelgi suuremasse hädaorgu. Täna ma hakkasingi mõtlema, et kui ma tollal ei teadvustanud seda enesehävituslikku käitumist, siis kuidas ma olin üldse suuteline neist perioodidest väljuma.

Kindlasti olid neil hetkil väga suureks abiks lähedalseisvad inimesed, aga mida aeg edasi, mida rohkem neid režiimilülitusi mu elus toimus, seda vähemaks jäi ka abistavaid inimesi. Hävitavalt mõjus mu käitumine ka kõigile minu suhetele. Kes pidas minu läheduses vastu vähem, kes kauem, aga ajapikku eemaldud valdav enamus kunagisest suurest tutvusringkonnast.

Loomulikult oli mul toona kergem arvata, et need olid sõbrad, kes midagi valesti tegid, mina olin vaid õnnetu, kes vajas tuge, aga seda tuge leidmata sai nn sõpradele "selga lennata" ning nii need suhted kadusidki. Alges kaugemad, siis juba lähedasemad ja kõige-kõige inimesed. Olgugi, et umbes pooltest juhtudest oli suhete ametlikuks lõpuks just  sõprade sigatsev käitumine, siis ajendiks nende käitumisele oli ikkagi minupoolne pikem ja põhjalikum sigadus. Seega - enamusele teist on andestatud, sest tegelikult ei olnud mul ühtegi reaalset põhjust, miks üldse vihaseks saada!

Raha on nende kriiside ajal alati olnud kriiside keskmeks või sellele keskmele väga, väga lähedal. Või oleks ehk täpsem öelda - raha puudus, mis omakorda suurendas kriiside mõju elule ja minule üldiselt. Viimaste suurte kriiside aegu ma kirjutasin vist isegi siia blogisse, et minust oleks ammu alkohoolik saanud, kui mul oleks tollal piisavalt raha alkoholi jaokss olnud.

Nüüd aga - jälle targema ja kogenenumana - tagasi vaadates võin üsna julgelt väita, et põhjus polnud rahas. Mul lihtsalt ei ole annet alkoholismiks. Kui olen kaks-kolm päevast järjest midagi joonud (isegi mitte suures koguses), siis tuleb mul lihtsalt kopp ette sellest pidevast suminast ja ma ei taha jälle väga pikalt midagi kangemat näha.

Jah - kõigi kriiside puhul olen ma end lohutanud veini, õlle või viinaga. Mida aeg edasi, seda kangemaks muutus ja joogivalik. Joomise eesmärgiks ei olnud aga kunagi kummuli kukkumine - kummuli olen ma alkoholi pärast kukkunud siis, kui kõik on hästi ja oma kukkumistega olen ma sellisel kombel alustanud vähemalt kaks uut kriisi.

Seega oon kriiside ajal alkoholi tarvitamise põhjuseks olnud pigem soov kangema materjalidega oma kangeid emotsioone tuimestada. Ilma tuimestustuseta on mu emotsioonid nii vägevad vennad, et võivad vabalt kaks-kolm-neli uut self-destruct'i käima tõmmata. Ja seda nii endal kui ümbritsevatel.

Seega vähemalt ühe positiivse teadmise on need enesehävituskuurid mulle andnud - joodikut minust ei saa :)

Küll pean hakkama saama aga kõigi teiste võimalike probleemidega.

Tulles tagasi kriisist väljaaitajate juurde, siis ühte ma mainisin alles paar päeva tagasi siinsamas blogis. Märkisin tookord ära, et oma kõige paremad tekstid olen ma kirjutanud just siis, kui mul on olnud kõige raskemad ajad. Seega on minu blogimissagedus üsna heaks lakmuspaberiks minu elus toimuva kohta.

Jah - kirjutamine on mul alati olnud automaatseks päästevahendiks, kui midagi rööbastelt maha jooksma hakkab. Hakkab - või on juba sajaga seina sisse põrutanud. Siis tulebki see hetk, mil enesehävituslikul eluperioodil püüan ma läbi kirjutamise leida selgust iseendas ja mind ümbritsevas. Võtab see siis vähe või kaua aega - eks see sõltub juba kriisi sügavusest.

Kusjuures hea näide selle sageduse piltlikustamisest on mu võõrkeelne blogi, mida ma kirjutasin Inglismaal olles - This Time In My Bad English. Ma kirjutasin seda suht aktiivselt siis, kui mul olid need kõige raskemad ajad (siis kui mul vahepeal isegi arvutit ei olnud, vaevusid end isegi blogi nimel raamatukokku vedama). Kirjutamine lõppes aga üsna järsult siis, kui olin suutnud omale firma luua ning esimesed projektid parandasid mu elujärku.

Siis ka soovitus neile, kellele mu kirjutamised meeldivad - paluge jumalat, et mul kogu aeg kõik väga halvasti oleks! Nõnda saate rohkem lugeda...

Veel üks abivahend, mis on samuti kirjutamisega seotud, kuid täiesti eraldi asi, see on eneseiroonia. Oskus ja tahe enda vigade üle naerda ja nalja visata on kõige tugevam just neil kõige raskematel perioodidel. Tõsi - enamus ajast on see küll naer läbi pisarate, ent siiski - ma teen seda.

Siit võib kohe esitada ka küsimuse - kas pidev eneseiroonia kasutamine poleks pikas perspektiivis kasulikum ja kas ei suudaks see ära hoida nii mõnegi uue kriisi teket?

Ja - kas sama ei suudaks ka pidev kirjutamine?

Paljud mu probleemid kriisivabadel aegadel saavad alguse aususe puudumisest ja paljud teistsugused probleemid kriiside ajal saavad alguse liigsest aususest. Seda on elu nii hästi näidanud.

Suheldes "otse" on mul vastik komme asju pehmendada, halbadest asjadest mitte rääkida, neid varjata isegi siis, kui selleks otsest vajadust pole. Jah - mõnikord isegi valetada, et enda arust kedagi suuremast pettumusest või valust säästa. Ja kohe, kui ma esimese vale sõna ütlen, ma tean, et teen valesti. Ent ometi lõpetan ma peale teadvustamist ikkagi lause. Ja mõtte...

Kriisi ajal kirjutamine on aga see, mis muudab mu väga avameelseks. Kindlasti on nii mõnigi inimene siin blogis leidnud tekste, millised nad ise iialgi avalikku ruuumi ei riputaks. Ja kindlasti ei meeldi selline avameelsus ka kõikidele mu lähedastele.

Aga see on see, mis mind aitab. Mis aitab mind ka siis, kui ükski teine inimene või tegevus mind enam aidata ei suuda.

Ja võib-olla... Võib-olla on see avalik kirjutamine isegi mingil moel uute sõprade otsimine, sest uue kirjutamislaine põhjustanud kriis on nagunii mõne inimese mu elust jälle vähemaks viinud? Ei tea. On siin tegemist jälle mingi alateadliku mootoriga, mis peaks oma kummalisel kombel tasakaalustama kriisieelset ja -järgset inimeste arvu mu elus??? Hmm... Huvitav teooria, mida peaks mõnikord lähemalt uurima.

Seega minu enesehävitusrežiimid on suured, pikad ja laastavad, ent õnneks olen saanud selgeks ka mõned päästetrikid. Üht neist teen praegugi.

Praegune režiim on aga eriline, sest sain sellele režiimile jälile juba üsna alguses. Loomulikult - suure kahju on see juba korraldanud ja mõned mõttetud liigutused tekitanud, ent suuremate ohvrite tekkimise peaks ma olema nüüd suuteline ära hoidma. Ära hoidma tänu sellele ootamatule, kuid väga õigeaegsele teadvustamisele.

Haa... Valgustus, mis tekkis labidaga teed lumest puhtaks visates. Väga deep!

"Millise valiku?"; "Rounders"

Kuna pokkerihuvilisena olen end Suures Näoraamatus seadnud end ka mitme pokkeriga seonduva lehekülje jälgimisnimekirja, siis täna jäi silma küsimus, milline on lemmikmoment päris heast pokkerifilmist "Rounders". Ja ilma ühegi kõhklusta meenus mulle allpool lisatud vestlus. Praegu, mitmendat korda asja üle pead murdes võin väita, et tõenäoliselt ei olegi ühtegi teist filmi või sarja, millest mul nii selge lemmiklõik oleks.

Lisaks tõsiasjale, et filmis mängib posu kõrgetasemelisi näitlejaid, paneb see mõtlema ka pokkerist väljaspoole jääva peale. Eriti paneb muidugi aga mõtlema see lühike lõiguke, millest Matt Damoni mängitud peaosaline avaldas kahtlust, kas ta peaks pokkeriga jätkama, mispeale Damoni õppejõud ka selle loo rääkis.

Jah - enamuse aja oma teadlikust elust olen ma üsna kaugel fatalismist, sest arvan, et suudan ennast ning oma ümbritsevat piisavalt palju kontrollida, et saatusest üle olla. Mida kaugemale jäävad aga minevikus toimuvad sündmused, mida kaugemalt vaadatuna ma neid analüüsida või põhjendada (või motiveerida, kui kasutada tuttava sõna äsjaõpitud tähendust) püüan, seda rohkem tekib ka fatalistlikke mõtteid.

Mulle küll meeldis omal ajal mõelda, et mul olid valikud, kuid mida rohkem ma toimunud sündmustele mõtlen, seda enam tekib ka küsimus, et millised valikud. Et ma võinuksin keskkooli kümnendast klassist väljaastumise asemel - ja ma välja astusin ma konkreetselt  klassist, kus eesti keele õpetaja mind närvi ajas, ma püsti tõusin ning läbi direktori kabineti ka koolist välja astusin -, et ma selle väljaastumise asemel võinuks teha mingi teise valiku. Vait olla? Mitte närvi minna? Lihtsalt tunnist, mitte koolist ära minna? Aga ei - mina tegin selle tollel hetkel nii lolli valiku. Miks? Sest ma olingi loll ja tuulepäine ja mõtlematu ja mul oli kõigest suhteliselt poogen. Seega ma käitusin täpselt sellisena nagu ma olin, ja kui ma sel hetkel soovisin olla mina ise, siis oligi see tollel hetkel minu isikliku ego jaoks ainuvõimalik valik.

Või kui me otsustasime aasta-poolteist hiljem nn "ärandada" auto ja saada selle eest kriminaalkaristus oma õlgadele? "Ärandada", sest reaalselt oli meil luba autot kasutada, kuid lubamise hetkel umbjoobes omanikul olid sellest väga ähmased mälestused ning mina suutsin selle auto hiljem lisaks muule ka mitu korda üle katuse rullida. Seega saigi "ärandamisest" ka seaduse silmis ärandamine vaid pika rea valikute järel, millest ma tagantjärgi mõeldes ei suudaks ühtegi kuidagi teisiti otsustada. Terves selles reas ei ole ühtegi valikut, mida ma tol ajal saanuks teha teisiti. Mul ei olnud teisi valikuid.

Kahjuks aga ei mõelda kellegi üle otsuseid vastu võttes võimalikele tehtud valikutele - või nende alternatiivide puudumisele.

Ja ei - enne kui kusagilt tuleb vastuväide nagu õigustaksin ma oma praeguse tekstiga ka kõiki kurjategijaid ja nii edasi. siis seda ma ei tee. Seda polnud mul mõtteski.

Lihtsalt see lühike lõik tollest filmist pani mind mõtlema sellele, kui väga on meie valikult tegelikult meie poolt nn valitavad. Kas need üldse ongi?

Praeguses hetkes, täna ma mõtlen, et on täiesti minu vaba otsus, kas ma töötan Tallinnas, Rakveres, Inglismaal või Mehhikos. Aga kas ma olen selles nii kindel ka näiteks kümne-kahekümne aasta pärast; kas siis praegusesse hetke tagasivaadates ma üldse näen ja mõistan neid teisi valikuid???

Võib-olla on selline fatalistlik mõtlemine omane inimestele, kes on oma eluga üldjoontes rahul või oma eluga leppinud - ma ei tea.

Mina tean seda, et olen oma kirju ja seikluseid täis minevikuga leppinud ning mõistnud, et ilma kõigi nende suurte "valesammude" ja "valeotsusteta" ei oleks suure tõenäosusega praegu ka Oskarit, minu väikest naeratavat rõõmurulli. Ja kahetsemata Oskarit (või kõike muud, millega ma oma elus praegu rahul olen) ei saa ma ju reaalselt kahetseda mitte ühtegi tehtud tegu. Soovides oma elust mingit olulist sündmust kaotada tekitab see soov (juhul, kui see peaks täituma) kohe liblika-efekti, mis muudaks meie olevikku tundmatuseni.

Seega vastaksin Matt Damoni küsimusele samuti, kui vastas tema õppejõud.

Kui mul oleks võimalik otsast alata, kas ma teeksin oma elus teised valikud?

Millised teised?

12 kilomeetrit ; C-Block - "General Population" (1997)

Mõnikord on tunne, et tahaks kogu selle tsivilisatsiooni reeglid pikalt saata, elada vaid nende põhimõtete järgi, mida ise kõige õigemaks pean. Hea on ka tõdeda, et vähemalt enda reeglite ja eetika järgimine ei tooks siia maailma kaasa mingit suuremat kaost.

Mõned aastat tagasi kirjutasin ma lühijutu "Rändaja" ühest jalutuskäigust talvises metsas. Jah, see oli veel tollal, kui mulle meeldis minna pooleks ööks Neeruti metsadesse, teha seal lõket ja lihtsalt olla.

Praegu on kätte jõudnud ajad, kus mõte teha talvises külmas öös ja sügavas lumes pikk jalutuskäik vaid jalutuskäigu enda pärast näib piisavalt idiootsena, et seda isegi mitte kaaluda. Miks peaks tsiviliseeritud inimene midagi sellist tegema?

Möödunud õhtul sain aga ootamatu küllakutse sugulaselt ning tagasitulekule mõeldes jäi pinnale kaks varianti: kas suruda üle pika aja toimuv kohtumine lühikeseks ja kiirustada viimase bussiga tagasi või nautida kohtumist ning korraldada järjekordne jalutuskäik.

Ja miskipärast muutis mu tollel hetkel olematu tuju (ei hea ega halb, aga lihtsalt olematu) tiba paremaks justnimelt see lihtsus, millega ma võtsin vastu otsuse teha üks talveöine jalutuskäik teades, et mu trajektoorile jääb ka kahe kilomeetri jagu põldu ja metsa, mõned päevad tagasi oli kuhjas lund juurde tulnud ning eilne hetkeline sula oli tõenäoliselt tekitanud paksule lumele ka kõva kooriku. Meeldis see lihtsus võtta vastu otsus, milliseid ma nii tihti tavatsesin teha siis, kui olin veel 18-19 aastane. Meeldis see taasavastatud usaldus endasse.

Mida ma sel hetkel veel ei teadnud, oli see, et pool kilomeetrit lumevälja tuleb läbida üle ülesküntud põllu, et palju varemalt teatud teid olid muudetud erateedeks ning inimestel pole enam kombeks hundisuuruseid koeri oma maamajade juures kettidega kinnitada. Kõik see tõi omakorda kaasa tõsiasja, et pidin mõned korrad planeeritud teekonda pikendama kõrvalepõigetega uuetele põldudele ja uutesse võsadesse. Kes see ikka koertega öösel kakelda viitsib?

C-Blocki album taskus olevas telefonis mängimas, möödusid kilomeetrid tegelikult üsna mõnusa kergusega. C-Block just seepärast, et fännasin gruppi ajal 18-19 aastasena, siis, kui sellised otsused ja rännakud olid osake mu igapäevast. Nüüd - 18 aastat hiljem kõlas kõik endiselt nauditavalt.

Taskusse olin enne minekut ostnud suure šokolaadi ja toosi tikke. Isegi see pisiasi rõõmustas mind sel pilklasel ööl, sest peaaegu võimatu eksimise korral suutnuksin ma lõkke teha ja hommikuni rõõmsalt metsas chillida. Ma küll olin kindel, et ma ei eksi (oli tegemist ju lapsepõlves risti-põiki läbitud territooriumiga), ent see automaatne ettevalmistus hullemaiks stsenaariumiteks - sisseharjutatud pioneeripäevist - lisas enesekindlust.

Ja kui ma 12 kilomeetri järel Kadrinasse astusin, algas taskus lugu "My Life". Mitte, et see lugu oleks seotud mu praeguse eluga (ausalt - ma isegi ei tea, millest see räägib), kuid just see pealkiri ja rütm oli see, mis tollele külmale jalutuskäigule ilusa punkti pani.

Hmm - tegelikult oli parim punkt see, et astusin tuppa 23.56 ja sugulase juurest lahkudes ütlesin, et pean nüüd liikuma hakkama, et enne südaööd koju jõuda.

Vot nii! Jõudsingi...

... sest riidetult on siiski kaunim naine ; Pupo - Lo Devo Solo A Te (1981)

Ah!

Toredaim on elamine maine

ja vägev vere surematu püüd!

Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd!

Ma iial polnud kaaluv ega kaine.

Ju jalgel maas kui kähar vahulaine

mu kleidi valkjasroheline siid

ja kahisedes langevad kõik rüüd,

sest riidetult on siiski kaunim naine.

See osa Marie Under luuletusest (sonetist, kui täpsem olla) oli mu silme ees päris suure osa mu lapsepõlvest. Tõenäoliselt ka sellel ajal, kui praegu kõrvaklappides ümiseva Pupo isa plaadikuhjast leidsin ja see album mulle meeldima hakkas. Mu emal oli komme igasugu asju välja lõigata ja sobivatesse kohtadesse üles riputada. Katkend sonetist oli vist mingist kalendrist või ajakirjast ning trükitud oli see alasti naise figuurile. Ilus foto oli, ei midagi paljastavat; tegelikult oli isegi naise figuur vaid aimatav sel tumedal fotol.

Päris mitu-mitu aastat nägin seda igapäevast ning tänu lugemisoskusele sai neid ridu ikka ja ikka üle korrutatud.

Nüüd, ümmarguselt kolmkümmend aastat hiljem on need sõnad mul siiani meeles ja üsna tihti olen ma mõelnud, kas mitte just see lapsepõlvemälestus pole olnud ajendiks, miks mulle naised nii väga meeldivad. Ei - mitte selleks, et nendega esimesel võimalusel voodisse söösta  - aga just oma ilu pärast; miks mulle meeldib neid teinekord vaikides vaadata ja imetleda; miks mulle meeldib naiste lähedal olla; võib-olla just seepärast õppisingi ära ka just naiste joonistamise.

Oluline täpsustus: mulle ei meeldi väga paljastavad pildid, need tunduvad mu kunstnikuhinge (hahaa!) jaoks liiga odavad. Meeldib see habras tasakaal alastuse ja varjatuse vahel; võib-olla see "praegu vaata, aga ära näpi"-suhtumine.

See pilt, mis on hetkel mu desktopil, on heaks näiteks sellest tasakaalust. Lihtsalt ilus vaadata.

Miks ma aga täna sellest kirjutan? Ennist väljas käies mõtlesin pildistamisele ja tõenäoliseks üks, mida mulle tõesti teha meeldiks, oleks selliste, just ilusate fotode tegemine. Lisaks sellele, et mul on natuke silma, on mul midagi tähtsamatki - austus ja meeldivus naise kui pildistatava vastu. Kõige paremad fotod, mis ma seni olen teinud, ongi tulnud nii head ju vaid tänu sellele, et mulle on nii väga meeldinud see, mida või keda ma pildistan, ja just see meeldivus annab selle õige tunde, õige ajastuse, millal täpselt on vaja nupule vajutada. Ja üle 90 % tõsiselt headest fotodest olen teinud filmikaameraga, mis omakorda võttis ära võimaluse lõputult klõpsida ja hiljem sadade piltide seas tuhnides loota, et ehk tuli mõni pilt hästi välja.

Loodan, et mu ellu tuleb veel aeg, kus ma saan võtta oma kaamera (mille objektiiv on praegu liiva täis :( ) ja teha pilte, mida oleks ka kaua aega hiljem hea vaadata. Ja mis võib-olla inspireeriksid ka Oskarit samamoodi, kui mind inspireeris see Underi luuletuseda foto kaua, kaua aega tagasi...

Tõsi ta ju on - riidetult on siiski kaunim naine...

18. juuli ja armastuse hävitavast jõust ; Iggy Pop ja "Pumping For Jill"

Miks just see lugu, ma ei tea, aga viimase 12 tunni jooksul olen kuulanud seda vähemalt 50 korda. Midagi on selles sellist, mis läheb kokku minu praeguse meeleoluga, millest ma ise absoluutselt aru ei saa. Aga ma kuulan seda ka praegu. See meeldib mulle.

Mõned päevad tagasi postitasin, ei, jagasin ma oma Facebooki lehel üht Vin Diesel'i videot, milles näitleja tantsib oma arvuti kaamera ees. Tantsib ja poole video peal teeb pöördumise oma fännide poole. Fännide, kelle hulka kuulun ka mina. Ja just see pöördumine ja sõnum oli see, mispärast Vin Diesel mulle üldse meeldib.

Hoolimata kõigest sellest edust, mida ta on saavutanud, ei ole ta unustanud seda, kust ta tulnud on ja mis teda tippu on viinud. Tema väga isiklikud pöördumised näitavad, et hoolimata näitlemisega teenitud miljonitest ei ole ta unustanud, et ilma fännideta ei saadaks teda nii suur edu. Matemaatikahuvilisena pidin muidugi endapoolses kommentaaris ära mainima, et võib ikka võimas tunne olla, kui tervelt üks protsent kogu maailma elanikest on tema Facebooki lehel meeldimisnuppu vajutanud.

Vin Diesel on sündinud 18. juuli 1967. aastal. Mina täpselt kümme aastat hiljem. Kindlasti on ka sellel väikesel tõsiasjal oma osa selles, miks see näitleja mulle meeldib.

Ma mäletan, et nooremana olin ma eriti uhke teadmisest, et 18. juulil on sündinud ka Nelson Mandela. Mitte, et ma tollal teadnuks täpselt tema tegemisi, kuid mulle piisas teadmisest, et ta on tähtis ja mõjukas. Nüüd, olles juba targem, on mul veel suurem au jagada samu numbreid selle suure mehega.

"Kui ma leian endast targemaid inimesi, siis ma palkan nad enda jaoks tööle ning astun ise kõrvale, lastes neil teha seda, milles nad head on." Umbes nii kõlas vastus küsimusele, mis esitati Richard Bransonile ühes juhuslikus intervjuus lennujaamas. Küsimuseks oli, et mis on eduka ärimehe edu saladus. Jah - kuna ma selle lõigu juba siia postitusse kirjutasin, siis ka Richard Branson on sündinud 18. juulil.

Seega on maailmas vähemalt kolm väga tuntud ja omal alal väga edukat inimest, kes on sündinud minuga samal kuupäeval ja keda ma väga austan. Ja kõigis neis jooned, mida ma nii väga tahaksin oma elus järgida.

Ei, ma ei taha saada näitlejaks, kuid mulle meeldib autodega kiiresti sõita ja vahepeal hulluseid teha - ja ma tean, kui tähtis on hoida alal teadmist sellest, kes sa oled, kust sa tuled ning kuidas sa seda saavutanud oled. Ma ei taha saada ka multimiljonäriks, aga mulle meeldib see põhimõte, mis välja öeldi - kui sa palkad kellegi, siis usalda teda ja lase tal teha oma tööd. Ma ei taha saada ka vaimseks liidriks, ent mulle meeldivad põhimõtted vabadusest ja õiglusest. Ja mis veelgi tähtsam - kui oluline on välja öelda oma arvamust ilma, et sa kardaksid tagajärgede pärast.

Ma ei taha siin väita, et need on kõige olulisemad tõed meie elus, kuid minu jaoks on need piisavalt tähtsad, et proovida ka oma elu nende järgi elada.

Ma ei tunne enam hirmu oma minevikust rääkides, kuigi suure tõenäosusega võib see minu jaoks nii mõnegi vajaliku ukse sulgeda. Ma tean, kes ma olen ja kust ma tulen, ja kui ma peaksin seda mingil põhjusel varjama või eitama, siis tegelikult eitaksin sellega ka iseennast sellisena nagu ma olen praegu. Mulle on nii mõnigi tööots lõppenud tänu sellele, et olen pidanud enda otsuseid õigemaks ülemuste omadest ja seda neile ka öelnud. Aga need ülemused ei olnud kindlasti nii edukad, kui ülalmainitud miljonär - võib-olla just samal põhjusel. Ja ma ei pelga rääkida oma mõtetest, kui ma pean neid õigeteks või õiglasteks - jah, isegi siis, kui see peaks mind kellegagi tülli ajama. Kui ma ei meeldi kellelegi enda mõtete pärast, siis ei ole see minu probleem, sest kui ma peaksid kellegi jaoks pidevalt alandlikult teesklema, siis lõppkokkuvõttes see ei oleks ju mina, kes sellistele teesklustvajavatele inimestele "meeldiks". Seega - võta mind sellisena nagu ma olen, sest ma ei taha olla keegi teine - mina meeldin endale sellisena nagu ma olen. Ja kui ma ei meeldi sulle, mis teha?!

See eelnev ei tähenda muidugi seda, et ma peaksin ennast veatuks - ei, seda ei tee ma kohe kindlasti mitte. Ja kui on viitsimist natukenegi minu varasematesse kirjetesse süveneda, siis saab üsna ruttu selgeks, et kõige kriitilisem olen ma iseendaga. Ning kui ma ei karda juba enda puudustest rääkida/kirjutada, ei karda ma seda ka teiste puhul.

Jah - ma tahan muutuda paremaks, ma teengi seda, aga alles siis, kui ma ise näen selle vajalikkust. Mitte kunagi selle pärast, et keegi teine mulle seda ütleb. Võib-olla just seepärast ma polegi suitsetamist lõplikult maha jätnud, et kõik mulle selle mahajätmise olulisust kogu aeg korrutavad. Nüüd Inglismaal olles ei suitsetanud ma kolm kuud ja seda põhjusel, et olin üksi ning leidsin, et see pole mulle majanduslikult kasulik. Tagasi Eestisse jõudnuna tegin mõned suitsud allergia pärast (rahvameditsiin, mäletate?), aga kohe, kui tekkisid näägutava loomuga küsimused, tekkis soov ka niisama suitsetada.

Ma ei muutu kunagi selle pärast, et keegi teine seda tahab - ma muutun siis, kui ma ise seda õigeks pean. Ja siis teen ma seda ruttu. Ja siis ei ole mul tarvis mingit prooviaega, et oma muutumisi tõestada. (NB! See on väga oluline punkt!)

Ok - nüüd ma läksin esialgsest teemast ja pealkirjast natuke kõrvale, aga püüame end tagasi rööbastele vedada.

Kui mul tekkis vajadus kirjutada, siis tuli kohe pähe kaks võimalikku teemat. Esimene neist oli oma Facebooki kommentaari lahtiseletamine, mida ma tegingi seoses oma sünnikuupäevaga.

Teine teema on aga selline, mille puhul ma tunnen kahetsust, et ka Carlos Castaneda pole 18. juulil sündinud.

Nimelt meenus mulle eilset viimast sigaretti tõmmates ühe targa mehe öeldud mõte: "Ära kunagi armasta midagi nii palju, et sellest ilmajäämine su hävitaks." Et ära hoia millestki nii väga kinni, et kaotus su elu dramaatiliselt mõjutaks.

Ma arvan, et algselt oli see ütlus mõeldud raha ja materiaalsete väärtuste kohta, ent kui ma hakkasin seda ütlust täna kõrvutama Castaneda kirjutatuga (ma ei kasuta meelega sõna "õpetustega"), siis leidsin selle antropoloogiahuvilise mõtete seast teema, mis haakub sellega vägagi.

Castaneda sõnade järgi on terviklik inimene see, kellel ei ole kedagi; et inimene on kui särav energiaväli. Kui sa kiindud kellessegi või millessegi, siis võtad sa selle inimese oma isiklikku välja ning see muudab su nõrgemaks, kaotab su terviklikkuse. Castaneda kirjutas, et lapsi sünnitanud naised ei saa enam kunagi olla terviklikud, sest nende lapsed on alatiseks nende algselt terviklikku energiavälja lõhkumas; et just laste kaudu on emad alati haavatavad. Kellegi lubamine enda energiavälja on enda välja nõrgestamine.

Täna ma mõtisklesin neile kahele üsna erinevale teemale ning tegelikult selgitab Castaneda teooria ka esimest ütlust, küll sedakorda aga inimsuhete puhul.

Kui sa armastad kedagi, siis lubad sa teise ju endasse; näitad talle oma hinge, avad talle oma energiavälja. Ning kui miski peaks juhtuma, siis see teine nii lähedale lubatud inimene jätab sinusse tühja koha.

Castaneda sõnul on võimalik neid haavu parandada, ent sellele säraval energiaväljal, energiakeral on need parandused alati kui tumedamad laigud - laigud, mis on nõrgemad ja haavatavamad kui algne terviklikkus. Just seepärast ongi Castaneda "sõdalased" küll alati inimestega suhetes, ent siiski üksi, emotsionaalselt sõltumatud, et ükski elu keerdkäik ei muudaks neid surmale kergemaks saagiks. (Surm on "sõdalaste" viimane võitlus ja mida terviklikum on "sõdalane", seda veatum, ideaalsem on tema viimane võitlus - käitumise, elu veatus ongi "sõdalaste" ainus tee eluks ja kõik väljakutsed nende võitlused enda ideaalsemaks muutmisel).

Seega on Castaneda järgi igasse emotsionaalsesse suhtesse laskumine enese teadlik ("sõdalase" jaoks) nõrgestamine, enese terviklikkuse vähendamine, sest iga suhe jätab märgi, armi, mis muudab sind surmale haavatavamaks. Just seepärast ei loogi "sõdalased" selliseid suhteid, mis võivad neid nõrgestada ja nende ettevalmistust viimaseks võitluseks saboteerida.

Ja just seepärast ei ole ka olemas ka ideaalseid, ideaalselt terviklikke inimesi. Meil kõigil on omad head ja vead, me kõik oleme kunagi kedagi endasse laskund ja enda terviklikkust sellega lõhkunud. Iga lahkuminek kellestki olulisest viib kaasa ka tükikese sinu algselt täiuslikust, ideaalsest energiaväljast. Ja mida enam oled sa kellegi endasse lubanud, seda rohkem haavab sind kellegi kaotus.

Nüüd tagasi esimese ütluse juurde tulles - mida rohkem sa kedagi armastad, seda suurema hävingu korraldab sinus see võimalik kaotus. Kui sa armastad kedagi meeletult, on ka häving meeletu; kui armastad rohkem kui elu, siis tead ka selle hinda.

Ma ei taha selle jutuga nüüd öelda, et inimesed ei peaks kedagi armastama, kuigi see oleks võib-olla "sõdalase" jaoks ideaalne tee. Ei. Mida ma öelda tahan, on see, et kui sa kedagi armastad, siis pead sa tegema kõik selleks, et hoida seda armastust alles.

Ja mida suurem on armastus, seda enam sa pead sellest kinni hoidma, sest seda enam hävitaks selle kaotus kokkuvõttes ka sind ennast. Ära lase sel lihtsalt kaduda!

***

Vot sellised mõtted öösel pool kolm...

I have a feeling; Bon Jovi "Keep the Faith" (1992)

Esiteks oli see omamoodi äge, kui ma postitusi kirjutades lisasin pealkirja ka taustaks mängiva albumi. Nõnda saab end tagantjärele hoopis paremini viia end samasse hetke ja tunda samu emotsioone, mis valdasid mind neid asjandusi kirja pannes. Ma ei ütle nüüd, et ma hakkan seda uuesti tegema, aga tegemist oli hää ideega.

Ja - congratulations! - just mõned head hetked tagasi naasesminusse meeletu soov jälle korralikult kirjutama hakata ja päris kindlasti enam mitte kirjutamisest.

Loodetavasti saan uuesti hoo sisse ka "Päev Eestis" leheküljele, mille esialgne idee ju tegelikult üsna normaalne. Püsivust, püsivust, püsivust! Ja rohkesti apsakaid poliikikutelt ja ajakirjanduselt, sest see hõlbustaks kindlasti kogu tegemist.

Seega - I have a feeling, mul on tunne, et asjad laabuvad. Mis iganes asjad.

Ja kõik, mis toimub, ükskõik, millises suunas, on hea.

Lõpp

Iga lõpp on millegi algus.

Kui sa kaotad kõik, siis on alles vaid suur kogus tühjust. Loodus aga tühja kohta ei salli ning nõnda on sul võimalus hakata koguma uusi asju, uusi kogemusi, uusi inimesi.

Kunagi ma tühjendasin oma Facebooki sõbralisti (või tegin seda isegi mitu korda, ma ei mäleta enam). Tollaseks kriteeriumiks oli see, kui mitmetega ma reaalselt suhtlen. Üle kahesajast sõbrast jäi alles vist neljakümne ringis. Pikapeale tekkisid tühjale kohale aga uued inimesed ja praeguseks on minu Facebooki nn sõprade arv kasvanud uuesti pea saja neljakümneni. Loodus tühja kohta ei salli.

Möödunud õhtul oli mul väga huvitav vestlus uue tuttavaga sõna "motivatsioon" üle. Selgus, et olen mina nagu enamus teisigi seda sõna üsna valesti kasutanud. Vähemalt eesti keele seletava sõnaraamatu järgi võttes. Kui aga aluseks võtta ingliskeelne motivate, siis on eksimus siiski olematu olnud. Siiski - austagem eesti keelt.

Seega ei saa ma vist enam isegi öelda, et kõige kaotus võtab ka motivatsiooni liikuda endistes suundades. Osaliselt on see küll õige, sest kõige muu kõrval võtab see ka reaalse põhjuse, kuid tavaliselt olen harjunud ütlema seda mõistes, et võtab ära ajendi.

Ja ajendid, taganttõukavad, edasiviivad jõud kaotavad kaotuses oma jõu. Ka ajendite asemele tekib tühjus - tühjus, mis ootab uusi ajendeid.

Inimene ei tohiks end kunagi niivõrd siduda, et millegi kaotus ta hävitaks. Ometi me teeme seda - me oleme ju inimesed ja inimesed on harjunud tegema vigu.

Ja taaskord leian end mõtlemas Castanedale, kes sellest enese sidumise probleemist juba aastakümneid tagasi kirjutas; taaskord leian end meenutamas esimest korda ühelt 16-aastaselt tüdrukult kuuldud sõnu, et "kõige tugevam oled sa üksi" - sest hoolimata kõigest juba läbielatust olen ka mina inimene.

Ja pokker - pokris on raske edukaks saada, kui sa ei ole õppinud kaotama. Võib-olla ma ei olegi just sellel põhjusel veel edukaks mängijaks saanud. Paljud kaotused on pannud mind aina enam riskima, et kaotatut tagasi saada ja hirmust kaotada olen võtnud liialt palju põhjendamata riske, mis on omakorda kaotuseid suurendanud. Samas on reaalne fakt see, et maailma parimad pokrimängijad on turniiridel rahalistel kohtadel vaid 7-10 % mängudest, mis tähendab, et igast kümnest turniirist kaotavad nad oma raha vähemalt üheksal. Aga nad on õppinud nendest üheksast kaotusest üle olema, et efektiivselt mängida tulevaste, kümnendates mängudes saabuvate võitude nimel.

Isegi oma suurimatel kaotusperioodidel oli minu rahalistele kohtadele jõudmise protsent 10-14, mis tähendab, et minu ebaedu põhjuseks ei olnud mitte minu mänguoskus. Ma teadsin hästi reegleid ja lugesin mängu - ma lihtsalt ei suutnud leppida nende kaotustega. Praeguse mõnenädalase sessiooni jooksul on mu võiduprotsent tõusnud 30ni, ent seegi ei taga mingi pikemaajalist edu, kui ma ei suuda leppida vahepealsete kaotustega.

Kaotustega leppimine ja nende aksepteerimine on oluline ning seda kindlasti mitte vaid pokris. Siiski on pokker hea just näite toomiseks, sest pokkeriga saab tuua näitesse ka reaalseid numbreid, muutes näite tõsiseltvõetavamaks.

Elus on samamoodi - kui sa ei suuda leppida kaotustega, ei saa sa pikemas perspektiivis kunagi olla võitja. Kaotused on elu loomulik osa ja on ainult sinu enda teha, kuidas sa nendega toime tuled.

Jah - kuigi mina isiklikult olen lugenud meeletutes kogustes erinevaid filosoofiaid ja enaseabiraamatuid ja ma tean kõiki neid põhitõdesid, siis ei ole ma suutnud neid teadmisi enda elus rakendada. Jah - on olnud aegu, kus ma olen suutnud tõusta ja edasi liikuda, korraks üle olla oma tungivast vajadusest olla pidevalt parim, olla kogu aeg võitja, kuid need on olnud vaid üksikud helged hetked. Just nagu pokkeriski - olen olnud võidulainel, mis kaob kohe, kui tekivad esimesed kaotused. Siis kaovad kõik tõekspidamised, hakkasin jälle klammerduma, põdema tegelikult nii mõttetute pisiasjade pärast, et kaotasin suurema pildi ja suuna silme eest.

Kui see juhtuks korra või kaks elus, oleks see täiesti normaalne, ent minu minevikku vaadates? Neetud!

Ma võin olla tark teadmiste ja rikas erinevate kogemuste ja oskuste poolest, ent tänu oma põhjendamatutele tõekspidamistele (tagantjärele vaadatuna!) olen olnud ma suhteliselt loll, rumal ja saamatu kõiges, mis puudutab enese vigadest õppimise võimet.

Just selle pärast ma kaotangi nii palju!

Kirjutamisest. Jälle. Kopp ees sellest teemast :)

Millest hakkab W. Hocares kirjutama, kui ta pole väga kaua kirjutanud? Loomulikult kirjutamisest.

Kuna eilse päeva Rakvere-treff sisaldas endas ka üht töövestlust, kus üheks võimalikuks ülesandeks oleks ka kirjutamine, siis õhtul unetuna arvutis istudes mõtlesin vaadata natuke lähemalt oma vanemaid kirjutisi, et jõuda selgusele, kas ma üldse sobin kirjutajaks. Jah - varem pidasin ma seda enesestmõistetavaks, et kirjutamine on suur osa minu elust ja ma teen seda neetult hästi, aga vahepealne kirjutamisvaba ja probleemiderikas aeg on pannud mind paljusid asju enda elus ümber hindama. Seega püüdsin ka oma kirjutisi vaadata natuke teistsuguse pilguga.

Viimase aja blogikirjeid lugedes tundsin, et noh - tõsisest kirjutamiseks jääb millestki puudu. Üksikud korralikumad laused ei tee minust veel kirjutajat, kes võiks kirjutamisest oma sissetulekuallika teha. Haa! Samal teemal on mu blogiavarustes ka väike "postike" reaalse varasema statistika kohta. Seega ei ole ma viimasel ajal suutnd elu elamise kõrvalt midagi asjalikku kirjutada. Isegi see ei ole piisav vabandus, et üritasin end harjutada kirjutama inglise keeles ingliskeelses blogis. Isegi kui stiil ja keeleoskus välja arvata, on tegemist täiesti tavaliste tekstidega, mis ei eristu mitte kuidagi blogisfääri kesksmistest tekstidest.

Mingil hetkel jõudsin aga oma lugemisega aastasse 2009, mis on siiani minu blogimise tipphetk. Jõudsin küll läbi sirvida aasta alguse tekstid, kuid - neetud! - kui palju häid lauseid sel ajal mu klaviatuurist välja tuli.

Tegu oli ajaga, kui mu elus oli niivõrd palju probleeme ja ma ei olnud enam isegi masenduses, vaid juba "Masendusest möödas" nagu ütles ühe mu toonase kirje pealkirigi. Mitte kõige parem näide sellest ajast, ent siiski tunduvalt tugevam kui praegusaja "soperdised".

Ja kuigi 2009. aasta veebruar, märts ja mai andsid ilmavalguse mu siiani parimatele postitustele, eristus nende hulgast siiski kaks kirjet, mis olid veel eriti võimsad. Jah - mulle meeldivad mõned asjad, mida ma olen kirjutanud, aga just nendes kahes on olemas see kõik, mida ma tahan kirjutamises saavutada - stiili, meeleolu ja mõtte täielik koostöö. Kolmas kirje meeldis lihtsalt mõtete pärast ja selles oli täiuslikkusest puudu terviklikkus ja see oli tulvil minu kirjutamisele nii omast laialivalgumist.

Keda huvitab, siis lingid siin:

Liiter nööri ja kaks meetrit viina. Hmm. Või oli see vastupidi? ; Bon Jovi - Keep The Faith (1992)

Kahetine... Kuid tegelikult vaid üks... - Blackmore's Night - Beyond The Sunset (2004)


Dire Straits - Brothers In Arms (1985) ... hmm... mehena sündinud
***

Nüüd, täna ma siis mõtlengi, et kui ma suutsin kunagi nii hästi kirjutada, siis peaksin ehk suutma seda ka täna. Nõus, et toonased tekstid olid sügavalt mõjutatud isikliku elu keerulisusest ja rääkisid isiklikest tunnetest-mõtetest, mida ei saaks kuidagi kasutada töös ajakirjanduses, ent kui ma suudaksin sama tehnika tuua praegusesse ja kohandada seda kuidagi võimaliku tööga.

Ma tahan jälle hästi kirjutada.

Jah - ma tean ka seda, et vaid paar päeva tagasi tekitasin oma blogisse teksti oma 2014. aasta plaanidest ja praegune jutt võimalikust tööst Eestis on selle tekstiga päris konkreetselt vastuolus, ent asjad ja olud muutuvad päevadega ning teinekord on vaja kohaneda. Õnneks tundub, et isegi juhul, kui ma saaksin selle kodumaise töökoha, siis suures plaanis suudaksin oma plaanid selle ümber sobitada. Ma ei peaks ideest muutma plaane BriEst Solutions'it puudutavas, ma saaks täita soovi olla rohkem koos Oskariga. Ainus, mis oleks võib-olla tiba keerulisem, oleks see osa, mis puudutaks Mehhikot.

Jah... Mehhiko... Teades arenguid oma praeguses elus ja vaadates kaugemale tulevikku, siis oleks see nn eneseleidmisretk ehk kõige mõistlikum asi minu viimaste aastate jooksul, ning seda arvates suudaksin ehk sellegi kuidagi oma eluga samale leheküljele asetada.

Seega kokkuvõte minu möödunud õhtusest otsingungutest on järgmine:

Ma oskan ja suudan kirjutada, kui ma leian selle õige tunde. Ma ei suuda kirjutada, kui mul seda tunnet ei ole.

Ma arvan, et ma leian selle tunde uuesti.

Art Cafe - hetk vaikust...

Üle poole aasta Rakveres...

Mis mulle selle linna juures meeldib, on vaikus ja rahu. Kuigi minu viimase aja kodulinn Burnley on samuti väike (Inglismaa mõistes) ja rahulik koht, siis Rakvere seljatab Burnley vaikusega kohe kindlasti. Ja Rakveres on ka toredamad inimesed - paari neist kohtasin tänagi.

Mis on aga minu lemmikuim koht jala puhkamiseks, on kindlasti Art Cafe - mõnusa atmosfääriga hubane kohvik, kust ei ole kunagi kiiret lahkuda. Teenindus on tavaliselt super ja täiesti tavaline kohv maitseb ka kuidagi parem.

Ja tundub, et ka pokri jaoks on tegemist meeldivalt mõnusa keskkonnaga...

Peaks vist homme uuesti tulema :)