Narvas

Kui sa pole Narvas 15 aastat käinud, siis on palju üllatusi. Minul on neid siiani küllaldaselt. Asjaajamine on meeldivalt kiire ja konkreetne ning mis on siin eriti suureks plussiks - taksosõit linna sees maksab 20-25 krooni :O Hommikul bussile kiirustades läks Nõmmelt bussijaama kiirustades taksole 170 krooni :O Tegemist oli küll Tallink taksoga, aga mis teha, kui hommikustes tingimustes ükski teine teenusepakkuja autot välja käia ei suutnud. Teenusel ja teenusel on ikkagi vahe ning mõnikord osutub see vahe nii oluliseks, et kvaliteedi saamiseks võib ka enam maksta. Aga Narva ongi selles suhtes lahe - ühe hommikuse sõidu Tallinnas eest saab siin terve päeva ringi tiirutada ning vahepeal on autojuhid nõus sind ka kümneid minuteid ootama.

Inimesed tunduvad ka lahedad.

Hommikupoolikul bussis Narvale lähenema hakates tahtsin eesistuvate tädikeste käest uurida, kas buss saab teha soovipeatuse ka mind huvitava keskuse juures. Kuna tegin seda vene keeles, siis oli minu jaoks suureks üllatuseks see, et sõna otseses mõttes pöördus rohkem kui pool bussis istuvatest inimestest (ca 30 inimesest 20) minu poole ja hakkas mulle selgitama, et kus ja kuidas. Hämmastav vastutulelikkus ja sõbralikkus minu meelest. Seega kivi lääne poole...

Aga muidu on ...

Mõned sõnad ehk 20 nädalaga multimiljonäriks

Et W. Hocares täiesti kadunud ei ole, on üsna kindel. Ta lihtsalt puhkab praegu. Ma ei oska küll täpselt öelda, millest, sest viimaste aastate jooksul ei ole tal just palju tegemist olnud, ent siiski on hetkel näha, kuidas varbad lae poole sirutuvad.

Samal ajal, kui W. puhkust peab, püüab Marko oma eluga edasi minna ja tundub, et mingisuguse hoo on ta juba sisse saanud. Nokitseb ja tegutseb ning üsna üllatuslikult on ka mingeid tulemusi näha.

Seega - mingi elu toimub ja loodetavasti paneb üldise olukorra stabiliseerumine lõpuks ka W. ideed jooksma. Eks näe!

PS... Kui Plus500* kontot registreerides ja telfi kinnitades saab tasuta katsetamiseks 25 € ja sellest õnnestub kahe nädalaga teha 85+ € (millega ma olen suutnud ka kuidagi hakkama saada), siis see tähendab, et on lootust investeerimismiljonäriks saada.

Lihtne matemaatika näitab, et samas taktis jätkates on mul järgmise kahe nädala pärast 289 €, 4 pärast 982,60 €, 6 pärast 3340,84 € ja 10 nädala pärast sõidan puhkama, kuhu tahan, sest puht matemaatiliselt on minu konto seisuks siis 38 620,12 €.

Ning kui ma puhtalt matemaatiliste arvutuste järel 20. nädala pärast tagasi Eestisse jõuan, siis on mu kontol juba 17 547 217,09 €, mis tähendab seda, et mu telefon on kadunud sõprade tagasitulekust punane.

Praktiliselt võib asi muidugi nii välja näha, et kui keegi mind 20 nädala pärast nägema juhtub, siis ei pruugi mul mingit päevitust olla ning ma seisan ikka Söögiplatsi burksisabas :)

Math rules, life sucks!

* Plus500 on mingi investeerimisvidinake internetis

Vana mees

Täna hommikul nägin ma vana meest. Vana ja habemes, istus teine bussis ja luges raamatut. Pikk, hall habe värises koos peaga. Vanadusväsimusest. Midagi tuttavat oli selle vanamehe näos ja nõnda ma meenutasin. Mitu peatusevahet proovisin teada saada, kus ma teda näinud olin. Ei olnudki. Lihtsalt tuttavad jooned. Filmist "D'Artagnan ja kolm musketäri". Mõtlen siin seda vene versiooni, kõige paremat.

Igatahes meenutas see vana mees mulle Lev Turovi poolt mängitud musketäride kaptenit de Treville'i. Oli teine selline väärikas ja väljapeetud olemisega - isegi kergelt küürakil istudes oma raamatu kohale kummardunult.

Ajuti tõstis ta pead, et teisi reisijaid vaadata. Ja mitte vaid vaadata, aga ta tahtis neid lausa näha. Esialgselt näha olnud vana mehe figuurist tekkinud arvamust hakkasid kummutama tema silmad - avalad ja täis uudishimu. Justnimelt avalad, sest arvan, et alles täna sain aru mõistest 'avalad silmad'. Temal need igatahes olid. Avalad, uudishimulikud ning läbinisti puurivad. Mina, kes ma olen harjunud inimestega võistu tõtt vaatama, isegi mina ei saanud tema pilgule vastu, isegi hoolimata faktist, et kandsin sel hetkel päikeseprille. Pöörasin silmad otseselt kontaktilt ära ning jätkasin tema vaatlemist piieldes.

Ta oli huvitav. Minu jaoks. Välimuselt küll väga vana, ent siiski oli tema olekus mingi täiesti ainulaadne nooruslikkus ja säde, mis oli kaugelt ja kõrgelt üle tema lähedal seisvate noorukite omast.

Kui ta enne Estonia peatusesse jõudmist oma raamatu õlakotti pani ning tõusis, et väljuda, siis oli ka tema liigutustes reipust, mida ei oleks oodanud. Enne bussist väljumist ta naeratas. Kõigile. Tervele bussile korraga.

*

Nüüd, kui päev on juba õhtusse jõudnud, on see vana mees mul ikka veel mõtetes.

Vist seepärast, et tahaksin isegi tema eas selline olla...

Nõmedaks minemisest

Inimesed lähevad nõmedaks eri moodi. Mina ei ole veel seda õiget moodi avastanud, aga praegusel hetkel kaalun tõsiselt, kas ei peaks ma seda lähemalt välja uurima. Miks ma oma uue kirje alguses selliseid mõtteid mõlgutan.

Ah! Niisama... Lihtsalt paar täna loetud asja on mind sellisele kummalisele asjale mõtlema pannud ja kui ma siia, tänasele kirjele pealkirja hakkasin panema, siis olid need ka esimesed sõnad, mis kohe pähe trügisid. Ja nii sissejuhatuse asemel ma siis selle esimese lõigu kirjutasingi.

Muidu kulgeb kõik vana tuttavat rada pidi. Suuri uudiseid nagu ei olekski, ent miskipärast on kõndimine raskemaks muutunud. Väikese mõtlemise järel jõudsin arusaamisele, et ju on mu tee siis hakanud vaikselt ülesmäge liikuma. Harjumuspärase allalibisemise kerguse pärast olen suutnud võõrduda füüsilistest pingutustest, mida on vaja oma elu eduka elamise nimel teha ning nõnda tunduvadki need väikesed künkaharjad Lõuna-Eesti kuppelmaastiku rängema osana. Saan varsti tugevaks.

Üsna pea tuleb hakata tegema ettevalmistusi järgmiseks suveks, kui soovin kuhugi ja kellegagi reisima minna. Vaatan ja uurin võimalikke sihtkohti ja Ungari on praegusel hetkel üheks kindlamaks kandidaadiks. Keeruline on selle riigi puhul vaid see, et otselende siit Eestist eriti ei ole. Samas ei ole õnneks ka midagi hullu sellest, kui teha üks ümberistumine Prahas. Ikkagi saab ajaliselt suht kiiresti kohale. 4 tundi ja 15 minutit ei ole sugugi palju, kui arvestada selle sihtkoha ilma ümberistumisteta varianti - bussisõitu :)

Seega saab hakata tegema juba mingeid kalkulatsioone ning edastama infot ka sõpradele-tuttavatele.

Seega viivad praegused rajad kõrgemale ja kaugemale. Kui kiiresti see kõik aga toimuma hakkab, seda ei oska ma küll hetkel veel öelda.

Uudised, mis ei olegi enam uudised

Nagu viimasest kirjutisest näha, siis jõudis Paul tagasi ja on natuke pahane mu peale. Aga tõesti - mul ei olnud aega temaga eile tegeleda. Andsin talle arvuti (ja ma ei visanud seda), paludes tal enne magamajäämist mõned tulevase raamatu peapunktid sisse trükkida. Tund aega tagasi toa ukse vahelt sisse piiludes nägin aga poolikut pudelit tema madratsi kõrval, millel ta ise, hambad laiali, valju häälega norskas. Arvutit avades selgus, et midagi uut ta kirjutanud ei ole.

Proovin Pauliga pärast natukene tõsisemalt sellel teemal rääkida, sest tema varasemad külaskäigud on tõesti natuke katastroofilised tagajärjed kaasa toonud ning et seekord on meil vaja koos ka natukene tööd teha, siis tuleb selleks ka mingid reeglid kehtestada. Reeglid on seni Paulile küll vaid tema sõnavarast väljajäävaks sõnaks osutunud, ent ma siiski kaldun veel uskuma, et tema habemepusa ja ja koorma agressiivsuse all on olemas ka tibake kohusetunnet. Kuidas muidu saaks ta juba sajandeid Jõuluvana juures oma leiva... Ei, viinaraha teenida.

Aeg aga läheb ja septembri lõpuks tahaksin ma selle Pauli raamatu kindlasti valmis saada ja seepärast ei süvene hetkel ma ka muudesse kirjutamisteemadesse. Proovin hakata kirjutama meetodil "üks tükk korraga". Varasem KKK ehk "Kõik, Korraga ja Kohe" väga häid tulemusi ei andnud.

Õnneks sain "Rändajaga" oma käe natuke lahti kirjutatud ning seetõttu on hinge pugenud ka lootusekübe, et loominguline kirjutamisoskus ei ole mind veel täielikult hüljanud. Vastukaja on küll viimasele loole suht kasin olnud (nagu üldse mu blogile, mis pani mind kusjuures eile õhtul mõtlema blogipidamise vajalikkusele üldse), aga need üksikud arvustused, mida ma seni saanud olen, on seda proovimisesoovi siiski positiivse poolel hoidnud.

Nüüd aga teen kohvi valmis ja lähen proovin päkapiku maast lahti peksta (see on kujundlik väljend, sest vastasel juhul lõppeks asi päris kindlasti minu peksmisega - minu eilne käitumine oli juba väga piiri lähedal).

*

PS Süümekad vaevavad. Kuna mõned päevad tagasi panin oma Facebooki lehele üles ühe Youtube lingi minu arvates päris andekast reklaamist ühele kolmest maailma parimast sci-fi kirjanikule Ray Bradbury'le, siis pean kohe ausalt ära mainima ka selle, et tegelikult ei leidnud ma seda ise netis surfates, vaid ühest blogist, mida ma lugesin. Youtube'i lingi jagamine ei ole küll mingi suur kuritegu, ent idee võtmise koha pealt on see asi kaheldav. Seepärast panen siia ka lingi kohast, kust ma selle leidsin ja loodan, et "bibliblogi" pidajad mu peale pikka viha ei pea :|

Idee ja leid tuli siis siit:

BIBLIBLOGI kirje "Kuidas promoda kirjanikku?"

Ootamatu vastuvõtt

W. muutus miskipärast väga mõtlikuks, kui ta minu tagumise peale ukse avas. Ma olin talle teatanud, et ma tulen, ta oli sellest vist isegi oma blogis pajatanud, aga ikkagi vahtis ta mind pilgul nagu oleksin ma prussakas hommikul tema lumivalge padja peal.

"Kas sisse ei kutsugi?"

Ta astus ohates kõrvale ning ma sain tuppa astuda, nähes kohe ka tema mitte meeldiva üllatuse põhjust.

Elutoa põrandal istus karvase teki sisse mässitud Moonmaid, ühes käes tiku otsa lükatud oliiv ja teises klaas punase veiniga (ma ei saa siiani aru, miks peab jooma alkoholi, millest meeldiva mõju saamiseks peab teist nii palju tarvitama, et järgneva ööga kulutaks karvase vaiba sisse korralikult sissetallutud raja magamis- ja vannitoa trajektooril). Mind nähes vajus näitsiku nägu natuke ära, tema silmad tegid kiirelt sähvava pilgu allapoole, et registreerida karvase teki kõrgust tema keha kattes (tekk oli küll igati korralikul kõrgusel, aga Moonmaidi pilgusööst reetis paljude riietusesemate puudujäägi selle teki all).

"Oi, tere, keda ma näen!" pahvatasin energiliselt, et õhus särtsuvat pinget leevendada. "Kukumuku!"

Olin korra kuulnud, kuidas W. nõnda oma kaunist kaaslast nimetas ning ma lootsin sellega neiu silmis plusspunkte teenida. Teenisingi - nii palju, et see tõstis mu jalad maast.

Muidugi sain hetk hiljem aru, et tegemist oli W.'ga, kes oma volitusi ja päris kindlasti ka julgust ületades oli mind koos mu reisikohvriga üles tõstnud ning kindlakäeselt väikese möbleerimata toa poole kandis.

"Sorry, Paul, aga räägime homme," ütles ta mind keset pimedust maha pannes. "Kohe toon koos madratsiga ka arvuti ja küünla sulle, sest elektrit siin veel ei ole."

Minu rusikasse tõmbunud käed hakkasid tõmblema, kuid mingil endalegi arusaamatul põhjusel ei jooksnudki ma peaga läbi seina, et W.'l kohapeal ajude reboot korraldada. Deem! Iga teisega ma seda ju teeks!

Matsuga lendas madrats ja küünal nurka, kui W. pikk ja kõhna kuju oli ukseavasse ilmunud, sülearvuti päästis samasugusest matsust minu meeleheitlik hüpe, et sellele enne puupõrandale kukkumist käed alla saada.

"Head ööd!"

Siis käis uks pauguga kinni ja teises toas keerati hetk hiljem muusika kõvemaks.

MIDA KURADIT?!

No ma ei saa aru. Keerasin siis viinapudelil korgi maha ja oodates, kuni arvuti end tööle ragistab, mõtlesin toimunu üle. Püüdsin seda isegi analüüsida, aga kellaaeg oli vist liiga hiline ja sõõm tulist tundus paremini aitavat. Küll ma hommikul temaga veel räägin!

Aga seda tuleb tunnistada, et midagi mulle W. uue käitumise juures siiski meeldis. Mis täpselt, seda ma küll veel ei tea, aga küll ma selle välja uurin. Kummaline...

Aga jah - ma olen siis tagasi. Proosit!

Paul

Ühes septembri pühapäevas...

Varsti saab jälle täis üks aastake väikesest jalutuskäigust, mis toona muutis mu elu nii põhjalikult, et on muutnud mõned inimesed isegi kadedaks (selline avastus võimalikkuse üle tuli välja ühes möödunud päeva vestluses ning eks see teema leiab ka natuke täpsemat kajastamist, kui selleks õige aeg kätte jõuab). Vaatan praegu siin Nõmmel aknast välja, vaatan igihaljaste mändide vahelt paistvaid lehtpuid ning võrdlen.

Praegu ei ole veel nii palju kollaseid lehti, ei ole veel nõnda palju sügist kui toona. Hallust küll, aga sügist veel mitte.

Hommikul toast välja rutates ja lennu pealt fotokat kaasa haarates ei teadnud ma sii, kui palju see üks päev muudab mu elu. Kui palju võib muuta üks (minu jaoks) varahommikune jalutuskäik ümber kodualeviku, mida jäid mäletama üle kahesaja kaadri sügisvärvides Kadrinast; sellele jalutuskäigule järgnenud ekslemised Neeruti mägedes, istumised Sadulamäe vabaõhtuteatri pinkidel, kükitamised Loobu jõe kaldal ja need äraminemishirmus sammud Kadrina surnuaial.

Kunagi ei tea ust enda järel kinni pannes seda, kas taas selle ukseni tagasi jõudes avad sa seda sama inimesena, kellena sa sealt läksid, või oled sa vahepealsete minutite, tundide, päevadega muutunud hoopis kellekski teiseks.

Sügised on siiani väga erilised olnud ja tõenäoliselt need erilisteks jäävadki. Ma tahan, et need jääks, sest ei ole midagi ilusamat jalutuskäigust mitmevärviliste vahtrate all. Riiete vahele pugev jahe ei ole küll kõige meeldivam tunne maailmas, ent seda enam tajud sa soojuse tegelikku soojust, kui oled enne väljaminekut taibanud selga panna kadunud vanaema kootud villase kampsuni. Tajud ja tänad teda veelkord - aastaid hiljem.

Sügis on eriline. On seda praegugi. Kuigi kalendri järgi peaks veel suvi olema, siis paljajalu enam tagahoovi suitsule ei lähe. Varbad tõmbuvad sinakaks. Kiiktool seal arooniate taga on veel lahti võtmata, ent kaugel enam seegi aeg on. Seniks tuleb aga nautida neid minuteid, kui oled pea tooli käetoele toetanud ja vaatad aeglaselt üle maailma sõudvat ühtlast pilvemassi.

Kuidagi nostalgiline olen. Õnneks on küll tegemist hea nostalgiaga, seepärast ma eriti ei muretse.

Lähengi välja. Jalutama.

Elust ristteel

Elu ristteed on sellised kohad, kus sa korraks seisatad ja mõtled möödunule, võtad arvesse kogutud kogemusi ja teed nende põhjal järelduse, millise suuna sa peaksid sellel järjekordsel ristil tegema. Loogika ütleb, et mida rohkem on neid kogemusi minevikust, seda õigemad peaksid olema edaspidised otsused, ent võta näpust! - alati ei ole see nii.

Vähemalt nii palju olen ma enda kogemustest selgeks saanud. Justnimelt kogemustest nende ristmike põhjal. Ikka ja alati teen ma järjest ekslikemaid järeldusi ja jõuan otsapidi aina hullematele radadele. Miks?

Räägitakse karmast, millesse ma seni eriti uskunud ei ole, kuid mida aeg edasi, seda enam tundub mingi ebaõnn mind jälitavat. Või siis rumalus. Väga rumalaks ei ole ma end seni veel pidanud, aga peab vist ka selles suhtes oma vaated üle revideerima. Järsku olen ma kusagil väga põhjalikult puusse pannud?

Siiski tundub ebaõnne süüdistamine ja sellest lähtuvalt ka karma olemasolu tunduvalt lihtsama lahendusena. Ei saa ju olla, et kõik järjestikused otsused on valed. Pigem on ikka asi õnnes, mida ei ole. Siinkohal meenub kohe Larry Niveni raamat "Rõngasplaneet", kus üheks kandvamaks teemaks oli seos õnne ja geneetika vahel (olen seda teost vist korra oma blogis juba maininud). Kui seda teooriaks aluseks võtta, siis minu geenides on elus läbilöömiseks vajaliku õnne osakaal nullilähedane. Samas - võttes arvesse tulemusi videopokris, siis võib ka geneetilist õnne liigitada mitmesse rühma, sest mänguõnne tundub geenides ikka natuke olevat (tänu sellele olen leidnud ka ühe parematest sõpradest ja see ei ole mitte mänguhasart, mida ma siin sõbraks nimetan).

Igatahes olen praeguseks hetkeks jõudnud jälle mitmele paralleelsele ristmikule, kust väljub enam kui kaks haruteed ja otsused, mida suuna valikul teha tuleb, on suhteliselt keerulised. Mida ja kuidas professionaalselt otsustada, milline otsus vastu võtta oma aadressile mõeldes, kuidas liikuda edasi eneseteostuse teemadel?

Viimasele küsimusele on vastus vist peaaegu leitud, sest esimesed sammud sellel suunal olen ma juba teinud. Nüüd jääb üle veel vaid kahele arusaadavad lahendused leida.

Elu tõsisemast poolest...

Elu on huvitav. Kirjutajana on peamiseks eesmärgiks leida idee, millest kirjutada. Võib ka fantaseerida, ent sellisel juhul tuleb silmas pidada, et väljamõeldis jääks aga reaalsusse piiridesse, usutavaks. Samas pakub elu aga ise teinekord selliseid seiku, milliseid on vahel isegi raske uskuda.

Lisan siia nüüd ühe seletuskirja ammu unustatud Bulgaariast, mille ma leidsin enda postkastist, ja lisan siia juurde ka kaks fotot :)    (Koristan ära perekonnanimed :) )

*

Reisifirma Bulgaaria managerile.

Seletuskiri

Öösel vastu 6. juulit 2010. aastal läksid läbi Reisifirma Bulgaariasse puhkama tulnud turistid oma seltskonnaga randa, jättes tubade võtmed hotelli Varnentchik valvelauda. Kella poole ühe paiku öösel said toa number 218 võtme enda kätte taanlastest turistid, kes kasutasid kohe ka võimalust võõrasse tuppa minna. Üks noormeestest, Nick, varastas toast number 218 Ragnarile kuuluva käekella, mobiiltelefoni ja rahakotist 100 levi ning kaardid.

Kui Ragnar poole kolme paiku rannast tagasi jõudis, ei leidnud ta valvelauast toavõtit ning tema käest nõuti 50 levi võtme kaotamise eest. Seepeale helistas Ragnar minule.

6. juuli hommikul kell üheksa läksin hotelli Varnenchik, kus kohtusime ka hotelli manageriga ning hakkasime läbi vaatama kaameraid. Umbes poole kaheteist paiku leidsime kaameratest vargad, kelle hotelli manager ka tuvastas.

Kutsusime taanlastest noormehed alla reception’isse, samuti helistas hotelli juhataja taanlaste reisifirma „Duf-Reizen“ esindajatele, kes ka mõne minuti pärast kohale jõudsid. Toas 218 vargil käinud noormees väitis, et ta ei mäleta toimunust midagi. Tsiteerin: „I have no memories.“ Taanlaste reisisaatjad läksid aga varaste tuppa ja suht kiirest leiti sealt kõik varastatu, välja arvatud ravikindlustuskaardid. Leppisime kokku kohtumise järgmiseks päevaks, sest kannatanu Ragnar arvas, et oleks sobilik küsida ka kompensatsiooni moraalse kahju eest.

7. juulil kell 4 kohtusime uuesti taanlastega, kus varas ja kannatanu (Ragnar) jõudsid kiiresti kokkuleppele, et 200 eurot on sellise teo eest piisav kompensatsioon ning Ragnar kirjutas pärast raha saamist taanlasele ka tõendi, milles tunnistab, et tal ei ole edasisi pretensioone.

Kuna Eestist pärit noored tahtsid aga asja ilusti lõpetada, siis tellisid nad üle tänava asuvast kioskist T-särgi, mille rinnale lasid trükkida sõnad „They told that I robbed a hotel room...“ ja seljale „but I have no memories. LOL“.

Tellitud särgiga läksid Eesti turistid taanlaste juurde ja kinkisid selle hea tahte märgiks vargale. Seletuskirjale lisan kaks fotot, millel näha kannatanu ja varas, kes kannab talle kingitud särki. Fotod on ka tõestuseks, et tõsine probleem leidis hea ja isegi lõbusa lõpu.

13. juuli 2010. aastal

W. Hocares

*

See lugu lõppes siis tõesti ilusti...

Paulist...

Mõned vist igatsevad teda. Mõned vist mitte ja ülejäänud tõenäoliselt veel ei tea tema eksistentsist midagi. Mina kuulun nende igatsejate hulka, kuigi Pauli saabumine pöörab minu elu alatasa pea peale.

Juba tükk aega pole temast midagi kuulda olnud. Kevadel ta kuhugi kadus, jätmata ühtegi kontakti ning sedelit teatega, millal teda tagasi võib oodata. Kuna endalgi oli ees pikem eemalolek Eestist (mis osutus oodatust lühemaks), siis ei tundnud ma tema pärast ka erilist muret. Nüüd aga - tagasijõudnuna - ma igatsen tema järele.

Kui ma pole pikalt Pauli kohanud, siis vahel eriti keerulistel aegadel hakkan ma kahtlema tema reaalsuses: kõigi andmete kohaselt ei tohiks päkapikke ju olemas olla. Siiski on Paul meie esimese kohtumise hästi lahti kirjutanud oma haruharvade kirjetega blogi esimeses kirjes. Nende kahtlusemomentide ajal loen ma seda kirjeldust üha uuesti ja jälle kerkib mu silme ette see kummaline kuju seal Peppersack'i õdusas atmosfääris.

Miks ma Paulist aga täna kirjutan? Oma veebikodule uut lehekülge meisterdades mainisin seal ka päkapikku ning justkui mu mõtteid lugedes Paul helistas ning teatas kärarikkalt, et üsna pea tuleb ta taaskord Eestit väisama. Mainisin talle ka poolikut audioraamatu projekti, mispeale vastuseks tuli muidugi mõne minuti jagu piiksudega teksti (suutsin oma telefoni tsensuuri installeerida) ja süüdistus, et audioraamat on soiku jäänud minu laiskuse tõttu. Noh - eks selles ole ka tibake tõtt, sest väga musta materjali on Paul mulle üle andnud, kuid selle ümberkirjutamiseks ja toimetamiseks on mul kindlasti ka tema juuresolekut tarvis. Ütlesin seda ka päkapikule.

"Hea küll. Ma võtan mõned viinad ja sulle paar õllet ning siis istume maha ja kirjutame selle kuradima loo lõpuks valmis."

Paulilt lubadus käes, ei tahtnud ma pikalt tema arvet suurendada, sest teadupoolest hakkab tema puhkus juba peagi lõppema ning eks temagi kullakotil ole enne palgakuud mingit sorti põhi olemas. Panin telefoni ära ja jäin mõttesse.

Kindlasti on Paulil vahepeal midagi uut ja huvitavat juhtunud, millest saaks samuti uues, juba pikemas loos kirjutada ning sama kindel on ka see, et ainest annavad ka tema blogis kajastatud seikluste lõpetamata kirjeldused. Päkapiku tagasitulek septembris peaks niisiis osutuma loominguliselt üsna produktiivseks. Eks ma sel ajal pean muidugi vaatama, et ta oma tulivee tarbimisega liiale ei läheks, sest paar Pauli loomingulist perioodi on justnimelt selle põleva märjukese nahka läinud. Vaja on järelvalvet...

Järel, järele, järgi, järg. Jah. Olen sellest tegelasest küll juba päris mitu lookest kirjutanud ja teadupoolest liiguvad ringi legendid, et juba olemasolevate lugude järjed kipuvad esikteosele kvaliteediga alla jääma (seda legendi tõestavad tegelikult hästi ka mu enda sulest tulnud Pauli-lugude teine ja kolmas osa), kuid sellest legendist möödahiilimiseks püüan seekord kasutada antud teema jaoks uut vormi. Tõenäoliselt kujuneb järgmisena kirjutatav tekst jutustuseks, sest novelli temast ei saaks. Pauli elus ei ole selliseid perioode, mis lõppeks puändiga või kui, siis on selliste perioodide keskmiseks pikkuseks paar-kolm minutit - siis tekib päkapikul rutiinist kõikehõlmav igavus ja ta teeb jälle midagi ootamatut.

Paari nädala pärast lubas Paul igatahes kohal olla ja selles ootusärevuses (samas ka natuke -hirmus) lõpetan ma tänase näpuharjutuse. Jään ootama tema saabumist...