Mõned üllatused täna... Seoses hiljutiarvustatud filmiga...

Teiseks üllatuseks oli see, et minuga hakkas MSN'is suhtlema inimene, kellest ma polnud juba üle poole aasta ühtki sõna kuulnud. Siinkohas tervitused Kizzu'le ja ma tõesti loodan, et sul läheb kõik hästi.

Esimene üllatus oli aga seotud esimese filmiga, mida ma tänu Montonile vaatamas käisin ja mõned päevad tagasi ka arvustasin.

Nagu ma mainisin, oli linastusel kohal ka filmi režissöör, kellele publik sai pärast filmi küsimusi esitada. Ise pole ma küll eriti aktiivne küsimuste esitaja, kuid mind huvitasid mõned vastused, mida Ole Schell seal andis.

Siiski jäi üks küsimus ka pärast KUMU'st lahkumist kummitama ja koju jõudes võtsin ette väikese uuringu internetis. Aega võttis, aga asja sai. Ühel hetkel avastasin, et leidsin aadressi, kust sain otse kirjutada "Picture Me: A Model's Diary" peategelasele Sara Ziffile.

Saatsin talle siis kirja selle küsimusega, mis mind huvitas, kuigi erilist lootust temalt vastust saada ei olnud - eelarvamused olid igatahes päris suured. Aga nüüd - kolm ja pool päeva hiljem oligi vastus postkastis. Lisan selle siia koos enda kirjaga (inglise filoloogidel paluks soovitused-parandused minu keeleoskuse kohta postkasti :P ):

"Picture me: A Model's Diary..." in festival and so on

Between Sara Ziff and You

W Hocares

November 29 at 6:59pm

Hello!

Probably there are thousands of people - your fans - writing to you and hoping to get an answer. Maybe I'm another dreamer as well. Yet it's not the relationship I'm interested in :)

We have a little film-festival here in our country, and one of our fashion brands presented second year in a row some special films connected with fashion. And that brand offered a chance to three blog-writers to write reviews about movies they saw. My first one was "Picture Me: A Model's Diary".

I have to say honestly - I'm as far from fashion as anyone can be, but I needed a way to advertise one of my story-characters (a dwarf called Paul) blog, so I put up my candidacy, and somehow I got to the top 3. So I went there. And watched. And it seemed quite interesting. There will be pretty fine review - actually it's written already:) But I write to You for another reason.

Ole was here as well, and when that movie ended, the audience was given a chance to ask questions. He answered fine. But there was one question he wasn't the best person to answer.

One young man asked: if there would be a great offer (he meant from some designer or company), would You return to that life You turned away at the end of the movie and leave your studies behind or not?

Ole answered how he could, but I think there are none better to know You than You, Sara.

So I decided to ask from You. I'm not a journalist trying to get a free interview, I'm just a usual person from the crowd who tries to work himself up through blogs.

If You could answer that question, I would be very grateful.

I wish You the best in Your studies (I used to study Estonian philology, so I know how it's like) and that everything works out as You hope.

Regards,
Paul (the dwarf) aka
W. Hocares (my blog name)

Sara Ziff

December 2 at 8:56pm

Hi Paul,

Thanks so much for watching the movie. I'm glad you enjoyed it.

To answer your question, I actually still take modeling jobs occasionally to pay my tuition, but my primary focus these days is school. I have about a year left before I finish my degree, so no, I would not abandon my studies - I'm enjoying it too much! As for the frantic pace of my old lifestyle, I'm happy to leave that behind. It's not black and white to me - the industry is not all good or bad, but right now I'm excited to have the chance to study with great professors, get to know fellow students, and develop my own ideas about the world.

Hope this helps. Thanks again, and good luck with your blog!

Best,
Sara

*

PS Tegelikult on internet ikka täiesti lahe koht, kus saab kõiksugu inimesi kätte:D

Hõimusõda...

Kunagi lugesin läbi blog.tr.ee leitud blogist arvamuse ühe uudise kohta, pigem oli see rohkem viide EE artiklile, kus kirjutati liigkasuvõtjate uuest äriplaanist ja sellega kaasnevast ideest hakata kimbutama võlgnike sugulasi. Et see olevat "psühholoogiline rünnak, ametliku nimega “teavitustegevus”".

Mitte et ma pooldaks oma võlgadest kõrvalehoidmist ja nende mittetasumist, aga kusagilt peab ju piir ka minema. Igal pool, kus laenu antakse, peaks olema ju lepingud, milles on kirjas võimaliku laenusaaja alamvanus - reeglina on selleks vanuseks Eestis 18 eluaastat. Kusjuures see on vanus, kus ei vanemad ega keegi muu vastuta inimese tegude eest. Tegi midagi sitta, las larbib ise seda lehkavat suppi. Seega ei tundu sugulaste kallale minek kuidagi ilus olevat, rääkimata planeeritava seaduslikkusest. Huvitav, kust peaks küll üks pisike inkassofirma välja võtma andmed kellegi sugupuu kohta, et hakata siis sugulasi ja lähedasi hirmutama? Et lähen nagu migratsiooniametisse, teen kurva näo pähe ja küsin: "Ääää... Ants on mulle võlgu... äää... kas ma saaksin tema vanaema aadressi, et Antsu psühholoogiliselt rünnata?" Hmm... Nii vist need asjad ei käi...

Miks ma üldse sellest teemast kirjutan, eriti veel nii kaua pärast artikli ilmumist? Toona lugedes tundus see jabura ideena, aga täna hommikul tuli mulle mõte võimalikust vasturünnakust antud inkassofirmale. Et kui tema tohib sugulasi mängu tuua, miks ei tohiks seda teha võlglane?!

Suhtlesin kunagi ühe pisisuliga, kes oli päris palju pappi taskutesse pannud ja seetõttu laenas ta seda ka üsna tihti välja. Loomulikult tekkis temalgi võlglasi, kes ei suutnud oma võlgu tagasi maksta ja hakkasid lolli mängima. Temal oli aga lihtne moodus (nn 'teavitustegevus') võlgnike mõjutamiseks. Ta ostis paki komme paarile pisikesele paharetile, näitas akna kätte ja jalutas ise minema, saatjaks selja tagant kostuv klirin. Erili mõjus oli selline 'psühholoogiline rünnak' talvisel ajal, kui võlgnik sai VÄGA ruttu aru, et tunduvalt odavam ja närve- ning tervistsäästvam on ära maksta see 500-kroonine võlg, kui et iga õhtu panna akendele uus klaas.

Muidugi oleks suht naljakas nüüd, kui inkassofirmad esitaksid suurtellimuse Kalevile, aga samas on ju teoreetiline võimalus, et kui inkassofirma hakkab sugulasi kimbutama, siis võlgnikud kuulutavad vastukäiguks välja hõimusõja. Tänu selliste kiirlaenufirmade reklaamidele on teada ebamäärane suurusjärk võlakohuslaste suurusjärgust ja sealt tulenevalt on ka võlgnikel hõimlasi kordades rohkem. Eesti on aga piisavalt väike riik, et igal võlgnikul oleks mõni hõimlane otseselt või kaudselt seotud võlausaldaja lähedastega - seega oleks vaid paari tegeliku aktsiooniga sõda võidetud.

*

Ja sõidab see kiirestirikastunud võlausaldaja oma kesklinnas asuva office'i poole, kui iPhone tema Armani pintsaku sisetaskus Kukerpille mängima hakkab. Raske ohkega võtab mees (või naine) telefoni.

"Jah, vanaema, ma kuulen sind."

"Kuule kallike, mul on nii hea sinu juures külas olla, aga jälle läks see sinu maja esikülje neljakümne ruutmeetrine klaas katki... Juba kolmandat õhtut järjest. Külm on. Kas sa saaksid mulle linnast villaseid tekke osta?"

"Kuidas see siis juhtus?"

"Noh, täna ma leidsin kivi ka ja seal oli kiri kaasas."

Mees (või naine) S-klassi Mercedese roolis kortsutab kulmu ja murrab peab. "Mis seal kirjas on?"

"Ei midagi erilist, vist ühe firma nimi ainult."

"Millise?"

"MTÜ SMS-Võlg"

*

Paluks ülalolevat teksti mitte agitatsioonina võtta, tegemist on lihtsa mõtteuiuga, mis on ajendatud kahest blogist. Esimest ma ei mäleta, teist lugesin täna hommikul - http://corol.wordpress.com/2008/11/24/2411/. Seal on punkt, kus end põhjamaa rahvaks nimetav eestlane end lumesaju järel halvatuna tunneb.

Sama on ka ju nende kiirlaenudega. Kui üle kümne protsendi vastutusealisest elanikkonnast ägab selliste ülalmainitud võlakoormate all ja tunneb end halvatuna, siis on midagi korrast ära. Eriti rahvuse puhul, kes on oma ajaloos risti ette löömata kasutanud tegevust, mille kirjeldamiseks võiks kasutada sõna 'veritasu' - st kui sina keerasid minu elu persse, saan sama teha ka sinuga.

Hmm - miks ma seda üldse kirjutasin? Ma ei tea - igavusest vist...

Probleemid katusega...

Igas mõttes. Laenatud peavari, samuti kui laenatud transport, ei ole kunagi sama, mis enda oma. Nagu esimese puhul ei saa olla kunagi kindel, kas sa ikka jõuad õigeks ajaks pärale või võib laenuandja viivitus põhjustada hilinemise, ei saa laenatud peavarju puhul olla kunagi kindel, et ka järgmisel peaval on olemas koht, kuhu varjuda. Ei, mul ei ole hetkel veel selliseid probleeme, aga mõte, just selline mõte tuli mulle pähe, kui asjatult und oodates teki all vähkresin. Viimaks otsustasin, et aitab sest jamast. Tõusin üles, lülitasin arvuti siin pimedas toas hõõguma ja avasin blogi.

Ammu pole enam siia kirjutanud, kui mitte kirjutamise alla lugeda arvustust, mille paar päeva tagasi üles riputasin. Ei olnud mõtteid ja ausalt - ma ei tea, kas neid praegugi on. Vahest soovin siin arvuti taga vaid und leida, sellist, mis ei laseks mul pead padjale pannes enne uinumist taaskord ära eksida oma mõtetesse. Väsimust kui sellist ei ole, aga magada tahaks. Kasvõi lihtsalt selleks, et aeg kiiremini edasi läheks, et tuleks juba kiiremini järgmine päev. Hetkeks lõi pähe, et nõnda elan ma ju tuleviku nimel, aga siis lõin käega - nii roosiline see ka ei ole. Tuleviku nimel elamine tähendaks ikka tegutsemist tänases päevas. Mina aga elan homse nimel, mis tähendab pigem seda, et täna üritan aja võimalikult kiiresti mööda saata, et jõuaks kätte järgmine päev. Ja siis järgmine. Ja veel järgmine. Ja veel. Mis toimub järgmisel päeval, selles homses, mida ma nii väga ootan? Ma ei tea, ei midagi erilist vist.

7. septembril möödunud aastal hakkasin ma pidama oma blogi, tol hetkel küll mitte veel mõnda spetsiaalsesse blogikeskonda, vaid rate.ee-sse, kust ma küll juba mõne päeva möödudes asjalikkumasse kohta edasi liikusin. Aga ikkagi. Peaaegu viisteist kuud aastat tagasi alustasin ma blogipidamist. Mainisin oma kõige esimeses kirjes üht oma lemmikseriaali, mille esimest osa ma olin just eelneval õhtul näinud ja mis mind tegelikult üldse blogima panigi. Täna nägin selle sarja teise hooaja kümnendat osa ja hmm! - teine põhjus, miks ma und ei saanud, oligi see. Nimelt oli Hank kirjutanud kirja, mis on minu arvates üks ideaalsemaid armastuskirju üldse. Aga võib-olla tundus see mulle vaid selle seriaalisuhte ajalugu teades. Seepärast otsustasing selle välja kirjutada, et näha, kuidas see teistsuguses kontekstis kõlab.

"Dear Karen,
if you're reading this, it means I actually worked up the courage to mail it - so good for me. You don't know me very well, but if you get me started, I have a tendency to go on and on, no matter how hard the writing is for me. But this... This is the hardest thing I ever had to write.

There's no easy way to say it, so I just say it - I met someone. It was an accident, I wasn't looking forward, I wasn't on the make. It was a perfect storm. She said one thing, I said another - next thing I knew was that I wanted to spend the rest of my life in the middle of that conversation.
Now there's this feeling in my gut - she might be the one. She's completely nuts in a way that makes me smile, highly neurotic. A great deal of maintaince required.
She is you, Karen.
That's the good news.

But bad is that I don't know how to be with you right now. And that scares the shit out of me, because if I'm not with you right now, I have this feeling we'll get lost out there.
It's a big bad world full of twisted turns - and people have a way of blinking and missing the moment. The moment that could have changed everything.
I don't know what's going on with us and I can't tell you why you should waste a leap of faith on a some like me...

But damn! - you smell good. Like home. And you make excellent coffee.
That's gotta count for something, right?

Call me.
Unfaithfully yours,
Hank Moody"

Sai vist õigesti kirja, ma loodan:) Nüüd saan selle hommikul üle lugeda ilma, et peaksin vaatama taustal jooksvat pilti.

Hmm! Kadus sõidab?
Vist küll...

Filmidest ja blogimisest... St. Montoni-PÖFFist

Mnjah... Nagunii on paljudele teada, et suur PÖFF on omale alguse teinud, vist juba isegi eile. Aga kindlasti ei tea kõik sellest festivalist kuulnud inimesed seda, et juba teist aastat järjest veab Monton selle festivali käigus ka filme, mis seotud moega. Mõni aeg tagasi andis see bränd teada, et otsib omale ka inimesi, kes kommenteeriksid neid filme oma blogides.

Kuna minu ajakava on nagu on, mis tähendab, et aega on, aga kava selle sisustamiseks mitte, siis otsustasin, et proovin osa võtta. Et saab nagu mitu kärbest ühe hoobiga - pole ma ju varem PÖFFil käinud (maakas - mis teha?!) ja pole kunagi ka moefilme vaadanud. Muidugi sai piletite lunastamise nimel tiba udutatud (et mul eksisteerib suur huvi moe vastu), aga ma kasutasin selleks oma pisikest abilist, seega ei lähe see vist pettusena arvesse. Ja et mu blogi ja mind ennast nüüd pisimõõdulises kelmuses ei süüdistataks, siis kirjutan siia ka arvustuse ära. Mis on tegelikult suht lihtne, sest mõtteid on.

Alustuseks pean vist mainima, et läksin sinna suhteliselt suurte eelarvamustega. Nimelt ühe mu valitud filmi kohta netist infot otsides sain teada, et see on osalenud paljudel festivalidel. Eelarvamused tekkisid siis, kui selgus, et kahe kolmandiku festivalide nimed sisaldasid sõnu gay & lesbian. Hmm... Kahtlane tundus see värk... Niisiis nihverdasin omale kena kaaslanna kõrvale, et keegi jumala eest midagi mõtlema ei hakkaks, ja läksin kohale. Teine sõna, mis mind häiris, oli dokumentaal.

Aga nüüd elamuste juurde.

Filmiks number 1 oli:
Picture Me: A Model's Diary

Esiteks sain ma teada, kes on Sara Ziff, et on sellenimeline supermodell, kes on ikka päris kõvade disainerite tööd reklaaminud.

Film ise oli üles ehitatud tema poiss-sõbra Ole Schelli poolt viie aasta jooksul tavakaameraga filmitud lõikudest. Ole Schell - antud filmi režissöör - oli muideks ka ise kohal, vastates pärast filmi vaatajate küsimustele.

Kuna mu enda Montoni pluus on parajasti pesus ja seda PÖFF special'it mulle ei toodud, siis julgen oma arvustust ka tiba norivalt kirjutada. Milleks siis veel kriitikuid otsida kui mitte norimiseks?!

Igatahes jäi mul alul, kui Ole enne filmi lühidalt selle tekkeloost rääkis, kõrvu, et ta filmis oma tüdrukut lihtsalt huvist ja alles hiljem tekkis idee filmi jaoks (kui keegi oli neid filmitud lõike näinud). Sama väitis ta ka pärast küsimuste-vastuste voorus. Filmi suht alguses aga, kui nad Saraga kellegi office'isse vajusid, ütles tollal 19-aastane Sara, et tema poiss väntab temast filmi (movie). Kuna ma enda inglise keelt täiuslikuks ei pea, pärisin selle kohta veel oma kaaslannalt üle, ja tema oli sama asja tähele pannud. Seega on see film vähemalt minu arvates algusest peale olnud sellise projektina mõeldud. Aga eks meile kõigile meeldib vahepeal asju tegelikkusest huvitavamaks teha!

Teine asi, mis mind häirima jäi, oli kahe filmis oma kogemustest rääkinud modelli naiivsus, mis puutus seksuaalsesse ahistamisse. Esimene neist ei osanud pärast toimunut arvata, et see oli ahistamine (kui käsi ootamatult püksi lükatakse!), vaid pidi selle mõistmiseks eraldi kursuse läbima. Teine oli, noh, lihtsalt blond...

Ja kolmandaks - nii mitu huvitavat kohta jäi nägemata KUMU's kasutatava tehnika ja filmi koostöö puudumisele: iga natukese aja tagant hetkeks seisev pilt ja hääl häiris päris kõvasti.

Ja nüüd - hmm! - ei oskagi ma enam millegagi norida.

Kuigi olen siiani suhtunud vastumeelsusega kõikvõimalikesse dokumentaalidesse, siis praegu, kolm tundi pärast filmi lõppu on tunne, et ilma jukerdava tehnikata tahaks seda küll uuesti näha.

Sadadesse tundidesse ulatuvast mustast materjalist on välja nopitud head momendid ja neist korraliku süžeega teos valmis meisterdatud. ('Meisterdatud' on just see õige sõna). Film oli jagatud umbes kaheksaks või üheksaks modelli elu erineva külje all näitavaks lõiguks, mida juhatasid sisse humoorikate lahendustega alapealkirjad. Režissöör sai hästi hakkama varemfilmitud eriteemaliste lõikude sidumisega tervikuks, kasutades selleks hiljem salvestatud intervjuusid Sara vanemate või tuttavatega, või lisades taustale Sara enda hilisemad nägemused toimunust.

Meeldis, et erinevate probleemsete probleemide valgustamiseks ei piirdutud vaid ühe inimese arvamusega, vaid püüti kajastada üldist sisemist meeleolu.

Teema arendus peategelase rahavaimustusest tegelike vajaduste-soovide otsimiseni oli küll aimatav, kui ei mõjunud kulununa.

Võib-olla natuke nõrgaks jäi modellielu raskuste kujutamine. Pigem eelistanuks sellele teemale sügavamat lähenemist - üksikute pisarate näitamine küll sobis, aga ei pannud vähemalt mind veel nii palju kaasa tundma, kui selle taotluseks võis olla. Samuti ei näinud ma seal ajakirjanduse kaudu kuuldud modellide omavahelistest intriigidest, kuid seda ei saa praegu võtta kui objektiivset arvamust. Võib-olla on Sara Ziff tõesti nii tore inimene, et tema intriigidesse ei kukkunud. Igatahes antud filmi vaadates jäi minule temast mulje kui toredast inimesest, keda oleksin isegi raskel hetkel lohutanud.

Seega on esimene film vaadatud, muljed on valdavalt positiivsed. Ole Schell tundus kah piisavalt lahe tüüp, et temaga võiks isegi paar õllet koos libistada. Kui hinnata, siis viiest võimalikust tõstaksin üles neli pöialt (see-eest hästi pikkade küüntega), ja ma ei usu, et ma läheks riidu kellegagi, kes minu soovitusel seda filmi vaatab.

Niisiis soovitan...

PS Ootan huviga järgmist kahte filmi, et kas suudavad need mind samavõrd üllatada.

Tüdimus

Kirjutamine on ikka üks kuradima huvitav tegevus küll. Vahepeal võib päevas 20-40 A4 täis trükkida, ja siiski on veel tunne, et näpud ei liigu piisavalt kiiresti, et tahaks veel rohkem, aga teinekord ei viitsi terve nädal oma tekstiredaktorit või blogi isegi lahti teha. Iga hommik mõtlen, et täna on see päev, aga õhtuks avastad, et tegelikult vist ikkagi ei olnud. Jama.

Tänagi pole suuremat sorti kirjutamistuju, trükingi rohkem selleks, et näpud ei unustaks klahvide asukohta.

Midagi eluraputavat pole ka vahepeal toimunud, peale selle, et kuulutasin end ametlikult töötuks ja leidsin uue töökoha - samal päeval:) Olgu - see on natuke raputav... Mõeldes toimuvale just sellest vaatepunktist, et kõikjal räägitakse, kui raske on praegu tööd leida. Otsida tuleb huviga lihtsalt...

DMND! Tahaks midagi muud...

Kummaline kokkusattumus...

Saatsin just sõbra minema ja otsustasin samas ka oma asukohta vahetada. Viienda korruse rühmaruumi asemel seitsmenda korruse üldlugemissaal. Ja siin käib mingi pisemat sorti arutelu eesti uuema kirjanduse ja kirjutajate üle, jutustajaks ja küsimustele vastajaks Karl-Martin Sinijärv ja keegi tüüp veel. Nüüd kuulangi poole kõrvaga.

Tegelikult kuulasin isegi kahe kõrvaga. Lülisin arvuti vahepeal välja ja astusin paar sammu lähemale. Sain teada, et teise tüübi nimi on Jürgen, selline kiilakas ja üritavalt asjalik. Kahjuks kaldus teema minu saabudes mälestusraamatutele kui praeguste uusprosaistide levinud trendile. Mainiti Hvostovit ja Rauda, kusjuures Mihkel Raua raamatu üht arvustust lugesin ma ise alles eile. Sõber Malcolm oli selle kirjanud ja ma ei usu, et tal selle vastu midagi on, kui ma talle nüüd osutan siin.

Aga kihvt oli kuulata ikkagi. Ma just mõtlesin sellele, et tegelikult on ka minu pooleliolev romaan omamoodi mälestusraamat, kuigi reaalselt toimunut tuleb sinna alla poole. Siiski on mõjutused päriselust. Loodan, et saan aga peamise idee selgemalt lahti selgitada, sest ma ei taha, et aasta pärast hakkaksid samad tegelased 'Tunnelit' memuaarideks nimetama. Hmm - siit siis lõi väike kirjutaja egoism välja. Grr...

Pisike kahjutunne on sees, et alles nii hilja kohale jõudsin, sest sel ajal oli põhiosa juba läbi ja vastati veel kuulajate küsimustele. Hea meelega küsinuks ka ise, aga ei teadnud, mille kohta küsida. Lollina ei tahtnud ka paista...

Ahjaa! Ivan Oravat mainiti kah:D

Surma kingitusest...

Avastasin järsku, et mu läpakakotis oli kaks vihikut, mida täitsin mais aastal 2004, kui mu Chronicles sarja suur kaustik oli täis saanud ja uut ei olnud ma jõudnud veel muretseda. Sel ajajärgul otsustasin ma kirja panna kõik oma lähedased kogemused surmaga, kõik tolleks ajaks läbielatud kaotused. Väga lühikesed lühijutud, vaid hetkeemotsioonid, mis esimese asjana pähe tulid. Ühte neist lühijuttudest olen kasutanud oma ühe parima novelli kirjutamiseks, teised olid tänaseni aja tolmukorra alla mattunud.

Mitte just need lood ise ei äratanud praegu mu tähelepanu, pigem küll lühike lõppsõna, mille olin kirjutanud pärast nende emotsioonide kirjeldamist. Toongi nüüd siia kõige esimese loo ja seejärel lõppsõna - nii nagu need olid kirjutatud tollal.

*

"Häh, vähk ei võta Vähki," irvitasid sa suitsu kimudes. Naersin sinuga koos - olen isegi horoskoobi järgi Vähk.

Nädal hiljem lebasid sa juba valgete linade vahel, karjudes, nuuksudes soovist end kratsida, aga sa ei suutnud. Sa ei suutnud suruda oma sõrmi läbi naha ja roiete, et leevendada kopsudes kripeldavat valu. See õgis sind elusalt: vähk oli oma sõrad kokku surunud.

Silmad suletud, hambad ristis, piinlesid sa meeletutes valudes, külmad higipiisad pärlitena päevitunud otsaesisel. Siis sa uinusid. Sügavalt. Poolteist nädalat hiljem sa surid - koomast välja tulemata.

"Vähk ei võta Vähki."

Need olid ühed su viimased mulle öeldud sõnad. Miks sa küll valetasid? Miks sa petsid mind?

*

Neetud! Surm on kummaline, ta külastab meid alati siis ja seal, kus me teda oodata ei oska.

Kui surevad vanemad inimesed, on kahju, kuid see on loomulik; kui surevad nooremad, on samuti kahju, kuid see ajab vihale. Miks just tema? Miks just nüüd? See tundub ebaõiglane. Aga surm ei peagi õiglane olema. Surm lihtsalt on.

Siiski jätab iga surm meile suure päranduse - teadmise oma surelikkusest; see annab meile tegelikult sellise kingituse, mis peaks meid panema hindama iga hetke, mil me hingame, oleme, mil me saame elada.

Kahju on vaid sellest, et me sellise teadmise nimel peame kaotama armsaid inimesi.

Tegelikult on vist isegi hea, kui surm tabab meid ootamatult, kõikvõimalikes õnnetustes. Nõnda võib juhtuda, et me sureme hirmuta, et me sureme õnnelikult.

Mida enamat võikski me elult tahta? Surra õnnelikult sõprade, armastavate inimeste keskel - see on minu unistus...

Hommikused

Mingi üle poole aasta tagasi, kui olin võtnud puhkuse, millest ma ei tahtnud, et mu elukaaslane teada saaks, siis veetsin terve nädala Rahvusraamatukogus, kaasas läpakas ja mõtted, mis ootasid kirjapanekut. Jama oli küll, et pidin nõnda valetama, ent puhkust ei vajanud ma sel hetkel mitte vaid tööst. Igatahes hakkas see koht mulle nii meeldima, et olen siin tagasi.

Tõsi - seekord kellegi eest varjumata ja ajutiselt töötuna. Noh, kui ajutiseks võib nimetada kaht kuud passiivseid tööotsinguid.

Mingis rühmaruumis istudes on hea seljatagusest kohviaparaadist aeg-ajalt cappuccinot tellida, diivanid on ka nahksed - vaata, et mugavam kui kodus, kus kohvi saamiseks peab igasuguste kannude ja vee ja asjadega ringi jooksma. Mugavus maksab ja 50 krooni kolme aasta eest pole säärase mugavuse eest üldse palju küsitud.

Tegelikult mõtlesin mingil hetkel siit isegi ühe privaatruumi pikemaks ajaks rentimisele, sest paar tuhat krooni kuus poleks ju üldsegi palju kesklinnas asuva statsionaarse kontori eest. Ruumi on küll vähe, aga peale läpaka pole muud ju tarviski. Printerite ja muude tarvilike asjade kasutamiseks tuleb vaid mõned sammud astuda, külalisi saab vastu võtta samasugustes rühmaruumides, kus praegugi istun, või siis all kohvikus, mille hinnadki pole eriti tapvad.

Probleemiks vaid teadmatus, mis saaks mu tööülesandeks selleks kontoris. Kirjutamine? Kui jah, siis kellele ja milleks? Endale pole nagu erilist mõtet, sest endale palga maksmiseks peaks ma ka midagi teenima:)

Vahet pole! Praegu, täna on mul hea. Ongi jook jälle otsas ja tuleb uue järgi minna. Varsti jõuab ka "Californicationi" uus osa arvutisse ja saab selle vaatamisega aega veeta.

Ja peagi ongi üks järjekordne mõttetu päev omadega õhtas...

Damn it!

Elagu pensionärid!

Mitte, et ma oleks nende suur fänn - liiga palju on igalt poolt loetud ja nähtud nende igapäevast käitumist -, aga eile RRKs käies kuulsin ma kohvikus istudes pealt üht vestluskatket, mis pani mu naeratama kõige selle halva taustal, mis neist räägitakse.

Kuna jõudsin raamatukokku tunnikese enne selle avamist, otsustasin aega sisustada kohvikus istudes. Tellisin omale latte, lõin vihiku lahti ja hakkasin 'tööd' tegema. Kui mul on tavaliselt kaasas iPod, et keskenduda, siis seekord pidin leppima taustamüraga.

Minu vastaslauas istusid kaks tädikest, vanust oli neil kuuekümne viie ja seitsmekümne viie vahel. Nad jõid teed ja sõid just ahjust tulnud saiakesi, rääkides oma tavapäraseid jutte, mis tavaliselt mu tähelepanu ei ärata. Siiski on olemas mõned märksõnad, mis võivad mind köita. Üks nendest on 'miljon'.

Järgnev ei ole tsiteeritud sõna-sõnalt, kuid püüan mõtte samaks jätta.

"Palju meid siin on? Miljon vist," arvas üks tädike. "Minul ei oleks küll kahju iga kuu sada krooni riigile anda, et see oma võlad teistele ära maksaks. Meid on siin riigis ikka nii palju, et suure summa kokku saaks."

Mnjah! Teostamatu (vähemalt Eestis), aga armas soov.

Tegi mu hommiku natuke valgemaks tookord...

Resultaat...

Eile RRK-s olles seadsin endale mõned ülesanded, aga juba varakult pean mainima, et kõigiga ma neist hakkama ei saanud. Aga kõigest järgemööda.

Tulemused punktide kaupa:

a) mustandi toimetasin ära, st lugesin ta läbi ja joonisin kollase markeriga parandamistvajavaid kohti üle. Nüüd on kollast rohkem kui valget.

b) Dastiniga kohtusin, oli teine oma juuksed valgeks värvinud. Enam ma teda tunda ei taha.

c) lühijutust ei tulnud midagi välja, sest Dastin segas. Ainus jutule sarnanev tekst, mille ma sealt tagantjärgi leidsin, oli " vaikus vaikus vaikus vaikus vaikus vaikus EI NAERA, RAISK!!! vaikus vaikus vaikus" ja nii paar kolm lehekülge. Põhjuse toon allpool.

d) Malcolm tuli kohale nagu lubatud, kaasas tüdruksõber B. või sõber B., kes on lihtsalt tüdruk - igatahes ma ei hakanud liiga põhjalikult uurima. Arutasime siis raamatuasja ja jutu käigus tuli välja, et B. on täitsa kujundaja kohe, kes teeb võib-olla mu tulevase raamatu kujunduse. Tegelikult ma sain aru küll, et just seda eesmärki silmas pidades oligi Malcolm B. kaasa kutsunud, aga kuna mul selle vastu midagi olnud kah - ma ei hakanud talle ütlema, kui kergelt ma teda läbi nägin :P

e) Värska on siiamaani alles, ca kümnendik pudelist, aga sigarette tõmbasin küll selle aja jooksul kaks või kolm korda rohkem.

f) Meeleolu saavutasin hoolimata osade punktide läbipõrumisest. Läks küll korda ja õhtu läks veelgi paremini korda, aga see pole enam antud blogi teema.

Selgituseks, miks mõned punktid täitmata jäid. Kui Malcolm oli RRK-st lahkunud, läksin tagasi Dastini juurde, kus tutvustasin talle paari oma lemmikblogi, ja neilt läksime edasi ja lõpuks jõudsime McSyldi omani. Hakkasime seal avalikus saalis vaikselt turtsuma (seal ma kirjutasingi selle 'vaikus vaikus vaikus...' teksti), aga kui jõudsime selle tekstini , siis läks vaikne turtsumine üle avalikuks naeruks ja meid visati sealt välja... Siis leidsime mingi rühmaruumi, kus saime rahulikult oma tekstid rahulikult lõpuni lugeda. Kuna seal rühmaruumis oli aga kohviaparaat, siis jäi ka Värska joomata, sest cappuccinot eelistan ma iga kell Värskale.

Seega vabandused vastu võetud ja kõik on oki :) Jään ootama uut külaskäiku.