Ecolines'i buss jälle kraavis!?

Täna Delfit lugedes jäi silma artikkel sügavatest ja eluohtlikest maanteekraavidest. Silma jäi just seetõttu, et artiklit illustreeriva foto peal külitas maanteekraavis õnnetu ilmega Ecolines'i buss.
 

 

Kuna ma ise olen mingil hetkel oma elus olnud seotud Ecolines'iga, siis tekitas see taaskord küsimuse, millest ma tollal oma seotuse pärast eriti kirjutada ei tahtnud. Toona tundunuks see lihtsalt ärategemise või -panemisena ning kirjutatu mõte oleks tõenäoliselt seetõttu paljuski kaduma läinud.

 

Praegu aga võin seda südamerahuga teha ega pea kartma, et minust valesti aru saadaks - eriti veel peale mitte eriti sõbralikku lahkuminekut.

 

Seega - miks on meie ajakirjandus niivõrd äraostetud, et ühtede ettevõtete avariide ja kõksude kohta pannakse kuhjas logoga fotosid või nagu praeguselgi juhul - pannakse neid logosid ka sinna, kus need asjasse üldse ei puutu samas kui teiste, lemmikute, avariide kohta puuduvad pildid teinekord isegi siis, kui avarii tegijaks oli lemmiku enda firma buss. Nagu näiteks siin.

 

Minu arvates peaks selliste konkreetseid juhtumeid mittekajastavate artiklite puhul säilitama viisaka erapooletuse ning leidma ka erapooletu pildi.

 

Või tegema siis kõikidele võrdsel määral antireklaami. Pilte ju jagub:

 

 

 

 

 

 

 

Seega võiks enne selliste fotode ülesriputamist suvaliste artiklite juurde ka mõelda, millist reklaami need edastavad.

 

Kui mõne konkreetse firma esindajad just erinevate väljaannete toimetusi külastades oma rahakoti paksuses kaota... Aga sellist asja meie riigis ju ei toimu.



Me like it! Elagu Delfi!

Delfi-eksperiment läks jälle korda!

Juuresolev pilt toodud sellepärast, et näidata, kuidas negatiivne infokilluke armsa Nõmme kohta saab tähtsamaks kui palgamõrvarid Tais, Kadri Simsoni hääletusseiklus või Läniku romanss Hundisilmal.

Esiteks muidugi pealkiri. Minu eelneva postituse pealkiri oli ka see, mille ma soovisin Delfisse üles panna, ent Delfi pealkirjageneraatorid andsid asjale tuure juurde ning tootsid masse ärritava, kuid minu arvates lohiseva tiitli.

Siiski - Delfi eesmärgi see täitis: pooleteist tunniga 7000+ vaatamist ning üle 90 kommentaari. Pole paha!

Kuid - ebameeldivaks üllatuseks oli seekord see, et Delfi toimetaja suutis minu teksti kirjavead tekitada. Milleks?!

Ja nüüd minu eksperimendi tegeliku olemuse juurde.

Tegemist praeguseks minu 11. artikliga Delfis ja teisega, mis otse esilehele väänati. Esimene - Neegrilugu - sai isegi päeva looks, kui ma õigesti mäletan. Tänane lookene veel päevalooks ei küündi, aga loetavuselt teise koha (minu lugude arvestuses) on see kindlasti saavutanud.

Lihtne järeldus nende kõikide lugude kokkuvõtteks on see, et kui sa tahad endale reklaami ja suurt lugejaskonda Delfi, siis ei pea sa mitte targalt kirjutama, aga seadma sõnu nii, et see võimalikult suurt hulka inimesi ärritaks. Isegi siis, kui sa teed seda viisakalt ja püüad sinna mingi mõtte peita, on ärritav teema piisav, et rahvast rääkima panna.

(Kontrollisin Delfit ja lugejate arv tõusnud 8500+ ja kommentaare 110 )

Samas olen kirjutanud ka rahulikumaid artikleid, kuhu olen üritanud rohkem ideid lisada - need ei ole aga laiatarbeajakirjanduses erilist tähelepanu püüdnud. Oma Mart Laari insuldijärgsesse proovisin küll mõtte asemel mõistmist raputada, ent sellegi loo 3000 lugemist ja 100+ kommentaari olid tingitud pigem kirjutise poliitilisest maigust ja ärritusest.

Seega ei soovita lugeda rahulikke tekste, milles teinekord ka mõni mõte sees on. Miks?

See on minu jaoks küsimus, millele ma siiani veel vastust saanud ei ole. Kõik kurdavad üldise negativismi üle, ent kui panna kuhugi saadavasse kohta midagi kasvõi natukene positiivsemat, siis huvi selle vastu üles ei näidata.

Ma ei väida, et minu kirjutised just need parimad lakmuspaberid on, aga mingi pildi olukorrast annavad need ikka. Eriti, kui arvestada seda, et tõsisemaid tekste kirjutades püüan ma kirjutamisse ikka hoolsamalt suhtuda ja parema kvaliteediga lugemismaterjali luua.

Suvine Nõmme - legend ja tegelikkus

Kui minu eelmine tekst, mille ma valmis kirjutasin, osutus liiga kriitiliseks, siis pidin ma selle avaldamisest kohtunike nõukogu otsuse tõttu loobuma. Kuna probleem, kui selline, mind aga siiski häirib, otsustasin seekord asjale läheneda natukene teise nurga alt.

Nõmmet peetakse üheks Tallinna kauneimaks ja rahulikumaks linnaosaks, kus olevat nii mõnus ja tore elada ning kus on meeldiv pärastlõunaseid jalutustunde veeta. Ilu ja meeldivate jalutuskäikude osas ma vastu vaielda ei soovi, kuid minu arvamus Nõmme rahulikkusest on ise Nõmmel elades muutunud.

Metsad on rahulikud, külad ja alevikud (ühes olen ise üles kasvanud) on rahulikud ja - kurat võtaks! - isegi Lasnamägi on rahulikum, kui see Nõmme, kus mina elan. PS - olen ka Lasnamäel elanud. Ma ei saa kindlalt väita, et see rahulikkuse legend ei kehti teistes aedlinnaosades või -linnades - Pirital, Kakumäel, Laagris jne., aga ma siiski kahtlen.

Samas - võib-olla on Nõmme tõesti rahulik, kui sa oled töötu ja veedan enamuse oma ajast seal. Ma ei tea, sest kõigi oma töötuste vahepeal on minu töötused langenud ikka talve või sügisekuudele.

Normaalse inimese kombel tööl käies aga on elu Nõmmel mind aga aina rohkem häirima hakanud, sest tuntud legendi paikapidavust mina koju jõudes ei leia.

Õhtud on veel kuidagi - kuuled vaid naabrimehe grillimüra, kuid nädalavahetusel läheb minu jaoks põrgu lahti.

Üleadne niidab muru, teine saeb oksi, kolmas kolgib mingeid poste maasse, neljas ehitab, viies (väga täpselt võetuna üle-üleaedne) teeb ketassaega talvepuid, kuuendal on igav ja garaažis oma autot lakkudes peab eelmise sajandi muusika üle tänava mürtsuma, seitsmes korraldab aiakontserte koos Länikute ja muude VIPlalatega, kaheksas... Kas ongi mõtet jätkata? Tõenäoliselt sai ka vähemtaibukas lugeja juba aimu, mis suunas minu arvamus kulgeb.

Mitte, et mul midagi nende tegevuste vastu oleks, aga kui seda kakofooniat kuuled igal vabal hetkel, sest kõik need tegevused on terve päeva peale laiali jaotatud ning käivad pealegi veel ringi (st kes lõpetab saagimise, hakkab niitma ja seejärel pidu panema), siis avastad, et oma vaba aega kodus, Nõmmel veetes, oled sa sunnitud kuulama mingit häirivat müra ja lennujaama kõrvu puhkama minna tundub järsku täiesti tervitatava mõttena.

Kusagilt kuuldud idee, et sellistes elurajoonides võiks olla nädalavahetusel ette määratud aiatööde aeg (näiteks laupäeval kella 10st kuni 17ni), hakkab pärast paariaastast elu Nõmmel juba täiesti normaalsena tunduma. Jah - kodu on püha ja teen seal, mis tahan, kuid kui kõik selle idee järgi käituvad, siis nädalavahetustel on suvise Nõmme rahulikkus müüt, mille paikapidavust pole selle levitajad vist kunagi kontrollinud.

Nädala sees, kui kõik tööl on, siis jah, tekib momente, kus on mõnus ja tore ja rahulik, aga vahepeal peab tööl ka käima.

Nii hakkavadki pähe kuhjuma ideed, et võiks elus väikese pöörde teha ja kolida mõnda rahulikumasse linnaossa. Näiteks Õismäele või Lasnamäele, mille elanikud eriti just suviti oma korteritest nädalavahetusteks minema plagavad.

Nii hea oleks rahus ja vaikuses nädalavahetust veeta :)

Kevadest...

Suvine puhkus on asi, millest ma ei tea juba ammu midagi. Suvel mittetöötamisest küll, aga just töölt puhkusele minekust vist mitte. Viimati oli see vist 2008, kui suve alguses-kevade lõpus sai võetud paar vaba nädalat, et päikest võtta, puhata ja mängida.

Praegu, sellel suvel midagi sarnast ei paista. Ma ei tea, kas tegemist minu jõudukoguva apaatiaga kõige toimuva suhtes, ent vähemalt hetkel ei paista ma sellest isegi hoolivat. Midagi on valesti - nõnda ei ole ju normaalne tunda. Tahaks nii väga öelda "mis iganes", aga ma proovin ennast parandada ja olen vait.

*

Eile töölt koju jalutades lugesin üle pika aja teiste kirjutatud asju. Mitte, et oleksin midagi uut leidnud, aga vana tuttava küll. Malcolm Lincoln (see originaalne, kelle nime mingi tundmatu bändike teadmatusest ära varastas) peab päris huvitavat filme arvustavat paigakest ning teinekord on väga mõnus head sõnaseadmist lugeda. Kusjuures - mida aeg edasi, seda paremaks tema stiil läheb. Harva käingi ma seal vaid ühel põhjusel: korralikuks nautimiseks on üks tekst liiga lühike ja seepärast lasen ma alati natuke aega rasva koguda.

*

Kirjutamisest üldse...

Tavaliselt on kevad olnud see aeg, kui minu kirjutamissoov on tavalisest suurem. Praegu on aga kevad juba alanud ja kirjutanud ei ole ma tegelikult si***gi. Seega kevaded erinevad. Võimalik isegi, et huvi kirjutamise kui väljendusviisi vastu hakkab lõplikult kaduma. Nagu ei olekski enam midagi öelda.

Kahju...

Elus Exceli pilgu läbi

Sellise graafiku sain valmis möödunud öösel, kui tekkis soov saada nö matemaatiline ülevaade oma elust. Abiks oli Excel ja aluseks elus toimunud olulised emotsionaalsed ja finantsilised sündmused, mis on mulle kõige tugevama jälje jätnud. Hindamisskaala oli lihtne - kõige positiivsem 100 punkti ja negatiivseim -100.

Kindlasti ei meenunud mulle kiiruga kõik sündmused, sest muidu oleks antud graafik tunduvalt sakilisem tulnud, ent arvan, et üldine joon oleks ikkagi enam-vähem sama kuju säilitanud.

Huvitav vaadata :)

PS Huvitav oleks teada, millised näevad välja teiste inimeste graafikud

Messilt reaalsusesse ehk Top Geari amatöörid

Möödunud nädalavahetusel toimus Tallinnas suur turismimess, kus ka meie ettevõte esindatud oli. Hoolimata jahedatest päevadest oli külastajaid üsna palju ning mess möödus edukalt.

Et kõik möödus plaanitust siiski paremini, siis sai nädala esimene pool natuke kergemalt võetud. Esmaspäevase õhtu veetsin nimelt mitu tundi järjest Top Geari uusi osasid vaadates. Küll kirusid saatejuhid autofirmasid, mis ei pane enam uutesse autodesse käsipidurikangi; küll kihutasid need kusagil Ameerikamaa teedel oma ilusate autodega ega väsinud neist rääkimast. Magama sain alles poole öö pealt.

Hommikul olin tööle jõudes veel üsna unine ja mõlgutasin mõtteid teemal, et varsti tuleks tööauto välja valida. Tagasihoidlikus pole aga kunagi minu juures eriti suureks plussiks olnud, seega vaatasin kohe lähima Silberi asukoha, et minna Mercedeseid üle vaatama. Loomulikult olin sealjuures parajalt ohmu ega pööranud tähelepanu detailile, kus ja mida vaadata saab.

Peterburi tee Silber Autosse astudes Mersusid ma ei märganud, küll jäid aga silma Chrysler 300 USA-variant (et see Ameerikamaa versioon oli, seda ma suure autospetsina muidugi ise ei teadnud, aga sellise info andis mulle müügimees) ja terve posu Jeepe. Maasturit ei olnud ma endale ametiautoks küll plaaninud, aga kuidagi läks jutt Chryslerilt ikka Jeepile ning 20 minutit hiljem ulatati mulle võtmed, et Grand Cherokeega proovisõidule minna.

Mis seal ikka - auto ju suur ja uhke ning miks mitte proovida. Juba päris mitu aastat ei olnud ma ühegi maasturi roolis olnud ning seepärast tegin esimesed kilomeetrid väga ettevaatlikult. Kui olin auto aga kontori juurde ära parkinud, siis tuli vaikselt ka enesekindlust juurde. Ajasin ruttu paar tööasja jutti ning juba natuke kiiremini sõites jõudsin Järve Silberi esindusse, kus pöörasin juba pilgu esialgu plaanis olnud Mercedeste poole. E-klass oli täitsa kena, kuigi ausalt öeldes meeldis mulle C-klassi nosu rohkem. Aga kuna olin peas juba jutu valmis mõelnud, siis pöörasin peatähelepanu ikka suuremale. Sealne müügimees soovitas kindlasti mõelda ka Mercedese ML maasturile. Lubasin mõelda ja leppisime kokku, et mõne tunni pärast saan proovisõidule minna E-klassi autoga ja järgmisel hommikul ML maasturiga.

Tagasi Grand Cherokeesse istudes otsustasin proovida, et mida see auto siis ka reaalselt teha suudab. Teadsin, et Amservi taha sõites jääb tee peale lõik, kus praeguse lumega on sõiduautoga suhteliselt võimatu läbi saada. Jeepi roolis sama lõiku läbides - ausalt - ei pidanud isegi rooli keerama. Minu arvamus autost tõusis.

Jälle hakkas aga töö kutsuma ning kontori poole sõites mõtlesin korraks külastada ka Lexust, sest minu eelviimases töökohas olid kõigil ülemustel Lexused - vist IS 250'd. Võib-olla just seepärast, aga võib-olla ka mitte, aga minu varasem arvamus Lexustest oli üsna madal. Ma polnud endale varem isegi ette kujutanud, et tahaksin sellist autot. Aga vaadata võib ju ikka.

Kuna E-klassiga oli aeg juba kinni, siis ütlesin ligiastunud müügimehelegi, et otsin midagi samast klassist. Kohe hakati tutvustama GS-seeriat. Autod olid kenad - eriti sümpaatne oli uute autode puhul see, et erinevalt paljudest teistest markidest oli Lexus muutunud natuke kandilisemaks. Pakuti ka proovisõitu, aga kuna mul oli juba pärastlõunane aeg kinni, siis ütlesin sellest esialgu ära.

Jälle kontor ning siis tekkis vajadus minna linnast välja Taistosse. Jeepile hääled sisse - kuradi mõnusad teised - ja teele. Julgust oli kogunenud ning linnapiiril lükkasin automaatkasti sportrežiimi ning vajutasin gaasi põhja. Mnjah!!! Naeratus oli kõrvuni.

Jeepi tagasi viies piilusin veel korra Chrysleri poole, aga suud lahti ei teinud. Istusin armsaks saanud Honda rooli ja tundsin end jälle koduselt. Midagi minule. Jeep oli hea, aga ma ei ole vist maasturiinimene.

Ja ma ei ole vist ka Mercedese-inimene. Sain lubatud E-klassi kätte ning sõitsin kontorisse, et jälle tööd teha. Kui kiired asjad olid tehtud, mõtlesin natuke linna peal ringi sõita. Ja 500 meetri pärast ühe veoki sabas Järvevana teele sõites tabasin osavalt üht löökauku, mis suutis ca 35-40 km/h kiiruse juures mõlemad parempoolsed rehvid lõhkuda. Hea, et auto soe oli, kuni ma puksiiri ootasin. Ja samas hea, et seisin, sest muidu poleks ma vastanud Lexuse müügimehe kõnele, kes pakkus välja variandi, et kui mulle päevased ajad ei sobi, siis võiks ma GS'i õhtul võtta ja hommikul tagasi tuua.

Kirusin siis puksiiri saabumiseni Savisaart ja imestasin samal ajal, kuidas ta ise enda Mersuga pealinnas liikleb. Või siis Kallase Siim, kellele minu käes olev auto pidi hommikul renti minema.

"Hmm!" mõtlesin ma endamisi, aga müügimehele ütlesin jah.

Puksiir tuli ja Silberi juures võtsin jälle Honda, et koju perele järgi sõita. Kahe autoga poleks ma saanud ju linnast tagasi tulla.

Lexuse esinduse juures ulatati mulle valge GS 350 võti, mille võis teoreetiliselt taskusse unustada, sest vaja ei läinud seda kordagi.

Ilus oli see auto küll - eriti puhtana! Lexuse kutt pakkus küll proovimiseks tagaveolist GS'i, ent kuna ma polnud ammu sellisega sõitnud (ja ammugi mitte sellise sellisega, millel sellele tagasillale läheb üle 300 hobujõu), siis valisingi ikka neliveolise.

Ellen hüppas kõrvale ning sõit võis alata. Kui Jeep oli mind oma kiirendusega hämmastanud, siis tagasihoidlik gaasivajutus Järvevana teel pani mind mõistma, et Lexuse süda on hoopis teisest klassist. Aga see oli ka loomulik - väiksem, kergem auto ikkagi.

Kodu juurest Katariina ja Oskar autosse ning suund Tabasalu poole. Esimeseks kiidusõnaks mitte minu poolt auto kohta oli kahepoolne kiitus keset armatuuri olevale kellale (Oskar ei kiitnud, sest ta ei märganud seda).

Kuna aeg oli õhtuselt tipptunnine, siis erilisi kiiruskatseid teha ei kannatanud. Lühikesed törtsud gaasi liigutasid auto lihtsalt nii kiirelt eessõitva auto sappa, et kiirenduse tunnet tekkida ei jõudnudki. Tabasalu Babybackis ampsasime kõhud täis (Ossu sõi kah!) ning suund Vääna poole. Kahjuks oli aga mingit paksemat sorti lund sadama hakanud ning jälle - ei mingit kiirust :( Pealegi oli Vääna-Jõesuult linna poole pöörates näha hulka vilkureid ja kahte teepeal kohtunud ning kortsunut autot, mis tasandas meie kiiruse edaspidiseks 60 km/h juurde. Ohutus ennekõike.

Hämmastav oli aga see, et kui ma raadio välja lülitasin, siis oli nii mõnus väljas ulguvat tuisku kuulata.

Kodu juures panin pere maha, et ka vennale autot tutvustada ja tema arvamust küsida.

Lilleküla staadion ja pikk Tehnika tänav seal kõrval. Tühi, sirge, värskelt sadanud lumega kaetud ja alt suhteliselt libe. Tasa-tasa ühte otsa, kerge liigutus sportrežiimi sisselülitamiseks ja gaas põhja. WTF?!?!?! Juba 130??? Pidur põhja... Hetkekski suunda kaotamata kiiresti seisma.... Ja seda kõike ainult kolmandiku sirge peal :O

Kui öeldakse, et mehed jäävad elu lõpuni poisteks, siis on ütlejatel õigus - minul ja Mariol oli kriips kõrvuni ja järgneva tunni jooksul see naeratus ei kadunud. Veojõukontrolli hea töö tekitas tunde nagu ei olekski talv ja tegelikult libedad teed.

Hommikul oli tunne, et ei tahagi autot ära viia. Lihtsalt sõida ja sõida ja sõida. Aga aeg jõudis kätte ning Lexus läks koju magama. Mina aga uue auto võtmete järgi.

Maastur peab olema maastur ja Mercedese ML mulle erilist muljet jätta ei jõudnud. Võib-olla seepärast, et lühikeseks plaanitud koosolek kestis tunni kauem plaanitust ning sõiduaega jäi väheks. Siiski jäi autost minu jaoks liiga mugav mulje ja liiga vähe maasturit.

Järgmiseks sain enda kätte Lexuse maasturi RX 450.

Hea, kena, tore - isiklikult tundus parem kui ML, aga ikkagi eelistaksin võimalusel Jeepi. Millega ma aga RX puhul tutvust tegin, oli hübriidmootor, millega on vähemalt linnakiirustel võimalik sõita väga ökonoomselt.

Kuna tööasju oli palju, siis ei tiirutanud ka sellega palju ringi, aga natuke ikka. Viisin auto peale tööd esindusse tagasi ja ütlesin ausalt oma arvamuse, et vähemalt Mersu ML ja Lexuse RX ei ole minu jaoks.

Vestlesime müüjaga autode omadustest, kui nägin, et salongi ette pargiti tumesinine GS, see, mis pidi olema tagaveoline.

Vaatasin siis müüjale suurte süütute silmadega otsa ning kümne minuti pärast vajutasin GS 450h START nuppu.

Võib-olla oli see saatus, aga kui ma samal ajal raadio käima panin, algas sealt Don Omar ft Lucenzo lugu "Danza Kuduro", mis eriti efektselt jäi mulle meelde filmi "Fast Five" lõpust. Keerasin heli kõvemaks. Kuna erinevalt eelmisest GS'ist oli sellest Mark Levinson Premium Surround süsteem (mis see on, ma ei tea, aga sound oli väga hea), siis tekkis tunne, et tahaks gaasi põhja vajutada. Ning see tunne ei olnud kadunud ka 18 tundi hiljem, kui ma täna lõunal auto tagasi viisin. (Danza Kuduro oli juba mälupulgal USB augus ja kajas ikka kõrvus)

Aga auto ise? Tagavedu kartsin asjatult, sest veojõukontroll ei lasknud ka libedal midagi juhtuda. Tagumik küll võbeles mänglevalt (mis oligi fun ja mõnus ja lahe ja nii edasi), aga kontroll säilis. Kiirendus jäi vähemalt libedal hoolimata enamatest hobustest neliveolisele 350le alla, aga kui õhtul parklas veojõukontrolli välja lülitasin, ei häirinud ka see enam. Liiga lõbus oli selleks. Isegi Katariina, kes pelgas alguses selliseid liigutusi, ei tahtnud pärast esimesi piruette enam roolist ära tulla.

Pool tundi enne auto äraviimist mõtlesin korra ka maanteel käia ja sealgi jäin sooritustega rahule. Okei - ka seal ei kadunud naeratus näolt.

Ning sellega üllatused ei lõppenud - tagasi linna kruiisides surfasin menüüdes ja avastasin, et kogu mu lõbutsemise keskmine kütusekulu oli napilt üle 10 liitri sajale. Seda 3,5 liitrise mootori ja 343 hobujõuga.

Põhjuseks seesama hübriidmootor, millel elektrimootor linnaliikluses suure osa enda kanda võtab. Ajalugu sirvides avastasin, et mina olin üks kulukamaid sõitjaid ja et sellega on võimalik sõita ka 5-6 liitrit sajale. Ning kui uskuda müügimeest, siis ainult linnas mõistlikult sõites saab 66 liitrise paagiga läbida natu üle pooleteist tuhande kilomeetri, sest gaasiga ettevaatlikult ümber käies on võimalik ühest linna otsast teise nii sõita, et bensiinimootor ei käivitugi.

Autovõtit tagasi esindusse andes tundsin, et ega enam ei soovi millegi muu rooli istudagi. Liiga hea oli see GS 450h.

Aga homme ootab juba Mercedese C-klass, 5. seeria BMW ja Audi S5, esmaspäeval A5 Sportback ja A7 Sportback ning teisipäeval BMW X6.

Kuigi kõik on head autot, on mul siiski tunne, et pean end kolmapäeval jälle Lexusega lohutama minema :) Lihtsalt niivõrd head muljed olid.

Nädalavahetusse

Suure hooga alustatud uus blogimislaine on üle elatud ja kaasa on see toonud kaks Delfis avaldatud lugu ning täiesti uue blogi, millest ma küll hetkel veel rääkida ei taha. Kuid eelreklaamiks nii palju, et loodan sellest välja kasvavat midagi suurt. Nagu ma loodan iga enda asja puhul. Ei - seekord on sellel tõesti potentsiaali, aga ma lihtsalt ei tea, kuidas ma oma ajaga toime tulen.

Veel üks tähtis asi uue kirjutamislaine puhul on see, et jõudsin üle väga pika aja Tunnelisse. Teadjad teavad.

Nüüd olen aga peale mõnenädalast haiguslehte tagasi tööle jõudnud ning see - hoolimata sellest, et olen tööl olnud ainult ÜHE päeva - on vähendanud kõvasti minu kirjutamisvõimalusi. Koju minnes tahaks ikka koos pere ja Oskariga ka olla. Ja tööl käies näen ma teda ärkvel olekus vaid hommikuti, sest koju jõuan juba siis, kui ta on oma öisele unele asunud. Jah - ta on juba nii tubli, et keerab end õhtul pool seitse kerra ja hommikul enne seitset ei tõuse.

Oskar tunnike enne ristimist

Sellises tujus on ta enamiku päevast :) Ja sellise näoga...

Igatahes loodame, et kõige selle tavaelus toimuva kõrvalt leian edaspidi aega ka kirjutamiseks.

Kuidas äratada rahvast?

Laupäeva öösel vastu pühapäeva tegin ma midagi sellist, mida ma varem teinud ei ole. Tegelikult küll kahte, kui nüüd üdini aus olla.

Esiteks: kell kolm vastu pühapäeva vaatasin ma poolteist tundi poliitikateemalist debatti ja ma nautisin seda esimesest viimase sekundini. Teiseks: ma maksin selle eest. Jah, ACTA, ma maksin esimest korda asja eest, mida ma internetist vaatasin.

Kolm päeva peale USA presidendikandidaatide esimest debatti toimus Washingtonis veel üks väitlus, mis äratas samuti suurt tähelepanu. Ühelt pool astus kõnepulti Bill O'Reilly, Fox News uudistekanali kõige mõjukam saatejuht ja mitme bestselleri autor. Talle oponeeris Jon Stewart, huumorile orienteeritud kaabelkanali Comedy Central saatejuht.

Kui Bill O'Reilly juhitav saade "The O'Reilly Factor" on tõsine poliitikat analüüsiv jutusaade, siis "The Daily Show with Jon Stewart" on pigem satiir selle parimas võtmes, kus terava kriitika alla satub peamiselt USA meedia ja poliitka. Seega on puutepunkt kahel mehel täiesti olemas ning juba üle kümne aasta on nad teineteise saateid külastanud, väideldes erinevate teemade üle.

Seekordne kohtumine nimega "The Rumble in the Air-Conditioned Auditorium" ("Rüselus konditsioneeriga auditooriumis") oli nende USA meedia kahe suure nime esimene avalik kohtumine kodupinnast eemal. Kuigi tegemist oli peamiselt showle üles ehitatud debatiga, oli selles väitluses enam sisu ja mõistlikke ideid, kui kahe ametliku presidendikandidaadi kampaaniates kokku. Sellised arvamusi on kostunud debatile järgnenud kommentaaridest internetis kui ka USA ajakirjandusest.

Igatahes oli selle debati vaatamine nauditav kogemus ja kui kellelgi on huvi selle kohta lähemalt lugeda, siis saab seda teha minu veebipäevikus.

Paari viimase päeva kodumaiseid uudiseid lugedes tuli antud debatt aga jälle meelde. Mitte, et nüüd oleks midagi plahvatuslikult uut toimunud. Ei - kõik on vana ja kuuldud, ainult nimed vahetuvad. Lihtsalt nüüd sain jälle asju natuke uuemas valguses näha.

"The Rumble" ei ole mu vaateid kuidagi muutnud, pigem on see mind taaskord üles äratanud ja tekitanud taaskord soovi ka enda arvamus välja öelda. Ja selliseid raputusi on vaja, sest see päevast päeva erinevatelt kanalitelt voolav valdavalt negatiivsemaiguline muudab sind lõpuks immuunseks ja apaatseks kogu ümberringi toimuva vastu. Jah, väga kahju on tunnistada, et meil siin armsas vabariigis ei ole enam inimesi, kes suudaks rahva vaimu äratada. Samas - võib-olla neid isegi on, aga vähemalt seni ei ole nad seda õiget väljundit leidnud, mille kaudu nad saaksid oma ideid efektiivselt edastada.

Vahepealse märkusena pean kohe ära mainima asja, mida mainisin ka oma eelmise kirjutise kommentaariumis - lisaks sellele, et ma ei kuulu ühtegi parteisse ega esinda ka neist kellegi huve. Minu arvamus, et rahvas võiks ärgata ja aktiivsem olla, ei tähenda mingil juhul üleskutset füüsilisele revolutsioonile.

Meie poliitilisel maastikul toimuv ja see, kuidas meie ajakirjandus seda kajastab, ei ole kindlasti päris see, mida tavaline eestlane endale oma riiki soovides ette kujutas ja see on põhjustanud meie ühiskonnas üldise rahulolematuse. Probleeme eraldi üles lugeda pole mõtet, sest neid on lihtsalt niivõrd palju ning erinevaid uudistekanaleid jälgides tundub, et nende lahenemise asemel tekib neid probleeme iga päev juurde. Kasvab rahulolematus, kuid kasvab ka üldine ükskõiksus. Delfi lugeja Kery kirjutas minu viimast artiklit kommenteerides, et ka kõikevallanud ükskõiksus (kasutas ta selleks küll idanaabrite väljendit) on protestivorm. Isegi, kui see on seda, siis on see kõige hullem võimalikest, sest ükskõikne suhtumine ei vii midagi edasi.

Samuti suurendavad need uued probleemid ja "meediaavastused" juba levinud klassiviha: kui keegi kirjutab arvamusartikli vaesemate inimeste elust, siis ilmub kohe terve ports neid, kes kukuvad vaeseid sõimama, et nad ise on oma halvas elus süüdi. Armsad, inimesed, alati ei ole. Meie riigis (ja tegelikult mitmes teiseski arenenud riigis) toimiv majandusmudel on teooriast väljaspool selline, et kõik ei saa heal järjel olla - alati on ka neid, kes ei ole nii hästi kindlustatud. Ning see ei ole kindlasti kinni inimeste enda soovides. Töötukassas või miinimumpalgaga tööl käijad ei ole kindlasti vaid eluheidikud - nende seas on ka hea haridusega inimesi, kes ühel hetkel lihtsalt jalgealuse kaotasid. Võib-olla osad ka enda pärast, kuid kindlasti on palju neidki, kellel endal otsest süüd ei ole. Neid lihtsalt ei vajatud enam ja uut kohta oli peale seda võimatu leida. Nii vajutigi. Ja päris kindlasti, armsad inimesed-kommenteerijad, ei ole kõik vaesuspiiril või sellest madalamal elavad inimesed joodikud, seega ei tasu selliseid üldistusi teha - enamus neist on täiesti korralikud inimesed, kellel koduarmastus on tugevam ellujäämisinstinktist, mis muidu ajaks neidki välismaale kergema või kui mitte sedagi, siis vähemalt muretuma elu peale küll.

Klassiviha kohta tahaksin küsida sama küsimuse, mille Jon Stewart esitas artikli alguses mainitud debatil: "Miks peetakse firmajuhti, kes kasutab oma äri elushoidmiseks ja edendamiseks ära riigipoolseid maksu- ja ettevõtlussoodustusi, targaks ärimeheks, aga inimest, kes näljast hoidumiseks kasutab sotsiaalabi teenuseid, miks teda nimetatakse saamatuks ja/või ebaõnnestunuks?" Kui tahetakse kritiseerida, siis tehku võrdselt seda kõigi ühiskonnaklasside suhtes ja tunnistagem, et enamus meie "edukaid" ärimehi on tegelikult ebaõnnestunud isehakanud, kes teenivad raha vaid selle tavalise, saamatu ja rumala maksumaksja poolt riigikassasse laekunud summade arvelt.

Kuidas aga ravida ükskõiksust, mis ongi üks peamisi ajendeid, mis pani mind käesolevat artiklit kirjutama?

Kindlasti ei ole selleks äratuskellaks need sotsiaalmeedias ja kommentaariumides kostuvad poolikud üleskutsed muutustele. Poolikud, sest neis kõigis on olemas kriitika praeguse kohta, ent puuduvad lahendused või isegi ideekillud, kuidas asi võiks tulevikus olla. Võib-olla tõesti on Reformierakond puusse pannud, ent mida teeksid need revolutsionäärid paremini? Võib-olla tõesti on Keskerakond Tallinna metsa poole suunanud, ent mida teha paremini? Ja isegi kui viia oma ideed, kui need peaks tekkima, valimisplakatitele hetkel veel olematu poliitilise jõu nimel, kuidas suudaksite rahvast veenda, et te neid lubadusi ka peate??? Ideid esitanud ja lubadusi on andnud KÕIK meie erakonnad. Lubaduste kohta veel nii palju, et need lubaduste täitmised ei tohiks tulla millegi sama olulise ja vajaliku arvelt. Delfis avaldatud artiklis "Mökude vabariik" arutlesin ma juba nii selle ükskõiksuse kui ka nende üleskutsete üle, kuid arvan, et see ei ole nii kitsas valdkond kirjutamaks seda lahti vaid mõne tuhande tähemärgiga.

Üheks peamiseks rahva äratajaks ükskõiksusest peaks minu arvates olema meedia, ent kahjuks ei näe ma praegu ühtegi väljaannet või kanalit, mis selle ülesandega hakkama saaks. Kuigi vahel võib tunduda, et rahva tahtest on meie riigis hakatud mööda minema, siis tegelikult peaks just meedia nii rahvast kui ka valitsevaid organeid tagant utsitama, et inimeste hääli ka kuulama hakataks. Rahva ärksaks muutmiseks ja sellisena hoidmiseks on vaja inimesi, kes suudaks rääkida rahvale arusaadavas keeles, kes suudaks poliitikute avalike suhete hämamise tõlkida lihtlauseteks ja vastupidi - muuta rahva ideelised soovid arusaadavaks ka poliitikutele, kes tundub, et on unustanud lihtinimeste keeles rääkimise.

Kui olukord on sitt, kuid vähemalt on veel lootust paremaks, siis nii tulebki öelda, mitte hakata ajama, et vastavalt eurodirektiividele on meie majanduskasv üle Euroopa keskmise, mis lähtub möödunud x aasta majandustsüklite statistilistele analüüsidele ning prognoosides tulevikus kuuenda kvartali suhtelise elatustaseme tõusu protsentuaalset ekspansiooni.

Tegelikult ei saanud ma ise ka aru, mida ma siia kirjutasin, kuid tõenäolist kasutasin liiga vähe võõrsõnu ja viiteid jumal-teab-kuhu, sest olen harjunud lihtsamalt kirjutama. Aga mõte jääb samaks sellest hoolimata - rääkida asjust nii nagu need on.

Rahvas ei vaja lihtsaid ja arusaadavaid sõnumeid toimuva kohta mitte selle pärast, et rahvas loll oleks. Ei. Lihtsaid ja arusaadavaid sõnumeid on rahval vaja selleks, et rahvas on hõivatud oma elu elamisega ning töö, pere ja võimalike hobide kõrvalt ei ole lihtsalt aega hakata kellegi korralikult võõrsõnu ja erialaseid analüüse täistikitud kirjakunsttükke  läbi purema. Lihtne, selge ja arusaadav ajakirjandus ongi üks olulistematest punktidest, millega saaks inimesi äratada.

Samad ajakirjanikud, kes suudavad arusaadavalt kirjutada, võiksid samal ajal olla ka poliitika ja üldise meedia (sest praegune meedia loob tihtilugu väikesest tondikesest hirmuäratava ja kurja soodraakoni) konstruktiivseteks kriitikuteks. Tavalisi kriitikuid jagub meil lisaks ajakirjandusele ka kommentaariumitesse ja sotsiaalmeediasse. Konstruktiivsete kriitikute all pean ma silmas neid, kes suudavad lisaks kitsaskohtade leidmisele osutada ka võimalikele väljapääsudele kehvast olukorrast.

Seega - vajame laia silmaringiga inimesi, kes julgeksid kritiseerida praegust peavoolu nii poliitikas kui ka meedias üldiselt. Kuid samas peavad nad olema valmis võtma vastu seda suurt kriitikat ka enda aadressil, sest ei poliitikud ega meedia taha kuidagi kaotada oma praegust auditooriumi.

Just kõige selle pärast tõingi oma artikli alguses sisse tolle Washingtonis toimunud debati kahe meediategelase vahel. Bill O'Reilly arvamust kuulavad ka poliitikud, sest O'Reilly poolne meediakajastus poliitikute aadressil mõjutab otseselt nende mainet ja tulemusi järgmisel valimistel. Sama kehtib ka Jon Stewarti kohta, kes oma - rõhutan - huumorishows kritiseerib lisaks poliikas toimuvale ka meediat. Stewarti läbi satiiri tehtav kriitika on olnud põhjuseks nii teemast möödarääkivate (ja aastakümneid jooksnud) poliitikasaadete sulgemisel kui ka mitmete poliitikute poolt esitatud avalikele vabandustele. Julgust kritiseerida on mõlemal, kuigi Stewart on sellest täiesti omast klassist. Öelda nii patriootlikus riigis kui seda on USA oma avalikus telesaates, et USA endine president Truman on tema arvates Hiroshimale heidetud aatompommi pärast sõjakurjategija - see peaks olema avaliku esinemisjulguse musternäidis.

Täpselt selliseid ajakirjanikke on meil ka Eestisse tarvis, sest just sellised julged, otsekohesed, teemat valdavad ning vajadusel ka naljakad tegijad suudaksid Eesti rahva taaskord üles äratada ning panna inimesed oma tulevikku puudutavas aktiivselt kaasa mõtlema ja tegutsema.

PS Kui mu tekst kohati laiali hakkas vajuma, siis põhjuseks vaid see, et antud teemat on väga raske kui isegi mitte võimatu ühes lühikeses artiklis lahti kirjutada - seepärast ka mõned viited koos lootusega, et teemat ennast hakatakse käsitlema ka edaspidi.

The Rumble

Paar päeva peale USA's käimas oleva presidendivalimiste kampaania kandidaatide - Barack Obama ja Mitt Romney - vahelist esimest debatti toimus Washingtonis veel teinegi, vaat et sama suurt vastukaja leidnud väitlus. Teemad kattusid valdavalt presidendikanditaatide väitluse omadega, kuid erinevalt Obamast ja Romneyst ei püütud anda populistlikke, mitte-midagi-ütlevaid vastuseid ning paljude ameeriklaste arvates oli kogu poolteist tundi kestev debatt tunduvalt sisukam ja mõtlemapanevam, kui kummagi presidendikandidaadi valimiskampaaniad kokkuvõetuna.

"The Rumble 2012", mis meie aja järgi algas vastu pühapäeva öösel kell kolm, oli internetis ülekantav debatt kahe kauaaegse meediarivaali vahel, kellest on tõenäoliselt kuuldud ka Eestis. Iga soovija võis endale 4 dollari ja 95 sendi eest lunastada õiguse vaadata debatti otse ning nn piletirahadest saadavast tulust pool lubasid väitlejad anda pool heategevuseks. Kuigi ma ei ole kunagi olnud suur poliitiliste debattide austaja (mind on justnimelt see populistlik mula tavaliselt magama ajanud) ja veel vähem olen ma kunagi internetis vaadatavate asjade eest raha maksnud, siis seekord ei pidanud ma otsuse tegemiseks üldse mõtlema. Ja need olid mu senise elu kõige paremini kulutatud dollarid.

Kes need siis olid, kelle väitlus äratas USA meedias pea sama suurt tähelepanu kui presidendikanditaatide oma? Ühelt poolt astus kõnepulti Fox News kanali üks mõjukamaid saatejuhte ("The O'Reilly Factor") ning mitmete bestsellerite autor Bill O'Reilly. Tema oponendiks teises kõnepuldis oli kaabelkanali Comedy Central kotitäie Emmy'sid ja muid teleauhindu kogunud show "The Daily Show with Jon Stewart" saatejuht Jon Stewart, kelle bestselleri staatuse saavutanud raamatute arv piirdub küll vaid kahega.

Millest siis nii suur tähelepanu ühe tõsise poliitikasaate juhi ja poliitilise satiiri esitaja omavahelisele debatile? Kaks meest on teineteisel olnud hambus juba üle kümne aasta. Kuna Stewart kritiseerib oma saates lisaks poliitikuile ka uudistekanaleid nende töö pärast, siis on O'Reilly'gi tema tule alla jäänud. Hoolimata tõsistest etteheidetest teineteise pihta tundub, et mõlemad naudivad omavahelisi väitluseid ja nii on nad pidevalt ka teineteise saadetes külalistena üles astunud. Teravamaks muutusid nende teemad küll alles peale 2009. aastat kui ajakirja "Time" lugejad valisid 44% häälteenamusega USA kõige usaldusväärsemaks uudisteedastajaks Jon Stewarti - koomiku, kes vaid kommenteerib uudiseid. O'Reilly (ja mitte vaid tema) on peale sellist üllatust võtnud tugevalt sõna teemal, et kui Stewart avaldab nii suurt mõju avaliku arvamuse kujunemisel, siis võiks ta ka natuke suurema vastutustundega suhtuda oma naljade sisusse.

"The Rumble 2012" oli kahe tuntud meediategelase esimene avalik väitlus.

Nagu neid kahte isikut teades juba ette arvata võis, oli debati peamiseks tõmbenumbriks teineteisele ärapanemine, kuid päris kindlasti ei olnud see ainus faktor, miks seda väitlust nii oodati ja jälgiti. Kuna mõlemad osalejad on nii poliitikas kui ka meediat puudutavatel teemadel vägagi kompetentsed, siis üsna tihti laskus nende väitlus sügavatesse analüüsidesse, millist ootaks justnimelt presidendikandidaatidelt. Jah - O'Reilly ja Stewarti eeliseks oli see, et vastase rünnakute tõrjumise asemel said nad oma poliitilise maine pärast muretsemata asuda kohe vasturünnakule ning nii mõnigi kord püüdsid nad teineteise kuulamise asemel lihtsalt üksteisest üle rääkida. Kuigi kogu üritusel oli ka ametlik moderaator - ajakirjanik E. D. Hill -, siis tema osa kohta tegi parima märkuse tegi O'Reilly ise, pöördudes üllatunud näoga moderaatori poole: "Aaa, te olete ka veel siin!"

Käsitletavate teemade ring oli lai: USA majandus, maksu- ja tervisesüsteem, vaated ja suhtumine Lähis-Idas toimuvasse ja välispoliitika üldiselt, samuti mõned siseriiklikud, palju meediakaja leidnud sündmused. Mõlemad väitlejad sundisid teist poolt oma avaldustes pingutama, sest kummalgi olid tugevad, põhjendatud argumendid.

Poolteist tundi, mis see väitlus kestis, möödus minu jaoks kiiresti ja seda hoolimata hilisöisest ajast, ning ausalt - selline väitlus poleks väsitanud ka kolm-neli korda pikema kestuse juures. Ka väga tõsistest teemadest sai rääkida nii, et saalitäis rahvast (+ paljud kodudes) oli naerust kõveras ja samas ei olnud need naljad probleeme pilavad, vaid pigem neile asjalikke lahendusi pakkuvad.

Mitte asjate pole mõlema mehe igal argipäeval linastuvatel saadetel miljoneid vaatajaid. Mõlemal on tugevad põhimõtted ja vaated, mida nad vajadusel hästi kaitsta ja põhjendada oskavad - O'Reillyl küll rohkem vabariiklaste ja Stewartil demokraatide omadega kattuvad. Ja vaadata kaht sellist tugevat isiksust omavahelises sõnavahetuses maid jagamas on ääretult nauditav.

Kuigi ametlikult võitjat välja ei kuulutatud, siis vähemalt minu jaoks oli võitjaks Jon Stewart. Ja seda isegi mitte mõttelise üleoleku pärast - kordan veel, et mõlemad kaitsesid hästi omi seisukohti ja mõlemal oli ka komistuskivisid. Stewart võitis debati pigem tänu sellele, et oma karjääri alustas ta stand-up-koomikuna ja seepärast oli tal ka parem ettekujutus, kuidas rahvaga mängida. O'Reilly on suurema osa elust siiski kaamera varjus püsinud, kuid ka tema oli suurepärane.

"The Rumble 2012" on hetkel ja tõenäoliselt ka jääb minu jaoks selle aasta parimaks telesündmuseks (kuigi tegu oli vaid stream-üritusega), sest vaevalt, et miski või keski võiks selle üle lüüa.

Kes ei ole seda veel näinud, siis soovitan tõsiselt.

Miks? Sellest kirjutan juba oma järgmises tekstis, mille tahan seekord otse Delfi jaoks kirjutada ja mille idee aluseks ongi justnimelt seesama debatt...

Konspiratsiooniteooriad ja ulmekirjandus

/kirjutamist alustatud 02.10.12/

Ausalt - ma kirjutasin selle pealkirja ära, aga ma ei tea, kas see mu tekstiga üldse kokku lähebki. Tegemist siis järjekordse kirjutamisega, kus õhtul ja öösel mõeldu jõuab tekstitöötlusesse olulise ajaühiku võrra hiljem, kui see kirjutise enda jaoks hea oleks.

Millest said aga need mõtted alguse? Ma ei ole kunagi olnud eriline konspiratsiooniteooriate fanaatik. Minu arvates on enamus nendest kujunenud välja nende inimeste peades, kellel pole oma ajaga suurt midagi peale hakata, kui hakata nägema tonte seal, kus need teoreetiliselt võiksid olla, aga kus tegelikult haigutab lihtsalt üks suur ja tavaline igapäevane lollus. Ja mulle meeldib pikki lauseid kirjutada - ma mõtlengi tavaliselt nii.

Igatahes eile hilisõhtul, kohe peale seda, kui olin suutnud prantslased ameeriklaste vastu üles ässitada (olgu - mängisin Civilization V strateegiamängu), leidsin Facebookist (kust mujalt tänapäeval enam uudiseid saab) viite ühele blogiartiklile. "Valitsus ise kavandab Eesti Vabariigi likvideerimist" Ja kuna oli tegemist sellise atraktiivse pealkirjaga - pealkirjad mängivad artikli loetavusel suurt rolli, mispärast olen Delfi peale siiani vihane -, siis lugesin ka kirjutise läbi.

Üllatus, üllatus! Oligi järjekordne konspratsiooniteooria.

Ma ei taha nüüd öelda, et KÕIK sellised teooriad valed on. Ei. On olnud mitmeid selliseidki, mis hiljem on tõeks osutunud. Seega lugeda on neid alati huvitav, aga mida tõena võtta, on muidugi juba iga lugeja iseasi.

Antud teemas ei ole tegelikult midagi uut. Võib-olla vaid mõned vahepeal juurdetulnud faktid. Näiteks see Itaalia osa. Samas on sularaha kadumise võimalikkuse üle arutletud varemgi ja peetud seda osaks millestki suuremast. Kiire guugeldamine (olgu - keelelise puhtuse huvides: otsingumootor Google'it kasutades) on alati abiks :)

Juba poolteist aastat tagasi arutles Eesti Ekspressis sama teema üle kunagine uuriva ajakirjanduse tipptegija, kes vaatles asja natukene erineva nurga alt. Aga juba artikli pealkiri esitab sama konspiratsioonimaigulise küsimuse: "Sularaha kadumine kui osa suuremast plaanist?!"

Veel pool aastat ajas tagasi minna, siis leiame ka selle idee toetajaid. Nimelt pakkus Tartu Ülikooli majandusprofessor välja idee muuta Eesti sularahavabaks euro tulekut ära kasutades.

Seega on see teema juba pikemat aega nii poolt- kui vastumõtlejaid leidnud ja päris kindlasti eksisteerib mitmeid suuri organisatsioone, kelle huvides oleks sularaha väljasuretamine.

Mis puudutab aga kiibistamist? Mnjah - paarkümmend aastat tagasi oleks see veel kõlanud täieliku ulmena, ent praegu tundub see aina reaalsemaks muutuvat. Tänu kõikjaleleviva internetile oleme jõudnud juba punkti, kus me olemegi peaaegu, et väliselt kiibistatud. Vaadake või kõiki neid vidinaid, mida me iga päev kaasas kanname! Kõigi nende kooslusena võib igal ajahetkel saada teada, kus me asume, mida me teeme, mida me ostame, vaatame või millest huvitume. Ja see on kõik see, mida saaks teada ILMA meie nõusoleku või teadmiseta. Kiibistamine sellisel kujul nagu sellest räägitakse või nagu sellega hirmutatakse, oleks tegelikkuses vaid selle jälgitavusteadmise avalik ja lõplik aktsepteerimine.

Vabadust sellisel kujul nagu oli see kunagi, me nagunii enam tagasi ei saa.

Kuna ma mainisin peale pealkirja ulmet juba ka oma tekstis, siis võib-olla põikan lõpuks ka sinna, miks ma ulmekirjanduse üldse sellesse teemasse tõin.

Põhjus lihtne: inimesed ei taha õppida. Olen varemgi rääkinud ulmekirjandusest kui väärtkirjandusest, sest miskipärast on ulme väga paljude arvates kirjanduse kolmas, neljas või veelgi madalam klass. Olgu - osalt on selles süüdi Maad ründavad kuuejalgsed tamburiin-robot-tulnukad ja viierinnalised prostituudid Marsilt. Kuid ausalt - see ei ole ju kogu ulme.

Mina armastan ulmet tegelikult väheste autorite pärast. Siiski on need vähesed niivõrd võimsad visionäärid, et meie konspiratsiooniteoreetikud peaksid nende juures läbima põhjaliku kursuse teemal, kuidas analüüsida olemasolevat informatsiooni ja milliseid järeldusi sellest teha tasub. Võis ju juhtuda ka nii, et esmalt nimetatud blogikirjes mainitud Jean Monnet ei leiutanudki jalgratast, vaid arendas enda nägemuse Euroopast just ulmekirjanduse toel, mis oli selleks ajaks kontrollitavad ja totaalse jälgimise all olevad tsivilisatsioonid koos nende tugevate ja nõrkade külgedega ammu lahti kirjutanud.

Jah - kogu lääneliku mõtlemisega maailm liigub praegu tahes-tahtmata sellise kontrollitud tuleviku suunas. Kahju on minul vaid sellest, et tehakse seda samu vigu korrates, millest on ulmekirjanikud kirjutanud juba ammu - püüdes rahvast, seda massi, hoida teadmatuses.

Mille toob see aga endaga kaasa pikemas perspektiivis? Terve selle süsteemi hävimise koos kadudega, mis ületavad selle süsteemi ülesehituseks vaja läinud ressursse. Miks need süsteemid hävivad? Sest inimesele süsteemi poolt pealesurutud kord kaotab ära üksikisiku vabaduse. Tõsi - see võib anda üksikisikule kõik eluks vajaliku, võib anda ka rahulolu, ent ükski neist asjadest ei korva vabaduse puudust. Ikka ja alati leidub keegi, keda süsteem peatada ei suuda ning kellel õnnestub läita see väga lühike süütenöör, mis on kinnitatud oma aega ootava pommi otsa.

Praegused arengusuunad - virtuaalrahad, kiibistamised ja mis iganes veel - loovad tulevikus olukorra, kus kaovad reaalsed vahendid ja oskused, ilma milleta on pommi plahvatades võimatu ära hoida täielikku stagnatsiooni.

Pole küll minu asi õpetada, aga praegusel ajal peaks olema esmatähtis mõtlemine suunas, et mida me peaksime tegema ja kuidas käituma siis, kui kogu see pikalt kokkukeedetud rahvaste supp ühel hetkel suure pauguga vastu taevast lendab.

Kuidas seda aga teha? Lihtne - lugege ulmekirjandust ja peale seda pöörake rohkem tähelepanu praegu elavate visionääride jutule. Jah - veel on olemas selliseid inimesi, kes suudavad mõelda kaugemale oma isiklikust heaolust ja näha asju hoopis suuremas pildis, kui see tavaks on saanud. Kasutage neid, kuniks on veel aega :)

PS Kas ma kõlasin nagu konspiratsiooniteoreetik? :D