Valimiste lainel

Üle pika aja kirjutamist ka emakeeles.

Kes veel ei tea, siis olen saadetud asumisele Suurbritanniasse, mis omakorda tähendab seda, et oma blogimise olen suunanud rohkem ingliskeelsele lugejaskonnale. Kuna mul oli olemas varasemast ajast olemas blogirakuke ka inglise keeles, siis siin on ka link sellele aadressile.

Miks ma täna otsustasin aga kirjutada oma peamises veebipäevikus?

Juhtusin nimelt nägema IRL-i valimisreklaame ja sinna sekka sattus ka Krossi video, kus Kross üritab moosida venekeelset valijaskonda.

Ja see ajas mind närvi.

Ma olen praegu riigis, mis on on enda tolerantsusega tekitanud endale probleeme rohkem kui on vaja. Kuigi avalikult ei öelda seda sageli, ei ole siin palju kohalikke, kes armastaks immigrante. Liigne vastutulelikkus immigratsioonipoliitikas on tekitanud probleeme, mille lahendamine ei ole enam päevade, vaid aastate küsimus.

Vaadates Erik-Niiles Krossi venekeelset valimisreklaami viskas lihtsalt üle. Mida, kurat, sa moosid?

Mul oli siin Inglismaal väike intsident, mille pärast mul oli vaja politsei poole pöörduda. Kui ma kohalikku konstaablikeskusse jõudsin, oli esimene küsimus mulle kui Ühendatud Kuningriigi residendile järgmine:

"Kas te soovite tõlki?"

What?!

"Vabandust, aga kui ma ei oskaks inglise keelt piisavalt, et ennast vabalt väljendada ja aru saada sellest, mida mulle öeldakse, siis ma poleks siia üldse tulnudki."

Selline oli sõna otseses mõttes minu vastus küsimuse esitajale, kes vaatas mind seejärel küsimärkidega täitunud näoga.

Ja ma selgitasin: "Ma tulen Eestist, kus on on siiani probleemid immigrantidega, kes ka pärast kümneid aastaid riigis elamist ei viitsi ja ei taha kohalikku keelt ja kultuuri õppida, seega oleks mul häbi küsida keelelist abi riigis, kuhu ma ise olen tulnud immigrandina."

Mina sain oma probleemid lahendatud KOHALIKKU keelt kasutades ja just seepärast viskas mul üle Krossi näidend vene keeles.

WTF?!

Austa ISE ome riiki, kultuuri ja keelt, siis hakkavad seda austama ka sisserännanud!

In memoriam: Ander Veebikriminaal

Täna ennelõunal lahkus meie seast Ander Veebikriminaal, vähetuntud blogija ja kriitik, kelle eluülesandeks tundus olevat Politsei- ja Piirivalveameti andekate üllitiste väljatoomine ja/või kritiseerimine.

Oma suhteliselt lühikese eluea jooksul ei suutnud Ander jätta endast suurt märki ja võib-olla just seepärast saabus ka tema lõpp nii vara. Varajase surma asjaolud on veel selgitamisel, kuid suure tõenäosusega sooritas viimasel ajal suure depressiooni ja tähelepanupuuduse all vaevlev Ander enesetapu.

Anderi elu suurimaks saavutuseks võib pidada vast Kuritöö- ja Salakaubaveoameti asutamist ning sellele Facebook'i lehe loomist. Koos allakirjutanuga püüdis Ander üles seada ka KSA pressikeskust, milles allakirjutanu praktiseeris pressiesindajana, kuid seegi projekt ei käivitunud korralikult.

Niisiis võib Veebikriminaali kanda südamerahuga ebaõnnestunud ja läbikukkunud isiksuste sekka ning taga igatsema teda ei jääda.

Olgu järgmine maailm Anderile kergem ja edukam!

W. Hocares

Jälle pandi ära!

Paar päeva tagasi sai kirjutada inspiratsioonist; sellest, kuidas Katariina (aja-)kirjanduslik tuhin mind inspireerib ja ärgitab minu soovi uuesti kirjutama hakata ja täna tuli kallilt Katariinalt vastulause.

Buduaaris sai alguse uus artiklitesari-blogi, milles sisekujundaja Katariina Kalda hakkab kajastama ühe sisekujundusprojekti lugu algusest lõpuni. Keda huvitab (loodetavasti kõiki!), leiab ka siit lingi sarja esimesele artiklile: "Sisekujundaja blogi: Katariina alustab 4-toalise Kadrioru korteri renoveerimist"

Ja ma ei oleks mina, kui ma ei leiaks sealt lingilt midagi kritiseerimisväärset.

Oops! Peretüli?!

Ei. Seda mitte. Katariina teksti kohta ei ole mul ühtegi paha sõna öelda, kiitma ma ei hakka teda siin vaid seepärast, et me oleme liiga lähedalt seotud, et keegi minu kiituseid tõsiselt võtaks. Ok - ta on väga tubli!

Aga kriitika tuleb pealkirja kohta. Hmm - sel teemal ma olen öelnud asju ka delfi.ee'le. Nüüd on siis buduaar suutnud pealkirjas apsaka teha.

Nimelt ei ole Katariina projekti puhul tegemist renoveerimisega, mis on teadupoolest vana asja uueks tegemine; Kadrioru projekti puhul on tegu niivõrd uue korteriga, et praegusel hetkel on see alles joonise peal.

Nüüd siis kriitika läbi ja kõik võivad rahulikult lugema minna.

Ahjaa! Minireklaam endalegi. Need ilusad fotod Katariinast on minu tehtud :)

Need For Hyperspeed ehk "hüperkiiruse vajadus"

Kui nüüd päris aus olla, siis oleksin selle teksti kirjutamiseks tõusma voodist möödunud öösel kella kahe paiku ja hakkama trükkima. Mina tahtsin aga magada ja kirjutama hakkan ma praegu.

Ainult, et nüüd on väga suur tõenäosus, et kogu tekst tuleb seosetu ja hüplik, sest mäletan vaid neid unesegaseid mõttekilde. Praegu neid ühtseks asjaks luua...

Mulle meeldib kiiresti sõita. Tegelikult isegi väga kiiresti, kuid see ei tähenda seda, et naudiksin slaalomit ummikueelsel tänaval, et jõuda poolteist minutit varem kuhugi, kuhu jõudmine ei ole elu ja surma küsimus. Samuti ei meeldi mulle dräägreissida, kiirendada fooride tagant, et näidata oma ülimat reaktsioonikiirust kõrvalrajal lubavat tuld ootavale autole, milles neli last ja viis beebit, või roostekoorma all vaakuvale oopeliraugale. See ei ole minule, kuigi mõnikord võib seegi fun tunduda.

Seega on veel lootust, et päris rullnokk ma ei ole. Mitte, et ma seda kunagi poleks olnud, aga praegu vist enam ei ole.

Praegu meeldib/meeldiks mulle väga kiiresti sõita seal, kus ei oleks teisi autosid; kus oleks käänulis-kruusased teed ning öine pimedus. Siiski teed, mida ma tunnen ja tean, sest vaid nii saab pimedale kurvile läheneda külg ees, et sealt siis juba kivide lennates edasi söösta. Ja just öösel, sest öösel on näha, kui midagi peaks vastu tulema. Ma ei taha mõttetult enda ja teiste eludega riskida, ma tahan lihtsalt kiiresti sõita. Väga kiiresti.

Praegu ma seda ei saa. Selliseks sõiduks peab olema autos üksi, aga viimasel ajal on autos peale minu ka Katariina ja Ellen ja Oskar ja nendega samas autos olles tundub isegi 50 km/h vahel liiga kiire. Ma lihtsalt hoolin neist nii väga.

Ja nii ma kulgengi nagu kõik teised, aga see ei ole päris see. Ma olen õnnelik, et minuga on mu kaasreisijad, ent sõitmine sellisel kiirusel ei meeldi mulle - see ei paku mulle enam rõõmu. Ma teen seda, mida ma üle kõige armastan, aga see ei paku mulle enam midagi. Seepärast ma lihtsalt kulgengi.

Paljudel uutel autol (olgu - neil, mis on selleks suutelised) on peale pandud kiirusepiiraja 250 km/h. Mitte, et ma sooviks seda muuta - 250 on kiirus, mida mina olen oma elu jooksul ületanud vaid korra, seega ei ole kiirusrekordite löömine ka minu ala. Mulle meeldivad pigem kitsad ja käänulised teed, kus kiiresti sõites saad nautida füüsikat selle mitmes varjundis. See ei ole vaid arutu kiiruseihalus - see on soov sõita piiril: leida see kiirus ja/või trajektoor, mida ületades sa kaotad kontrolli. Leida see piir, sõita selle lähedal või lausa selle peal, aga hoidudes selle ületamisest. See on see, mis paneb vere käima; see loob selle kõige õigema tunde; see teeb mind rõõmsaks; see toob sõitu selle kõige õigema naudingu. Vähemalt minu jaoks küll.

Praegu ma vaid kulgen ja kiirusepiiraja 250'l ei ole minu jaoks probleem. Minu jaoks võib saada probleemiks see, kui aina turvalisuse poole püüdlev maailm otsustab panna kõikidele autodele kiirusepiiraja üldlevinud ohutule kiirusele - olgu see siis 80 või 90 km/h.

Kulgemine teeb mind rahutuks ja närviliseks ning praegu on mul veel teadmine, et äkki ma saan veel kunagi sõita kiiresti, väga kiiresti - nii nagu ma olen seda alati soovinud. Kuigi suure tõenäosusega ei toimu seda enam kunagi, on mul siiski alles see lootus, mis mu verd veel ringi ajab.

Kui peaks tulema aga piiraja, mis võtaks ka selle lootuse, siis ei tahaks ma vist enam üldse sõita. Sõitmine ilma kiiruseta tundub minu jaoks hullem kui mittesõitmine.

Jätke mulle see lootus!

Inspiratsioon

Katariina artikkel ilmus Kodukirja paberväljaandes, samuti on avaldatud tema kirjutisi ka Sisustuswebis ning kohe-kohe käivitub ka Buduaari projekt.

Professionaalne kadedus? :) Natuke jah, sest kogu meie tutvuse vältel olen just mina ennast kirjutajaks pidanud ja end sellena ka reklaaminud. Kui mõned üksikud Delfi välgatused ja bloginokitsemised välja arvata, siis midagi suurt ma nende aastate jooksul kirjutanud ei ole.

Jah - mõtetest olen ma siin blogis ikka üht-teist maininud, aga tõsise kirjutamise kui selliseni pole ükski idee veel jõudnud. Kuigi kogu see aeg on mul sees olnud tugev soov midagi kirja panna, on klaviatuuri juurde jõudmine toonud avastuse, et paljalt sooviga midagi valmis ei tee. Ideed lasevad arvutit nähes jalga.

Miks aga inspiratsioon?

Sest selline tuhin lähedase inimese poolt on sütitanud ka minus soovi jälle kirjutada ja loodetavasti annab see soov end peagi märku ka mõne värske või unustatud idee pinnaleujumisega.

Igatahes - aitäh, et inspireerid, Katariina!

Ecolines'i buss jälle kraavis!?

Täna Delfit lugedes jäi silma artikkel sügavatest ja eluohtlikest maanteekraavidest. Silma jäi just seetõttu, et artiklit illustreeriva foto peal külitas maanteekraavis õnnetu ilmega Ecolines'i buss.
 

 

Kuna ma ise olen mingil hetkel oma elus olnud seotud Ecolines'iga, siis tekitas see taaskord küsimuse, millest ma tollal oma seotuse pärast eriti kirjutada ei tahtnud. Toona tundunuks see lihtsalt ärategemise või -panemisena ning kirjutatu mõte oleks tõenäoliselt seetõttu paljuski kaduma läinud.

 

Praegu aga võin seda südamerahuga teha ega pea kartma, et minust valesti aru saadaks - eriti veel peale mitte eriti sõbralikku lahkuminekut.

 

Seega - miks on meie ajakirjandus niivõrd äraostetud, et ühtede ettevõtete avariide ja kõksude kohta pannakse kuhjas logoga fotosid või nagu praeguselgi juhul - pannakse neid logosid ka sinna, kus need asjasse üldse ei puutu samas kui teiste, lemmikute, avariide kohta puuduvad pildid teinekord isegi siis, kui avarii tegijaks oli lemmiku enda firma buss. Nagu näiteks siin.

 

Minu arvates peaks selliste konkreetseid juhtumeid mittekajastavate artiklite puhul säilitama viisaka erapooletuse ning leidma ka erapooletu pildi.

 

Või tegema siis kõikidele võrdsel määral antireklaami. Pilte ju jagub:

 

 

 

 

 

 

 

Seega võiks enne selliste fotode ülesriputamist suvaliste artiklite juurde ka mõelda, millist reklaami need edastavad.

 

Kui mõne konkreetse firma esindajad just erinevate väljaannete toimetusi külastades oma rahakoti paksuses kaota... Aga sellist asja meie riigis ju ei toimu.



Me like it! Elagu Delfi!

Delfi-eksperiment läks jälle korda!

Juuresolev pilt toodud sellepärast, et näidata, kuidas negatiivne infokilluke armsa Nõmme kohta saab tähtsamaks kui palgamõrvarid Tais, Kadri Simsoni hääletusseiklus või Läniku romanss Hundisilmal.

Esiteks muidugi pealkiri. Minu eelneva postituse pealkiri oli ka see, mille ma soovisin Delfisse üles panna, ent Delfi pealkirjageneraatorid andsid asjale tuure juurde ning tootsid masse ärritava, kuid minu arvates lohiseva tiitli.

Siiski - Delfi eesmärgi see täitis: pooleteist tunniga 7000+ vaatamist ning üle 90 kommentaari. Pole paha!

Kuid - ebameeldivaks üllatuseks oli seekord see, et Delfi toimetaja suutis minu teksti kirjavead tekitada. Milleks?!

Ja nüüd minu eksperimendi tegeliku olemuse juurde.

Tegemist praeguseks minu 11. artikliga Delfis ja teisega, mis otse esilehele väänati. Esimene - Neegrilugu - sai isegi päeva looks, kui ma õigesti mäletan. Tänane lookene veel päevalooks ei küündi, aga loetavuselt teise koha (minu lugude arvestuses) on see kindlasti saavutanud.

Lihtne järeldus nende kõikide lugude kokkuvõtteks on see, et kui sa tahad endale reklaami ja suurt lugejaskonda Delfi, siis ei pea sa mitte targalt kirjutama, aga seadma sõnu nii, et see võimalikult suurt hulka inimesi ärritaks. Isegi siis, kui sa teed seda viisakalt ja püüad sinna mingi mõtte peita, on ärritav teema piisav, et rahvast rääkima panna.

(Kontrollisin Delfit ja lugejate arv tõusnud 8500+ ja kommentaare 110 )

Samas olen kirjutanud ka rahulikumaid artikleid, kuhu olen üritanud rohkem ideid lisada - need ei ole aga laiatarbeajakirjanduses erilist tähelepanu püüdnud. Oma Mart Laari insuldijärgsesse proovisin küll mõtte asemel mõistmist raputada, ent sellegi loo 3000 lugemist ja 100+ kommentaari olid tingitud pigem kirjutise poliitilisest maigust ja ärritusest.

Seega ei soovita lugeda rahulikke tekste, milles teinekord ka mõni mõte sees on. Miks?

See on minu jaoks küsimus, millele ma siiani veel vastust saanud ei ole. Kõik kurdavad üldise negativismi üle, ent kui panna kuhugi saadavasse kohta midagi kasvõi natukene positiivsemat, siis huvi selle vastu üles ei näidata.

Ma ei väida, et minu kirjutised just need parimad lakmuspaberid on, aga mingi pildi olukorrast annavad need ikka. Eriti, kui arvestada seda, et tõsisemaid tekste kirjutades püüan ma kirjutamisse ikka hoolsamalt suhtuda ja parema kvaliteediga lugemismaterjali luua.

Suvine Nõmme - legend ja tegelikkus

Kui minu eelmine tekst, mille ma valmis kirjutasin, osutus liiga kriitiliseks, siis pidin ma selle avaldamisest kohtunike nõukogu otsuse tõttu loobuma. Kuna probleem, kui selline, mind aga siiski häirib, otsustasin seekord asjale läheneda natukene teise nurga alt.

Nõmmet peetakse üheks Tallinna kauneimaks ja rahulikumaks linnaosaks, kus olevat nii mõnus ja tore elada ning kus on meeldiv pärastlõunaseid jalutustunde veeta. Ilu ja meeldivate jalutuskäikude osas ma vastu vaielda ei soovi, kuid minu arvamus Nõmme rahulikkusest on ise Nõmmel elades muutunud.

Metsad on rahulikud, külad ja alevikud (ühes olen ise üles kasvanud) on rahulikud ja - kurat võtaks! - isegi Lasnamägi on rahulikum, kui see Nõmme, kus mina elan. PS - olen ka Lasnamäel elanud. Ma ei saa kindlalt väita, et see rahulikkuse legend ei kehti teistes aedlinnaosades või -linnades - Pirital, Kakumäel, Laagris jne., aga ma siiski kahtlen.

Samas - võib-olla on Nõmme tõesti rahulik, kui sa oled töötu ja veedan enamuse oma ajast seal. Ma ei tea, sest kõigi oma töötuste vahepeal on minu töötused langenud ikka talve või sügisekuudele.

Normaalse inimese kombel tööl käies aga on elu Nõmmel mind aga aina rohkem häirima hakanud, sest tuntud legendi paikapidavust mina koju jõudes ei leia.

Õhtud on veel kuidagi - kuuled vaid naabrimehe grillimüra, kuid nädalavahetusel läheb minu jaoks põrgu lahti.

Üleadne niidab muru, teine saeb oksi, kolmas kolgib mingeid poste maasse, neljas ehitab, viies (väga täpselt võetuna üle-üleaedne) teeb ketassaega talvepuid, kuuendal on igav ja garaažis oma autot lakkudes peab eelmise sajandi muusika üle tänava mürtsuma, seitsmes korraldab aiakontserte koos Länikute ja muude VIPlalatega, kaheksas... Kas ongi mõtet jätkata? Tõenäoliselt sai ka vähemtaibukas lugeja juba aimu, mis suunas minu arvamus kulgeb.

Mitte, et mul midagi nende tegevuste vastu oleks, aga kui seda kakofooniat kuuled igal vabal hetkel, sest kõik need tegevused on terve päeva peale laiali jaotatud ning käivad pealegi veel ringi (st kes lõpetab saagimise, hakkab niitma ja seejärel pidu panema), siis avastad, et oma vaba aega kodus, Nõmmel veetes, oled sa sunnitud kuulama mingit häirivat müra ja lennujaama kõrvu puhkama minna tundub järsku täiesti tervitatava mõttena.

Kusagilt kuuldud idee, et sellistes elurajoonides võiks olla nädalavahetusel ette määratud aiatööde aeg (näiteks laupäeval kella 10st kuni 17ni), hakkab pärast paariaastast elu Nõmmel juba täiesti normaalsena tunduma. Jah - kodu on püha ja teen seal, mis tahan, kuid kui kõik selle idee järgi käituvad, siis nädalavahetustel on suvise Nõmme rahulikkus müüt, mille paikapidavust pole selle levitajad vist kunagi kontrollinud.

Nädala sees, kui kõik tööl on, siis jah, tekib momente, kus on mõnus ja tore ja rahulik, aga vahepeal peab tööl ka käima.

Nii hakkavadki pähe kuhjuma ideed, et võiks elus väikese pöörde teha ja kolida mõnda rahulikumasse linnaossa. Näiteks Õismäele või Lasnamäele, mille elanikud eriti just suviti oma korteritest nädalavahetusteks minema plagavad.

Nii hea oleks rahus ja vaikuses nädalavahetust veeta :)

Kevadest...

Suvine puhkus on asi, millest ma ei tea juba ammu midagi. Suvel mittetöötamisest küll, aga just töölt puhkusele minekust vist mitte. Viimati oli see vist 2008, kui suve alguses-kevade lõpus sai võetud paar vaba nädalat, et päikest võtta, puhata ja mängida.

Praegu, sellel suvel midagi sarnast ei paista. Ma ei tea, kas tegemist minu jõudukoguva apaatiaga kõige toimuva suhtes, ent vähemalt hetkel ei paista ma sellest isegi hoolivat. Midagi on valesti - nõnda ei ole ju normaalne tunda. Tahaks nii väga öelda "mis iganes", aga ma proovin ennast parandada ja olen vait.

*

Eile töölt koju jalutades lugesin üle pika aja teiste kirjutatud asju. Mitte, et oleksin midagi uut leidnud, aga vana tuttava küll. Malcolm Lincoln (see originaalne, kelle nime mingi tundmatu bändike teadmatusest ära varastas) peab päris huvitavat filme arvustavat paigakest ning teinekord on väga mõnus head sõnaseadmist lugeda. Kusjuures - mida aeg edasi, seda paremaks tema stiil läheb. Harva käingi ma seal vaid ühel põhjusel: korralikuks nautimiseks on üks tekst liiga lühike ja seepärast lasen ma alati natuke aega rasva koguda.

*

Kirjutamisest üldse...

Tavaliselt on kevad olnud see aeg, kui minu kirjutamissoov on tavalisest suurem. Praegu on aga kevad juba alanud ja kirjutanud ei ole ma tegelikult si***gi. Seega kevaded erinevad. Võimalik isegi, et huvi kirjutamise kui väljendusviisi vastu hakkab lõplikult kaduma. Nagu ei olekski enam midagi öelda.

Kahju...

Elus Exceli pilgu läbi

Sellise graafiku sain valmis möödunud öösel, kui tekkis soov saada nö matemaatiline ülevaade oma elust. Abiks oli Excel ja aluseks elus toimunud olulised emotsionaalsed ja finantsilised sündmused, mis on mulle kõige tugevama jälje jätnud. Hindamisskaala oli lihtne - kõige positiivsem 100 punkti ja negatiivseim -100.

Kindlasti ei meenunud mulle kiiruga kõik sündmused, sest muidu oleks antud graafik tunduvalt sakilisem tulnud, ent arvan, et üldine joon oleks ikkagi enam-vähem sama kuju säilitanud.

Huvitav vaadata :)

PS Huvitav oleks teada, millised näevad välja teiste inimeste graafikud