Selle aasta alguses tundus, et käesoleval aastal saan ma valmis oma rekordkoguse postitustega aasta lõikes, sest nn kirjutamistuhin oli peal. Praeguseks on SEE tuhin kadunud, aga mõned päevad-nädalad tagasi avastasin, et saabumas on mingi vanemat tüüpi kirjutamise soov. Nimelt selline, mis looks ka midagi uut. Muidu on kõik viimatised tekstid olnud ju teiste inimeste kirjutatu kommenteerimine-arvustamine-arvamine.
Aga jah - üle pika aja olen iga päev vähemalt mõelnud loomingulisele kirjutamisele. Isegi idee on olemas.
Võimalik, et soov midagi kirja panna tekkis pärast seda, kui olin kuu ajaga ca 20 raamatut läbi lugenud. Enamus neist olid küll vanad lemmikud, kuid siiski sattus sekka ka ühtteist uut. Neist kõige märkimisväärsemaks peaks vist tänu ühele naisteajakirjale avastatud teosele. Georg Orwell ning tema "1984". Samas köites oli sees ka "Loomade farm".
Kuigi olin mõlemast raamatust juba kaua, kaua aega tagasi kuulnud, ei olnud need mulle kätte sattunud, sest tavaliselt püüan ma end eemale hoida asjadest, mida soovitab enamus. Ma ei tea, miks ma seda teen, kuid antud raamat oli järjekordne näide sellest, et ma olen nõnda käitudes õigesti käitunud.
Raamatus esimesena oleva "Loomade farmi" lugesin läbi vaid tahtejõule. Kuigi idee tundus alguses hea, hakkas see teisest leheküljest (sõna otseses mõttes) nämmutamisena tunduma ning see mulje ei kadunud kogu 92 allesjäänud lehekülje jooksul. Tegevus oli ettearvatav (ma ei olnud sellest teosest isegi kokkuvõtet lugenud) ja ka autori kirjutamisstiil häiris mind miskipärast.
Teine teos - "1984" - oli kindlasti tugevam "Loomade farm", ent nõudis läbilugemiseks siiski pingutamist. Seekord küll pigem ainult stiili poolest, sest süžee ületas eelnevalt loetut tunduvalt. Huvitavad arutelud ühiskonna toimimismehhanismide üle, mis omal kombel haakusid ka mu enda mõtetega kirjest Gaddafi kohta (siin blogis mingi paar kuud tagasi). Tundsin end nõustuvat Orwelli arvamusega, et paljud valitsused pooldavad varjatult sõda, sest see on tarvilik nende otseseks eksistentsiks. Kokkuvõttes olidki parimad kohad sellest raamatust seotud kirjeldatud maailmakorra filosoofia lahtiseletamisega. Teist korda seda raamatut ei loeks, aga ühe korra võis üle elada.
Miskipärast mõtlesin mõlemat teost lugedes tagaplaanil mitmete teiste ulmekirjanike loomingule ning sarnaselt Orwellile võiks ka mitmeid teisi ulmekirjanduse suurkujusid (Asimov, Clarke jne) pidada sotsialistideks, sest enamus nende kirjeldatud tulevikuühiskondi rajanevad sotsialistlikele ideedele.
*
Nii - nüüd on paar nädalat jälle möödas, kui ma seda kirjet alustasin, ent püüan end seekord ületada ning midagi varemkirjutatut ka lõpuni valmis kirjutada.
Nüüd, neid ridu tagantjärele lugedes võiks siia veel lisada, et peale eelnevaid teoseid lugesin taaskord läbi ka Arthur C. Clarke'i "Lapsepõlve lõpu", et saaks parema järelmaigu ning - pole midagi parata - Clarke kirjutab kordades paremini kui Orwell. Kuigi sotsialist nagu tuleb välja ka sellest raamatust.
Millal ma aga ise kirjutama hakkan ja lõpetan selle tühise kirjutamisest kirjutamise???
Miskipärast mõtlesin mõlemat teost lugedes tagaplaanil mitmete teiste ulmekirjanike loomingule ning sarnaselt Orwellile võiks ka mitmeid teisi ulmekirjanduse suurkujusid (Asimov, Clarke jne) pidada sotsialistideks, sest enamus nende kirjeldatud tulevikuühiskondi rajanevad sotsialistlikele ideedele.
*
Nii - nüüd on paar nädalat jälle möödas, kui ma seda kirjet alustasin, ent püüan end seekord ületada ning midagi varemkirjutatut ka lõpuni valmis kirjutada.
Nüüd, neid ridu tagantjärele lugedes võiks siia veel lisada, et peale eelnevaid teoseid lugesin taaskord läbi ka Arthur C. Clarke'i "Lapsepõlve lõpu", et saaks parema järelmaigu ning - pole midagi parata - Clarke kirjutab kordades paremini kui Orwell. Kuigi sotsialist nagu tuleb välja ka sellest raamatust.
Millal ma aga ise kirjutama hakkan ja lõpetan selle tühise kirjutamisest kirjutamise???
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar