Tunnelis

Kell on kohe kaks saamas. Öösel. Ja lõpuks ometi olen ma omadega täiesti tunnelisse sattunud. Vabandust! - Tunnelisse suure algustähega.

Võtsin nimelt täna kogu oma tahtejõu kokku ja hakkasin oma romaaniprojektiga edasi töötama. Päeval lugesin kusagil kellegi blogi ja kuidas inimesed lihtsalt tahet ja inspiratsiooni kasutades oma raamatuid avaldavad ning võib arvata, et just professionaalne kadedus oli see, mis pani mind ennastki oma vanu asju üle vaatama.

Kuigi pooleliolevaid töid on mitmeid, nende hulgas ka miniatuure ja lühinovelle, mille võiks tegelikult poole tunni või tunniga valmis kirjutada, otsustasin ma seekord haarata selle kõige suurema härja sarvist ning hakata oma eliitprojektiga edasi tegelema. Ning üllatus! - asi hakkas ootamatult hästi jooksma kohe.

Alustuseks hakkasin mõtlema sellele, et iga raamatu algus peaks olema selline, mis kutsuks inimest edasi lugema. Vähemalt mu enda kogemused näitavad, et kui autor ei ole suutnud esimese kolme leheküljega minus huvi äratada, siis ma seda raamatut edasi lugeda ka ei viitsi (siinkohal oli erandiks hiljutine Orwell, kellest ma pigistasin end läbi vaid seepärast, et keegi oli kusagil jubedalt kiitnud - ja puusse pannud! Neetud!!!). Ja nii ma otsustasingi kirjutada oma teosele uue, niiöelda sissejuhatava alguse, mis näitaks ära killukesed sellest, mis ees ootab ja kuidas ees ootab.

Peale sissejuhatava osa valmimist hakkasin läbi vaatama varem kirjutatud osasid, millest mõned lõigud tuli ümber kirjutada, sest Lauriito (üks Poogna lemmikuid autoreid) oli soovitanud teksti vähem hakkida. Ja nii ma siis korrigeerisingi natuke asju, mida vajalikuks pidasin.

Aa! Üks ajendav asi oli veel - nimelt leidsin paar päeva tagasi Poognat külastades teate kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusest. Kuigi selle tähtaeg kukub juba homme ja selleks ajaks ma enda asja valmis ei saa, siis märkasin ma seal nende romaanimahu miinimumnõudeid. Oli vist min 240 000 tähte. Sellega seonduvalt vaatasin enda asja ka natuke teise pilguga.

Et mu teos peaks tulema suhteliselt mahukas, siis otsustasin nii enda kui tulevase võimaliku lugeja jaoks kergemat teed minna ning teha projekti struktuuris väike muutus. Kui ma varem olin "Tunneli" jaganud mõtteliselt kaheks ebamääraseks osaks, siis nüüd panin paika konkreetsed piirid ja teemad raamatu kolmeks jagamisel, sest Anderi teel punktist A punkti O on tegelikult kolm otsustavat (küll mitte ajaliselt ühepikkust) etappi.

Nende kolme raamatu vahel (siiski tulevad need ühte köitesse) saab siis edukalt ära jagada ka nn mina-tegelase kirjelduste tasemed. Jee! Ja kogu asi saab natuke lihtsamalt mõistetav.

Aga "Tunnelist" natuke kaugemale vaadata, siis aastat kümme tagasi tekkis mul idee kirjutada üks sari raamatuid, üldnimetusega "Pärast pimedust - enne igavikku". Koosneks see sari siis kolmest teosest - "Ante Mortem", "Mors" ja"Post Mortem".

Miks ma mainin seda praegu? Oma "Tunnelile" mõeldes sain hiljuti aru, et tegelikult kasutan ma "Tunneli" juures paljuski neid ideid, mida olin kunagi mõelnud "Morsi", selle triloogia teise teose jaoks. Ja nüüd ma olengi dilemma ees, kas kirjutada "Tunnel" praegusel kujul lõpuni või töödelda olemasolev materjal ümber "Morsiks"? Või liikuda hoopis kolmandat teed ning teha neist miskit sorti sümbioot... Ei tea - kui ma hakkaksin materjali töötlema, siis kaotaks praegune teos umbes neljandiku oma mahust, ent samas annaks see suurema mõju "Ante Mortemile". Ei tea - keeruline. Fakt on aga see, et "Tunneli" ja "Morsi" peamised konfliktid kattuvad umbes 60 protsendi ulatuses.

.... mõtlen ....

Kuna minu teine projekt - "Valetaja" - eviks sama peategelast natukene uuemas kuues (lisaks veel paarile "Tunneli"-karakterile), siis oleks ehk võimalik ka see justnimelt selle triloogia tarbeks teostada.

.... mõtlen ....

.... et oleks aeg vist magama minna....