neljapäev, 25. august 2011

Kirjutamisõhinast

Ma tean, millest ma puudust tunnen.

Õhinast.

Oma kodulehele enda loomingu näiteid otsides hakkasin läbi vaatama oma varasemaid kirjutisi ning sattusin ka vanale tuttavale poogen.ee saidile. Praeguseks on sinna küll üles jäänud alles kümme teost, aga see selleks. Leidsin paar mäluavarustesse kadunud teost, mida läbi lugedes taipasin üht paljudest aspektidest, mis mind kunagi nii väga kirjutamise juures köitis.

Esimene avastatu oli miniatuur nimega "Kortsus käed". Selle loomislugu oli vist ainus, kus olin võtnud kellegi teise idee ning selle enda käe järgi ümber kirjutanud. Idee autoriks siis minu armas vennaraas, kes oli selle loo idee lühidalt arvutisse kirja pannud ning selle sinna vist unustanud. Pärast miniatuuri taaslugemist hämmeldusin jälle, kui sügav oli selle loo ajal mu venna mõtlemine (kirjapaneku ajal oli ta vist 18-19). Igatahes sai tema ideega kirjutis Poognas hea vastukaja ja on praegu 9st hindest 9 maksimumi saanud. Aga ma mäletan, kui ma seda kirjutasin.

Teine lugu, mille ma Poognast leidsin, kuid mis on olemas ka siin blogis - "Daša, Maša ja Nataša tagasitulek" -, oli juba rohkem minulik: sarkasm ja iroonia minu isikliku arvamuse kohaselt väga olulistel teemadel. Näitsikud, kes olid episoodilistes rollides astunud üles Päkapikk Pauli avapaugus, olid seekord oma elu elama hakanud ning olid nad täpselt sellisteks karakteriteks, keda sai õigel ajal ja õiges kohas ära kasutada. Ja ma mäletan, kui ma seda kirjutasin.

Kolmas - "Mure" - oli oma tekkeloolt jälle natuke teistsugune. Uudis USA sõjaväeosas massimõrva korraldanud psühhiaatrist ajendas mind seda lugu kirjutama. Kuigi olin varem kirjutanud ühe või kaks katsetust kodumaiste uudiste ajel, osutus see teema niivõrd kontrastseks, et idee, kuidas seda lugu kirjutada, tekkis kohe. Küll on aga Poognas üleval see kõige esimene variant, mida ma pole siiani isegi korrigeerida jõudnud/tahtnud. Kuid ma mäletan selle kirjutamist.

Mäletan, kuidas kirjutasin ma kõiki neid lugusid; mäletan, kuidas loo esimesi lauseid kirjutades tahtsin ma juba viimase punktini jõuda; see valmis saada. Õhin millegi loomisest oli elevusttekitav.

Just sellest loomisõhinast ma praegu puudust tunnengi. Ajaveebi kirjutamine seda õhina teket eriti ei soodusta. Pigem on siin (mõnikord) päevakajalistel teemadel sõna võttes valdavaks emotsiooniks ärapanemissoov ja miskipärast ma ei usu, et see kannustaks kuhugi kaugustesse liikuma. Pigem see tarretab mind kuhugi hetke.

Kaugustesse või siis vähemalt natuke kaugemale liigutab ikkagi pigem loomisõhin. Ja ma tahan seda õhinat tagasi.

Ma olen mitu korda oma blogis maininud töösolevat romaani "Tunnel", mille lõpetamine seisabki praegu kõige rohkem selle õhina puuduse taga. Täna sattus mu tähelepanu aga mu teisele suuremale projektile "Valetaja", millest võib õhina naastes kujuneda jutustus. Leidsin arvutist faili selle projektiga ning miskipärast olin seda alustades lisaks esimesele kolmele peatükile kirjutanud valmis ka idee kokkuvõtte.

"            Inimene, kes on valedest üles ehitanud terve oma elu. Ta valetab kõigile, luues enda ümber illusioone oma tegelikust olemusest. Kuna ta on sellega tegelenud juba aastaid, on ta selle kunsti veatult ära õppinud, toetudes faktile, et tema valede usutavus seisneb asjaolus, et tal on võime ennast veenda oma valede tõelisuses. Mis tähendab, et ta ise usub, mida ta räägib, kuigi ta võib poole tunni jooksul rääkida kahele erinevale inimesele kahest teineteist välistavast sisemisest veendumusest.
            Hoolikalt oma tegutsemist planeerides viib ta miinimumini võimalikkuse juhusest, et ta peaks ühel ja samal hetkel mängima mitut erinevat rolli; tema tähelepanu peab rolle mängides olema 360-ne kraadiline, et vältida võimalikke tema juuresolekul kohtumisi inimeste vahel, kellele ta on end näidanud erinevatest külgedest.
            Aga eksimine on inimlik - ja ikka toimuvad juhuslikud rollide kokkupõrked, mis toovad endaga kaasa suuremaid ja väiksemaid konflikte, mis nõuavad rollikujude muutmist uute valedega, tuues kaasa probleeme nende erisuguste ja vahel ka kummaliste tegelaskujude põhjendamisel.
            Toeks on Valetajale kaks sõpra, kellele, nagu arvatud, mängib ta samuti erinevaid inimesi - ühe jaoks on ta mentor, õpetades teda kasutama psühholoogiat kui vahendit saavutada oma eesmärke kergemini kui muidu; teine on lapsepõlve parem sõber, kellele ta võib rääkida osadest oma muredest.
            Teose arengu peajooneks oleks Valetaja sisemuses toimuv võitlus süümepiinadega ja tema eneseotsingud, kuna aastate jooksul on ta kaotanud teadmise oma tegelikust olemusest. Abiks on selles tema ellu ootamatult ilmunud inimene, kelle jaoks Valetaja enda arvates uue rolli ja isiksuse loob. "

Idee, mis on ajendatud kahe varasema miniatuuri - "Viimane sigaret" ja "Purunenud peegel" - kooskõlast, leidis sellise väljenduse. Nüüd on vaja see vaid valmis kirjutada, sest kogu süžee on mul peas ju olemas. Õhinat aga ei ole. Lihtsalt ei ole.

Tahan, aga ei suuda - vist olen veel liiga nõrk, et end selliseks paarinädalaseks pingsaks trükkimiseks ära rääkida. Jõudu saaks aga vaid õhinast.

Ma tean, millest ma puudust tunnen.

Aga ma ei tea, kuidas seda leida. 

Kommentaare ei ole: