Lagunev inimene; Israel Kamakawiwo'ole - "In Dis Life" (1996)

Tegelikult mõtlesin katkisest või pigem lagunevast inimesest kirjutada juba paar ööd tagasi. Aga kuna see lagunev inimene, kellest ma kirjutada tahtsin, olen ma ise, siis lagunesid mu sõrmed enne, kui ma klaviatuurile asetada jõudsin. Ja et sellistest teemadest ei ole kerge kirjutada (who cares?), siis ei saanud ka varem algust teha. Õnneks olid nii elu kui inimesed oma käitumisega viimastel päevadel minu vastu nii head ja tähendusrikkad, et nüüd ma ikka blogisse jõudsin. Palju õnne!

/.../
The green of its leaves is going to fade away during this long, cold winter and will never see the spring again.
The last rose I gave you is going to turn to dust without seeing the feelings that were given over with it...
And without spring, summer never comes, and hope dies with the last rose.
/.../

Leidsin ülaloleva tekstilõigu ühel ööl interneti lugematutes blogides surfates. Hea.

Aga ikkagi - miks lagunev inimene? Aga miks mitte?! Viimase kolme kuu jooksul olen kolm korda EMOs käinud. See ei tohiks olla normaalne minu vanuses inimese kohta. Kuigi jah - ühe mu viimatise foto kohta ütles mu noor sugulane, et näen sellel välja nagu kuuekümnene. Ja kuigi ma tean mitmeid selles vanuses inimesi, kes näevad väga head välja, ei taha ma uskuda, et too arvamus minu kohta oli komplimendina mõeldud.

Paar lähedast inimest on öelnud, et probleemiks on igal korral olnud alkohol. Oh ei, sõbrad - alkohol ei ole probleem. Alkohol pole minu puhul kunagi probleem olnud. Alkohol on olnud alati tagajärg. Tagajärg, mis - tõsi - tekitab teinekord uusi probleeme ja noh, ühe korra ka füüsilise trauma, mis omakorda tõi kaasa järjekorras teise EMO külastuse.

Ma ei naudi alkoholi kui sellist, ma naudin (või oleks juba õigem öelda - nautisin) seda ükskõiksust, mida annab kuus-seitse pudelit õlut või pool liitrit viina. Naudin, sest ilma ükskõiksuseta oleks õhtust õhtusse nende tühjade seinte vaatamine mind juba hulluks ajanud. Tegelikult - paar korda ajaski ning hullus omakorda laastas mu elu rohkem, kui seda kaine või joogise mõistusega karta võiks.

Seepärast valisingi tihti lahenduseks pooliku leivaisa viina või traditsioonilise Rocki. Õnneks oli neil kõige raskematel hetkedel läheduses ka paar sõpra, kellest üks ei pidanud paljuks isegi öösel Kadrinast Rakverre sõitu, et seda üksindust ja üksindusmõtteid leevendada. Teise jaoks polnud ka paarsada kilomeetrit probleemiks. Tänud teile kõigile, kes te nendel hetkedel olemas olite! Te teate, kes te olete...

Aga lagunemist ei peatanud ei alkohol, antidepressandid, rahustid ega sõbrad. Pere ammugi mitte. Need kõik ainult aeglustasid ja (just sõprade puhul) vahel ka ajutiselt peatasid selle lagunemise. Huvitav oli ise seda kõike kõrvalt jälgida ja analüüsida: hoolimata kõikidest mõtetest ja lubadustest ja kohtumistest ja juttudest ei suutnud ma seda langust peatada. Sain leevendust, valuvaigistit, morfiini, kuid mitte ravi. Raviks oli vaja muud.

Oli vaja motivatsiooni, et uuesti tõusta ja uuesti kõndida, uuesti joosta ja hüpata ning miks mitte - ka lennata. Otsisin valedest kohtadest, valedest asjadest, valedest tunnetest, emotsioonidest ja mõtetest.

See siis pilt, mille järgi ma kuuskümmend olevat :)

Kui ma selle armsa kutsa pilti Kuulutaja lehte möödunud neljapäeval kokku pannes nägin, sain aru, et see on see, mida ma oma ellu vajan. Mitte juhuslikke kohtumisi, õhtuseid õlleringe, vaid alalist seltskonda. Kuigi üks mu ammune hea tuttav ütles kunagi, et "kõige tugevam oled sa üksi", siis mina ennast tugevana ei tunne.

Järgmisel päeval läksin Rakvere loomade varjupaika ning tegin kutsikaga tutvust. Tahtsin teda näha ja vaadata, mis iseloomuga ta on. Ja kui see tulesäde varjupaiga kitsas koridoris edasi-tagasi sööstis, olles oma kohalolekuga kahes kohas ruumi erinevas punktis samal ajal tõestuseks kvantfüüsika reeglitele, sain aru, et just seda mu hall ja tühi korter vajabki. Minu hall ja tühi elu.

Ja peale seda otsust hakkasid kõik asjad liikuma. KÕIK asjad. Parem, ei täiesti vastupidine meeleolu, soov saavutada, positiivsed ja väga erilised kohtumised ning takkatippu ka see, et saan nüüd asju ajada nii nagu mina seda tahan ja õigeks pean (sellest juba täpsemalt järgmises postituses, kui olen natuke kujundusprogrammides tuuseldanud).

Viimased päevad ongi olnud minu jaoks tõestuseks sellele, et ükskõik kui väga ma ka ei pingutaks, ei ole neil pingutustel ilma õige motivatsiooni ja suunata mingit tolku. Väsitan end mõttetult rabeledes lihtsalt ära ning vaadates aasta peale mu Eestisse tagasitulekut möödunule, pole ma tegelikult suurt midagi saavutanud. Ja nüüd - õige tahte ja suunaga - saab viie päevaga tehtud rohkem kui terve möödunud aastaga.

Jah - mul on nüüd hommikuti hea tuju ilma igasuguste sarkastiliste tagamõteteta, ma tahan midagi teha, ma tahan edasi liikuda, sest mul on nüüd põhjus.

Seda ma olengi terve möödunud aasta otsinud - PÕHJUST, miks üldse midagi teha. Nüüd ma leidsin selle. Enam ei tule masendavaid postitusi - nüüd tulevad vaid sarkastilised.

PS Andestust, armas psühhiaatriproua (-preili?), aga ma tõesti ei taha sulle rohkem külla tulla. I just don't need you anymore!

PPS Jah - see on väga isiklik tekst, aga so what?!, pigem silme ees valus tõde, kui selja taga tappev teadmatus. Truth hurts, ignorance kills.

PPPS Kui ei meeldi - who cares?! Vaadake selle blogi päist.

300; Childish Gambino - "Sober" (2015)

Raske võitlus blogimisega on jõudnud märkimisväärse teemärgini. "Elu ja kõik muu" blogi saab täna oma kolmesajanda postituse. Ei - see ei tule midagi erilist, sest midagi erilist ei ole juhtunud. Või siiski...

Viimaste nädalate allakäik sai täna täiesti ootamatu lõpu. Allakäik või pigem ikka vabalangemine? Igatahes tänane (kuupäevaliselt küll juba eilne) prantsatus Teletornis tõi selguse, et pean oma fucking eluga midagi tõsist ette võtma.

Maailm ei saa ilusamaks kohaks, kui ma olen 300 postitust nö tarka juttu kirjutanud ning samal ajal rullun lolli juttu ajades ja end pidevalt äralüües kuhugi põhjatuse poole. Kukkumised ei ole enam isegi ilustavad väljendid; Rakvere libedad tänavad tõid kaasa suure hulga kukkumisi ja olukorra, kus Tallinnast kohale saabunud sõbra esimene pilk minule kui jäisele (ja märjale) kõnniteele risti löödud Jeesusele. Vähemalt midagi, mida saab pikalt meenutada. Ja kuigi ma tean, et paljud mu viimased nädalaid lähedalt jälginud inimesed võivad kukkumised ajada veini süüks, siis seekord oli tegemist lihtlabase lollusega. Kes, kurat, mul käskis minna tossudega sellise libedaga jalutama?!

Anyway - mulle meeldis eilne päev, tõesti üle pika aja üks väga normaalne päev.

Nüüd tuleb ka edaspidised päevad normaalselt elada. Õnneks on selleks vähemalt täna nii motivatsioon kui eesmärk - kaks asja, mille leidmisega viimastel kuudel on tõsiseid raskuseid olnud.

Seega - 300. postitus - kokkuvõttes positiivne.

Vastuolulisus; Alicia Keys - "Doesn't Mean Anything" (2009)

Kirjuta rohkem kui aastal 2009! Selline mõte käib peast läbi iga aasta alguses, kui ma oma blogi lahti teen. 2009. aasta 90 kirjet tundub siiski ületamatu. Üks kirje iga nelja päeva tagant ei tundu küll palju, aga ometi olen suutnud seniste aastate jooksul kirjutada heal juhul vaid pool sellest mahust.

Kas ei ole enam millestki kirjutada või - tulenevalt eelmise postituse filtriteemast - on lihtsalt nii suur pidur peale tulnud, et ei suudagi enam vabalt kirjutada? Hmm - võitleme selle vastu.

Mõned head ööd tagasi nägin unes, justkui oleks keegi Watsoni-nimeline kriitik mu blogi ette võtnud ning analüüsinud seda põhjalikult. Analüüs seisnes minu kirjutistest tühjade sõnade väljavõtmisest ja see, mis peale seda tegelikult alles jäi, oli isegi unes nii masendav lugeda. Mõtteid nagu viimase aja kirjetes justkui ei olnudki. Mõtted, tõelised mõtted oleksidki justkui need, mille need filtrid ära võtavad.

Tänases pealkirjas oleva loo mainimine tuleneb faktist, et leidsin ühe Alicia Keys'i loo jagatuna Facebookis. Tavaliselt sellist muusikat ei kuulu, aga praegu, tunnike peale südaööd, tundub selline muusika päris kuulatav. Jälle peale südaööd? Jah. Väsinuna päevast, mis ei sisaldanudki midagi asjalikku ja kergest kokteilist kojujõudnuna vajusin juba enne seitset unne ning silmad tegin lahti alles nüüd. Uni kadunud ja üle pika aja täiesti puhanud olek. Mõnus.

Sein mu voodi vastas on täiesti vastuoluline. Esimese ja tähelepanuväärseima asjana näen seal suurt fotot Oskarist. Meenutamaks mulle seda, mis on veel mu elus oluline. Igal hommikul silmi avades näen tema pilku ja igal hommikul mõtlen ma sellele, kui kaugel ta praegu on.

Paarkümmend sentimeetrit eemal ja natuke kõrgemal on möödunud aasta jõululaupäeval joonistatud portree, natuke erilise kontseptsiooniga. Meenutamaks mulle seda, mis on elus valesti ja mis võib elus veel valesti minna, kui sa mingil hetkel kaotad huvi ja tähelepanu. Allkirjastanud W. Hocares. Really - if you can't do anything about it, who the hell cares?!

Veel paarkümmend sentimeetrit edasi on Kadrina Vallavalitsuselt saadud diplom või aukiri, et olen üsna hea fotograaf. Sügisel oli Kadrinas mingi fotovõistlus ja ma klõpsisin ka paar pilti. Üks neist, foto minu lemmikkohast Kadrinas, raudtee kõrval jooksvast munakiviteest ja vahtraalleest tõigi selle äramärkimise. Deem - ma ei ole loodusfotograaf, mulle meeldib pildistada inimesi ja nende emotsioone. Selleks aga, selleks on vaja inimesi, keda pildistada.

Tõustes kell üks öösel üles, avades blogi ja kirjutamise kõrvale pool klaasi puhast viina võttes käib peast läbi mõte, et ehk see ongi põhjus, mis neid inimesi ei ole.

Diplomi all on mu EKG väljatrükk ajast, kui oktoobris valudega rinnus EMOsse läksin. Väljatrükk meenutamaks, et mul on ideaalses tempos lööv süda. Et mul on hea süda. Seda mitte ainult füüsiliselt. Hea, kui ennastki nõnda lohutada oskan.

Pliiatsijoonistus mingist hägusest päikeseloojangust ja merest ja mäest. Aastast 1999. See oli see aeg, kui joonistamise kui sellise tõsiselt ette võtsin.

Foto 18-aastasest minust, Rakvere piiritustehase roobades, tähistamas töö juures jõule. Laual pakk sigarette "Leek", mis ei olnudki need kõige halvemad tollal. Ja siilisoeng. WTF?! Ma ei imesta, et ma sel ajal normaalseid tüdrukuid ei leidnud.

Eelmise foto all on legendaarne meenutus minu esimesest kokkupuutest raamatutega. Kahe ja poolesena uurin asjaliku näoga nõukaaegset üllitist "Avameelselt abielust". Vanemad inimesed (nagu mina) teavad, millest see raamat kirjutatud oli. Miskipärast on aga hea tunne, et minu esimene jäädvustus kirjandusega on seotud just teemaga, mis on elus üks kõige tähtsamaid.

Viimane pilt - gänsterfoto, mis tehtud mu armsa venna poolt 2002. aastal, vanaema matustel. Üleni mustas, sigaret suus ja Cricketi välgumihkel keerlemas sõrmede vahel. Fuck - I was stupid! Ja muide - ma ei leia neid häid Cricketi välgumihkleid enam kusagilt.

Vastasseinas, otse mu pea kohal, on seina sisse löödud pussnuga. Meenutamaks mulle igapäevaselt seda, mis on elus valesti. Meenutamaks, et ükskõik, mida sa räägid, on teod sõnadest alati tähtsamad.

Tuba täis sümboleid, minu esimene täiesti isiklik kodu meenutamaks kõike seda, mis on elus tähtis ja mida ma olen selles elus valesti teinud. Praegu mu kõrval öökapil põlev küünal on see, mis toob siia romantikat ning viinaklaas selle kõrval märkimaks tõsiasja, et elu ja enda tegude eest kontrolli kaotamine viib lõpuks selleni, et romantikat saab teha ka üksinda. Mitte ei saa teha, vaid peab tegema, kui täiesti loll käitumine vähendab pidevalt lähedaste inimeste arvu.

Kokkuvõte: who cares?! Minu elu ja ma tean ise, mida ma sellega teen. Kui ma ei meeldi kellelegi, on tegemist tegelikult teiste inimeste probleemiga. Liiga kaua olen ma püüdnud olla keegi teine. Ja see viiski mind hetke, kus aasta tagasi jätsin ma maha midagi mitte millegi pärast.

Welcome to Estonia! Vähemalt olen hakanud jälle kirjutama. Loodetavasti suudan varsti kirjutada ka asju, mida mu unenägudes ilmutav nemesis Watson ei suuda enam kritiseerida.

Kes siis tegelikult hoolib?; The Driftwood Fairytales - "Paralysis"

Umbes aasta tagasi kirjutasin siia blogisse postituse, mille pealkirja panin sama loo, mille tänagi. Paar viimast päeva on olnud lihtsalt tunne, et tahaks jälle seda kuulata. Over and over again...

 

Kell on öösel üks läbi, kui und saamata arvuti lahti teen, voodi kõrval kapil küünla süütan ning seda blogipostitust alustan. Krt! - ei lähe neist unerohtudest võõrutus üldse kergelt; ainus, mis ilma tablettideta und annab, on alkohol, aga seda päris iga päev ka ei taha. Mõtteid on jälle liiga palju, et saaks rahulikult ja väsinult magama jääda - mõtted on väsimusest tugevamad.

 

Mõned päevad tagasi kirjutasin oma (st W. Hocarese) leheküljele teksti, et rohkem tasuta arvutiabi ei jaga ja edaspidised sellealased teenused on tasulised - kas siis rahas või natuuras, vahet pole. Ning otse loomulikult sain kohe küsimusi, kas ma üldse siis ei mõtle, mida minust nõnda arvatakse. Eee... Hmm... Kuidas nüüd vastata? Kas peaksin oma mõtteid varjama, et tegelikult olen ma nii hea inimene, et lasen kõigil ennast ära kasutada? Ma ei ole ju. Ausalt - enam ei tahagi olla. Damned! Kõik need asjad, millega abi on palutud, paljusid neist asjadest olen õppinud, kasutanud ja end täiendanud aastaid, seega miks ei võiks ma enda oskuste eest raha küsida? Idiootne on tegelikult see, et ma siiani pole seda nii mitmelgi korral teinud. Kuidas ja/või milles ma seda tasu küsin? Kas see ei ole vaid minu enda otsustada, mida ma enda oskuste eest vastu tahan? Seega - who cares?!

 

Nii asjad ju elus käivadki. Enda oskuste/teadmiste/kogemuste müümine teenuste või raha eest ongi see, millega enamus meist terve elu tegeleb. Ka tavalist päevatööd tehes inimene ju müüb ennast - kes suurema, kes väiksema raha eest. Tasuta ei viitsiks enamus meist lillegi liigutada.

 

*

 

Täna rahutuna voodis väherdes mõtlesin ka sellele, et igatsen selle õige W. Hocarese järele, kes aastat viis tagasi kirjutas täiesti vabalt sellest, mida ta mõtleb ja arvab. Viimased aastad on aga kirjutamisele mingi filtri peale pannud. Ikka mõtlen, et kes või kus ja mida või miks arvab. See ei ole enam päris see - W. Hocares sündiski ju selleks, et kirjutada nii nagu asjad on tema arvates. Teiste asi on siis kas leppida või mitte lugeda - lugemist peale ei sunni ma kellelegi.

 

Tegin mingi pildi ka Rakvere ilutulestikust - kroppida/lõigata ei viitsi praegu.

 

2015. aasta on alanud väsinult. Esimesed päevad ei viitsinud üldse voodist välja tulla, esimene töönädal on ka uimaselt alanud. Mitte, et midagi teha ei tahaks. Lihtsalt kuidagi uimane on olla. Puhkan ennast eelmisest, täiesti pöörasest aastast välja? Võimalik, aga kui nii, siis peaks puhkus veel paar kuud kestma.

 

Lõppkokkuvõttes olen ma aga RAHUL.

 

Mul on tegelikult esimest korda elus täiesti oma elamine, mille ülalpidamisega ma täiesti rahuldavalt hakkama saan.

 

Mul on töö, mis mulle meeldib. Meeldib see, et vaba aega on palju ja meeldib see, mida ma tegema pean. Jällegi osa sellest aastatepikkusest arvutite ja erineva tarkvara õppimisest. Kuigi teen siiani veel ajuti väikeseid vigu, siis suures plaanis saan sellega hästi hakkama. Seega - tööga olen rohkem kui rahul.

 

Lisaks ametlikule tööle on ka väikesemaid isiklikke projekte, mis raha sisse toovad ja millega mulle tõesti meeldib nokitseda. Seega - jällegi rohkem kui meeldib.

 

Suhted? Hahaa! Lihtsam oleks mul peale maamiinile astumist ennas puzzlena kokku panna, kui praegu aru saada, mis ja kuidas. Miks? Kurat seda teab?! Peale aastavahetust on aga tekkima hakanud tunne, et... et... tuleb järjekordne täiesti pöörane aasta.

Uusaastalubadus? Püüan endalt hakata neid kirjutamist takistavaid filtreid maha võtma. 2008. ja 2009. aastal mul neid ei olnud ja tekstid tulid palju vahetumad. Lisaks sellele kandus see otsekohene mõtlemine üle ka mu pärisellu ja miskipärast oli mul sel ajal ka rohkem tuttavaid, kellega hästi läbi sain. Mnjah! Miks ma üldse ennast muutsin? Lihtsalt rumal olin arvates, et kõigiga hästi läbi saada soovides pean vahel suud kinni hoidma tekivad ja jäävadki tutvused, mis kestavad. Tegelikkuses tuli aga hunnik paska, mis esimese üleujutusega eluookeani poole edasi hulpis.

 

Ei - ma ei ütle, et ma olen neist kõigist parem ja targem. Kindlasti mitte. Tõenäoliselt olen enamikust neist palju-palju halvem. Seda nii mõtetelt kui tegudelt. Aga nüüd on hea näha, milline osa tutvusringkonnast tahtis suhelda minuga ja milline osa vaid enda kujutluspildiga minust (mille loomisele ma ise malbe käitumisega muidugi oma osa andsin). Seega jah - jälle üks õppetund :)

Püüan siis sellel aastal jälle iseendaks saada - see on mu lubadus. Kellele see päris-mina meeldib, on teretulnud seda teekonda jagama; kellele mitte - alati on võimalus rongist maha astuda ning oodata järgmist ja paremat.
 

"Paralysis" mängib ikka kõrvaklappides ja tunnen, et nüüd võib vist see päris uni tulla. Ju sai siis mõned välja, mis segasid...

Head 2015. aastat!

Siiralt Teie
W. Hocares

PS Kuna tean, et vähemalt üks mu praegustest tuttavates (jah, sina, A.) hakkab kohe kahtlustama sügavat masendust, siis masendusest olen ma juba möödas. Enesetunne on viimase peal ja kui hommikul õigel ajal tööle ka veel jõuaks, oleks eriti hea :) Thanks, mate, for being when needed!

Mõtetega möödunust; Bon Jovi - "Blood on Blood" (1988)

Räpane, lumetu, trööstitu - nende sõnadega oleksin ma alustanud eile seda postitust. Eile ma ei kirjutanud. Vähemalt mitte siia. Nüüd, täna, öösel vastu 23. detsembrit, saan ma kasutada paremaid sõnu. Aknast Vallimäge vaadates näen ma valget, puhast lund, mida sajab ja sajab juurde. Hoopis parem...

Ma ei ole igal aastal jõudnud teha kokkuvõtet aastast, aga jah - eile oleksin seekordset teksti alustanud just nende kolme sõnaga. Aasta tagasi olin ma Inglismaal, ühes Manchesteri lähedal asuvas väikelinnas ning käisin shortsides ja T-särgis poes. Kohalikud oma sallide ja mütsidega vaatasid mind küll natuke imelikult, aga sellega olen ma juba ammu harjunud. Ja eile aasta tagasi oli mu sama tunne, mis eile, sellel aastal. Hea, et ma ei hakanud eile siia kirjutama.

Mida ma siis möödunud, 2014. aastast mõtlen ja mida jään mäletama?

Ilma.

Veel 11. jaanuaril, kui ma käisin Burnley's viimast Inglismaa õlut ostmas, kandsin ma T-särki. 12. jaanuaril olin juba Eestis. Mind tabas kõrvetavalt külm talv. Lumine Neeruti ja lumine loodus muutsid oma iluga selle külma talutavaks. Isegi meeldivaks. Andsid tagasi lootuse ja teadmise, et mulle meeldib ka Eesti kliima. Isegi rohkem kui mingi igavesti soe lõunamaa.

Kevade heitlikud ilmad tõid nii ilusaid hetki, mida mäletada, ja päevi, mida tahaks unustada. Reetlik soe tõi külmetushaiguseid, ent meenuvad ka fotokaga püütud esimesed sinililled ja ülased Viitna järve ääres. Vaheldus, värskendav vaheldus, mis aitas neist haigustest üle saada ja jälle kevadet nautida.

Kevade lõpp tõi veel ilusamad ilmad, aga nendega kaasnesid ka esimesed äikesetormid. Pärispea poolsaare tipus muulil seistes sai jälgida, kuidas meri on peegelsile ja vaevu viisteist hiljem piiluda läbi autoakna tormituultes maani painduvaid vahtraid.

Siiski oli suvi lõppkokkuvõttes ilus. Üle väga paljude aastate läksin Eestis merre - ma vihkan külma vett. Ja Viitnal sai esimest korda käia ujumas koos oma väikese Oskariga. Armas mälestus igaveseks...

Sügised on mulle alati meeldinud - kõik need ilusad värvid looduses, kus on nii ilus jalutada ja fotosid teha. Sel aastal oli aga sügis rikutud. Vahtrad, mille lehed on alati nii ilusad olnud, olid sel aastal haiged - vähemalt siin, Virumaal. Muidu kaunid punakollased lehed olid sel aastal täis musti plekke ja haiged. Pudenesid kurvalt ja kiirelt puudelt, justkui häbenedes oma haigust.

Talve algus. Tuli korraks küll ilus lumi, lühikeseks hetkeks, ent siis muutus kõik jälle vastikuks poriks ja plögaks, millest tahaks kaugele ja eemale. Mehhikosse, Aafrikasse, Tahiitile - kuhu iganes. Peaasi, et võimalikult kaugele.

Täna hakkas aga lund sadama. Ilusat puhast valget lund. Praegu on kõik ilus. Mulle meeldib see. Loodan, et ilus tuleb ka uus aasta.

*

Isiklik elu?

Järgmine aasta tuleb kindlasti parem. Lõppeval aastal oli sõnu rohkem kui tegusid. Ja et meenutada, mida järgmine aasta pean paremini tegema, tegin midagi omapärast.

Lõin oma pussnoa voodi kohale seina.

TEOD ON TÄHTSAMAD KUI SÕNAD.
Foto autor ja modifikatsioon: W. Hocares

*

PS Kuna juba tekkis küsimus, siis fotol oleval tahvlil ei ole pilt, aga sõnad. WH

PPS Kuna hommikul kella kaheksaks oli kolmel inimesel selle foto pärast küsimusi mu mõistuse pärast, siis lisasin ka vesimärgi. Ju siis tuli hästi välja ja foto all on kirjas ka sõna "modifikatsioon". Kes tahab fotot ilma vesimärgita, võtku ühendust läbi e-posti :) WH

Viha ja arutapja

Kuuldes enda kohta selja taga räägitavat laimu on esimeseks reaktsiooniks viha. Siis hakkab aga mõte tööle. Kui kõne all on raha, selle teenimine või kaotus, tuleb edasised sammud hoolikalt läbi mõelda. Ehk saab hoopis rohkem teenida selle laimu reaalsuseks tegemisega laimaja enda kulul?

Illustreeriv pilt internetist - mul lühem habe ja tihedam suits.

Viha on loogiline reaktsioon. Aga vihased reaktsioonid ei ole mu ellu veel midagi positiivset toonud. Pigem on vihased (viimasel ajal sageli alkoholist võimendatud) reaktsioonid minu elust seda positiivset just välja tõrjunud. Tegin siin arvutusi ja samasuguse tempo jätkudes võib mu elu positiivsusvabaks muutuda lähima paari aasta jooksul.

Mingi aeg tagasi tegin katsetuse, kas suudan hakata alkohoolikuks. Tahtsin lihtsalt kõiki muresid väikesemaks või olematuks juua. Kaks nädalat pidasin vastu - järjest joomist siis -, siis lõppes asi EMO'sse minekuga. Krt - ei saa minust alkohoolikut: õnneks on mu kehal rohkem mõistust kui mul endal ja nõnda trikitas keha mind ära. Aga sel ajal tegin Facebooki postituse, mida arvasin alkoholismist siis ja seal oli mainitud ka nn vabaduse suurenemist.

Tsiteerin 17. oktoobri postitust siis:

"Alustasin uue raamatu kirjutamist ja toon nüüd siia ära väikese lõigu lihtsalt selleks, et saada arvamust võimalikelt lugejatelt

"AA ehk Alustaja Alkohooliku päevaraamat"

Päev 11

/.../

Teaduslik (või lihtsalt teadlik) lähenemine alkoholismi tekkele on andnud juba esimesed mõtlemapanevad tulemused. Kuigi esialgu oli keeruline üle nelja õlle õhtuti ära juua, olen suutnud oma piiri tõsta juba kolme pudeli veini või kaheksa pudeli õlleni. Jutuks siis stabiilse koguse joomine ühtlase ajavahemiku jooksul

Mida on alkoholism aga mulle andnud? Kuigi esiti võib arvata, et hommikused pohmellid on ainsad, siis kogemuste lisandudes on minuni lõpuks jõudnud ka teadmine, et ära, kurat, joo mitut jooki segamini. Eilsest kolmest õllest ja kahest pudelist veinist oli täna niivõrda paha olla, et pidin terve päev mingeid imelikke asju sööma. Ja normaalne enesetunne taastus alles pärastlõunal.

Üllatav avastus on seegi, et alkoholism annab vabaduse. Alles oma esimesi alkohoolikusamme tegevana olen suutnud vabaks saada juba mitmestki tähtsast inimesest oma elus. Alkohol või pigem alkoholist mõjutatuna tehtud telefonikõned ja/või vestlused on mind vabastamas asjades, mille pärast ma varem nii palju pead murdsin. Seega - vabaduse alkoholism annab, aga kas see on just see vabadus, mida ma otsinud olen, on hoopis olulisem küsimus. Tegeleme asjaga edasi.

Alkoholism on andnud mulle esimest korda elus ka tõelise motivatsiooni enda auto soetamiseks. Varem ei olnud see nii oluline, aga nüüd ma vajan autot. Ma lihtsalt ei jõua füüsiliselt kõike seda taarat enam automaati jalgsi tassida. Seega võib alkoholismi nimetada motivatsiooni tõstvaks nähtuseks.

Söön ma ka tervislikumalt. Jälle pluss. Kuna pidevalt kaine olles mõtlesin alati, kuidas rahadega välja tulla, siis olin suurema osa ajast ikka makaroni ja hapukoore dieedil. Nüüd aga auru all olles on mul pangaarve seisust poogen ning saan söömas käia väljas, mis tähendab omakorda, et saan igapäevaselt ka värsket salatit ja täisväärtuslikku toitu. Jume hakkab juba paranema.

Siiani ei ole ma mõistnud, miks ühiskond alkoholismi hukka mõistab. Uurin edasi.

Ahjaa! Miinusena võib välja tuua selle, et võtsin Päev Eestis leheküljel ette Hillar Kohvi. Andestust!

/.../

— feeling drunk."

Seega võib edaspidi alkoholi oma elust välja jätta. Või siis olema mõistlik, kui joogisena tehtud teod põhjustavad uusi vabanemisi, ja mitte süüdistama selles teisi.

Damn!

Tagasi aga teema alguse juurde (meenutused luhtunud alkohooliku karjäärist viisid mõtted mujale).

Niisiis - selja taga ja tagantselja ja kas viha on mõistlik? Viha on loomulik reaktsioon. Või kas ikka on? Viha tekib mõttest, arusaamisest, et antud juhul püüab keegi sulle lihtsalt mingil isiklikul põhjusel sitta keerata. Viha nagu hirmgi on arutapja, mis sageli paneb tegema arulagedaid tegusid. Miks, kurat, ma sellest veel 37-aastasena arutlen? Kas tõesti pole ma nende aastate jooksul suutnud endasse raiuda niivõrd elementaarseid tõdesid?

Õnneks - seekord ei järgnenud uudisele laimust kiiret ja vihast reaktsiooni ning tagantjärele olen ma selle üle rõõmus. Alternatiivsed teed tunduvad palju, palju huvitavamad ;)

Üks samm, väike samm edasi.

*

Facebookist tsitaati otsides jäi silma üks õine filosoofiline mõtteke novembrist:

After spending some hours in the moments you had once, you realize how many years you have lost in chasing for moments forgotten today.

Tagasiside ja arvamused

Kuigi olen mõnda aega kirjutanud juba ajalehele Kuulutaja, ei ole ma siia blogisse enam ammu suutnud midagi asjalikku ja mõtestatut tekitada. Tõsi, on olnud postitused tekstidest, mis valminud konkreetselt ajalehe jaoks, ent see pole siiski see.

 

Arvamust, kui sellist, pole enam ammu kirjutanud. Eks sellel ole ka omad põhjused.

 

*

 

Kes me üldse oleme, et meil oleks õigust midagi arvata? Kes olen mina? Ühel vestlusel kuuldud mõte nagu peaks arvamuse avaldamise õiguse välja teenima - ausalt, sucks! Keegi ei pea saama kuulsaks näitlejaks või lauljaks või poliitikuks, et ta omandaks läbi selle õiguse midagi avalikult arvata. Siiani on just need kuulsused suutnud suust rohkem jama välja ajada kui tavalist, rahulikku elu elavad inimesed, kelle mõtted on läbi eelarvamuste rägastiku siiski suurema tähelepanuni läbi murdnud.

 

Mõned aastad tagasi märkisin sarkastiliselt ära Lauri Pedaja ja Ken Saani, keda ühes trükiväljaandes nimetati arvamusliidriteks. Kuigi ma ei eita, et nende vaated paljudel teemadel ON asjalikud ja huvitavad, siis arvamusliidritest on asi väga kaugel. Siiski oma vähemalt sama asjalikke arvamusi ka inimestel, kes meile igapäevaselt tänaval vastu kõnnivad, keda märkamata me neid isegi aegajalt õlaga müksame või keda tähele panemata laseme poest väljudes uksel nende nina ees sulguda.

 

Kui aga mõte algab küsimusega, kes oleme meie, et midagi arvata, siis on midagi kusagil valesti. Valesti enesehinnangus, valesti usus endasse. Kui ei usuta enda arvamuste ja mõtete väärtustesse, siis kas on mõtet üldse enda suud ka lihtsaks vestluseks lahti teha?

 

Ma ei ole kindel, et suudan kõigil teemadel adekvaatselt oma arvamust väljendada - isegi juhul, kui mul see arvamus olemas on -, aga ma tõesti väärtustan tõsiasja, et mul on tahet oma suud nii mitmelgi teemal lahti teha ja riskin seda tehes intellektuaalse konfliktiga.

 

Meil on kõigil vabadus ja õigus arvata ning maailm oleks nii kuradi igav koht, kui kõik tammuksid ühte rada samas rütmis.

 

*

 

Natuke pahane olen selle teema pärast. Pahameele allikas on tegelikult minu viimases avaldatud artiklis ""Pimedusest" elukunstnikuks", milles kirjutasin Rakveres elavast kunstnik Raimond Kukuškinist. Ilmumispäeval kuulsin kriitilist tagasisidet, miks oleme avaldanud sellises võtmes loo kellestki, kes on teise inimese tapnud.

 

Eee... Seepärast, et Raimond on seda väärt. See on minu arvamus ja mul oli hea meel tõdeda, et sama arvasid ka Kuulutaja toimetajad.

 

Lõik artiklist: Ühe Kukuškini lemmiktsitaadi – „Pole tähtis, palju sa loed, tähtis on, palju sa sellest võtad“ –  võiks noormehe näite puhul parafraseerida hoopis nii: „Pole tähtis, kaua sa vanglas oled, tähtis on see, kui palju sa sellest endasse lubad.“

 

Ja ma tean, et nii ei ole väga viisakas öelda, aga mulle tundub, et mainitud kriitika taga oli kritiseerija isiklik kadedus. Kadedus, miks temast endast selliseid lugusid ei kirjutata.

 

Vabandust, aga tõesti - kellegi teise toodetud sita müümine ei ole kaugeltki võrreldav inimesega, kes oma andekusega loob siia maailma midagi uut ja ilusat.

Raimondi loodud maal restoranis Moon Lounge, Rootsis.

ArtoRich Studio uksest sisse astudes on see andekus ja ilu näha ning just see oligi põhjus, miks ma Raimondist sellises võtmes persooniloo kirjutasin.

 

Ma arvan, et ma tegin õigesti ja see on minu arvamus. Aus, isiklik ja otsekohene.

...; The Driftwood Fairytales - "Paralysis" (2012) (Alustatud 04.03.14)

/.../

When you ask me if I'm feeling fine,

I tell you that I'm feeling fine,

oh, yeah - I'm feeling fine,

I really do.

/.../

Juba aastaid pole mul nii järsku tekkinud uut lemmiklaulu, mida ma võiksin lõpmatuseni kuulata, aga pealkirjas väljatoodud "Paralysis" seda on. 

Võõrutusravile... (Lihtsalt tagantjärele üks poolikuks jäänud tekst)

Narkomaania üheks suuremaks probleemiks võib pidada seda, et tavaliselt narkomaanid ei tunnista oma sõltuvust. Enne sõltuvuse tunnistamist ei ole aga mõtet ka proovida sellest vabanemist. See on mõttetu.

Enamus mu tutvusringkonnast seda ei tea, aga olen olnud sõltuvuses juba pikemat aega. Mõned on seda kahtlustanud, aga otsestele küsimustele olen vastanud sellega, milles olen tugev: demagoogiaga. Ükski narkootikum ei ole ohutu, ükski sõltuvus - tunnistame seda siis endale või mitte - ei ole negatiivsete mõjudeta elukvaliteedile.

Ja ometi me tarvitame aineid, millest võib nii kergelt sõltuvusse jääda; nii kergelt anname ära asjadele, millest me enam suurte pingutusteta vabaneda ei suuda. Me teeme seda siiski, teades kõiki riske, pidades ennast ja oma iseloomu tugevamaks faktidest, mida on läbi erinevate aegade tõestatud nii teaduslikult kui ka reaalsete kogemuste läbi. Inimesed on loodud orjadeks, kui tsiteerida üht ulmesarja, orjadeks, kes ei oska endaga midagi peale hakata, kui anda neile täielik võim enda elu üle. Ikka satume olukorda, kus leiame olevat palju lihtsama lastes enda eest otsuseid teha kellelgi või - antud juhul - millelgi. Nii on lihtsam. Nii ei pea vastutama.

Ometi vastutame me just selle otsuse eest, millega laseme endal sattuda kellegi võimu alla või millestki sõltuvusse. Hoolimata näilisest erinevusest on tulem üks - see keegi või miski hakkab edaspidi korraldama, juhtima meie elu. Me arvame, et nii on lihtsam. Lihtsam, kui meie eest tehakse ära need kõige raskemad valikud.

See on kummaline, sest mulle endale ei kunagi meeldinud olla kellegi võimu all. Olen alati protesteerinud autoriteetide vastu. See on teinud mu elu raskemaks, ent vähemalt olen võtnud vastutuse oma tegude eest ja tagantjärele ei pea ma süüdistama kedagi teist kõikides oma raskustes. Enese süüdistamine on pikemas perspektiivis lihtsam kui alatine süükoormate veeretamine teiste inimeste õlule. Jah - ma tean oma vigu, aga need on minu vead. Need on mulle kallid, sest olen nende eest maksnud - oma elu ja oma ajaga.

Reportaaž Rakvere kuuse alt (Toimus 2.detsembril)

Jõulukuusk Rakvere kesklinnas on sel aastal erakordne. Ausalt – minu arvates on see natuke imelik, aga sellest pimedas möödasõites ja nähes kõike öises valguses tundus vaatepilt nõnda ilus, et tuli kiiresti toimetusse sõita ja sealt fotokas haarata, et telefonist etema aparaadiga paar pilti klõpsida.

W. Hocares

Tagasi turuplatsile jõudnuna hakkasin õige valguse seadistamise pilte tegema (vihkan välklambi kasutamist), kui kuulsin lähenevaid hääli. „No selge! Noored pidutsevad isegi teisipäeva hilisõhtul!“ See oli mu esmane mõte.

See oli siis see proovifoto, mille tegin valguse seadistamiseks.

Kui noored aga lähemale jõudsid, selgus, et tegemist ei olnudki pidutsevate, vaid justnimelt seda erakordset kuuske imetlema tulnud noored.

„Kas te saaksite ka meist grupipildi teha?“ küsis üks neist. „Jah, just selle kuuse taustal.“

Ma nõustusin.

Minu isiklike eelarvamuste jaoks liiga organiseeritult hakkasid saabunud omale kohti seadma: kes rääkis vihmavarjulampide vajalikust valgusjoast, kes paigutas grupiliikmeid kohtadele.

Öised artistid

Kui olin mõned pildid ära klõpsinud, ei suutnud ma sisimas kriipivale ajakirjanikuloomusele vastu panna.

„Mis teid siia tõi?“

„Kuusk ikka. See on nii eriline.“

„Te pole Rakverest?“

„Ei, meil oli siin oma esimese albumi esitluskontsert.“

„Ähh?“ tuli minu poolt tõsiselt professionaalne ajakirjanduslik vastus/küsimus – tõenäoliselt saan meie tegevtoimetaja Aivar Ojaperve käest selle kohta korraliku õppetunni, kuidas ootamatutes olukordades tuleb reportaaže kirjutada.

Selgus, et tegemist oli vokaalansambli Estonian Voices liikmetega, kes olid just natuke aega tagasi Rakvere Kultuurikeskuses andnud oma plaadiesitlustuuri käigus kontserdi ning peale seda tulnud öist Rakveret uudistama. Uudistama, sest uudised Rakvere tänavusest „jõulupuust“ on jõudnud ka maakonnast kaugemale.

Pildil Kadri Voorand, Maria Väli, Mirjam Dede, Mikk Dede, Arno Tamm ja Mihkel Mälgand. Ansambli bassilaulja Aare külama oli juba varakult Viljandisse sõitnud, et hakata häält järgmiseks konterdiks soojaks laulma. Mihkel, kui bändi hea sõber, tuli vaid appi, et kohustuslikud kuus keha pildile saaks.

Mirjam Dede, ansambli sopran, lisas ruttu, et kahjuks puudub tehtud piltidelt Aare Külama, nende bassilaulja, ent teda asendab seekord nende kõigi hea sõber Mihkel.

Mõned hetked hiljem rääkis Mirjam, et nad olid sellest kuusest ajakirjanduses pilte juba näinud ja tulnud asjandust ka päriselt uudistama, kui juba siiakanti sattusid.

"Päriselus meeldib rohkem," oli tema kommentaar ettekujutuse ja reaalsuse kohta.

 Estonian… Mis see nüüd oli?

Kuna aeg oli üsna hiline – oma esimese proovipildi tegin ma peale poolt ühtteist – ja noortel (kas ma tõesti tunnen end juba nii vanana?) oli vaja veel sõita nii Tallinnasse kui Viljandisse, siis ei saanud juttugi olla mingist pikemast loost nendega ja lootma tuli jääda vaid käesolevale hetkele.

„Kuidas vastuvõtt ja kontsert Rakveres oli?“ Neetud! Veel üks peapesu Aivarilt.

Peale sellise ebaprofessionaalse küsimuse esitamist tuli välja, et Estonian Voices on alati olnud Rakverega seotud.

"Siia on alati rõõm tulla, sest soe vastuvõtt on alati garanteerid," lausus Mikk, ansambli tenor.

„Kas teid on ka tagasi Rakverre oodata? Või kus teid veel alates reedest kohata võib?“

Kadri naeris. "Küll me Rakverre naaseme, kui kutsutakse. Aga homme on plaadiesitluskontsert Viljandis, peale seda Raplas, Pärnus, Tartus, Narvas ja Tallinnas."

"Tulge siis kindlasti tagasi!" esitasin ma neile kutse, aga tõenäoliselt jäi ühe inimese kutsest neile väheks. Seega pean plaani võtma väljasõidu Narva, kus polegi juba ammu käinud.

Hiljem, muusikat kuulates

Tagasi koju jõudes istusin esimese asjana arvuti taha (seda teevad kõik need, kes tegelevad kujundamise või kirjutamisega), avasin ansambli kodulehe internetis, et kuulata, mida ja kuidas nad laulavad. Ja kuigi minu tavalisse playlist’i kuuluvad rohkem rock- ja räppmuusika esitajad, siis peale keskööd oli Estonian Voices üllatavalt lahe vaheldus rutiinile. Praegu, neid ridu siia kirjutades, mängib taustaks kohatud ansambli lugu „Oota head meest“, mis sulgude järgi otsustades on folk-muusika.

Ja ma täiesti tõsiselt mõtlen, miks ma neist varem kuulnud ei ole. Usun, et teadmatusest mahamagatud kontsert oleks olnud heaks vahelduseks minu igapäevaelule. Samas – võib-olla oleks kontserdil kohalolek välistanud võimaluse Estonian Voices lauljate (ja Mihkliga) kohtumise Rakvere öise jõulupuu all.

On, mis on – see imelik kuusk hakkas mulle selle väikese kohtumise pärast hoopis rohkem meeldima ning päris kindlasti püüan ma edaspidi hoida silma peal ka üritustel, mis mu tavalisest ampluaast välja jäävad.

Öine Rakvere on mõnus. Minge jalutama!

***

Keda huvitab Estonian Voices lähemalt, siis nende koduleht on siin:

www.estonianvoices.com