Enne uute kirjete saabumist vanasõna

Sõbrad on ikka selleks, et saada aru sõna "reetmine" tähendusest...

Rääkides vahepealsest ajast...

Panin täna tähele, et möödunud päevad on nii kiiresti läinud, et juba 11 päeva pole ma jõudnud oma blogisse ühtegi tähte sisestada. Mitte, et siin oleks vahepeal midagi suurt juhtunud, aga ikka.

Tegelikult hakkan tunni aja pärast rahvast bussidesse korjama ja hakkabki kodu poole liikuma seekordne grupp, meie selle hooaja 10. reis. Seega saab läbi ka minu väike juubelinädal.

Kolm nädalat on jäänud veel tööd siin Kuldsetel Liivadel ning siis tuleb hakata edasi mõtlema juba tuleviku peale. Mingid variandid on silmapiiril, aga mida konkreetset tegema hakkan, seda ei ole veel otsustanud. Omamoodi ahvatlev pakkumine on minna sama reisikorraldajaga Egiptusesse, aga mnjah - sealne hooaeg kestab ju seitse kuud ja nii kaua ma ei taha küll Eestist eemal olla.

Eesti on lahe ja tegelikult olen ma juba viimased paar nädalat iga õhtu mõelnud tagasiminekusoovile. Eestis olles ei tunnegi seda, aga kaugelt vaadates on meil ikka hiiglama mõnus.

Kolm nädalat veel...

Ja siis saab hakata natuke avalikumalt kirjutama ka reisisaatja töö miinustest, mida siit läbikäivad turistid võib-olla niipalju ei märkagi. Plusse on sel tööl kindlasti rohkem kui miinuseid, aga just need miinused ajavad vahepeal närvi nii mustaks, et tahaks midagi ootamatut teha. Seni olen kuidagi hakkama saanud ja koju jõudes tahaks esmalt esimesed kolm-neli päeva lihtsalt magada, telefon välja lülitatud ja internetijuhtmed läbi lõigatud, et ükski kutsuv heli mind üles ei ajaks.

Magada, magada, magada...

Ja koju tahan :D

Kohustuslik kava II (st Bulgaarias)

Eelmine kirje jäi mul kuidagi poolikuks selle Bulgaaria kohustusliku kava kirjeldamisega ning tänu väikesele haigusevirele sain tänase päeva natukene vabamaks. Proovin nüüd siis nende inimeste tutvustamist jätkata, keda Bulgaariasse tulles peaks kindlasti kohtama.

Alustuseks siis Dimitri - meie "Kaliakra-Balchik" ekskursioonil lõunat pakkuva restorani omaniku poeg



Kunagises blogikirjes rääkisin siinsete politseinike kasulikkusest ja Dimitri oligi see, kes minu arvamusi oma sõnadega kinnitas. Lisaks lahedale ja väga sõbralikule iseloomule on Dimitri ka väga hea kokk ja suhtleja ning minu viimasel ekskursioonil korraldas ta meie turistidele ka päris ägeda kokkamisetenduse, mis pani pea kõikide fotoaparaadid tööle. Allpool ongi siis pilt sellest showst, mille ta korraldas.



Niih - järgmiseks siis Anna



Balchiki botaanikaaias, mis on siis rajatud Rumeenia kuninganna Marie soovil, asub ka Kuninglik Veinikelder ja Anna viib seal läbi meie turistidele mõeldud veinide degusteerimist. Oma lõbusa olemisega on ta võitnud meie turistide südameid juba hooaja algusest saadik ning teeb seda edukalt siiani.

Ka ametinimetus on tal huvitav - kuninglik nuusutaja. Ta ei tohi suitsu teha, alkoholi ja kohvi juua, parfüüme ega kosmeetikat kasutada, et mitte kaotada oma lõhnataju. Jah - ta ei ole isegi proovinud neid veine, mida ta meie turistidele pakub. Ja kui me temalt siis kord küsisime, mis on esimene asi, mida ta teeb, kui ta pensionile läheb (35-aastaselt), vastas ta pikemalt mõtlemata, et teeb omale make-up'i, joob pokaali šampust ja läheb diskoteeki (kuna siinsetes diskoteekides võib vabalt suitsetada, siis ei saa ta ka diskoteekides käia).

Järgmiseks - Stiljan.



Kivimetsa ekskursioonile minnes võib kohata sealset jutumeest, kes samuti kui Anna Balchikis, suudab oma olekuga meie turistid oma raudsesse haardesse saada. Rääkides kaasakiskuvalt Kivimetsa tekketeooriatest ja selle paigaga seotud legendidest, on Stiljan minu arvates selle lühikese ekskursiooni üks alustaladest, miks meie turistid on ka selle ekskursiooniga alati rahule jäänud.

Kohustuslike kohtadeni ei jõua ma ka vist täna nagu ma praeguseks juba aru saanud olen, sest üsna varsti pean ma hakkama jälle edasi liikuma.

Küll aga jõudsin oma pildistamishuviga viimaks ka nii kaugele, et suutsin pildi peale saada ka oma kolleegi Leena, kes on mind siin hakkamasaamisel väga palju aidanud. Tema on reisisaatjana töötanud juba kolm aastat.



Ja sellelt pildilt on hästi näha ka seda, et lisaks reisisaatja tööle peame me siin vahepeal ka lastehoidja ametit. Bulgaaria õhtul on tihti juhtunud seda, et kas siis mina või Leena valvame lapsi ajal, kui vanemad programmile tähelepanu pööravad.

Ja kuna mulle on alati meeldinud tuld pildistada, siis tegin seda ka viimasel Bulgaaria õhtul. Ja paar pilti tulid ka päris hästi välja.





Mnjah - Bulgaarias on küll väga soe ja palav, aga korraliku lõkkesoojuse vastu ei saa siinne palavus kuidagi. Armastan seda õiget tulesoojust. Olen vist liiga põhjamaine inimene selleks, et siinses kliimas pikemalt vastu pidada. Just sellel põhjusel ma veedangi igal Bulgaaria õhtul ka aega sealse lõkke ääres. Nii mõnus ja kodune tunne tuleb peale :)

Kohustuslik kava

Ma ei teagi, millest alustada... Võib-olla sellest, et olen tiba haige praegusel hetkel ning üritan end suure hunniku rohtudega homseks ekskursiooniks vormi saada. Alloleval pildil ongi väga hästi näha, millistes oludes peavad palavikus inimesed Theraflud jooma ja väikestel puhkepausidel taastuma.

Pilt siis tehtud just nende inimeste poolt, kes samamoodi end tee ja meega ravida üritasid :)



Ja mitte, et ma hakkaks meie firmale reklaami tegema - pigem proovin siin kirjeldada paari inimest ja kohta, keda Bulgaariasse tulles kindlasti kohtama peaks.

Alustuseks - Valentin...

Taksojuht, keda olen kasutanud juba esimesest nädalast saati oma kiirete reiside jaoks. Vähe sellest, et ta on hea autojuht, on Valentin mulle ka paljude teiste asjadega abiks olnud. Näitena võib tuua kasvõi juhuse, kui Nessebari ekskursiooni tagasiteel esitati mulle küsimus siinse kõrghariduse kohta ja Valentinile helistades sain kahesõnalise vastuse asemel viieminutilise ülevaate antud teema kohta - lisaks küsitule tuli ka taust antud küsimusele ja erinevused ametliku ning tegeliku korra vahel. Nimelt on Valentin kunagi teinud tööd ka giidina ja tema teadmised Bulgaaria kohta on mind nii mõnestki kitsikusest välja aidanud. Samuti on temaga rahule jäänud ka kõik meie turistid, kes on minu soovitusel tema teenuseid kasutanud. Ning päris kindlasti teavad Valentini organiseerimisoskuseid ka siinkäinud sõbrad.

Teiseks siis - Toni.



Kuigi meie firmaga koostööd tegeva bussipargi kõik bussijuhid on kõvad professionaalid, siis on Toni neist siiski silmapaistvaim. Üle kahekümne aastane staaž siinsetel teedel annab talle oskused teha suurte bussidega siinsetel kitsastel ja üleautostatud tänavaid selliseid tegusid, millest seninähtud bussijuhid vaid unistada oskavad. Ja ka inimesena on Toni päris kindlasti üle enamustest bulgaarlastest, keda kohanud olen. Jälle näide: kuna meie lennuk maandub poole kahe paiku öösel, siis rahva hotellidesse jagamise lõpetame kella kolme-nelja paiku öösel. Ja kaks nädalat tagasi oli juhus, kui just Toni pidi meid meie kuurorti viima. Enne Golden Sands kuurortist väljasõitu aga helistasid turistid, kes ei olnud rahul oma majutusega (probleem ei olnud meie firmast tekkinud, aga edasimüüjate poolt) ning me pidime kohale sõitma. Paludes Tonit meid kohale sõidutada, vastas ta lihtsalt: "Njama problem" ja viis meid kohale. Ja ootas siis meid pea tund aega selle asemel, et minna bussiparki magama. Meie pealekäimise peale vastas ta lihtsalt, et mis vahet tal on, kas ta magab pargi või siis bussis meid oodates. Lühidalt kokku võttes - mega inimene ja super bussijuht.

Krt... Kohtade kirjelduseni ei jõudnudki, sest juba on vaja edasi liikuda, sest minu armsad turistid helistasid ja soovisid kokkusaamist, et tulla meiega kaasa laupäevasele Merepargi ekskursioonile. Seega - kui tuleb mõtteid, aega ja fotosid, siis lisan õhtupoolikul juurde...

Lainetest... (lihtsad mõtelused)

Pea ees, külma vette
sukeldudes sügavusse
meetritki ei vaata ette
ajatusse pimedusse

Valge, vaevuaimatav pilv kaugel, lainetava mere kohal. Sinise taeva taustal, päikesepaistes. Justkui unistus.

Selja taha liivatormi jättes sööstan vahuharjus lainetesse. Ujun. Tugevate tõmmetega, lootes nõnda kiiremini selle kauni pilveni jõuda, ent iga seitsmes laine kannab mind tagasi. Mitte küll päris algusesse, kuid siiski tagasi.

Suurendan oma pingutusi. Kallas selja taga jääb üha kaugemale, aga pilvele endale ma lähemale ei jõua.

Ujun.

Seitsmes laine.

Ujun.

Ja tunnen, kuidas jõud kaduma hakkab. Ei suuda enam. Vajun. Viimse tõmbe, viimase jõuraasuga tungin veel pinnale ja ahmin õhku. Vaatan, näen pilve.

Ja vajun.

Vaikselt, aeglaselt, kindlalt. Kopsud tahavad lõhkeda, tahavad värskust. Mullid tõusevad helendava merepinna poole. Hingan sisse. Vesi. Soolane. Kõrvetav. Pimedus.

Olematus.

*

Sõnad - kirjeldamas maailma, kirjeldamas elu. Kõike.

Aga neid sõnu - ei suuda - ei ole.

On vaid teised - ei taha.

Kuid... Mina ju tahan...

*

Silmi avades näen pilve. Endiselt sama kaugel, aga kallast selja taga mu silmad enam ei seleta.

Ujun.

Ei anna alla. Ma jõuan selle pilveni.

Ma usun. Ma tahan.

Ja jälle edasi - uppudes ja ärgates.

Seitsmes laine.

Edasi.

Pilve poole.

*

Ja siis üles - valgusesse
taeva - selle pilve poole
sügavsooja sülelusse
heites ennast usu hoolde

Mõtted, tähelepanekud...

Alati, kui ma bussitäie rahvast lennujaamast, hotellidesse viin, siis mainin ma neile ka seda, et Bulgaarias on suhteliselt mõttetu politsei poole pöörduda. Ja mainin kohe ära ka selle, mida bulgaarlased ise ütlevad:

"Politsei sai meil uued autod - nüüd on mugavam magada."

Ja kui ma siis eile Kaliakra-Balchik ekskursioonil käisin, siis Balchikus meile lõunat pakkuva restorani juhatajaga suheldes sain sellele kinnitust. Mingi tüüp nende restorani naabruses oli enne hooaja algust haavlitega restorani katust tulistanud ja vesijahutuse ära rikkunud ning politsei poole pöördudes ei saadud mingit abi. Ja kui ma Dmitri käest siis selle nalja kohta küsisin, siis noogutas ta naerdes.

"Jah - järgmised autod tellitakse juba koos vooditega."

Sedamoodi on siis lugu kohaliku politseiga.

*

Kaliakra neem on ilus, kuradima ilus koht ja lisaks looduslikule ilule on sellel ka päris pikk ajalugu...

Ning selle ekskursiooni teine osa - Balchikis asuv Rumeenia kuninganna soovil ehitatud suveresidents, selle ümber asuv botaanikaaed ja veinide degusteerimine on minu arvates selle ekskursiooni trump.

Olete oodatud!

Uuele katsele...

Magamisega ikka jama... Kahe minuti pärast liigun oma hotelli poole, et alustada uut üritust. Viimasel ööl üritasin magama jääda 23.00-07.15... Ei õnnestunud...

Seega - arvestasin, et kui viimati ärkasin laupäeval kell kaheksa, siis praeguseks hetkeks olen järjest üleval olnud juba 15 minutit vähem, kui 59 tundi. Hmm - peaaegu, et rekord...

Aga nüüd lähen... Proovima...

Paha tuju ja haiged jalad

Magada ei ole enam kaks paeva saanud... Ei saagi aru, misparast... Tahaks jubedal, aga viimasel ool vihkresin kella neljast kaheksani teki all ja und ei tulnud... Nyyd on vaike paus infotundides ja leidsin siit kuurorti pealt yhe arvuti, mida kasutada 6nnestub.

Nagu eelmises kirjes kirjutasin, siis Tyrgi kohapealt on kahtlused tulnud. Info muutub iga hetkega. Ise ka ei tea, mida teha ja/v6i oodata. Tahaks konkreetsust, et saaks oma tulevikku organiseerida, aga praeguse seisuga on see suht v6imatu. Lihtsalt kuul pahe!

Hambaarstile tahaks ka. Hakkab sama jama vist pihta, mis toimus moodunud aastal Poolas, aga ma vaga t6siselt loodan, et mitte sama hullust, sest "rahvameditsiini" ma siin kasutada ei saa... Ikkagi ametis ju...

Praegu aga jooksen edasi ja loodan, et homme parast ekskursiooni leiab ka aega, et kirjutada midagi... Tahaks ja palju, ent aega napib...

Sau!

PS Jalad on haiged, sest koos s6pradega sai ootamatult palju jalgsi kaidud ja eks see magamatus annab ka oma osa.

Rasked hommikud ja kadunud ööd

Nojah... Sõbrad sõitsid hommikul edasi ja jätsid minu siia Bulgaaria päikese kätte. Koos kodumaiste õllede, viinade ja kalaga :D Sprotid lähevad siin kui soe leib.

Siin siis esimene õhtusöök

Ja kohe järgi ka võrdluseks pilt sellest, kui palju ma päikest sain... Tegelikult nüüd koos sõpradega olles sain ka esimest korda särgi maha ja ei pea enam oma valget kõhtu häbenema.


Pilt siis Bulgaaria õhtust, kus tähistasime ka väikest sünnipäeva

Anttit tean ja tunnen ja usaldan juba lasteaia neljandast rühmast, aga see pilt-foto on siis kõige esimene, kus me kahekesti peal oleme. Võttis aega ainult 28 aastat, et koos kaamera ette satuks :)


Siin ma olen veel valge :)

Nüüd tuleb end normi olukorda saada, sest varsti tuleb hakata turiste lennujaama toimetama, et siis pärast väikest vahepausi ka uus grupp vastu võtta. Järgmisel nädalal tuleb jälle suuremas koguses ekskursioone läbi viia ning nädala teisel poolel tahaks isegi juba Eestisse jõuda, et siis edasi Türki suunduda. Igaks juhuks aga mainin ära, et plaanid võivad muutuda, sest töö on juba kord selline.

Et Bulgaarias lahe on, seda näitab alumine pilt. See seltskond on juba teist korda siin sel aastal. Tulid meie esimese reisiga ja nüüd eelmisel nädalal olid nad juba tagasi.


Tagasitulek

Praegu aga jooksen edasi... Esmasp õhtul peaksin leidma aega, et pikemalt kirjutada :)

Päikest!

(Meil on 32 varjus :P )

Kellast ja kõigest muust...

Et alustada siis täiesti algusest, siis ülaloleval fotol ongi see armas seltskond, kes mulle töölt lahkumise puhul käekella kinkisid. Hmm - kas siis rõõmust mu lahkumise pärast või kurbusest...

Ja allpool see kurikuulus kell ise... :)



Ühes mu varasemas postituses on fotod sellest, kuidas ma olen tööhoos oma ametirõivais. Pigem küll pluusis, aga ikkagi. Seda vormi kannan ma siis lennujaamas turiste vastu võttes ja ära saates, esimesel päeval infotunde tehes ning ka ekskursioonidel. Ülejäänud aja proovin ikka käia oma tavalistes riietes. Ja mis puutub kella, siis just üleeile lahkunud seltskonnast öeldi mulle, et mind on rahva seas tänu selle kella suurusele hea ja lihtne ära tunda. Seega on kell juba osake minu vormist, mille järgi mind siin Kuldsetel Liivadel vajadusel identifitseerida saab.

Siis siis SUURED-SUURED TÄNUD salongide "@Home" ja "Muster" rahvale sellise ilusa, hea ja praktilise kingituse eest!

Ja tänu sellele, et mind pärast teist "Bulgaaria show õhtut" otsustati ilma hoiatamata basseini visata, siis sain teada ka selle, et kell kannatab ka vett ja nüüdseks on see juba tundnud peale basseini ja dušši ka Musta mere lainete maitset.

Täna siis jälle korraks kontoris, et natuke arvutis istuda, ja loodan, et saan erinevalt tavaks saanud kirjutamiskrambile ka natuke normaalsemat teksti kirja.

Elu läheb suhteliselt positiivselt. Kahe nädala tagusest mitmeöisest unevõlast olen tänu oskuslikumale organiseerimisele juba suutnud lahti saada, aga ülejääki pole suutnud veel tekitada. Millest on muidugi natuke kahju, sest juba homme jõuavad autoga kohale kolm sõpra Kadrinast, kes esialgsete plaanide järgi jäävad siia kuni pühapäevani. Ja kuna tegemist on muuhulgas ka minu sünnipäevanädalaga, siis on karta, et hakkab tekkima uus kogus magamata öid. Õnneks sain eelmisel nädalal tööd natuke ette teha - pea kõik ekskursioonid üksi läbi viia - ja tänu sellele on sel nädalal tiba lihtsam ja hinges on säilinud kübeke lootust, et pühapäevaks olen ma siiski veel elavate nimekirjas.

Kuigi siia tööle tulles pidin tegelema vaid ekskursioonidel tõlkega vene keelest eesti keelde, siis bulgaarlannast giid-reisisaatja ootamatu lahkumise tõttu kaks nädalat tagasi olen saanud juba kõik ekskursioonid üksi läbi teha. Häid soovitusi olen ma oma armsatelt turistidelt juba saanud, karmi ja hukkamõistvat kriitikat pole minuni aga veel jõudnud. Thank god! Seega olen oma sooritustega siiani päris rahul. Võiks küll veel palju paremini, aga siiski... Esimene ametikoht turmisminduses ja kuu aega staaži juba:)





Siin siis paar pildikest Kuldsete Liivade looduspargi kuurorti Golden Sands keskusest, kus ma iga päev ja õhtu ringi siban. Üldse on siin kokku looduspargis kokku kolm kuurorti. Pärast Varna linnapiiri põhja poole on siis esimesena kõige vanem neist - St. Constantin-Elena; teine ja keskmine neist on siis Journalist, kus elan ka mina ise ja kuhu ma paigutan ka oma sõbrad, kes kohe-kohe siia jõuavad; kõige põhjapoolsem siis Golden Sands.

Kui esimesed kaks kuurorti on sellised rahulikud, siis Golden Sands on paik, kus möll käib pea ööpäevaringselt. Seal on enamus diskoteeke ja atraktsioone ning seepärast ainsad rahulikud tunnid jäävad hommikul kella seitsme ja üheksa vahele. Eelmisel nädalal olid meil Journalisti ühes hotellis ema koos kahe tütrega ning kuigi ma palusin neil ka mitu korda Golden Sandsi elu vaatama minna, seda siiski ei tehtud. Aga reedese päeva ekskursioonilt tagasi jõudes läbi selle kuurorti sõites olid nad ikka päris üllatunud :) Arvan, et järgmine kord tagasi tulles proovivad nad leida hotelli just nimelt selles piirkonnas.

Varna ise? Armas linnake, kuigi tänavapildist on ilust näha, et astumine Euroopa Liitu toimus alles kaks aastat tagasi ning meie mõistes Euroopa pole veel päris kohale jõudnud. Kuigi viimastel aastatel on Bulgaarias läbi viidud internetihääletus "Milline on Bulgaaria linn, kus tahaksite kõige rohkem elada?" ja selle on iga kord tugeva enamusega võitnud just Varna, siis auklikud tänavad ja keskväljakust eemalasuvate tänavate suhteline räpasus ei ole küll linnale heaks reklaamiks. Aga kohalikele tundub see linn meeldivat. Igatahes üks eelmise nädala turiste võrdles linnast läbisõites Varnat Kohtla-Järvega. Selles mõttes on kuurortite üldpilt ikka parem. Hmm... Samas on ka Journalist selline suht närune, seda just paljude pooleliolevate ehituste pärast.

Praegu aga lõpetan selle sissekande, et hakata tõlkima Kivimetsa kohta materjale. Väike lisateenistus siis :)

Olge sealpool siis tublid ja varsti kuuleb jälle!