Pointing out and disappointing - Bianka "Raga"

"When we turn on all these lights, we've lost something precious - the stars." Selline oli dok-sarja "Cosmos" viimase osa algus. Või vähemalt selle alguse lõpp. Kui ma pärast selle muljetavaldava osa lõppemist välja suitsu kõrvale Plejaade otsima läksin, tuli mulle miskipärast pähe kastanjeedalik mõte, inspireerituna tollest äsja vaadatud saatest:

"When we turn on all that thinking, we've lost something precious - the reality."

Ma ei tea, kas ma siin blogis olen sellest kunagi kirjatud, aga üsna sageli viib mõtlemine meid reaalse maailma ja seal toimuva tajumise ummikusse, sest mõtlemine koos meie isiklike eelistustega maailmast ei taha märgata või tunnistada meile sageli mittesobivat tegelikkust.

Minu elus on selliseid olukordasid veel eriti tihti, sest üsna sageli ei taha ma teadvustada oma nii mõneski mõttes fucked up elu. Sellistel puhkudel kopeerin ma oma elu parematelt aspektidelt kujutluspildi ka oma elu keerulistemale osadele ning elangi selles osaliselt illusoorses maailmas. Ja loon sellega uusi konflikte, mida mingil hetkel tulevikus on vaja jälle soovkuutlustega lappima hakata.

*

Ma olen väiksemat või suuremat sorti kirjutaja - mulle meeldib see tegevus. Ja mulle meeldib kirjutada ausalt. Ja mulle käivad hullu moodi vastukarva sellised inimesed, kes ei ole suutelised niigi palju oma tegude eest vastutama, et ma võiksin kirjutada kõigest nii nagu asjad tegelikult on. Egoistlik, jah, täiesti nõus - aga kirjutamine asjadest ümber viiesaja erineva nurga, et kõikidel hea oleks, viib asja lõpuks selleni, et ei saagi enam ju millestki kirjutada. Tõde ei muutu sellest, kas sa kirjutad sellest või mitte - tõde jääb tõeks sellest hoolimata. Vihjamine annab võimalusi asjadest hoopis valesti aru saada. Ja kui minu kirjutatud asjadest saadakse valesti aru, siis saadakse valesti aru ka minust.

Ja loomulikult - viga ei ole ka ainult teistes. Vahepeal ma lihtsalt kirjutan nii pikkasid ja põimitud lauseid, et minu tekstidest arusaamine nõuab väga head tahtejõudu. (Mitte, et lause ideed samal ajal eriti sügavamõttelised oleks - ma suudan ka täielikku jama ülipikas lauses kirja panna.)

*

Viimased päevad on Oskariga saanud ringi trampida, jõe ääres kive loopida, Neeutis vinkusid lõkkel soojendada, pingilt alla hüpata, kiikuda ja veel miljonit asja teha. Eile sai Oskarile näiteks õpetada seda, kui oluline on vee läheduses mediteerimine :)

*

Kevad on ilus aeg ja loodan, et suvi tuleb veel ilusam. Proovin veel vähem mõelda!

Kadrina Vares 2014 (pehmendatud variant) - Бьянка - "Я не отступлю" (2014)

Igal kevadel on tore see, et miskipärast kisuvad meeleolud mind kuulama slaavi muusikat ning nõnda saab armsaks saanud YouTube'i soovituste abil leida jälle uusi, huvitavaid esitajaid. Ülaltoodud klipp ei ole ainus avastus, kuid seal on nii mõnus häälematerjal, et paneb eelneva loo taustal 2. minuti 44. sekundil kuklakarvad mõnusalt liikuma, kui seda piisavalt kõvasti kuulata. Kahju on vaid tunnistada, et ühtegi teist nii nauditavat lugu pole ma sellelt artistilt veel avastanud. Ja kuna Niloo lugu olen ma oma FB seinal lausa kaks korda juba jaganud, siis ei kirjuta sellest ka midagi.

*

Kevad on aga kätte jõudnud. Sinililled vohavad Viitna metsa vahel (tõenäoliselt ka paljudes teistes kohtades) ja linnud laulavad. Kõik linnud laulavad, aga end Kadrina eluga kurssi viies võib tunduda, et peale vareste ja hakkide kisa suurt midagi kosta polegi. Jällegi - FB Kadrina leheküljel läbiräägitud teema. Siiski jäi üks asi kripeldama, mida ei jõudnud lisada enne teema arutelu lukkupanekut.

Nimelt ei suudeta kohalikus vallas leida lahendust probleemile, mida põhjustavad need rohked linnud. Kellegi arvamus oli, et võiks varesepesi rohkem lõhkuda. Kuna see jutt tuli täiskasvanud inimeste suust, siis püüdsin ka asjale täiskasvanud inimese kombel läheneda. Ei suutnud. Ikka trügis pähe see omal ajal koolist pähe taotud teadmine, et linnupesi pole ilus lõhkuda ja nii edasi.

Hmm... Linnupesi ei ole ilus lõhkuda, samuti pole ilus varesepoegade kojutassimise ja kasvatamisega nende turvalist elukeskkonda häirida ning päris kindlasti pole ilus ka vareseid ja hakke ragulkadega lasta. See ei ole ilus, sest see häirib neid ja nende igapäevaseid toimetusi.

Ja ometi - hoolimata kõikidest nendest keeldudest ja manitsussõnadest me ikkagi tegime neid asju. Ja palju rohkematki - kohe-kohe on käes see aeg, kui paplid veel oma vatti ei lennuta, aga sellel ajal saab jalgrattapumbaga papliseemneid väga edukalt tulistada. Samuti aitas tennisereket kive kiiremini, kõvemini ja kaugemale lennutada. Ma ei hakka siinkohalt detailselt rääkima üle lapsepõlvesõbra keldris ehitatud elektritoolist, mille esimesed katsetused olid hulkuvate kasside peal, kuid huvitava seigana peaks ära mainima fakti, et peale tolle tooli ilmumist otsustasid hulkuvad kassid sõbra majast VÄGA suure kaarega ringi käia.

Teine mõte varestega seonduvalt viis mõtted kunagi loetud raamatuni. Klaus-Peter Wolfi "Rock'n'roll ja ridamaja". Nimetatud raamatus oli üks väga toredalt kirjutatud peatükk, kuidas lapsevanemad otsustasid neid häiriva probleemi lahendamiseks kasutada lapsi, jättes tited suures kaubanduskeskuses tittede arvates valveta. Lapsed tegid, mida nad kõige paremini oskasid - korraldasid segaduse, juhtides sellega tähelepanu probleemile.

Neid kahte asja kokku võttes ja varestele-hakkidele mõeldes võiks ju korraldada Kadrina väikestele poistele-tüdrukule töötoa "80ndatel kasvanud laste mänguasjad ja nende valmistamine käepäraste materjalidega". Kuigi töötoas võiks näidata ka seda, kuidas lihtsa patarei ja mikromootoriga saab elektriautosid teha (mida me tegime omal ajal ISE juba kolmandas klassis), siis töötoa peamine tähelepanu oleks siiski vähemalt 10-meetrise laskeulatusega mänguasjadel.

NB! VÄGA OLULINE!

Kui töötuba on läbi saanud, siis tuleb umbes kümme korda (või veel rohkem) väga valju ja selge häälega öelda, et vareseid ja hakke nende asjadega lasta ei tohi :)

Ülejäänud töö Kadrina vareste-hakkidega teeb juba lastele omane uudishimu ning pisike võistlustuhin, et kes ikka see kõige parem ragulkavend on :)

PS Usun, et töötoa läbiviijaid-oskajaid veel on!

Pilt netist laenatud

Graffiti, Kadrina ja kevad - Newtronic "Lets dance" (ei tea, mis aasta ja ei viitsi guugeldada ka)

See, et mu telefon pilte oskab teha ning ma kevade saabumise puhul natukene rohkem klõpsutan ja mõned neist ka blogisse üles panen, ei tähenda veel seda, et ma hakkaksin valmistuma oma veebipäeviku muundamiseks fotoblogiks. See stiil ei istu mulle kohe üldse. Eraldi postitused selleks, et näidata, kuidas Miisu parema ja vasaku külje peal magades välja näeb, on minu sügavalt isikliku arvamuse järgi liiga isikupäratud, et ma vaevuks kunagi uuesti sinna blogisse pilku heitma. Jah - võib-olla ma kaotan sellise harjumuse pärast ka suure koguse nauditavat lugemist, mis kuhugi nende beebide erinevate suutäite või kasside mängustiililide vahele kaob, aga mind tõesti häirib müra. Mõttetu, väärtusetu müra nii virtuaalses kui avalikus ruumis.

*

Tegin mõned hetked tagasi enne Tallinnasse-sõitu väikese jalutuskäigu, jalutuskäigu ajal mõned klõpsud ja leidsin ka mõtte, mis väljendaks ka pildis minu suhtumist mõttetusse mürasse.

Mulle meeldivad tegelikult graffitid. Mulle meeldib kunst ja öeldagu, mida tahes - graffiti on kunstivorm. Vähemalt minu arvates.

Jah - isegi sellist graffitit pean ma veel kunstiks. Autorid on vähemalt üritanud sellest midagi ilusat teha, on proovinud mängida värvidega jne. Ma saan aru ja ma ei mõista neid hukka. Pealegi valisid nad oma tööks sellise üsna nurgataguse koha, kus muidu oleks olnud vaid lage sein, mida keegi nagunii tähele ei paneks. Nüüd on vähemalt need värvid venivale kevadele eeskuju näitamas.

Mis mulle aga ei meeldi, on midagi muud.

Mulle on Kadrina laululava kogu aeg meeldinud. See on minu jaoks kogu aeg olnud üks Kadrina väikestest ja ilusatest sümbolitest.

Nüüd on aga mingi kohalik "aiukeenjus" otsustanud laululava esikülje paremasse nurka kirjutada allajoonitud sõna "RÄME".

Miks? Tähelepanupuudus? Autogramm? Kui viimane, siis tõesti - ma nõustun sinuga, RÄME.

Oled küll - oled küll lihtsalt räme idioot, et sellise mõttetu, idiootse müraga avalikku ruumi risustad!

*

Teele ei jäänud vaid silma riivavad kohad, tegelikult see ajukääbiklik kritseldus oligi ainus, mis suutis selles päikesepaistelises kevadpäevas mu silma pinnu torgata. Kõik muu oli kena. Ilus. Värske. Mõnus.

Vaatasin ka raudtee poole ja meenus üks isiklik rekord.

Seal kaugel, umbes-täpselt selle posti taga on sild, mis ronge üle Loobu jõe kannab. Kohe siinpool seda sillakest on väike, praeguseks juba võib-olla unustatud ujumiskoht, kus kunagi ammu - vist teises või kolmandas klassis - sai ühe korra isegi märtsi lõpus juba ujumas käia. Ei - ma ei ole talisupleja, ent Loobu jões ujumisel ei olnud tollal erilist vahet, kas ujusid sa päikesepaistelisel päeval märtsis või augustis.

Kuna jõgi oma rohkete allikatega saab alguse vaid mõned kilomeetrit eemal, siis ilusa ilmaga soojeneb vesi piisavalt ka kaunil kevadpäeval.

Praegu ma enam nii külma vette ei roniks. Isegi suvel, relva ähvardusel mitte!

*

Mis on aga kevade puhul üks nauditavamaid asju?

Esimesed mättad.

Ja kui mättad veel kuivad pole, siis kõlbab ka soojas päikesepaistes lihtsalt kõndida.

Vot niimoodi!

Piirid, purgid ja minevik - Copacabana Deep by Paulo Arruda | Deep & Soulful House Music (Youtube)

Kirjutamise teeb viimasel ajal keerulisemaks mõtete rohkus. Neid on nii palju, et ühele konkreetsele teemale keskenduda tundub peaaegu võimatu. Aga võib-olla on see hea.

*

Üle pika aja sain astuda mööda Kadrina kooli koridore. Huvitav ja omamoodi tunne, muutusin justkui väiksemaks jälle. Väiksemaks ja nooremaks.

Sellise pildi klõpsisin telefoniga oma praeguse töökoha jaoks uudisnupu kõrvale.

Kohtusin paari kunagise õpetajaga, nägin uut arvutiklassi (mis pidi olema vaid üks kolmest, kui ma õigesti aru sain) ja meenutasin natuke vanu aegu. Lühike külastus mõjus üllatavalt positiivselt ja inspireerivalt.

Tahan tagasi kooli!

Hiljem kodu poole jalutades hakkasin mõtlema, et see koolimaja oma erisuguste õpetajatega on tegelikult mänginud mu elus väga suurt rolli. Nii suurt, et meenutan neid alati naeratusega. Jah - isegi seda õpetajat, kellega vaidlusse laskudes otsustasin oma kangekaelsust demonstreerides koolist paberid välja võtta ja keskkooli pooleli jätta. Äge aeg oli see igal juhul!

*

Kui elu, saatus, karma, õnnetus või miski muu on su purki vajutanud, kaane kõvasti kinni keeranud ja purgi pimedasse sahvrinurka peitnud, siis ei ole endal tegelikult midagi teha. Tuleb vaid pimedusega leppida, õppima olema, eksisteerida. Lugeda minuteid, tunde, päevi, kuid ja aastaid. Aastakümneid lugeda ja isegi selles kõige võimatumas olukorras loota, et ehk satub keegi selle unustatud maja pimedasse sahvrisse, märkab sind pimedas seal kaanetatud purgis ja otsustab selle kaane avada. Lahti keerata, et saaksid lõpuks hingata värsket õhku. Lahti keerata või lahti murda, kui selleks peaks vajadus tekkima.

Muud võimalust ju ei ole. Loota ju tuleb. Lootus pidavat surema koos inimesega.

*

Viimases kirjes blogiveergudele ilmunud mõttekilluke eetika piiride järgimisest ja ületamisest äratas mõttevoo, et kummad on piiravamad: kas raamid või piirid? Kui algselt oli veendumus, et raamid on ikkagi raamivamad kui piirid piiritlevad, siis nüüdseks on selgus asendunud mõnusa segadusega.

Aga üle astuks või läbi murraks neist mõlemast, ma arvan.

*

Pikad õhtud. Tähesära taevas. Tähed on vist ainsad, mis ei räägi piiridest ja raamidest - mis tekitavad illusiooni lõpmatusest, täielikust ja igavikulisest vabadusest. Ent siiski - ka Universumil on piirid. Õnneks nii kaugel, et ahistama ei hakka need meid vist kunagi.

Õhtud on mõnusad ja suitsetamine põhjuseks, miks nii tihti seda tähesära nautida saab.

Peaks vist uue põhjuse leidma. Ehk ongi tähed selleks?

Vaesus või vargus? - "Wonderful Chill Out Music Beach Lounge Mix by Tekiu" (YouTube)

Õue suitsu kimuma minnes istusin korraks autosse, et mõtteid koguda veel eesolevaks tööpäevaks, kui mu silme ees avanenud vaatepilt mõtted hoopis teises suunas liikuma pani. Mitte, et selles vaatepildis midagi nii erilist olnuks. Pigem vastupidi - kui me kõik suudaksime oma silmad alati täiesti avatuna hoida, siis näeksime selliseid asju iga päev, iga tund. Isegi sagedamini. Ent miskipärast on meie tähelepanul hämmastav omadus jätta igapäevaelus tähelepanuta sündmused ja vaated, mis võivad kuidagi meie ilu- või heaolutunnet riivata.

Ma nägin üht inimest, keda teadsin väga ammusest ajast. Nii ammusest, et mina olin tol ajal veel täielik teismeline. See härrasmees oli tollal juba üle keskea, väga heal ja austatud ametikohal ning kõiki elustandardeid arvesse võttes edukas. Äärepealt ma polekski teda ära tundnud, sest vahepealsed kakskümmend viis aastat olid teda (ja mindki) palju vanemaks muutnud.

Kahtlemata tegid selle äratundmise veelgi raskemaks need määrdunud, kulunud, vanad riided, mis tal täna seljas olid ja silmini tõmmatud nokamüts, varjamaks üsna habetunud nägu. Äratundmise tegi raskemaks ka käitumine, mis oli nii suures vastuolus sellega, kellena mina teda kunagi teadsin ja tundsin.

Pilt on illustreeriv ja kusagilt netist leitud.

Ma ei oleks kunagi teda teades iial uskunud, et näen seda härrasmeest kunagi käimas mööda majaääri, otsimas tühje pudeleid ja suitsukonisid, mida saaks kohe läita; tuhnimas poetagustes prügikastides, et pista räbaldunud kilekotti mõned äravisatud saia- või vorstitükid. Ma poleks iial uskunud, et ma ei suuda teda kohates autost väljuda, et teda pika pausi järel taaskohtumise pärast rõõmsalt tervitada. Vastupidi - ma tõmbusin rooli taga madalamale, et ta auto poole vaadates mind juhuslikult ei märkaks ja ära ei tunneks, kuigi tõenäosus selleks äratundmiseks on tegelikult nii väike. Ma varjusin autos ning tundsin selle võimaliku kohtumise ja tervituse ees häbi.

Häbi mitte tema, vaid just enda pärast. Häbi, et mul ei olnud sel hetkel seda sotsiaalset julgust, et astuda tema juurde ja öelda, et hoolimata kõigest nähtust on mul tegelikult hea meel teda näha. Häbi, et mul ei ole majanduslikke võimalusi teda sellest olukorrast välja aidata. Häbi kõigi nende teiste pärast, kes oma piiratud tähelepanuga temast päevast-päeva mööda jalutavad, vaevumata isegi hetkeks mõtlema kaasinimese raskustele. Häbi isegi selle pärast, et mu kontorilaual lebavas rahakotis on vaid tühjaksimetud pangakaart, mis ei võimalda isegi anonüümsena selle kunagise tuttava toetamist.

Kui see härrasmees oli järgmise nurga taha kadunud, kõndisin tagasi oma arvuti taha, peas keerlemas küsimus mitte niivõrd häbist kui eneseväärikusest üldisemalt...

Ma olen ise oma rännakutel olnud mitmeid kordi väga rasketes olukordades - 98nda aasta Ungari-reisil isegi vist neli päeva täiesti söömata ja joogiks oli tollal reaalselt vaid bensiinijaamade kraanidest joodu -, kuid isegi tollal ei suutnud see nälg mind veel ajada prügikastidesse. Jah - ma heitsin pilke kohalike kiirtoidukohtade esistesse prügikastidesse ja silmasin seal ka toitu, mis mind aidanuks, kuid vähemalt tollal ei suutnud nälg veel mu käsi liikuma panna. Ma uskusin, et suudan kuidagi teisiti hakkama saada. Suutsingi. Kuidagi - läbi häda ja viletsuste õnnestus mul toona oma masendavatest olukordadest välja rabeleda.

Aga ma olin siis ka noor, mu riided ei olnud veel heitlikest ilmastikuoludest ja erinevatest ööbimiskohtadest haisema hakanud - ma nägin veel normaalse inimesena välja.

Kui ma peaks aga praegu või ütleme - kahekümne viie aasta pärast - samasugusesse olukorda sattuma kui toona, kas ja kui kaua ma suudaksin siis enda põhimõtetele kindlaks jääda? Ma ei tea...

Ja ma ei tea isegi seda, kas see taanduks eneseväärikuse suurusele või millelegi muule, aga mul on kole kahtlane ja karvane tunne, et päris nõnda ma ei teeks.

Jah - ma tean, et see oleks vale, aga tõenäoliselt teeksin ma sellisesse olukorda sattudes juba midagi muud.

Nähes seismas võõrast toidukotti kusagil auto kõrval, siis võtaksin ma selle tõenäoliselt kaasa, sest nälg ja soov elada oleks sellisel hetkel minu jaoks suurema tähtsusega kui ühiskondlik arvamus sellest, mis on õige ja mis on vale. Ma teeksin isegi taolistes olukordades valikuid: kui mul oleks valida kahe koti vahel, millest üks seisab päevinäinud Opeli ja teine tuttuue Mercedese kõrval, siis võtaksin kahtlemata Mercedese kõrval seisva.

Ei - mitte selle pärast, et selle sisu oleks väärtuslikum. Pigem oleks toiteväärtuslikuma sisuga just Opeli kott, mille omanikud peavad enam mõtlema oma ostetu sisule. Mercedese koti võtaksin ma vaid seepärast, et selle kaotus mõjuks auto omanikule vähem kui vastupidisel juhul.

Ning - ma ei tea, kas ma olen aastatega juba nii küüniliseks muutunud! - mulle tundub, et lihtsalt küsimise peale annaks oma koti mulle heast südamest pigem Opeli kui Mersu omanik. Kaastunne kaaskodanike suhtes on omasem neile, kes on edukuselt madalamal tasemel. Jälle - tähelepanek mu kirjust elust enesest.

Mõeldes selliste valikute võimalusele ja sellest johtuvalt ka enda võimalikele käitumismudelitele tekkiski mul küsimus, mis on eneseväärikus. Mis on see, mis lubab ühel inimesel sirutada oma käe võõra vara järele ja mis laseb teisel sellest hoidumise nimel pigem tänapäevases maailmas pigem nälga surra? Mis on see eneseväärikuse osa, mis seab ühiskondlikud seadused ja kombed kõrgemale indiviidi elulistest vajadustest?

Ja - kui suur on tegelikult ühiskonna tegelik ükskõiksus selliste inimeste vastu, kes reeglitest kinnihoidmise nimel riskivad igapäevaselt hommikuse mitteärkamisega? Kui suur on see ükskõiksus, mis ei lase ulatada abikätt neile, kes oma elu hinnaga hoiavad end eemal neist tegelikult niivõrd kergetest lahendustest?

Ma saan aru, et on neid, kes ei hoia reegleist kinni, aga isegi juhul, kui neid mittehoidjaid oleks kümnest kaheksa, siis need kaks, kes reegleid järgivad, ei ole kuidagi ära teeninud seda, et ühiskond nad suures üldistamistuhinas unustaks ja hooletusse jätaks.

Pigem on nad väärt seda suuremat austust, sest just selliste inimeste najal seisab enamus meie ühiskonna kandereegleid. Reegleid ja seaduseid on väga kerge järgida siis, kui elu on korras ja suuremate muredeta - järgimine muutub raskeks alles siis, kui tekivad reaalsed põhjused ja vajadused neid reegleid rikkuda.

Jah - me võime küll neid kodutuid ja ränka vaesusesse sattunud inimesi vaadates mõelda, et oleme neist paremad, ent ma arvan, et üsna sageli me teeme seda ebaõiglaselt.

Täna ma tundsin, et võib-olla on just seesama prügikastidest toitu otsiv ja tänavailt pudeleid korjav kunagine härrasmees minust parem inimene, sest mina ei ole endas kindel, kas mina suudaksin niivõrd raskesse olukorda sattudes jääda kindlaks meie maailmas kehtivatele reeglitele, seadustele, eneseväärikusele ja eetikale.

Tere, kevad! - Beautiful Ibiza Beach Lounge Cafe del Mar Chillout Mix 2014

Muusika kohta ei oska täpsemat infot anda kui see, et kuulake ise :)

Üle pika aja on igatahes tunne, et tahaks lihtsalt kusagil istuda, pea kohal õõtsuvaid palmilehti imetleda ning varbaid soojas vees leotada. Ja moijto oleks ka käes.

Päikest nagu palju täna ei ole, kuid kevadet on tunda. Möödunud ja ülemöödunud öösel väljas suitsul käies oli kuulda, kuidas haneparvedki tagasi jõuavad. Selguse mõttes - kuulda ei olnud saabumist ennast, aga nende kaagatusi, millega nad enda ja kevade saabumist valjult kuulutasid.

Väikesed, aga olulised märgid...

Kevad ongi mõnus just selliste väikeste muutuste pärast, mida see endaga kaasa toob. Siin-seal on rohkem naeratusi - isegi eestlased tunduvad ajutiselt oma masendusest ärkavat. Taavi Rõivaski tundub mõnel helgemal hetkel üsna asjalikuna. Optimism naaseb. Hmm... Või on see naiivsus, mis kaasneb iga uuestisünniga? Ei tea - vahet pole...

Tähelepanu muutub ka teravamaks. Hakkad jälle tähele panema asju, mis on kogu aeg olemas olnud, aga mida pole lihtsalt vahepealse aja jooksul märganud. Või olid need hormoonid, mitte kevad, mis seda tähelepanu teravdab? Või aktiveerib kevad hormoonid, mis teravdavad tähelepanu, mis teeb ikkagi kokkuvõttes välja, et kevad on teravdatud tähelepanu taga? Või on see üldse t... Mis iganes :)

Ja nüüd - peale pausi - on ka kirjutamine uuesti alanud. Loodav valitsus ja uus opositsioon suudavad loodetavasti ka Päev Eestis veergude jaoks materjali toota ning kui isegi juhtub, et meile tekib normaalne poliitika, siis ajakirjanduses mingit kannapööret ju toimunud ei ole. Meedia puussekihutamised jätkuvad ikka :)

Kevad on tore!

Tere tulemast!

Descartes

 Avastasin praegu, et antud lugu siin blogis veel ei olegi. Nuuks! Kuidas siis nii?! Parandan vea... Lugu siis aastast 2007...

***

Descartes

Mees armastas Naist. Ta ei olnud selles küll kindel, kui ta proovis seda ratsionaalselt lahata, ent iga kord, kui ta pidi naisest eemal olema, tundis ta hinges teravat kripeldust. Tema Mõistus ja Loogika proovisid talle küll väita, et hinge ei ole olemas, samas ei osanud need kaks talle selgitada selle kummastavalt reaalse, füüsiliselt tajutava valu päritolu.

Mees istus oma palju päevi ja inimesi näinud sohval ja mõtles. Mees mõtles tihti, nii tihti, et oli ette tulnud päevi, kui tema kolmepoolsed vaidlused Ego, Mõistuse ja Loogika vahel olid nii tuliseks läinud, et möödalibisenud aeg oli mööda libisenud ka neist kaheksast tunnist, mis ta oleks pidanud tegelikult tööl viibima. Õnneks oli mehel tööga vedanud: tema töö oli ka suurelt osalt mõtlemisega seotud ja kuna temast ametiredelil kõrgemalseisjad olid arusaajad inimesed, siis oli ta sellistel juhtudel suutnud oma töömõtlemise ära mõelda hiljem koduste seinte vahel.

”Ma mõtlen, järelikult ma olen” mõtles mees Descartes'ile. Need sõnad olid pandud raami sisse seinale. Naisele see ei meeldinud. Naise arvates viibis mees nõnda palju oma mõtetes, et vahepeal tundus Naisele nagu ei olekski Meest nende ühises korteris. Kord oli Naine riputanud magamistoa seinale parafraasi ”Sa mõtled, järelikult Sind ei ole... siin.” Mees oli selle peale pahandanud, sest Naise loogika oli kummaline.

”Kui ma mõtlen, siis ma ju olen,” oli ta pahuralt öelnud. ”Ma ei saaks ju muidu mõelda, kui mind ei oleks.”

”Jah,” noogutas Naine pead, ”aga mina ei tunne, et sa oleks. Kui sa mõtled, siis ma tunnen nagu ma oleksin üksinda. Üksinda siin voodis, siin toas, siin majas.”

”Aga mina ju olen siin. Ma ju mõtlen otse sinu kõrval. Kas sa siis ei tunne, et ma olen?” imestas Mees Naise rumaluse üle.

”Ei,” ütles Naine, keeras selja ja jäi magama.

Mees mõtles. Tal oli probleem. Naine oli talle hommikul öelnud, et ta kolib tagasi oma ema juurde sest ta ei suuda üksinda elada. Mees ei saanud temast jälle aru ja sellepärast ta nüüd mõtleski. Ta ei suutnud aru saada, kuidas on võimalik üheaegselt olla ja mitte olla.

”See on võimatu,” ütles Loogika. Mees nõustus sellega ja kehitas õlgu.

”Järsku Naine arvab, et sa ei ole tema jaoks küllalt hea,” pakkus Ego. Mees ei tahtnud sellega hästi nõustuda, sest oleks see nõnda, siis läinuks Naine minema juba aastaid tagasi, mitte pärast kahekümne seitsme aastast kooselu. ”Võib-olla ta on natuke pikaldane,” sosistas Ego hästi vaikselt, rohkem nagu iseendale.

”Ei!” hüüdis Mees. ”Ta on väga hea inimene, väga hea Naine. Aga ta on kogu aeg rääkinud, et mind ei ole.”

”Kas sa sellist võimalust oled kaalunud, et Naisel võib olla autism?” küsis Mõistus kukalt sügades.

”Ehh... Mis see veel on?” küsis Mees.

”Ma täpselt ei tea, aga ma vist kunagi lugesin, et on inimesi, kes ei taju väga täpselt neid ümbritsevat keskkonda, elades nagu oma maailmas. Nad soovivad end teistele mõistetavaks teha, aga nad ei tea, et neid ei mõisteta. Midagi sellist, noh,” rehmas Mõistus käega.

”Ma ei usu. Ma saan temast väga hästi aru. Enamuse ajast. Aga vahel ta ütleb, et mind ei ole. Ta ütleb, et ei tunne, et ma olemas olen.”

Nad vaatasid üksteisele pikalt otsa, igaüks püüdis probleemi süveneda oma vaatenurgast. Vaid Ego õhetas roosakalt, häbenedes vist oma viimast märkust. Korraks Mõistus võpatas nagu oleks talle mingi idee tulnud, ent vajus sama ruttu tagasi oma mõtlevasse poosi. Valitses mõtetest tihe vaikus.

”Ta ei ole tegelikult kunagi öelnud, et sind ei ole,” alustas Loogika ettevaatlikult, justkui kartes lõhkuda seda vaikust, mis oli pool tundi nende ümber lasunud.

”Aga on ju,” kortsutas mees kulmu. Kolm silmapaari puurisid Loogikat, mis tahtis seepeale tooli alla peitu pugeda. Siiski suutis ta end kokku võtta.

”Ei ole. Naine on alati öelnud, et ta ei tunne, et sa oleks.”

”Ja?” kostus küsimus kolmest suust.

”Ta ei ütle, et sind ei ole. Naine ütleb, et ta tunneb nagu sind ei oleks.”

”Aga ma tunnen ju, et ma olen,” naeris mees. Ego naeris samuti, ent Mõistus vajus mõttesse.

”Ei, sa tead, et sa oled,” vaidles Loogika vastu. ”Aga kas sa tunned seda?”

Taas langes vaikus nende vahele. Seekord väga lühikeseks hetkeks. Kõik tõstsid korraga pea, vaatasid üksteisele otsa säraval pilgul ja teadsid, et midagi on muutunud.

Mees tõusis oma sohvalt ja astus Descartes'i sõnade juurde. Markeriga kirjutas ta sinna uue rea, võttis laualt telefoni ja helistas Naisele. Veerand tundi hiljem, kui ta kõne lõpetas, Mees naeratas laialt ja jäi uuenenud tahvlit silmitsema.

”Ma mõtlen, järelikult ma olen. Descartes

Ma tunnen, järelikult ma elan. Mees”

W Hocares   23.11.2007

Ajupesu oma parimas kuues; Vangelis - "Pinta, Nina, Santa Maria (Into The Eternity)" (1992)

Panen Media Playeris mängima ühe kõige rahustavama loo, mida ma üldse muusikast tean - 13 minutilise lõpuloo Vangelise 1992. aasta edukalt albumilt "1492: Conquest Of Paradise".

Mitte, et mul oleks tarvis rahuneda, aga hommikul kell viis umbes unenägude pärast ärganuna ei tahaks kohe Manowariga alustada. Varase hommikuse ärkamise ja sellega kaasneva plaanide purunemisega kaasneb oht teha midagi sellist, millele tavaliselt isegi ei mõtle. Selle avastuse tegin ma just natuke aega tagasi, täna hommikul.

Majandusuudiseid ma tavaliselt ei loe, ent kuidagi ma siiski täna nendeni jõudsin. Mingit eriti imelikku teed pidi. Kuna Eestis ajakirja FHM enam ei ilmu, siis olen Facebookis tellinud USA väljaande uudised ning täna hommikul avastasin päris hea pildi ja tekstiga viite. Klõpsasin. Tasus lugemist. Edasi läks asi kuidagi nii: mingi tundmatu tšiki link (ikka FHM'is) > mingi tantsulink > uue numbri kaanelugu > kriitika Obama vastu < ruttu tagasi, sest jutu aluseks oli Fox News > veel mingi tobe flashilink > ja järsku olin www.moneynews.com lehel, millel ilutses artikkel "Warning: Stocks Will Collapse by 50% in 2014"... Nujah... Mis ma ikka oskan öelda? Kui need aktsiad kukuvad, eks nad siis kukuvad, mina ei saa selle vastu midagi parata. Oot... Aga kui te, kuradid, seda teate, siis kas tõesti ei saa selle vastu midagi ette võtta? Näiteks ei külvaks "paanikat", et investorid hakkaksid teie arvamuste kartuses oma aktsiaid paaniliselt müüma ja põhjustaksid sellega tolle "etteennustatud" hindade kukkumise...

Aga noh - ma ei ole majandusteadlane ega börsianalüütik, seega ei suuda mina oma talupojamõistusega seda suurte meeste mängu vista ka õigesti mõista. Kuigi loogikat mu küsimuses justkui oleks...

Minule isiklikult ei meeldi see pidev jura ja meedia tähelepanu suurte investorite ja aktsiaturgude suunas. Miks? Lihtne. Minu arust on kõik seal tegutsevad inimesed tolad, kes võivad olla küll edukad ja rikkad ja puha (respect!), kuid kes ei loo enda sebimistega siia maailma grammivõrragi uusi väärtuseid. Pigem toob nende ostan-müün-ja-vahetan mentaliteet ja töö kaasa endaga selle, et suurem osa kapitalist voolab reaalsete väärtuste tootjate taskutest selle väikese hulga nukujuhtide taskutesse. See selleks - see rohkem mu isiklik nägemus asjadest.

Tolle eelmainitud artikli lõpus oli aga link videole, mille screenshoti ma siinkohal ära toon:

. .

Võib-olla oli mu kriitikameele ajendiks varajane hommikutund või lihtne tõsiasi, et ma olen nende "tähtsate" terminite mõistmiseks liiga topski, kuid ausalt - kui ma olin selle videoga umbes poole peale jõudnud, siis kõlas see minu jaoks juba nagu telepoes ettejuhtuv Kristina Šmiguni Dormeo madratsireklaam.

Kuigi Dormeo on minu arvates suhteliselt hea kvaliteediga toode, siis enamus telepoodides reklaamitavat juhtub ikka olevat selline, et kui peale kõiki neid üliteaduslikke ja kosmoselennulisi termineid neist ise õigesti aru saamata ja neid uskuma jäädes kauba lõpuks ära tellid, siis kaupa kätte saades selgub, et tegemist on kõige tavalisema sitaga, mida naabri laudast tõenäoliselt tunduvalt parema hinnaga soetada saanuks. (Ma ei saa midagi parata, et mul vahepeal x-pikkusega laused tulevad.)

Tagasi selle video juurde, kus mingi Sean Hymani nimeline vennike pajatab pikalt mingist ülisalajasest investeerimiskalendrist, mida mingisugune suletud börsieliit on aastaid kasutanud ning sellega mingisuguse suure protsendiga rohkem kasu teeninud. Igatahes - hunnik juttu terminites, millest ma jälle aru ei saanud, aga minu kõrvu jäigi just kõlama see mõte, et kõik on "mingisugune" ilma ühegi konkreetse nime või viiteta.

Nüüd olevat Sean-poisi südametunnistus ärganud (kah vist suht vara hommikul!) ning ta otsustas, et annab selle hüper-super salajase kalendri kõigile kasutamiseks. Tasuta! Nujah! Üle kaheksa tuhande Facebooki pöidlamehe-"tulevikumiljonäri" on selle video igal juhul juba heaks kiitnud.

Jutt on ilus küll - näitab puha graafikuid joonistades ning PowerPointi kasutades ilusti ära, kuidas suhteliselt lühikese ajaga ilma suure riskita 10 000 dollarist 490 000 valmis investeerida. Et ole aga mees ja köhi pappi, küll meie kalendrike sulle Lollidemaal... Sorry! ... Wall Streetil rahapuu istutab ja selle eest hoolt kannab.

Kusjuures jutu sisse hüppavad head tuttavad käibefraasid - "aga see ei ole veel kõik" ja "meie täiustatud kalendriga saate veel enam"... Kui need ka ära kuulsin, siis oli küll, et mida - what the f***?!

Võib-olla see oligi varajase hommikutunni erksus või lihtne teema mittevaldamine, mis tekitas mul kohe järgmised lihtsad küsimused:

• Kui see kalender on nii hüper-super täpne ja riskemaandav ja kõik seda kasutada saavad ja kõik rikkaks saavad ja keegi kriisis raha ei kaota, siis millise rohelise kuradi pärast on meil veel üldse tarvis kriisist rääkida? Kui keegi midagi ei kaota, vaid rikastub, siis ei ole tegemist ju kriisiga. Just asking...
• Kui juhtub, et kõik need kaheksa tuhat ja pluss Facebooki pöidlameest nüüd otsustavad korraga igaüks 10 000 pluss dollarikest selle kalendri järgi investeerida ja märgitud kuupäeval korraga oma investeeringud välja võtta, mis siis? Lihtne talupoja matemaatika - üle 80 milli (kokku siis) sisse ja ühel ilusal päeval protsendiga rohkem kui 100 milli välja (tegemist pooleaastaste tsüklitega). Kas selline massiline (ikkagi tuhanded investorid samal päeval) ei tekita börsil mitte järellainetust, mis põhjustab omakorda mittekalendriinvestoritel valvsaid mõtteid, mis omakorda põhjustab veelgi suurema osa investeeringute väljavõtu, mis teoreetiliselt omakorda põhjustabki börsi languse ehk kriisi? ( :) Mõnusalt lihtne küsimus )
• Kas mitte pole ajalugu näidanud, et kui mingi hüper-salajane skeem avalikuks tuleb (antud juhul kalender), siis reaalsuses see enam ei toimi?
• Kas pole mitte võimalik, et nüüd, kui kriis on tulemas, otsitakse lihtsalt tuhandeid lolle, kes lootuses kiiresti rikastuda kalendrihüpnoosi all hunnikutes raha börsile veavad? Ja kui nad seda teevad ja jäävad ootama seda kalendris märgitud 6. juunit (näiteks suvaline kuupäev), siis börs reageerib suure hulga kapitali sissevooluga esialgu hinnatõusudega? Aga kui selle kalendriskeemi väljahaudujad, kes on kriisis kindlad, otsustavad kunstlikult suurendatud hindade juures enda suuremad investeeringud välja võtta näiteks 1. juunil, põhjustades nõnda suure languse juba enne 6. juunit? Mis tekitaks neile tuhandetele suured kaotused jne jne jne... Just asking...

Selliseid küsimusi võibki esitama jääda, kui oled selle video lõpuni vaadanud ja kasutades lihtsat loogikat, tundub kõigis küsimustes olevat ka täiesti õigustatud mõte peidus.

Pealegi ei usaldaks mina isiklikult mitte ühtegi firmat, mille nimi on analoogne Sean-poisi asutatud Absolute Profit'ile. Nimed, mis on pandud konkreetse eesmärgiga tekitada usaldust, on tavaliselt just need, mis sul esimestena keha tagumise osa lohku tõmbavad.

Isiklikuks kogemuseks siinjuures on hea välja tuua mõne aasta tagusest minevikust Eesti firmahakatis Usaldusprojekt OÜ. Haa! Minu ainsaks kogemuseks tolle ettevõttega jäi tõsiasi, et kohe kui teema läks nii kaugele, et oli vaja hakata kokkulepitud ajal kokkulepitud summasid tasuma, tekkisid omanikel äkitselt väga kiired tegemised ja neid tabada oli suhteliselt võimatu. Õnneks piisas tookord e-kirjast, kus selgitasin natukene põhitõdesid firma mainest, sotsiaalmeediast kui ka ajakirjandusest.

Siit ka lõpetuseks väike egolaks: hoolimata oma pseudonüümist - W. Hocares - kirjutan ma valdavas enamuses teemadel, millest ma tegelikult väga hoolin.

Vot nii!

Võrdõiguslikkusega võrratult üle mõistlikkuse piiride; Vaikus - Vaikus (2014)

Rakvere lähistele naasnuna ja siin töökohta otsides olen hakanud viimasel ajal jälgima ka kohalikku ajakirjandust. Kuhugi elama asudes tuleb end ju kursis hoida ka kohaliku eluga. Nõnda jäi mulle ka silma 24. jaanuaril ajalehes "Kuulutaja" ilmunud artikkel "Mari-Liis Sepper: Takistuseks traditsioonilised soorollid".

Nagu enamus minu veebipäeviku lugejaid juba teab, siis avaldatud artiklitele või arvamuslugudele viitamine blogis saab tähendada vaid üht - minu arvates on keegi kusagi jama suust välja ajanud. Ei - ma ei taha sellega kunagi öelda, et minu arvamus on see kõige õigem, kuid lugedes kaasamõtleva inimesena püüan ma alati analüüsida ka räägitu vastavust reaalsusele.

Tean, et meediast on varemgi läbi vilksatanud arvamused, justkui oleks proua (preili?) Sepperi töökoht mõttetu ning maksumaksja raha raiskamine. Selle väitega ei ola ma küll nõus, ent arvan, et kui võrdõigusvolinik enne intervjuu andmist või kasvõi selle ajal natukene kaasa mõtleks ja mõistaks, et tema mõtteid võivad kuulda-lugeda ka teised inimesed, siis oleks tema maine ka kõrgem. Voliniku töö on vajalik, ent põhjuseid on vaja ka loogiliselt põhjendada.

Toon siinkohal paar väljavõtet viidatud artiklist:

Küsimus: "Ma saan aru, et võrdõiguslikkus peab olema tagatud, kuid samas tuleb aru saada ka ettevõtjast: näiteks otsib ta töötajat ning tööintervjuule tuleb viimast kuud rase naine, kes on sellele ametikohale igati sobiv, kuid…"

Mari-Liis Sepper: "Seaduses on paika pandud, et inimese era- ja pereelu ei puuduta tööandjat. Tööandja kohustus on oma töökorraldus nii seada, et töötaja saaks jääda seadusega ette nähtud rasedus- ja sünnituspuhkusele. Konkreetset töölesoovijat ei saa sellepärast “karistada”, et ta on rase. Kui tööandja nii teeb, siis on see diskrimineerimine ja see asi võib jõuda kohtusse. Tööandja kohustus on korraldada töö selliselt, et tal on võimalusel puhkusele jääjatele, sh lapsehoolduspuhkusele jääjatele asendajaid palgata või ülesandeid teistele töötajatele anda. See on ka meie töö, et tööandja saaks aru, kui ta valesti käitub ning kuidas tegutseda kooskõlas seadusega. Selleks me koolitusi-nõustamisi korraldamegi, et ka arusaamu muuta."

Miks tekitab selline vastus vimma võrdõigusvoliniku vastu? Üsna lihtne ja loogiline - sest võrdõiguslikkus nõudva ametnikuna teeb Sepper tööotsija tööandjast võrdsemaks. Mina kui tööandja otsin endale töötajat, siis kui mul on reaalselt tarvis uut töötajat. Kui tööintervjuule tuleb kuitahes hea elulookirjeldusega kandidaat, kes pealevaadatuna läheb juba mõne nädala pärast sünnitama, siis minul kui tööandjal ei ole mingit reaalset ega loogilist põhjust, miks ma peaksin palkama selle inimese (just inimese, sest olgem võrdõiguslikud - juba pikemat aega uuritakse võimalusi, kuidas saaks ma mehi sünnitusreele lohistada). Antud juhul ei oleks mõistlik palgata kohe-kohe lahkuvat inimest ja hakata seejärel otsima juba järgmist töötajat samale kohale.

Küsimus: "Aga seda on ju väga raske tõestada, et tööandja millegi vastu eksis. Meie hüpoteetilises olukorras saab tööandja alati öelda, et tööintervjuude käigus hakkas talle noormehest kandidaat rohkem meeldima."

Mari-Liis Sepper: "Ei, tõestamine on suhteliselt lihtne. Vajadusel nõuame välja kandideerimise tingimused ja kandideerijate CVd. Päris võrdseid kandidaate tavaliselt pole. Oma osa on ka töövestlusel: kui tööandja on seal naiskandidaadilt midagi eraelulist küsinud (näiteks laste kohta) ja kui tööandja ei suuda tõestada, miks ta ei valinud parema CVga naiskandidaati, siis on ilmne vihje diskrimineerimisele olemas."

Miks tekitab selline vastus vimma võrdõigusvoliniku vastu? Hmm... Näiteks toodud olukorra puhul ei ole ka kõige tuhmimal tööandjal mõtet esitada ühtegi eraelulist küsimust, sest peatselt sünnitama mineja puhul on see väga suure tõenäosusega arusaadav juba siis, kui kandidaat uksest sisse astub.

Pealegi - kui teine kandidaat juhtub olema noorem ja nõrgema CVga, siis nooremale inimesele võimaluse andmine parandaks noorema kandidaadi CVd tema tuleviku tarbeks, lisades sinna tööandjate arvates nii vajaliku töökogemuse. Kui tööandjad arvestaksid uusi töötajaid palgates ainult CVs kirjapandut, siis võiksid ülikooli- või tavakooli lõpetajad rahuliku südamega aastateks metsa puu alla kolida, kuniks parema CVga inimesed on kõik pensionile jäänud. Noorte inimeste tühja CVga töölesaamine (õigemini mittesaamine) on minu meelest praegusel ajal hoopis suurem probleem, kui need tunduvalt väikesearvulisemad korrad, mil sünnituseelsed inimesed ukse taha jäetakse.

Kas see on siis võrdõiguslikkus, mida Mari-Liis Sepper ellu viia tahab?

Küsimus: "CV on ju vaid üks paber. Kui mina oleksin tööandja, siis minu jaoks on küll intervjuu ja sealt saadud kogemus CVst tähtsam."

Mari-Liis Sepper: "Tööandja peab värbamisprotsessi väga põhjalikult läbi mõtlema, millised on nõudmised heale töötajale, kuidas ta parima kandidaadi värbamisel välja valib, kuidas hinnatakse erinevaid valikuvoore jne. Ainuüksi kõhutunne või sära kandidaadi silmis pole see, mille põhjal valida."

Miks tekitab selline vastus vimma võrdõigusvoliniku vastu? Olen olnud tööl kahel kohal, kus minu tööülesannete hulka kuulus ka uute töötajate otsimine, valimine ja palkamine. Praegu võin ma südamerahuga öelda, et nii mõnigi tunduvalt tugevama CVga kandidaat jäi ukse taha vaid tööintervjuu pärast. Tööandjana ma teadsin täpselt, milliseid töötajaid ma vajasin ning lisaks paberile kirjutatud sõnadele mängis mõlemal juhul ettevõtte jaoks väga olulist rolli kandidaadi suhtlemisoskus. Seda ei ole aga võimalik ühestki CVst välja lugeda. Ning kui lisada siia juurde mõte, et üsna paljudel teenindavatel positsioonidel on väga oluline ka välimus, siis CV jääb tahes-tahtmata vaid esialgseks, ettevalmistavaks kriteeriumiks.

Ja jälle - mida teha kandidaatidega, kes üldse CVd ei saada, vaid kirjutavad massist eristumiseks 

lihtsalt vabas vormis kirja?

Seega intervjuu ning sellejärgne kõhutunne ja silmasära on paljudel juhtudel tunduvalt tähtsam kui paber, mis on tegelikult vaid üsna subjektiivne kirjeldus inimese minevikust.

Kordan veelkord - ma ei ole võrdõiguslikkuse vastane ja ma saan täiesti aru lapseootel inimeste murest töökoha leidmisel ja päris kindlasti on tarvis ka kõiki diskrimineerimise eest kaitsevaid seaduseid ja ameteid. Ent võrdõiguslikkuse tagaajamisel ei tohiks kedagi teisteks võrdsemaks teha. Muidu võib juhtuda sama, mis toimub meil igapäevases poliitikas: poliitikud on küll kodanikud, ent kuidagi rohkem - rohkemate õigustega ja seaduse paksema kaitsekihi all.

***

Ma võin oma arvamustes täiesti vabalt ka eksida, ent just nii ma praegu mõtlen.