Lihtsalt kirjutan, et õpiksin jälle kirjutama. Ideed ei ole...

Istun siin arvuti taga, kaugel loodusest ja kõigest muust, mis võiks mõtteid elult kõrvale viia. Ootan, et hakkaks järjekordne turniir, millega saaks järgmised paar tundi mööda saata ja normaalse vedamise korral ka mõned rahad kasseerida... Seni aga näpud klaviatuurile...

Vend on ka juba mõnda päeva Austraalias olnud. Kuulsin korra, et kõik oli ok, et jõudsid nad ilusti kohale ja ega rohkemat polegi vaja teada. Alustuseks. Hetkel peaksid nad seal kõik omale tööd otsima. Naljakas. Üks õhtu unetult voodis vedeledes mõtlesin sellele, kuidas nii paljud noored, targad ja andekad siit minema lähevad, sest tööturul pakutavad palgad ei vasta nende ootustele. Esmaseks vabanduseks käib see majanduskriisi jutt küll, aga kuidas sellest välja tulla, kui kõik helgemad pead siit ära lähevad. Pigem peaks neid just siin hoida, siis oleks lootust ka kõigist jamadest kuidagi välja rabeleda.

Majanduslik areng meie väikesel vabariigil läkski nagu muinasjutus vahepeal ja inimestel on kombeks harjuda. Aga muinasjuttudel on kombeks lõppeda ning sellisel juhul ei taha keegi enam kahte jalga maa peale toetada. Süüdistatakse jumal teab keda, välja arvatud iseennast. Võiks ju...

Jah - paljugi võiks... Ise ka võiksin paljugi teha, aga usku on vähe. Vegeteerin hommikust õhtusse lootes, et järgmine päev astub mu ette, kuldne tulevik hõbekandikul. Ootan. Alati järgmist päeva. Ja meenutan eilset, püüdes leida sealt põhjuseid, miks elu peaks mulle kingitusi tegema. Vahel harva ma näengi neid, enamjaolt aga sobran selles hallilt igavas mälestustereas, mis ei too enam isegi nostalgilist naeratust näole.

Jõud. Jõud ja usk. Usk annab jõudu naeratada, naeratus aitab edasi liikuda.

Totter tekst. Aga kirjutamine kirjutamise pärast on grafomaania. Seda tean ma juba ammu. Õnneks oli haiguses nüüd pikem vaheaeg - nii pikk, et hakkasin isegi igatsema seda tunnet, kui oled mingi enam-vähem kirjatüki valmis saanud, viimase punkti või kolm klaviatuuril ära vajutanud ja ikoonile 'save' vajutanud. Ei, mitte selliseid blogiposte ei pea ma silmas, vaid selliseid, kus tekstis on lisaks lausetele olemas ka mõte, idee, süžee... Vist kaks kuud on juba viimasest loomingulisest kirjutamisest möödas...

Kas on seegi ehk usu ja jõuga seotud? Või millegi muuga? Kui, siis tahaksin ma seda väga teada. Hakkaks selle üle arutlema?

Ei viitsi...

Pühapäev

Vaikusest sünnivad mõtted. Või on vähemalt tavaliselt see nii olnud.

Väikesed pettumused purunenud lootustest, et kõik võiks veel kuidagi paremini minna, hakkavad ära kaduma. Leppimine paratamatusega ja uute sihtide seadmine, kulm keskendunult kortsus - ka see aeg hakkab ümber saama. Alles on vaid hetk ja selles hetkes tuleb elada. Nii hästi, kui see parasjagu võimalik on.

Lumi katab maad, talv veel kestab, aga kevad ei ole enam õnneks mägede taga. Miskipärast ongi olulised olnud vaid sügis ja kevad. Läbi kõikide nende elatud aastate. Talviti on olnud perioodid, kus ei ole olnud tahtmist ja viitsimist midagi muuta, suved on alati, noh, suved olnud - ilused, muretud, probleemitud. Ja kui ongi mingeid probleeme ette kerkinud, siis tahtmata oma head tuju rikkuda, olen kõik asjad edasi lükanud. Tähtsate otsuste tegemise aeg on olnud kas siis sügisel või kevadel.

Praegugi adun sisemuses juba kerkima hakkavat rahutust, mis peaks oma lahendi leidma koos esimeste kevadiste lilledega, koos esimese sooja tuule ja vihmaga, esimeste rõõmsate päikesekiirtega. Otsus tuleb, aga hetkel ei tea veel sedagi, millega see seotud on, mis on selle rahutuse põhjusteks.

Rahulolematus? Millega? Eluga? Seda ei saa põhjuseks tuua, sest see on alati mu sisemuses olemas. See rahutus on minuga lapsepõlvest saati kaasas kui vähkkasvaja, millest ma ka parima tahtmise juures lahti ei saa. Kord teeb ta vähem, kord rohkem valu, ent siiski on ta alati olemas, alati kusagil valvamas, et saaks midagi korda saata. Õnneks on tuulepäisus kadunud ja täiesti mõtlematuid tegusid see rahutus enam korraldada ei saa.



Selline pilt on praegu aknast välja vaadates. Heh - tegelikult on oksi küll rohkem, aga ma otsustasin vaid need paar raagu zoomida. Tegelikult on fotode tegemine üks rahustavamaid tegevusi praegusel hetkel. Vaatad, mõtled, klõpsid - ja pärast kustutad 80 protsenti piltidest lihtsalt ära. :)



et siis sellised purikad ähvardavad pea kohal :)

Kuu aega vaikust ja pankrot

Loodetevasti ei ole see igavene. Igasugune mõte ja tahtmine kirjutada oli täiesti kadunud. Ei teagi, miks. Tegelikult vist ikka natuke tean ka. Elu...

Alati on kõike hea elu kaela veeretada - halba õnne, halba saatust, enda suutmatust ja laiskust. Huvitav on sealjuures see, et iseendale oskad kõike seda jama nii loogiliselt põhjendada, et jäädki oma luulusid uskuma.

Elu on halb? Jah, lihtne see ei ole, kuid alati saaks ju veel hullemini minna. Igas halvas asjas on alati midagi naljakat. Pankrotti soovides kohtusse minnes ütles kohtunik, et ma saan pankroti välja kuulutada, kui ma maksan kohtudeposiidi arvele 32 000 krooni. Pilgutasin seal siis silmi, tahtmata suure häälega naerma hakata, sest see tundus irooniline. Eee... Ma tahan pankrotti, sest mul ei ole raha. Seda ma ütlesingi kohtunikule. Siis tuli järgmine kuldne ettepanek. Nii kuldne, et mul on jumala kahju, et siin ei ole kuldset kirjavärvi.

Võtke siis tuttavatelt laenu.

No mis sa ikka selle peale kostad?! Eee... Nojah... Et proua kohtunik ei saa pankroti tähendusest vist aru. Pankrot tekibki nagu sellest, kui sul on kellegi ees rahalised kohustused, mida sa tasuda ei suuda. Hmm. Ja selleks, et neid probleeme kuidagigi lahendada, soovitab kohtunik laene veel juurde võtta??? Stupid! Niigi läksin selle kohtuskäiguga veelgi rohkem miinustesse, kui arvata võis.

Mõttetu...

Päevast õhtusse

Kummalisetel ja mittekummalistel asjaoludel jõudsin ma taas kasiinosse. Mittekummaliste põhjuste hulka kuulub kindlasti see, et me läksime Teeduga sinna õllet otsima. Kummaliste asjaolude üle ma veel arutlen ja need ei ole päris kindlasti veel avaldamiseks valmis. Fakt on aga see, et sain ka Teedu nõusse faktiga, mida ta seni võib-olla veel väga hästi ei uskunud. Nimelt mu kolmeaastane võitudeseeria. Ja taaskord lahkusin ma kasiinost rikkamana, kui ma sinna läksin. Mitte küll suur võit, aga mõeldes faktile, et tegemist oli rahasummade kolmekordistamisega, siis kuidagi ikka.

Teet on nüüd Tallinnast lännu, kaasas mõte ja soov leida mulle mingisugunegi teenimisallikas. St pokriteemaliste kirjutiste tõlkimine ühest keelest teise. Hmm - huvitav. Tegelikult ka, sest nõnda saaksin ka endas kinnistada teadmisi, mida olen viimastel nädalatel õppinud. Ja kui selle eest veel peale makstakse, siis miks mitte???

Igatahes praegu ei viitsi ma küll siin Balti jaama internetikohvikus istuda, sest tunne on siin ebamugav ja võib-olla natu hiljem leian natu parema koha, kus oma asju kirja panna. Lootust igatahes on. Aga sellest natuke hiljem...

Rahulik teisipäev...

Isegi kummaliselt rahulik, kui arvestada, et homme on jälle üks päev, kus saab mingi verstaposti maha panna. Aga neid verstasid on juba nii palju, et uue läbimine ei ärata enam mingeid emotsioone. Korraks käis kahtlus peast läbi, et kas see on ikka õige suhtumine, aga meenutades üht loetud raamatut, siis muretsemine ei tee asju paremaks, muretsemine oleks õigustatud vaid juhul, kui minu võimuses oleks midagi muuta. (Tegelikult komplekteerisin sellise järelduse hoopis kahest loetud raamatust) Minul aga sellist võimalust praegu ei ole ja nii ma istungi rahulikult siin arvuti ees, kohvitass käeulatuses ja trükin midagi.

Alul ma mõtlesin, et kirjutaks midagi filmiarvustuse sarnast, sest lõpetasin just mingi filmi vaatamise. Aga ma ei viitsi...

Viimasel ööl Youtube'is kolistades leidsin mingi infokillukese ühe 2007. aasta filmi kohta ja panin selle tõmbama. Esimeseks põhjuseks oli näitlejanna, kes mulle meeldib - välimuse pärast. Nüüd lõpetasin vaatamise ja ei kahetse veedetud aega. Suburban Girl. Ja Sarah Michelle Gellar. Ja siis üks Badwini vennakestest ka seal - mul lähevad nad kogu aeg nagunii sassi, seepärast ei hakka ka eesnime pakkuma. Hästi mängivad nad kõik, seega vahet pole. Peategelanna venna rolli mängis ka üks kihvt näitleja, aga tema kohta ma ei tea isegi nime.

Lisaks sellele on hommikust peale sees olnud tunne, et võiks hakata jälle midagi kirjutama. Paar ideed on juba alates jõuludest peas kummitanud ja võib juhtuda, et võtan ühe neist täna ette ja proovin mingi mustandi kirjutada. Ei tea...

Igav on...

Pokker... WTF?!

Kuidas nüüd öeldagi? Kasiinod ei ole mu lemmikkohad olnud alates sellest ajast, kui ma suht alaealisena end kümnetesse tuhandetesse miinustesse mängisin. Õnneks tuli siis seadus, et kasiinosse saab 21+, ja nii ma pääsesingi. Olen seal ka hiljem käinud ja viimase kolme aasta jooksul ei ole ma kasiinodes sentigi kaotanud. :) Esiteks käin ma seal harva ja teiseks mul veab.

Täna tulin Tallinnast. See buss, millega ma tulla tahtsin oli liinilt maha võetud ja seega pidin ootama. Ostsin pileti järgmisele ja jäin ootama. Taskusse jäi kaheksakümmend krooni. Vaatasin siis Olympic Casino silti ja ronisin sisse, et üks õlle võtta - teadaolevalt on kasiinodes õlle odavam kui mujal.

Esiteks sain muidugi teada selle totaka registreerimise variandi. Aga poogen - vahet ju ei ole!

Ostsin oma õlle ära ja libistasin oma kaks kahekümneviielist esimesse aparaati, et väikeste panustega tiksudes aega parajaks lüüa. Tavaliselt mängin neljakrooniste panustega, aga et algkapitali oli vähe, tegin kahestega. Õlle maitses hästi ja viieteist minuti pärast oli mul aparaadis juba kolmsada pluss krooni.

Siis ta tuligi!

Minu elu esimene Royal Flush

+1600 krooni...

Mõtlesin küll, et duubeldaks, aga mõistus jäi veel pähe.

Tiristasin siis tasapisi mänguga 1800ni ja võtsin raha välja.

Lihtsalt ilus päev.

Nüüd istun ja ootan arvuti taga pokri Eesti MV kvalifikatsiooni...

Öised mõtted

Hommikul kell kuus läheb rong Tallinna poole, kuhu pean kindlasti jõudma, sest toimub mingi töövestlus. Eks näe, kas saan. Igatahes oleks praegusel hetkel kõige mõistlikum magada, aga noh - mõistlik käitumisega pole ma oma elu jooksul kunagi hiilanud. Ikka on kusagil mingi kiiks sees olnud. Seega - kell on veerand kolm öösel ja mina hakkasin igavusest blogi kirjutama.

Mingi tund aega tagasi maja taga värskel lumel jalutades mõtlesin oma kirjutamistele viimasel ajal. Õigemini neile kirjutamistele, mida ma teinud ei ole. Uus-vana hobi pokri näol on mu taaskord ajutiselt oma kütkesse saanud ja nii läheb kõik aeg sellele. Seekord pole põhjus õnneks vaid mängimises. Nimelt avastasin ühe korraliku saidi, kus on lademetes artikleid pokri teoreetilise külje kohta ja üle poole ajast viimase kolme päeva jooksul ongi läinud justnimelt lugemisele. Pea käib sellest inglise keelest juba kõvasti ringi. :) Aga elab üle, sest loetust on olnud ka silmnähtav kasu. Kui ma varem olin freeroll'idel pidevalt esimese 10-15 protsendi sees, siin viimase kahe päeva tulemused on olnud kõvasti edukamad. 616st osavõtjast 20., 10 000st 130., 1500st 38., jne... Praegugi hakkab 11 minuti pärast turniir, kus on 3000 osavõtjat ja kus proovin end kindlast esimese 50 sisse mängida. Ei tea, kas õnnestub, sest kellaaeg ei ole mängimiseks just parim. Aga loodame :)

Aga kirjutama peaks sagedamini. Lemmiktegevus ju ikkagi... Hmm :)

Päris hea statistika

During current Hold'em session you were dealt 93 hands and saw flop:
- 7 out of 11 times while in big blind (63%)
- 9 out of 11 times while in small blind (81%)
- 40 out of 71 times in other positions (56%)
- a total of 56 out of 93 (60%)
Pots won at showdown - 18 of 28 (64%)
Pots won without showdown - 10

Kokkuvõttes 20. koht freerollil

Depressiivsed väikelinnad ja avarduv maailm...

Sõitsin täna bussiga. Päris pikalt. Ja kuigi iPod oli laetud ja mängis muusikat, mis pidi mu magama suigutama, avastasin poolel teel, et tavaline rutiin ei toimi. Mõtteid oli palju ja erinevaid.

Alustuseks meenus mitte eriti hea poplugu, mis räägib väikelinnadest ja depressiivsusest. Proovisin neid kahte sõna siis omavahel kokku viia ja avastasin üllatuseks, et ei teagi ühtegi masendavat väikelinna. Mitte, et ma väikelinnu ei teaks - arvan, et olen neist kõik kunagi läbi sõitnud-külastanud -, kuid depressiivseks ma ei nimetaks neist ühtegi. Igas linnas ja alevikus, isegi külas, kus olen peatunud rohkem kui päeva, on olnud midagi huvitavat, mis mind sinna ikka ja jälle tagasi tõmbab.

Sama hästi võiks nimetada depressiivseks ka mu kodualevikku ja mul on tunne, et päris paljud seda teevadki. Miks? Miks nimetada depressiivseks kohta, kui tegelikult on masenduses hoopis inimesed? Alati ja igal pool on võimalik elu huvitavaks elada, ja kui endal pole selleks tahtmist/viitsimist, siis ei oleks mõtet ka enda laiskusest tekkinud arvamust üldistavalt kõigele ümbritsevale panna.

*

Maailm... Iga inimese maailm on erineva suurusega ja ühegi maailma suurus ei ole püsiv. Vähe, väga vähe on selliseid maailmu, mille mõõtmed vähenevad, enamjaolt need ikka kasvavad. Ma ei oska siinkohal nimetada maailma vähenemist põhjustavaid tegureid, kuid sellelsamal bussisõidul mõtlesin ma neile, mis suurendavad igaühe isiklikku maailma. Elukogemused ja teadmised, kuid kõige rohkem tutvused uute inimestega. Iga uue inimesega kohtudes avastad ja kaardistad osakese tema maailmast, jätad selle meelde, võtad selle omaks - isegi juhul, kui see ei meeldi, ikka jääb teadmine sellisest tutvusest isikliku maailma avarustesse. Mida suurema isikliku maailmaga inimest kohata, seda suurem on ka isikliku maailma avardumine. Seda rikkamaks ja suuremaks muutud sa ise. Ei oma tähtsust, kas see kohtumine oli positiivne või negatiivne - avardumine toimub igal juhul.

Lihtsalt mõte...

Unistustest, elust ja egoismist...

allikas: Quest for Serenity

11. november aastal 2000
/.../

Nojah. Jälle tuli väike paus sisse. Mõtlesin jälle elust ja avastasin üpris üllatava ühise joone kõigis oma unistustes. Vahet pole, kas on siis tegemist rändamise või arvutite või perekonna või ükskõik, mille muuga - neis kõigis on loodud tingimus, et mul poleks aega sügavamalt mõelda Elule. Alati peab olema mingi tegevus, ülesanne või pühendumus, millesse süvenemine võtaks ära võimaluse Elu analüüsida.

Praegu mul seda võimalust pole ja selle sügavuti mõtlemisega hakkan ma peagi umbe jooksma. Täna avastasin esmakordselt selle sõnalise vastuse.

Elus on kõik tühine ja kui lõpuks seda taibata, kaob ära mõte, milleks üldse elada. Järjest enam hakkan ma mõistma mõttetarku, kes on soovitanud mõtetest loobuda; neid, kes täidavad oma elamiseks määratud aega mediteerides, mis polegi tegelikult midagi muud kui üks moodus mõtete vältimiseks.

Ka Castaneda on ju kirjutanud, et me teeme ja saame teha endale liiga vaid oma mõtlemisega.

Ainult Elu üle mõeldes on võimalik mõista Elu väärtusetust praegusel kujul. See teeb väärtusetuks ka kogu meie senise elu üldse. See on aga löök ja väga tugev pealegi, otse meie egoismi südamesse. Egoism on teise sõnana enesetähtsus ning kui me avastame, et tegelikult on see vaid pelk illusioon (meie usk!), ei taha me seda kuidagi uskuda. Kogu meie teadlik elu kukuks seda tehes kokku, osutuks valeks.

Et Elul võib olla ka muid väärtuseid, ei suuda me oma lõputus egoismis taibata ja vahest just seepärast klammerdume me oma lolluses nii kõvasti oma 'mina' külge.

Ja vahest ongi mu unistused vaid kaitsevari minu egoismile! Kas pole unistused mitte esimene liin egoismi kaitsesüsteemis ja nendest loobumine esimeseks sammuks lähemale Elu tõelistele väärtustele?

Kuhu ma välja jõudsin?!

Kartus oma isiku tähtsuse kaotamise pärast ongi üks meie elu juhtivamaid jõude. Sellele on väga tugevaks abimeheks enesepettus, mis sunnib meid väga sageli (peaaegu alati!) uskuma valesid asju. Kasvõi näiteks 'häid' omadusi, mida see kartus kasutab enda maskeerimiseks. Ja kust me oleme üldse võtnud õiguse otsustada, mis on hea ja mis on halb? Üha rohkem tundub, et kõik, mis mahub nimetuse 'hea' alla, on seatud lahtrisse tegevuste ja asjade hulka, mis on head ja kasulikud meie egoismi arenguks või vähemalt selle säilitamiseks. Aga nii see ju tuleb välja! Ja 'halb' on kõik kahjulik meie enesetähtsusele.

Mnjah! Praegu ma ei teagi enam, mida uskuda. Kas enda mõtteid, mis tulid paberile praegu või neid, mis on peas olnud enamuse aja mu elust. Olenevalt vaatenurgast tunduvad mõlemad õiged. Ja olenevalt vaatenurgast on üks neist vale, kuid teine hullumeelne. Mida uskuda? Vähemalt enesekindlus oma mõtete suhtes on küll hetkel kadunud. Mida uskuda? Kas seda, mis näib vale, või seda, mis hullumeelne?!

Järjest hullemaks läheb... Äge! Kust kõik sellised ideed? Hetkel lõi pähe isegi selline mõte, et vahest on usk Jumalasse varjatult isegi suurem egoism kui usk endasse. Kes usub Jumalat, loobub elamast teiste inimeste arvamuse järgi ja püüab saada tunnustust oma 'headusele' kelleltki, keda ta peab kõrgemaks kõigist inimestest... Ja see igavene Elu? Kas pole see vaid soov säilitada oma 'mina' igavesti??? Egoism kõrgemal tasandil. Kõrgeimal?
/.../