Lõpp

Iga lõpp on millegi algus.

Kui sa kaotad kõik, siis on alles vaid suur kogus tühjust. Loodus aga tühja kohta ei salli ning nõnda on sul võimalus hakata koguma uusi asju, uusi kogemusi, uusi inimesi.

Kunagi ma tühjendasin oma Facebooki sõbralisti (või tegin seda isegi mitu korda, ma ei mäleta enam). Tollaseks kriteeriumiks oli see, kui mitmetega ma reaalselt suhtlen. Üle kahesajast sõbrast jäi alles vist neljakümne ringis. Pikapeale tekkisid tühjale kohale aga uued inimesed ja praeguseks on minu Facebooki nn sõprade arv kasvanud uuesti pea saja neljakümneni. Loodus tühja kohta ei salli.

Möödunud õhtul oli mul väga huvitav vestlus uue tuttavaga sõna "motivatsioon" üle. Selgus, et olen mina nagu enamus teisigi seda sõna üsna valesti kasutanud. Vähemalt eesti keele seletava sõnaraamatu järgi võttes. Kui aga aluseks võtta ingliskeelne motivate, siis on eksimus siiski olematu olnud. Siiski - austagem eesti keelt.

Seega ei saa ma vist enam isegi öelda, et kõige kaotus võtab ka motivatsiooni liikuda endistes suundades. Osaliselt on see küll õige, sest kõige muu kõrval võtab see ka reaalse põhjuse, kuid tavaliselt olen harjunud ütlema seda mõistes, et võtab ära ajendi.

Ja ajendid, taganttõukavad, edasiviivad jõud kaotavad kaotuses oma jõu. Ka ajendite asemele tekib tühjus - tühjus, mis ootab uusi ajendeid.

Inimene ei tohiks end kunagi niivõrd siduda, et millegi kaotus ta hävitaks. Ometi me teeme seda - me oleme ju inimesed ja inimesed on harjunud tegema vigu.

Ja taaskord leian end mõtlemas Castanedale, kes sellest enese sidumise probleemist juba aastakümneid tagasi kirjutas; taaskord leian end meenutamas esimest korda ühelt 16-aastaselt tüdrukult kuuldud sõnu, et "kõige tugevam oled sa üksi" - sest hoolimata kõigest juba läbielatust olen ka mina inimene.

Ja pokker - pokris on raske edukaks saada, kui sa ei ole õppinud kaotama. Võib-olla ma ei olegi just sellel põhjusel veel edukaks mängijaks saanud. Paljud kaotused on pannud mind aina enam riskima, et kaotatut tagasi saada ja hirmust kaotada olen võtnud liialt palju põhjendamata riske, mis on omakorda kaotuseid suurendanud. Samas on reaalne fakt see, et maailma parimad pokrimängijad on turniiridel rahalistel kohtadel vaid 7-10 % mängudest, mis tähendab, et igast kümnest turniirist kaotavad nad oma raha vähemalt üheksal. Aga nad on õppinud nendest üheksast kaotusest üle olema, et efektiivselt mängida tulevaste, kümnendates mängudes saabuvate võitude nimel.

Isegi oma suurimatel kaotusperioodidel oli minu rahalistele kohtadele jõudmise protsent 10-14, mis tähendab, et minu ebaedu põhjuseks ei olnud mitte minu mänguoskus. Ma teadsin hästi reegleid ja lugesin mängu - ma lihtsalt ei suutnud leppida nende kaotustega. Praeguse mõnenädalase sessiooni jooksul on mu võiduprotsent tõusnud 30ni, ent seegi ei taga mingi pikemaajalist edu, kui ma ei suuda leppida vahepealsete kaotustega.

Kaotustega leppimine ja nende aksepteerimine on oluline ning seda kindlasti mitte vaid pokris. Siiski on pokker hea just näite toomiseks, sest pokkeriga saab tuua näitesse ka reaalseid numbreid, muutes näite tõsiseltvõetavamaks.

Elus on samamoodi - kui sa ei suuda leppida kaotustega, ei saa sa pikemas perspektiivis kunagi olla võitja. Kaotused on elu loomulik osa ja on ainult sinu enda teha, kuidas sa nendega toime tuled.

Jah - kuigi mina isiklikult olen lugenud meeletutes kogustes erinevaid filosoofiaid ja enaseabiraamatuid ja ma tean kõiki neid põhitõdesid, siis ei ole ma suutnud neid teadmisi enda elus rakendada. Jah - on olnud aegu, kus ma olen suutnud tõusta ja edasi liikuda, korraks üle olla oma tungivast vajadusest olla pidevalt parim, olla kogu aeg võitja, kuid need on olnud vaid üksikud helged hetked. Just nagu pokkeriski - olen olnud võidulainel, mis kaob kohe, kui tekivad esimesed kaotused. Siis kaovad kõik tõekspidamised, hakkasin jälle klammerduma, põdema tegelikult nii mõttetute pisiasjade pärast, et kaotasin suurema pildi ja suuna silme eest.

Kui see juhtuks korra või kaks elus, oleks see täiesti normaalne, ent minu minevikku vaadates? Neetud!

Ma võin olla tark teadmiste ja rikas erinevate kogemuste ja oskuste poolest, ent tänu oma põhjendamatutele tõekspidamistele (tagantjärele vaadatuna!) olen olnud ma suhteliselt loll, rumal ja saamatu kõiges, mis puudutab enese vigadest õppimise võimet.

Just selle pärast ma kaotangi nii palju!

Kirjutamisest. Jälle. Kopp ees sellest teemast :)

Millest hakkab W. Hocares kirjutama, kui ta pole väga kaua kirjutanud? Loomulikult kirjutamisest.

Kuna eilse päeva Rakvere-treff sisaldas endas ka üht töövestlust, kus üheks võimalikuks ülesandeks oleks ka kirjutamine, siis õhtul unetuna arvutis istudes mõtlesin vaadata natuke lähemalt oma vanemaid kirjutisi, et jõuda selgusele, kas ma üldse sobin kirjutajaks. Jah - varem pidasin ma seda enesestmõistetavaks, et kirjutamine on suur osa minu elust ja ma teen seda neetult hästi, aga vahepealne kirjutamisvaba ja probleemiderikas aeg on pannud mind paljusid asju enda elus ümber hindama. Seega püüdsin ka oma kirjutisi vaadata natuke teistsuguse pilguga.

Viimase aja blogikirjeid lugedes tundsin, et noh - tõsisest kirjutamiseks jääb millestki puudu. Üksikud korralikumad laused ei tee minust veel kirjutajat, kes võiks kirjutamisest oma sissetulekuallika teha. Haa! Samal teemal on mu blogiavarustes ka väike "postike" reaalse varasema statistika kohta. Seega ei ole ma viimasel ajal suutnd elu elamise kõrvalt midagi asjalikku kirjutada. Isegi see ei ole piisav vabandus, et üritasin end harjutada kirjutama inglise keeles ingliskeelses blogis. Isegi kui stiil ja keeleoskus välja arvata, on tegemist täiesti tavaliste tekstidega, mis ei eristu mitte kuidagi blogisfääri kesksmistest tekstidest.

Mingil hetkel jõudsin aga oma lugemisega aastasse 2009, mis on siiani minu blogimise tipphetk. Jõudsin küll läbi sirvida aasta alguse tekstid, kuid - neetud! - kui palju häid lauseid sel ajal mu klaviatuurist välja tuli.

Tegu oli ajaga, kui mu elus oli niivõrd palju probleeme ja ma ei olnud enam isegi masenduses, vaid juba "Masendusest möödas" nagu ütles ühe mu toonase kirje pealkirigi. Mitte kõige parem näide sellest ajast, ent siiski tunduvalt tugevam kui praegusaja "soperdised".

Ja kuigi 2009. aasta veebruar, märts ja mai andsid ilmavalguse mu siiani parimatele postitustele, eristus nende hulgast siiski kaks kirjet, mis olid veel eriti võimsad. Jah - mulle meeldivad mõned asjad, mida ma olen kirjutanud, aga just nendes kahes on olemas see kõik, mida ma tahan kirjutamises saavutada - stiili, meeleolu ja mõtte täielik koostöö. Kolmas kirje meeldis lihtsalt mõtete pärast ja selles oli täiuslikkusest puudu terviklikkus ja see oli tulvil minu kirjutamisele nii omast laialivalgumist.

Keda huvitab, siis lingid siin:

Liiter nööri ja kaks meetrit viina. Hmm. Või oli see vastupidi? ; Bon Jovi - Keep The Faith (1992)

Kahetine... Kuid tegelikult vaid üks... - Blackmore's Night - Beyond The Sunset (2004)


Dire Straits - Brothers In Arms (1985) ... hmm... mehena sündinud
***

Nüüd, täna ma siis mõtlengi, et kui ma suutsin kunagi nii hästi kirjutada, siis peaksin ehk suutma seda ka täna. Nõus, et toonased tekstid olid sügavalt mõjutatud isikliku elu keerulisusest ja rääkisid isiklikest tunnetest-mõtetest, mida ei saaks kuidagi kasutada töös ajakirjanduses, ent kui ma suudaksin sama tehnika tuua praegusesse ja kohandada seda kuidagi võimaliku tööga.

Ma tahan jälle hästi kirjutada.

Jah - ma tean ka seda, et vaid paar päeva tagasi tekitasin oma blogisse teksti oma 2014. aasta plaanidest ja praegune jutt võimalikust tööst Eestis on selle tekstiga päris konkreetselt vastuolus, ent asjad ja olud muutuvad päevadega ning teinekord on vaja kohaneda. Õnneks tundub, et isegi juhul, kui ma saaksin selle kodumaise töökoha, siis suures plaanis suudaksin oma plaanid selle ümber sobitada. Ma ei peaks ideest muutma plaane BriEst Solutions'it puudutavas, ma saaks täita soovi olla rohkem koos Oskariga. Ainus, mis oleks võib-olla tiba keerulisem, oleks see osa, mis puudutaks Mehhikot.

Jah... Mehhiko... Teades arenguid oma praeguses elus ja vaadates kaugemale tulevikku, siis oleks see nn eneseleidmisretk ehk kõige mõistlikum asi minu viimaste aastate jooksul, ning seda arvates suudaksin ehk sellegi kuidagi oma eluga samale leheküljele asetada.

Seega kokkuvõte minu möödunud õhtusest otsingungutest on järgmine:

Ma oskan ja suudan kirjutada, kui ma leian selle õige tunde. Ma ei suuda kirjutada, kui mul seda tunnet ei ole.

Ma arvan, et ma leian selle tunde uuesti.

Art Cafe - hetk vaikust...

Üle poole aasta Rakveres...

Mis mulle selle linna juures meeldib, on vaikus ja rahu. Kuigi minu viimase aja kodulinn Burnley on samuti väike (Inglismaa mõistes) ja rahulik koht, siis Rakvere seljatab Burnley vaikusega kohe kindlasti. Ja Rakveres on ka toredamad inimesed - paari neist kohtasin tänagi.

Mis on aga minu lemmikuim koht jala puhkamiseks, on kindlasti Art Cafe - mõnusa atmosfääriga hubane kohvik, kust ei ole kunagi kiiret lahkuda. Teenindus on tavaliselt super ja täiesti tavaline kohv maitseb ka kuidagi parem.

Ja tundub, et ka pokri jaoks on tegemist meeldivalt mõnusa keskkonnaga...

Peaks vist homme uuesti tulema :)

2014

Kuigi esimene kuu aastast on juba läbi saanud, saan ma alles nüüd teha plaanikesi terveks eesolevaks aastaks.

2014. aasta algas pööraselt, koos muutustega nii professionaalses, meelelahutuslikus kui ka isiklikus elus; muutustega, mida ma pole kunagi osanud ette näha. Siiski - öeldakse, et kõik muutused on millekski kasulikud ja eks ma nüüd peangi oma muutustega kaasa minema.

BriEst Solutions Ltd

Võib-olla mõned minu blogide lugejad juba teavad, et möödunud aasta lõpuosas lõin Inglismaal oma ettevõtte, et suudaksin välja rabeleda august, kuhu kukkusin suure hulga ebaõnne ja suure hulga valede otsuste pärast.

Kuigi algus oli raske, suutsin siiski jääda kindlaks oma varem valmismõeldud plaanidele ja esimesed klienditööd on esitatud ja rahadki laekunud. Hetkel on käsil neli projekti, millest huvitavaim on vast kohaliku hiphop-bändi debüütalbumi kujundus. Miskipärast tunnen, et tegemist on minu alustava ettevõtte jaoks otsustava murdepunktiga - et kui ma sellega hästi hakkama saan, siis hakkavad asjad hoopis teisiti liikuma.

Siit ka plaanid oma professionaalse aasta jaoks. Muuta BriEst Solutions Ltd kasumlikuks juba esimesel tegutsemisaastal ja leida paar töötajat - britist müügiinimene ja vabalt valitud rahvusest disainer. Plaane on veel, aga need on juba liiga detailsed oma üldise blogi jaoks.

Pokker

2014. aasta algas kummaliselt ka pokri jaoks. Kuna mu rahaline seis Ühendkuningriikides polnud veel nii hea, et võiksin pikalt mõtlemata ette võtta siia-sinna reise, siis jäi seekordse reisi planeerimisel paarkümmend eurot puudu. Mõtlesin siis, et prooviks selle puuduoleva raha teenida pokriga. Tegin uuele, UK's lubatud saidile (ja siiani arvan, et EV võib kuradile sõita oma lollakate piirangutega) konto, panin 4. jaanuaril 10 naela kontole ning hakkasin turniire mängima.

Ja mis edasi toimus, üllatas mindki. Jah - ma teadsin, et oma parematel päevadel olen teinud häid turniire, kuid seekord suutsin säilitada stabiilsuse ning peale kolme nädalat olen ikka veel kasumlik mängija. Pokrisaidi umbes 60 000 mängija seas olen MTT (mitmelauaturniirid) edetabelis tõusnud esimese tuhande piirimaile, raha olen välja võtnud juba 150 naela ja mul on kontol ikka veel vahendeid, et edasi mängida.

Kokku on lisaks teistele rahalistele kohtadele tulnud 7 või 8 finaallauda, millest viiel olen jõudnud esikolmikusse ja kahel korral ka turniiri võitnud. Isiklikult pean parimaks saavutuseks seda, et suutsin kaks päeva järjest end mängida samal 20 $ sisseostuga turniiril rahadesse - vastavalt siis 4. koht ja 80 $ auhinnaraha ning 3. koht ja 101 $.

Seega selle aasta plaanid seonduvalt pokriga on, et aasta lõpuks oleksin ma ikka veel plusspoolel.

Oskar 

Olin pool aastat järjest Inglismaal ning poole aastaga oli Oss nii palju muutunud ja kasvanud, et uus lahkuminek pojast on veel raskem.

Natuke kergemaks teeb selle kõik aga teadmine, et Katariina on täiuslik ema ning Oskar on õnnelik laps. Muidugi ei muuda see väiksemaks igatsust, kuid teadmine, et Oskariga on kõik hästi, teeb ka minu eemaloleku natuke lihtsamaks.

Sellelt aastalt siis nii palju loota, et tuleks veele palju ja palju tobe-armsaid fotosid meie koosveedetud ajast.

Mina ise

Kuigi ma olen alati arvanud, et minu järgmiseks suureks reisielamuseks saab rongireis Moskvast Vladivostokki, siis praegu tundub, et ka need plaanid muutuvad.

Suured muutused elukorralduses, kuhu sisse jääb ka ametialane tulevik Inglismaal, on tekitanud soovi ka ise edasi areneda. Olen selleski blogis mitmeid kordi maininud Carlos Castaneda nime, kelle raamatud aitasid mul enda ja eluga toime tulla ühel mu raskeimal eluetapil.

Nüüd on tekkinud painav soov näha neid samu paiku, mis kunagi Castanedat inspireerisid, sest mul on tõsiselt suur kopp ees sellest minast, kelleks ma olen muutunud viimaste aastate jooksul. Ja nii ma mõtlesingi, et ehk tuleb minu uutele arengutele kasuks, kui külastan isiklikult neid kohti, millest Carlos oma raamatutes kirjutas.

Jah - Mehhiko. Lennupiletid pole õigel ajal võetuna kõige kallimad (ühe Inglismaa projekti raha) ning möödunud õhtul sõbraga lobisedes pakkusin välja mõtte, et kui peale lennupileteid jääb veel mõnisada naela tequila, kanepi ja seente jaoks, siis on kõik korras.

Kuna Anttile meeldib ka seigelda, siis võib juhtuda, et temagi ühineb minuga sellel eneseotsingureisil :)

Ja noh - Marokos peab ka sel aastal ära käima. Õnneks loob Inglismaa selleks ka võimalused.

Mis veel?

Mul on hea intuitsioon ning mu intuitsioon ütleb, et käesolevast aastast tuleb üks huvitavamaid ja edukamaid aastaid mu elus.

Sellest mulle piisab.

Aasta lõppeb ja edasi?

Päris pikk aeg on möödunud sellest, kui ma viimati siia blogisse midagi kirja panin. Enamus viimase aja kirjutatust - mitte, et seda oleks väga palju - on olnud teises keeles ja teises kohas.

Lugemine tekitab tavaliselt palju mõtteid, nii on olnud tegelikult ka viimase paari kuu jooksul, kuid miskipärast pole ma suutnud ennast piisavalt palju kokku võtta, et neid mõtteid kirja panna. Kahetsen seda praegu, sest mõned neist mõtetest tundusid olevat kirjapanekut väärt. Kahetsen laiskust.

Nüüd on aga aastalõpp nii lähedal ja möödunud õhtul mõtiskledes tundus mulle, et olen iga aasta lõppedes mingi kokkuvõtte kirjutanud. Kontrollisin siis oma blogisid ja - hmm - tuli välja, et selline tunne oli mul tekkinud neist iga aasta lõpus tekkinud tunnetest, et peaks mingi kokkuvõtte kirjutama. Kui välja arvata mõne aasta tagune top oma blogikirjetest, siis ülejäänud kordadel on on nende tunnete muutumise reaalseks kirjutiseks muutumise summutanud seesama laiskus.

Või püsimatus, mis minu iseloomuga paremini kokku sobib. Ok - laiskus sobib sama hästi.

2013. aasta lõpusirge ja ma mõtlen jälle samu mõtteid, et peaks kokkuvõtte kirjutama. Mitte, et ma oleks oma püsimatusest lahti saanud. Või laiskusest. Või et ma oleksin lugenud midagi eriti inspireerivat.  Ei.

Põhjus, miks ma seda kirjutan, on selles, et ma rääkisin üle väga, väga pika aja oma naise, Katariinaga. Üle nii pika aja, et ma ei mäletagi enam viimast kuupäeva, millal me rääkisime.

Ei, me oleme tihti "vestelnud", "rääkinud", "küsimusi esitanud ja neile vastanud", "tülitsenud" ja "uudiseid edastanud", kuid viimast rääkimist ilma jutumärkideta ma enam ei mäletanud. Olgu - tunnistan enda viga - Katariina oli selle aja jooksul tõenäoliselt enamuse kordadest rääkinud, kuid mina mitte.

Mitte, et meil oleks VÄGA pikk suhe olnud, aga see aeg oli muutnud meie omavahelise suhtlemise minu jaoks rutiiniks, mida lihtsalt tuli teha sellesse sügavuti süvenemata. Ise teate - olete näinud ju neid komöödiasketše, kus mehed kuulavad oma naisi, kuigi nad tegelikult vaid vaevu kuulevad neid. Jah - just neidsamu komöödiaid, mida vaadates te naerate neid suuri ja väikseid pilatavaid vigu, mida teate olevat oma tuttavatel, aga mida on tunduvalt raskem märgata iseenda juures. Märgata, tunnistada, parandada...

Ma olen suur komöödiate vaataja, tänagi vaatasin "Modern Family"mitu osa ja mingil hetkel just täna, mõjutatuna eilsest tõelisest rääkimisest, sain ma aru, et kõik need aastad teiste vigade üle naermist on tegelikult olnud väga suures osas just enese vigade ja enda üle naermine.

Naermises enda üle ei ole midagi halba, see on enesekriitika üks olulisemaid külgi. Aga kui sa naerad enda üle ilma, et sa sellest ise aru saaksid - eriti veel pika aja vältel -, siis väga lühidalt öeldes oled sa lihtsalt väga loll. Ja selle mõistmine on nii kuratlikult...

...kurb.

See oli minu lõppeva aasta kõige tähtsam õppetund.

Tegelikult väga paljude aastate.

Mis siis veel?

Ma küll ei plaaninud sellist kirjet, aga nii ma kogu aeg kirjutanud - hakkan peale ja ei tea, kuhu jõuan.

Ja nüüd - mida on veel üldse kirjutada???

***

Ahjaa. Ma ei ole järjekordses enesehaletsuses nagu tavaliselt. Seekord on tegemist eneseanalüüsiga. Haletsemist ma ei saa endale enam lubada.

Oskar ütleb mulle "Iss" ja maailma kõige imelisem naine on valinud minu selleks, keda armastada.

Kui ma lubaksin endale enesehaletsust, siis lubaksin ju sellega ka neil võrratutel inimestel armastada haletsusväärset tüüpi.

Seda ma ei luba.

***

2013?

Veebruarikuisest kruiisimisest uhiuue Lexusega Eesti lumistel teedel praegusesse vihmasesse Inglismaa aastalõppu.

Kokkuvõte: on reaalne olukord, kus asjad liiguvad jälle (ma vihkan juba seda sõna enda elus) ülesmäge.

***

Mis saab edasi?

Ma ei tea.

Valimiste lainel

Üle pika aja kirjutamist ka emakeeles.

Kes veel ei tea, siis olen saadetud asumisele Suurbritanniasse, mis omakorda tähendab seda, et oma blogimise olen suunanud rohkem ingliskeelsele lugejaskonnale. Kuna mul oli olemas varasemast ajast olemas blogirakuke ka inglise keeles, siis siin on ka link sellele aadressile.

Miks ma täna otsustasin aga kirjutada oma peamises veebipäevikus?

Juhtusin nimelt nägema IRL-i valimisreklaame ja sinna sekka sattus ka Krossi video, kus Kross üritab moosida venekeelset valijaskonda.

Ja see ajas mind närvi.

Ma olen praegu riigis, mis on on enda tolerantsusega tekitanud endale probleeme rohkem kui on vaja. Kuigi avalikult ei öelda seda sageli, ei ole siin palju kohalikke, kes armastaks immigrante. Liigne vastutulelikkus immigratsioonipoliitikas on tekitanud probleeme, mille lahendamine ei ole enam päevade, vaid aastate küsimus.

Vaadates Erik-Niiles Krossi venekeelset valimisreklaami viskas lihtsalt üle. Mida, kurat, sa moosid?

Mul oli siin Inglismaal väike intsident, mille pärast mul oli vaja politsei poole pöörduda. Kui ma kohalikku konstaablikeskusse jõudsin, oli esimene küsimus mulle kui Ühendatud Kuningriigi residendile järgmine:

"Kas te soovite tõlki?"

What?!

"Vabandust, aga kui ma ei oskaks inglise keelt piisavalt, et ennast vabalt väljendada ja aru saada sellest, mida mulle öeldakse, siis ma poleks siia üldse tulnudki."

Selline oli sõna otseses mõttes minu vastus küsimuse esitajale, kes vaatas mind seejärel küsimärkidega täitunud näoga.

Ja ma selgitasin: "Ma tulen Eestist, kus on on siiani probleemid immigrantidega, kes ka pärast kümneid aastaid riigis elamist ei viitsi ja ei taha kohalikku keelt ja kultuuri õppida, seega oleks mul häbi küsida keelelist abi riigis, kuhu ma ise olen tulnud immigrandina."

Mina sain oma probleemid lahendatud KOHALIKKU keelt kasutades ja just seepärast viskas mul üle Krossi näidend vene keeles.

WTF?!

Austa ISE ome riiki, kultuuri ja keelt, siis hakkavad seda austama ka sisserännanud!

In memoriam: Ander Veebikriminaal

Täna ennelõunal lahkus meie seast Ander Veebikriminaal, vähetuntud blogija ja kriitik, kelle eluülesandeks tundus olevat Politsei- ja Piirivalveameti andekate üllitiste väljatoomine ja/või kritiseerimine.

Oma suhteliselt lühikese eluea jooksul ei suutnud Ander jätta endast suurt märki ja võib-olla just seepärast saabus ka tema lõpp nii vara. Varajase surma asjaolud on veel selgitamisel, kuid suure tõenäosusega sooritas viimasel ajal suure depressiooni ja tähelepanupuuduse all vaevlev Ander enesetapu.

Anderi elu suurimaks saavutuseks võib pidada vast Kuritöö- ja Salakaubaveoameti asutamist ning sellele Facebook'i lehe loomist. Koos allakirjutanuga püüdis Ander üles seada ka KSA pressikeskust, milles allakirjutanu praktiseeris pressiesindajana, kuid seegi projekt ei käivitunud korralikult.

Niisiis võib Veebikriminaali kanda südamerahuga ebaõnnestunud ja läbikukkunud isiksuste sekka ning taga igatsema teda ei jääda.

Olgu järgmine maailm Anderile kergem ja edukam!

W. Hocares

Jälle pandi ära!

Paar päeva tagasi sai kirjutada inspiratsioonist; sellest, kuidas Katariina (aja-)kirjanduslik tuhin mind inspireerib ja ärgitab minu soovi uuesti kirjutama hakata ja täna tuli kallilt Katariinalt vastulause.

Buduaaris sai alguse uus artiklitesari-blogi, milles sisekujundaja Katariina Kalda hakkab kajastama ühe sisekujundusprojekti lugu algusest lõpuni. Keda huvitab (loodetavasti kõiki!), leiab ka siit lingi sarja esimesele artiklile: "Sisekujundaja blogi: Katariina alustab 4-toalise Kadrioru korteri renoveerimist"

Ja ma ei oleks mina, kui ma ei leiaks sealt lingilt midagi kritiseerimisväärset.

Oops! Peretüli?!

Ei. Seda mitte. Katariina teksti kohta ei ole mul ühtegi paha sõna öelda, kiitma ma ei hakka teda siin vaid seepärast, et me oleme liiga lähedalt seotud, et keegi minu kiituseid tõsiselt võtaks. Ok - ta on väga tubli!

Aga kriitika tuleb pealkirja kohta. Hmm - sel teemal ma olen öelnud asju ka delfi.ee'le. Nüüd on siis buduaar suutnud pealkirjas apsaka teha.

Nimelt ei ole Katariina projekti puhul tegemist renoveerimisega, mis on teadupoolest vana asja uueks tegemine; Kadrioru projekti puhul on tegu niivõrd uue korteriga, et praegusel hetkel on see alles joonise peal.

Nüüd siis kriitika läbi ja kõik võivad rahulikult lugema minna.

Ahjaa! Minireklaam endalegi. Need ilusad fotod Katariinast on minu tehtud :)

Need For Hyperspeed ehk "hüperkiiruse vajadus"

Kui nüüd päris aus olla, siis oleksin selle teksti kirjutamiseks tõusma voodist möödunud öösel kella kahe paiku ja hakkama trükkima. Mina tahtsin aga magada ja kirjutama hakkan ma praegu.

Ainult, et nüüd on väga suur tõenäosus, et kogu tekst tuleb seosetu ja hüplik, sest mäletan vaid neid unesegaseid mõttekilde. Praegu neid ühtseks asjaks luua...

Mulle meeldib kiiresti sõita. Tegelikult isegi väga kiiresti, kuid see ei tähenda seda, et naudiksin slaalomit ummikueelsel tänaval, et jõuda poolteist minutit varem kuhugi, kuhu jõudmine ei ole elu ja surma küsimus. Samuti ei meeldi mulle dräägreissida, kiirendada fooride tagant, et näidata oma ülimat reaktsioonikiirust kõrvalrajal lubavat tuld ootavale autole, milles neli last ja viis beebit, või roostekoorma all vaakuvale oopeliraugale. See ei ole minule, kuigi mõnikord võib seegi fun tunduda.

Seega on veel lootust, et päris rullnokk ma ei ole. Mitte, et ma seda kunagi poleks olnud, aga praegu vist enam ei ole.

Praegu meeldib/meeldiks mulle väga kiiresti sõita seal, kus ei oleks teisi autosid; kus oleks käänulis-kruusased teed ning öine pimedus. Siiski teed, mida ma tunnen ja tean, sest vaid nii saab pimedale kurvile läheneda külg ees, et sealt siis juba kivide lennates edasi söösta. Ja just öösel, sest öösel on näha, kui midagi peaks vastu tulema. Ma ei taha mõttetult enda ja teiste eludega riskida, ma tahan lihtsalt kiiresti sõita. Väga kiiresti.

Praegu ma seda ei saa. Selliseks sõiduks peab olema autos üksi, aga viimasel ajal on autos peale minu ka Katariina ja Ellen ja Oskar ja nendega samas autos olles tundub isegi 50 km/h vahel liiga kiire. Ma lihtsalt hoolin neist nii väga.

Ja nii ma kulgengi nagu kõik teised, aga see ei ole päris see. Ma olen õnnelik, et minuga on mu kaasreisijad, ent sõitmine sellisel kiirusel ei meeldi mulle - see ei paku mulle enam rõõmu. Ma teen seda, mida ma üle kõige armastan, aga see ei paku mulle enam midagi. Seepärast ma lihtsalt kulgengi.

Paljudel uutel autol (olgu - neil, mis on selleks suutelised) on peale pandud kiirusepiiraja 250 km/h. Mitte, et ma sooviks seda muuta - 250 on kiirus, mida mina olen oma elu jooksul ületanud vaid korra, seega ei ole kiirusrekordite löömine ka minu ala. Mulle meeldivad pigem kitsad ja käänulised teed, kus kiiresti sõites saad nautida füüsikat selle mitmes varjundis. See ei ole vaid arutu kiiruseihalus - see on soov sõita piiril: leida see kiirus ja/või trajektoor, mida ületades sa kaotad kontrolli. Leida see piir, sõita selle lähedal või lausa selle peal, aga hoidudes selle ületamisest. See on see, mis paneb vere käima; see loob selle kõige õigema tunde; see teeb mind rõõmsaks; see toob sõitu selle kõige õigema naudingu. Vähemalt minu jaoks küll.

Praegu ma vaid kulgen ja kiirusepiiraja 250'l ei ole minu jaoks probleem. Minu jaoks võib saada probleemiks see, kui aina turvalisuse poole püüdlev maailm otsustab panna kõikidele autodele kiirusepiiraja üldlevinud ohutule kiirusele - olgu see siis 80 või 90 km/h.

Kulgemine teeb mind rahutuks ja närviliseks ning praegu on mul veel teadmine, et äkki ma saan veel kunagi sõita kiiresti, väga kiiresti - nii nagu ma olen seda alati soovinud. Kuigi suure tõenäosusega ei toimu seda enam kunagi, on mul siiski alles see lootus, mis mu verd veel ringi ajab.

Kui peaks tulema aga piiraja, mis võtaks ka selle lootuse, siis ei tahaks ma vist enam üldse sõita. Sõitmine ilma kiiruseta tundub minu jaoks hullem kui mittesõitmine.

Jätke mulle see lootus!

Inspiratsioon

Katariina artikkel ilmus Kodukirja paberväljaandes, samuti on avaldatud tema kirjutisi ka Sisustuswebis ning kohe-kohe käivitub ka Buduaari projekt.

Professionaalne kadedus? :) Natuke jah, sest kogu meie tutvuse vältel olen just mina ennast kirjutajaks pidanud ja end sellena ka reklaaminud. Kui mõned üksikud Delfi välgatused ja bloginokitsemised välja arvata, siis midagi suurt ma nende aastate jooksul kirjutanud ei ole.

Jah - mõtetest olen ma siin blogis ikka üht-teist maininud, aga tõsise kirjutamise kui selliseni pole ükski idee veel jõudnud. Kuigi kogu see aeg on mul sees olnud tugev soov midagi kirja panna, on klaviatuuri juurde jõudmine toonud avastuse, et paljalt sooviga midagi valmis ei tee. Ideed lasevad arvutit nähes jalga.

Miks aga inspiratsioon?

Sest selline tuhin lähedase inimese poolt on sütitanud ka minus soovi jälle kirjutada ja loodetavasti annab see soov end peagi märku ka mõne värske või unustatud idee pinnaleujumisega.

Igatahes - aitäh, et inspireerid, Katariina!