Piirid, purgid ja minevik - Copacabana Deep by Paulo Arruda | Deep & Soulful House Music (Youtube)

Kirjutamise teeb viimasel ajal keerulisemaks mõtete rohkus. Neid on nii palju, et ühele konkreetsele teemale keskenduda tundub peaaegu võimatu. Aga võib-olla on see hea.

*

Üle pika aja sain astuda mööda Kadrina kooli koridore. Huvitav ja omamoodi tunne, muutusin justkui väiksemaks jälle. Väiksemaks ja nooremaks.

Sellise pildi klõpsisin telefoniga oma praeguse töökoha jaoks uudisnupu kõrvale.

Kohtusin paari kunagise õpetajaga, nägin uut arvutiklassi (mis pidi olema vaid üks kolmest, kui ma õigesti aru sain) ja meenutasin natuke vanu aegu. Lühike külastus mõjus üllatavalt positiivselt ja inspireerivalt.

Tahan tagasi kooli!

Hiljem kodu poole jalutades hakkasin mõtlema, et see koolimaja oma erisuguste õpetajatega on tegelikult mänginud mu elus väga suurt rolli. Nii suurt, et meenutan neid alati naeratusega. Jah - isegi seda õpetajat, kellega vaidlusse laskudes otsustasin oma kangekaelsust demonstreerides koolist paberid välja võtta ja keskkooli pooleli jätta. Äge aeg oli see igal juhul!

*

Kui elu, saatus, karma, õnnetus või miski muu on su purki vajutanud, kaane kõvasti kinni keeranud ja purgi pimedasse sahvrinurka peitnud, siis ei ole endal tegelikult midagi teha. Tuleb vaid pimedusega leppida, õppima olema, eksisteerida. Lugeda minuteid, tunde, päevi, kuid ja aastaid. Aastakümneid lugeda ja isegi selles kõige võimatumas olukorras loota, et ehk satub keegi selle unustatud maja pimedasse sahvrisse, märkab sind pimedas seal kaanetatud purgis ja otsustab selle kaane avada. Lahti keerata, et saaksid lõpuks hingata värsket õhku. Lahti keerata või lahti murda, kui selleks peaks vajadus tekkima.

Muud võimalust ju ei ole. Loota ju tuleb. Lootus pidavat surema koos inimesega.

*

Viimases kirjes blogiveergudele ilmunud mõttekilluke eetika piiride järgimisest ja ületamisest äratas mõttevoo, et kummad on piiravamad: kas raamid või piirid? Kui algselt oli veendumus, et raamid on ikkagi raamivamad kui piirid piiritlevad, siis nüüdseks on selgus asendunud mõnusa segadusega.

Aga üle astuks või läbi murraks neist mõlemast, ma arvan.

*

Pikad õhtud. Tähesära taevas. Tähed on vist ainsad, mis ei räägi piiridest ja raamidest - mis tekitavad illusiooni lõpmatusest, täielikust ja igavikulisest vabadusest. Ent siiski - ka Universumil on piirid. Õnneks nii kaugel, et ahistama ei hakka need meid vist kunagi.

Õhtud on mõnusad ja suitsetamine põhjuseks, miks nii tihti seda tähesära nautida saab.

Peaks vist uue põhjuse leidma. Ehk ongi tähed selleks?

Vaesus või vargus? - "Wonderful Chill Out Music Beach Lounge Mix by Tekiu" (YouTube)

Õue suitsu kimuma minnes istusin korraks autosse, et mõtteid koguda veel eesolevaks tööpäevaks, kui mu silme ees avanenud vaatepilt mõtted hoopis teises suunas liikuma pani. Mitte, et selles vaatepildis midagi nii erilist olnuks. Pigem vastupidi - kui me kõik suudaksime oma silmad alati täiesti avatuna hoida, siis näeksime selliseid asju iga päev, iga tund. Isegi sagedamini. Ent miskipärast on meie tähelepanul hämmastav omadus jätta igapäevaelus tähelepanuta sündmused ja vaated, mis võivad kuidagi meie ilu- või heaolutunnet riivata.

Ma nägin üht inimest, keda teadsin väga ammusest ajast. Nii ammusest, et mina olin tol ajal veel täielik teismeline. See härrasmees oli tollal juba üle keskea, väga heal ja austatud ametikohal ning kõiki elustandardeid arvesse võttes edukas. Äärepealt ma polekski teda ära tundnud, sest vahepealsed kakskümmend viis aastat olid teda (ja mindki) palju vanemaks muutnud.

Kahtlemata tegid selle äratundmise veelgi raskemaks need määrdunud, kulunud, vanad riided, mis tal täna seljas olid ja silmini tõmmatud nokamüts, varjamaks üsna habetunud nägu. Äratundmise tegi raskemaks ka käitumine, mis oli nii suures vastuolus sellega, kellena mina teda kunagi teadsin ja tundsin.

Pilt on illustreeriv ja kusagilt netist leitud.

Ma ei oleks kunagi teda teades iial uskunud, et näen seda härrasmeest kunagi käimas mööda majaääri, otsimas tühje pudeleid ja suitsukonisid, mida saaks kohe läita; tuhnimas poetagustes prügikastides, et pista räbaldunud kilekotti mõned äravisatud saia- või vorstitükid. Ma poleks iial uskunud, et ma ei suuda teda kohates autost väljuda, et teda pika pausi järel taaskohtumise pärast rõõmsalt tervitada. Vastupidi - ma tõmbusin rooli taga madalamale, et ta auto poole vaadates mind juhuslikult ei märkaks ja ära ei tunneks, kuigi tõenäosus selleks äratundmiseks on tegelikult nii väike. Ma varjusin autos ning tundsin selle võimaliku kohtumise ja tervituse ees häbi.

Häbi mitte tema, vaid just enda pärast. Häbi, et mul ei olnud sel hetkel seda sotsiaalset julgust, et astuda tema juurde ja öelda, et hoolimata kõigest nähtust on mul tegelikult hea meel teda näha. Häbi, et mul ei ole majanduslikke võimalusi teda sellest olukorrast välja aidata. Häbi kõigi nende teiste pärast, kes oma piiratud tähelepanuga temast päevast-päeva mööda jalutavad, vaevumata isegi hetkeks mõtlema kaasinimese raskustele. Häbi isegi selle pärast, et mu kontorilaual lebavas rahakotis on vaid tühjaksimetud pangakaart, mis ei võimalda isegi anonüümsena selle kunagise tuttava toetamist.

Kui see härrasmees oli järgmise nurga taha kadunud, kõndisin tagasi oma arvuti taha, peas keerlemas küsimus mitte niivõrd häbist kui eneseväärikusest üldisemalt...

Ma olen ise oma rännakutel olnud mitmeid kordi väga rasketes olukordades - 98nda aasta Ungari-reisil isegi vist neli päeva täiesti söömata ja joogiks oli tollal reaalselt vaid bensiinijaamade kraanidest joodu -, kuid isegi tollal ei suutnud see nälg mind veel ajada prügikastidesse. Jah - ma heitsin pilke kohalike kiirtoidukohtade esistesse prügikastidesse ja silmasin seal ka toitu, mis mind aidanuks, kuid vähemalt tollal ei suutnud nälg veel mu käsi liikuma panna. Ma uskusin, et suudan kuidagi teisiti hakkama saada. Suutsingi. Kuidagi - läbi häda ja viletsuste õnnestus mul toona oma masendavatest olukordadest välja rabeleda.

Aga ma olin siis ka noor, mu riided ei olnud veel heitlikest ilmastikuoludest ja erinevatest ööbimiskohtadest haisema hakanud - ma nägin veel normaalse inimesena välja.

Kui ma peaks aga praegu või ütleme - kahekümne viie aasta pärast - samasugusesse olukorda sattuma kui toona, kas ja kui kaua ma suudaksin siis enda põhimõtetele kindlaks jääda? Ma ei tea...

Ja ma ei tea isegi seda, kas see taanduks eneseväärikuse suurusele või millelegi muule, aga mul on kole kahtlane ja karvane tunne, et päris nõnda ma ei teeks.

Jah - ma tean, et see oleks vale, aga tõenäoliselt teeksin ma sellisesse olukorda sattudes juba midagi muud.

Nähes seismas võõrast toidukotti kusagil auto kõrval, siis võtaksin ma selle tõenäoliselt kaasa, sest nälg ja soov elada oleks sellisel hetkel minu jaoks suurema tähtsusega kui ühiskondlik arvamus sellest, mis on õige ja mis on vale. Ma teeksin isegi taolistes olukordades valikuid: kui mul oleks valida kahe koti vahel, millest üks seisab päevinäinud Opeli ja teine tuttuue Mercedese kõrval, siis võtaksin kahtlemata Mercedese kõrval seisva.

Ei - mitte selle pärast, et selle sisu oleks väärtuslikum. Pigem oleks toiteväärtuslikuma sisuga just Opeli kott, mille omanikud peavad enam mõtlema oma ostetu sisule. Mercedese koti võtaksin ma vaid seepärast, et selle kaotus mõjuks auto omanikule vähem kui vastupidisel juhul.

Ning - ma ei tea, kas ma olen aastatega juba nii küüniliseks muutunud! - mulle tundub, et lihtsalt küsimise peale annaks oma koti mulle heast südamest pigem Opeli kui Mersu omanik. Kaastunne kaaskodanike suhtes on omasem neile, kes on edukuselt madalamal tasemel. Jälle - tähelepanek mu kirjust elust enesest.

Mõeldes selliste valikute võimalusele ja sellest johtuvalt ka enda võimalikele käitumismudelitele tekkiski mul küsimus, mis on eneseväärikus. Mis on see, mis lubab ühel inimesel sirutada oma käe võõra vara järele ja mis laseb teisel sellest hoidumise nimel pigem tänapäevases maailmas pigem nälga surra? Mis on see eneseväärikuse osa, mis seab ühiskondlikud seadused ja kombed kõrgemale indiviidi elulistest vajadustest?

Ja - kui suur on tegelikult ühiskonna tegelik ükskõiksus selliste inimeste vastu, kes reeglitest kinnihoidmise nimel riskivad igapäevaselt hommikuse mitteärkamisega? Kui suur on see ükskõiksus, mis ei lase ulatada abikätt neile, kes oma elu hinnaga hoiavad end eemal neist tegelikult niivõrd kergetest lahendustest?

Ma saan aru, et on neid, kes ei hoia reegleist kinni, aga isegi juhul, kui neid mittehoidjaid oleks kümnest kaheksa, siis need kaks, kes reegleid järgivad, ei ole kuidagi ära teeninud seda, et ühiskond nad suures üldistamistuhinas unustaks ja hooletusse jätaks.

Pigem on nad väärt seda suuremat austust, sest just selliste inimeste najal seisab enamus meie ühiskonna kandereegleid. Reegleid ja seaduseid on väga kerge järgida siis, kui elu on korras ja suuremate muredeta - järgimine muutub raskeks alles siis, kui tekivad reaalsed põhjused ja vajadused neid reegleid rikkuda.

Jah - me võime küll neid kodutuid ja ränka vaesusesse sattunud inimesi vaadates mõelda, et oleme neist paremad, ent ma arvan, et üsna sageli me teeme seda ebaõiglaselt.

Täna ma tundsin, et võib-olla on just seesama prügikastidest toitu otsiv ja tänavailt pudeleid korjav kunagine härrasmees minust parem inimene, sest mina ei ole endas kindel, kas mina suudaksin niivõrd raskesse olukorda sattudes jääda kindlaks meie maailmas kehtivatele reeglitele, seadustele, eneseväärikusele ja eetikale.

Tere, kevad! - Beautiful Ibiza Beach Lounge Cafe del Mar Chillout Mix 2014

Muusika kohta ei oska täpsemat infot anda kui see, et kuulake ise :)

Üle pika aja on igatahes tunne, et tahaks lihtsalt kusagil istuda, pea kohal õõtsuvaid palmilehti imetleda ning varbaid soojas vees leotada. Ja moijto oleks ka käes.

Päikest nagu palju täna ei ole, kuid kevadet on tunda. Möödunud ja ülemöödunud öösel väljas suitsul käies oli kuulda, kuidas haneparvedki tagasi jõuavad. Selguse mõttes - kuulda ei olnud saabumist ennast, aga nende kaagatusi, millega nad enda ja kevade saabumist valjult kuulutasid.

Väikesed, aga olulised märgid...

Kevad ongi mõnus just selliste väikeste muutuste pärast, mida see endaga kaasa toob. Siin-seal on rohkem naeratusi - isegi eestlased tunduvad ajutiselt oma masendusest ärkavat. Taavi Rõivaski tundub mõnel helgemal hetkel üsna asjalikuna. Optimism naaseb. Hmm... Või on see naiivsus, mis kaasneb iga uuestisünniga? Ei tea - vahet pole...

Tähelepanu muutub ka teravamaks. Hakkad jälle tähele panema asju, mis on kogu aeg olemas olnud, aga mida pole lihtsalt vahepealse aja jooksul märganud. Või olid need hormoonid, mitte kevad, mis seda tähelepanu teravdab? Või aktiveerib kevad hormoonid, mis teravdavad tähelepanu, mis teeb ikkagi kokkuvõttes välja, et kevad on teravdatud tähelepanu taga? Või on see üldse t... Mis iganes :)

Ja nüüd - peale pausi - on ka kirjutamine uuesti alanud. Loodav valitsus ja uus opositsioon suudavad loodetavasti ka Päev Eestis veergude jaoks materjali toota ning kui isegi juhtub, et meile tekib normaalne poliitika, siis ajakirjanduses mingit kannapööret ju toimunud ei ole. Meedia puussekihutamised jätkuvad ikka :)

Kevad on tore!

Tere tulemast!

Descartes

 Avastasin praegu, et antud lugu siin blogis veel ei olegi. Nuuks! Kuidas siis nii?! Parandan vea... Lugu siis aastast 2007...

***

Descartes

Mees armastas Naist. Ta ei olnud selles küll kindel, kui ta proovis seda ratsionaalselt lahata, ent iga kord, kui ta pidi naisest eemal olema, tundis ta hinges teravat kripeldust. Tema Mõistus ja Loogika proovisid talle küll väita, et hinge ei ole olemas, samas ei osanud need kaks talle selgitada selle kummastavalt reaalse, füüsiliselt tajutava valu päritolu.

Mees istus oma palju päevi ja inimesi näinud sohval ja mõtles. Mees mõtles tihti, nii tihti, et oli ette tulnud päevi, kui tema kolmepoolsed vaidlused Ego, Mõistuse ja Loogika vahel olid nii tuliseks läinud, et möödalibisenud aeg oli mööda libisenud ka neist kaheksast tunnist, mis ta oleks pidanud tegelikult tööl viibima. Õnneks oli mehel tööga vedanud: tema töö oli ka suurelt osalt mõtlemisega seotud ja kuna temast ametiredelil kõrgemalseisjad olid arusaajad inimesed, siis oli ta sellistel juhtudel suutnud oma töömõtlemise ära mõelda hiljem koduste seinte vahel.

”Ma mõtlen, järelikult ma olen” mõtles mees Descartes'ile. Need sõnad olid pandud raami sisse seinale. Naisele see ei meeldinud. Naise arvates viibis mees nõnda palju oma mõtetes, et vahepeal tundus Naisele nagu ei olekski Meest nende ühises korteris. Kord oli Naine riputanud magamistoa seinale parafraasi ”Sa mõtled, järelikult Sind ei ole... siin.” Mees oli selle peale pahandanud, sest Naise loogika oli kummaline.

”Kui ma mõtlen, siis ma ju olen,” oli ta pahuralt öelnud. ”Ma ei saaks ju muidu mõelda, kui mind ei oleks.”

”Jah,” noogutas Naine pead, ”aga mina ei tunne, et sa oleks. Kui sa mõtled, siis ma tunnen nagu ma oleksin üksinda. Üksinda siin voodis, siin toas, siin majas.”

”Aga mina ju olen siin. Ma ju mõtlen otse sinu kõrval. Kas sa siis ei tunne, et ma olen?” imestas Mees Naise rumaluse üle.

”Ei,” ütles Naine, keeras selja ja jäi magama.

Mees mõtles. Tal oli probleem. Naine oli talle hommikul öelnud, et ta kolib tagasi oma ema juurde sest ta ei suuda üksinda elada. Mees ei saanud temast jälle aru ja sellepärast ta nüüd mõtleski. Ta ei suutnud aru saada, kuidas on võimalik üheaegselt olla ja mitte olla.

”See on võimatu,” ütles Loogika. Mees nõustus sellega ja kehitas õlgu.

”Järsku Naine arvab, et sa ei ole tema jaoks küllalt hea,” pakkus Ego. Mees ei tahtnud sellega hästi nõustuda, sest oleks see nõnda, siis läinuks Naine minema juba aastaid tagasi, mitte pärast kahekümne seitsme aastast kooselu. ”Võib-olla ta on natuke pikaldane,” sosistas Ego hästi vaikselt, rohkem nagu iseendale.

”Ei!” hüüdis Mees. ”Ta on väga hea inimene, väga hea Naine. Aga ta on kogu aeg rääkinud, et mind ei ole.”

”Kas sa sellist võimalust oled kaalunud, et Naisel võib olla autism?” küsis Mõistus kukalt sügades.

”Ehh... Mis see veel on?” küsis Mees.

”Ma täpselt ei tea, aga ma vist kunagi lugesin, et on inimesi, kes ei taju väga täpselt neid ümbritsevat keskkonda, elades nagu oma maailmas. Nad soovivad end teistele mõistetavaks teha, aga nad ei tea, et neid ei mõisteta. Midagi sellist, noh,” rehmas Mõistus käega.

”Ma ei usu. Ma saan temast väga hästi aru. Enamuse ajast. Aga vahel ta ütleb, et mind ei ole. Ta ütleb, et ei tunne, et ma olemas olen.”

Nad vaatasid üksteisele pikalt otsa, igaüks püüdis probleemi süveneda oma vaatenurgast. Vaid Ego õhetas roosakalt, häbenedes vist oma viimast märkust. Korraks Mõistus võpatas nagu oleks talle mingi idee tulnud, ent vajus sama ruttu tagasi oma mõtlevasse poosi. Valitses mõtetest tihe vaikus.

”Ta ei ole tegelikult kunagi öelnud, et sind ei ole,” alustas Loogika ettevaatlikult, justkui kartes lõhkuda seda vaikust, mis oli pool tundi nende ümber lasunud.

”Aga on ju,” kortsutas mees kulmu. Kolm silmapaari puurisid Loogikat, mis tahtis seepeale tooli alla peitu pugeda. Siiski suutis ta end kokku võtta.

”Ei ole. Naine on alati öelnud, et ta ei tunne, et sa oleks.”

”Ja?” kostus küsimus kolmest suust.

”Ta ei ütle, et sind ei ole. Naine ütleb, et ta tunneb nagu sind ei oleks.”

”Aga ma tunnen ju, et ma olen,” naeris mees. Ego naeris samuti, ent Mõistus vajus mõttesse.

”Ei, sa tead, et sa oled,” vaidles Loogika vastu. ”Aga kas sa tunned seda?”

Taas langes vaikus nende vahele. Seekord väga lühikeseks hetkeks. Kõik tõstsid korraga pea, vaatasid üksteisele otsa säraval pilgul ja teadsid, et midagi on muutunud.

Mees tõusis oma sohvalt ja astus Descartes'i sõnade juurde. Markeriga kirjutas ta sinna uue rea, võttis laualt telefoni ja helistas Naisele. Veerand tundi hiljem, kui ta kõne lõpetas, Mees naeratas laialt ja jäi uuenenud tahvlit silmitsema.

”Ma mõtlen, järelikult ma olen. Descartes

Ma tunnen, järelikult ma elan. Mees”

W Hocares   23.11.2007

Ajupesu oma parimas kuues; Vangelis - "Pinta, Nina, Santa Maria (Into The Eternity)" (1992)

Panen Media Playeris mängima ühe kõige rahustavama loo, mida ma üldse muusikast tean - 13 minutilise lõpuloo Vangelise 1992. aasta edukalt albumilt "1492: Conquest Of Paradise".

Mitte, et mul oleks tarvis rahuneda, aga hommikul kell viis umbes unenägude pärast ärganuna ei tahaks kohe Manowariga alustada. Varase hommikuse ärkamise ja sellega kaasneva plaanide purunemisega kaasneb oht teha midagi sellist, millele tavaliselt isegi ei mõtle. Selle avastuse tegin ma just natuke aega tagasi, täna hommikul.

Majandusuudiseid ma tavaliselt ei loe, ent kuidagi ma siiski täna nendeni jõudsin. Mingit eriti imelikku teed pidi. Kuna Eestis ajakirja FHM enam ei ilmu, siis olen Facebookis tellinud USA väljaande uudised ning täna hommikul avastasin päris hea pildi ja tekstiga viite. Klõpsasin. Tasus lugemist. Edasi läks asi kuidagi nii: mingi tundmatu tšiki link (ikka FHM'is) > mingi tantsulink > uue numbri kaanelugu > kriitika Obama vastu < ruttu tagasi, sest jutu aluseks oli Fox News > veel mingi tobe flashilink > ja järsku olin www.moneynews.com lehel, millel ilutses artikkel "Warning: Stocks Will Collapse by 50% in 2014"... Nujah... Mis ma ikka oskan öelda? Kui need aktsiad kukuvad, eks nad siis kukuvad, mina ei saa selle vastu midagi parata. Oot... Aga kui te, kuradid, seda teate, siis kas tõesti ei saa selle vastu midagi ette võtta? Näiteks ei külvaks "paanikat", et investorid hakkaksid teie arvamuste kartuses oma aktsiaid paaniliselt müüma ja põhjustaksid sellega tolle "etteennustatud" hindade kukkumise...

Aga noh - ma ei ole majandusteadlane ega börsianalüütik, seega ei suuda mina oma talupojamõistusega seda suurte meeste mängu vista ka õigesti mõista. Kuigi loogikat mu küsimuses justkui oleks...

Minule isiklikult ei meeldi see pidev jura ja meedia tähelepanu suurte investorite ja aktsiaturgude suunas. Miks? Lihtne. Minu arust on kõik seal tegutsevad inimesed tolad, kes võivad olla küll edukad ja rikkad ja puha (respect!), kuid kes ei loo enda sebimistega siia maailma grammivõrragi uusi väärtuseid. Pigem toob nende ostan-müün-ja-vahetan mentaliteet ja töö kaasa endaga selle, et suurem osa kapitalist voolab reaalsete väärtuste tootjate taskutest selle väikese hulga nukujuhtide taskutesse. See selleks - see rohkem mu isiklik nägemus asjadest.

Tolle eelmainitud artikli lõpus oli aga link videole, mille screenshoti ma siinkohal ära toon:

. .

Võib-olla oli mu kriitikameele ajendiks varajane hommikutund või lihtne tõsiasi, et ma olen nende "tähtsate" terminite mõistmiseks liiga topski, kuid ausalt - kui ma olin selle videoga umbes poole peale jõudnud, siis kõlas see minu jaoks juba nagu telepoes ettejuhtuv Kristina Šmiguni Dormeo madratsireklaam.

Kuigi Dormeo on minu arvates suhteliselt hea kvaliteediga toode, siis enamus telepoodides reklaamitavat juhtub ikka olevat selline, et kui peale kõiki neid üliteaduslikke ja kosmoselennulisi termineid neist ise õigesti aru saamata ja neid uskuma jäädes kauba lõpuks ära tellid, siis kaupa kätte saades selgub, et tegemist on kõige tavalisema sitaga, mida naabri laudast tõenäoliselt tunduvalt parema hinnaga soetada saanuks. (Ma ei saa midagi parata, et mul vahepeal x-pikkusega laused tulevad.)

Tagasi selle video juurde, kus mingi Sean Hymani nimeline vennike pajatab pikalt mingist ülisalajasest investeerimiskalendrist, mida mingisugune suletud börsieliit on aastaid kasutanud ning sellega mingisuguse suure protsendiga rohkem kasu teeninud. Igatahes - hunnik juttu terminites, millest ma jälle aru ei saanud, aga minu kõrvu jäigi just kõlama see mõte, et kõik on "mingisugune" ilma ühegi konkreetse nime või viiteta.

Nüüd olevat Sean-poisi südametunnistus ärganud (kah vist suht vara hommikul!) ning ta otsustas, et annab selle hüper-super salajase kalendri kõigile kasutamiseks. Tasuta! Nujah! Üle kaheksa tuhande Facebooki pöidlamehe-"tulevikumiljonäri" on selle video igal juhul juba heaks kiitnud.

Jutt on ilus küll - näitab puha graafikuid joonistades ning PowerPointi kasutades ilusti ära, kuidas suhteliselt lühikese ajaga ilma suure riskita 10 000 dollarist 490 000 valmis investeerida. Et ole aga mees ja köhi pappi, küll meie kalendrike sulle Lollidemaal... Sorry! ... Wall Streetil rahapuu istutab ja selle eest hoolt kannab.

Kusjuures jutu sisse hüppavad head tuttavad käibefraasid - "aga see ei ole veel kõik" ja "meie täiustatud kalendriga saate veel enam"... Kui need ka ära kuulsin, siis oli küll, et mida - what the f***?!

Võib-olla see oligi varajase hommikutunni erksus või lihtne teema mittevaldamine, mis tekitas mul kohe järgmised lihtsad küsimused:

• Kui see kalender on nii hüper-super täpne ja riskemaandav ja kõik seda kasutada saavad ja kõik rikkaks saavad ja keegi kriisis raha ei kaota, siis millise rohelise kuradi pärast on meil veel üldse tarvis kriisist rääkida? Kui keegi midagi ei kaota, vaid rikastub, siis ei ole tegemist ju kriisiga. Just asking...
• Kui juhtub, et kõik need kaheksa tuhat ja pluss Facebooki pöidlameest nüüd otsustavad korraga igaüks 10 000 pluss dollarikest selle kalendri järgi investeerida ja märgitud kuupäeval korraga oma investeeringud välja võtta, mis siis? Lihtne talupoja matemaatika - üle 80 milli (kokku siis) sisse ja ühel ilusal päeval protsendiga rohkem kui 100 milli välja (tegemist pooleaastaste tsüklitega). Kas selline massiline (ikkagi tuhanded investorid samal päeval) ei tekita börsil mitte järellainetust, mis põhjustab omakorda mittekalendriinvestoritel valvsaid mõtteid, mis omakorda põhjustab veelgi suurema osa investeeringute väljavõtu, mis teoreetiliselt omakorda põhjustabki börsi languse ehk kriisi? ( :) Mõnusalt lihtne küsimus )
• Kas mitte pole ajalugu näidanud, et kui mingi hüper-salajane skeem avalikuks tuleb (antud juhul kalender), siis reaalsuses see enam ei toimi?
• Kas pole mitte võimalik, et nüüd, kui kriis on tulemas, otsitakse lihtsalt tuhandeid lolle, kes lootuses kiiresti rikastuda kalendrihüpnoosi all hunnikutes raha börsile veavad? Ja kui nad seda teevad ja jäävad ootama seda kalendris märgitud 6. juunit (näiteks suvaline kuupäev), siis börs reageerib suure hulga kapitali sissevooluga esialgu hinnatõusudega? Aga kui selle kalendriskeemi väljahaudujad, kes on kriisis kindlad, otsustavad kunstlikult suurendatud hindade juures enda suuremad investeeringud välja võtta näiteks 1. juunil, põhjustades nõnda suure languse juba enne 6. juunit? Mis tekitaks neile tuhandetele suured kaotused jne jne jne... Just asking...

Selliseid küsimusi võibki esitama jääda, kui oled selle video lõpuni vaadanud ja kasutades lihtsat loogikat, tundub kõigis küsimustes olevat ka täiesti õigustatud mõte peidus.

Pealegi ei usaldaks mina isiklikult mitte ühtegi firmat, mille nimi on analoogne Sean-poisi asutatud Absolute Profit'ile. Nimed, mis on pandud konkreetse eesmärgiga tekitada usaldust, on tavaliselt just need, mis sul esimestena keha tagumise osa lohku tõmbavad.

Isiklikuks kogemuseks siinjuures on hea välja tuua mõne aasta tagusest minevikust Eesti firmahakatis Usaldusprojekt OÜ. Haa! Minu ainsaks kogemuseks tolle ettevõttega jäi tõsiasi, et kohe kui teema läks nii kaugele, et oli vaja hakata kokkulepitud ajal kokkulepitud summasid tasuma, tekkisid omanikel äkitselt väga kiired tegemised ja neid tabada oli suhteliselt võimatu. Õnneks piisas tookord e-kirjast, kus selgitasin natukene põhitõdesid firma mainest, sotsiaalmeediast kui ka ajakirjandusest.

Siit ka lõpetuseks väike egolaks: hoolimata oma pseudonüümist - W. Hocares - kirjutan ma valdavas enamuses teemadel, millest ma tegelikult väga hoolin.

Vot nii!

Võrdõiguslikkusega võrratult üle mõistlikkuse piiride; Vaikus - Vaikus (2014)

Rakvere lähistele naasnuna ja siin töökohta otsides olen hakanud viimasel ajal jälgima ka kohalikku ajakirjandust. Kuhugi elama asudes tuleb end ju kursis hoida ka kohaliku eluga. Nõnda jäi mulle ka silma 24. jaanuaril ajalehes "Kuulutaja" ilmunud artikkel "Mari-Liis Sepper: Takistuseks traditsioonilised soorollid".

Nagu enamus minu veebipäeviku lugejaid juba teab, siis avaldatud artiklitele või arvamuslugudele viitamine blogis saab tähendada vaid üht - minu arvates on keegi kusagi jama suust välja ajanud. Ei - ma ei taha sellega kunagi öelda, et minu arvamus on see kõige õigem, kuid lugedes kaasamõtleva inimesena püüan ma alati analüüsida ka räägitu vastavust reaalsusele.

Tean, et meediast on varemgi läbi vilksatanud arvamused, justkui oleks proua (preili?) Sepperi töökoht mõttetu ning maksumaksja raha raiskamine. Selle väitega ei ola ma küll nõus, ent arvan, et kui võrdõigusvolinik enne intervjuu andmist või kasvõi selle ajal natukene kaasa mõtleks ja mõistaks, et tema mõtteid võivad kuulda-lugeda ka teised inimesed, siis oleks tema maine ka kõrgem. Voliniku töö on vajalik, ent põhjuseid on vaja ka loogiliselt põhjendada.

Toon siinkohal paar väljavõtet viidatud artiklist:

Küsimus: "Ma saan aru, et võrdõiguslikkus peab olema tagatud, kuid samas tuleb aru saada ka ettevõtjast: näiteks otsib ta töötajat ning tööintervjuule tuleb viimast kuud rase naine, kes on sellele ametikohale igati sobiv, kuid…"

Mari-Liis Sepper: "Seaduses on paika pandud, et inimese era- ja pereelu ei puuduta tööandjat. Tööandja kohustus on oma töökorraldus nii seada, et töötaja saaks jääda seadusega ette nähtud rasedus- ja sünnituspuhkusele. Konkreetset töölesoovijat ei saa sellepärast “karistada”, et ta on rase. Kui tööandja nii teeb, siis on see diskrimineerimine ja see asi võib jõuda kohtusse. Tööandja kohustus on korraldada töö selliselt, et tal on võimalusel puhkusele jääjatele, sh lapsehoolduspuhkusele jääjatele asendajaid palgata või ülesandeid teistele töötajatele anda. See on ka meie töö, et tööandja saaks aru, kui ta valesti käitub ning kuidas tegutseda kooskõlas seadusega. Selleks me koolitusi-nõustamisi korraldamegi, et ka arusaamu muuta."

Miks tekitab selline vastus vimma võrdõigusvoliniku vastu? Üsna lihtne ja loogiline - sest võrdõiguslikkus nõudva ametnikuna teeb Sepper tööotsija tööandjast võrdsemaks. Mina kui tööandja otsin endale töötajat, siis kui mul on reaalselt tarvis uut töötajat. Kui tööintervjuule tuleb kuitahes hea elulookirjeldusega kandidaat, kes pealevaadatuna läheb juba mõne nädala pärast sünnitama, siis minul kui tööandjal ei ole mingit reaalset ega loogilist põhjust, miks ma peaksin palkama selle inimese (just inimese, sest olgem võrdõiguslikud - juba pikemat aega uuritakse võimalusi, kuidas saaks ma mehi sünnitusreele lohistada). Antud juhul ei oleks mõistlik palgata kohe-kohe lahkuvat inimest ja hakata seejärel otsima juba järgmist töötajat samale kohale.

Küsimus: "Aga seda on ju väga raske tõestada, et tööandja millegi vastu eksis. Meie hüpoteetilises olukorras saab tööandja alati öelda, et tööintervjuude käigus hakkas talle noormehest kandidaat rohkem meeldima."

Mari-Liis Sepper: "Ei, tõestamine on suhteliselt lihtne. Vajadusel nõuame välja kandideerimise tingimused ja kandideerijate CVd. Päris võrdseid kandidaate tavaliselt pole. Oma osa on ka töövestlusel: kui tööandja on seal naiskandidaadilt midagi eraelulist küsinud (näiteks laste kohta) ja kui tööandja ei suuda tõestada, miks ta ei valinud parema CVga naiskandidaati, siis on ilmne vihje diskrimineerimisele olemas."

Miks tekitab selline vastus vimma võrdõigusvoliniku vastu? Hmm... Näiteks toodud olukorra puhul ei ole ka kõige tuhmimal tööandjal mõtet esitada ühtegi eraelulist küsimust, sest peatselt sünnitama mineja puhul on see väga suure tõenäosusega arusaadav juba siis, kui kandidaat uksest sisse astub.

Pealegi - kui teine kandidaat juhtub olema noorem ja nõrgema CVga, siis nooremale inimesele võimaluse andmine parandaks noorema kandidaadi CVd tema tuleviku tarbeks, lisades sinna tööandjate arvates nii vajaliku töökogemuse. Kui tööandjad arvestaksid uusi töötajaid palgates ainult CVs kirjapandut, siis võiksid ülikooli- või tavakooli lõpetajad rahuliku südamega aastateks metsa puu alla kolida, kuniks parema CVga inimesed on kõik pensionile jäänud. Noorte inimeste tühja CVga töölesaamine (õigemini mittesaamine) on minu meelest praegusel ajal hoopis suurem probleem, kui need tunduvalt väikesearvulisemad korrad, mil sünnituseelsed inimesed ukse taha jäetakse.

Kas see on siis võrdõiguslikkus, mida Mari-Liis Sepper ellu viia tahab?

Küsimus: "CV on ju vaid üks paber. Kui mina oleksin tööandja, siis minu jaoks on küll intervjuu ja sealt saadud kogemus CVst tähtsam."

Mari-Liis Sepper: "Tööandja peab värbamisprotsessi väga põhjalikult läbi mõtlema, millised on nõudmised heale töötajale, kuidas ta parima kandidaadi värbamisel välja valib, kuidas hinnatakse erinevaid valikuvoore jne. Ainuüksi kõhutunne või sära kandidaadi silmis pole see, mille põhjal valida."

Miks tekitab selline vastus vimma võrdõigusvoliniku vastu? Olen olnud tööl kahel kohal, kus minu tööülesannete hulka kuulus ka uute töötajate otsimine, valimine ja palkamine. Praegu võin ma südamerahuga öelda, et nii mõnigi tunduvalt tugevama CVga kandidaat jäi ukse taha vaid tööintervjuu pärast. Tööandjana ma teadsin täpselt, milliseid töötajaid ma vajasin ning lisaks paberile kirjutatud sõnadele mängis mõlemal juhul ettevõtte jaoks väga olulist rolli kandidaadi suhtlemisoskus. Seda ei ole aga võimalik ühestki CVst välja lugeda. Ning kui lisada siia juurde mõte, et üsna paljudel teenindavatel positsioonidel on väga oluline ka välimus, siis CV jääb tahes-tahtmata vaid esialgseks, ettevalmistavaks kriteeriumiks.

Ja jälle - mida teha kandidaatidega, kes üldse CVd ei saada, vaid kirjutavad massist eristumiseks 

lihtsalt vabas vormis kirja?

Seega intervjuu ning sellejärgne kõhutunne ja silmasära on paljudel juhtudel tunduvalt tähtsam kui paber, mis on tegelikult vaid üsna subjektiivne kirjeldus inimese minevikust.

Kordan veelkord - ma ei ole võrdõiguslikkuse vastane ja ma saan täiesti aru lapseootel inimeste murest töökoha leidmisel ja päris kindlasti on tarvis ka kõiki diskrimineerimise eest kaitsevaid seaduseid ja ameteid. Ent võrdõiguslikkuse tagaajamisel ei tohiks kedagi teisteks võrdsemaks teha. Muidu võib juhtuda sama, mis toimub meil igapäevases poliitikas: poliitikud on küll kodanikud, ent kuidagi rohkem - rohkemate õigustega ja seaduse paksema kaitsekihi all.

***

Ma võin oma arvamustes täiesti vabalt ka eksida, ent just nii ma praegu mõtlen.

Uued algused; Anastacia - Anastacia (2004)

Esiteks - see on vist esimene kord, kui ma panen oma postituse pealkirja albumi, mida ma olen korra juba kasutanud. Aga noh - aega on möödunud piisavalt ning mingi õigus mul selleks ikka veel on. Pealegi on omal kummalisel kombel praegu ka tagasiminek aega, kus olin ma viimast korda Anastaciat kuulates. Heas mõttes...

Seega otsin Rakvere lähedale elamist. Kuna minu tagasiminek Inglismaale viibib praegu ja ma leidsin uue töökoha ja väljakutse Rakveres, siis tuleb leida Rakvere lähedusse ka elamispind. Mis on iseenesest jumalast lahe!

Ma tean enda tutvusringkonnas vähemalt ühte inimest, kelle jaoks idee uude kohta minekust ja selle kujundamisest enda koduks on huvitav ja erutav. Sama ka minu jaoks - kuigi ausalt öeldes ei ole ma täiesti üksi kunagi ühtegi elamist endale koduks muutnud. Praegu loodangi, et viimaste aastate jooksul õpitu on vähemalt kuidagi kõrvade vahel kinnistunud + ma loodan, et leian ka sellise korteriomaniku, kes jagab minu vaateid kujundamisest.

Sest ütleme päris otse välja - enamus praegu turul olevatest vabadest, mõistlike hindadega üürikorteritest on täielik saast. Mitte, et korter saast oleks, aga kujundus ja mööbel on selline, mis tavaliselt oma kokkusobivusega ei hiilga. Ja kuna minu Tallinna kodu oli kujundatud professionaalse sisekujundaja poolt, siis on mul endalgi tekkinud väikene arusaam sellest, mida ma enda kodus näha tahan ja mida ma mitte mingil juhul ei välja ei kannataks.

Kuna Katariina Kalda omab lisaks väga heale kujundamisvaistule ka väga head kirjutamisoskust, siis möödunud suvel ilmus ajakirjas "Kodukiri" ka tema artikkel elust üürikodus. Artiklit saab soovi korral lugeda tema kodulehel Home For Soul asuvast blogist.

Selline see siis välja nägi :)

Mina enda kodu küll päris sellisena ette ei kujuta... Tegelikult ei kujuta ma praegu midagi ette, sest erinevalt professionaalidest on minul vaja kohta enne näha ja vaadata ja mõelda ja siis oma mõtted arvutis kolmemõõtmeliseks muuta. Jah - selles osas nõuab see minult tunduvalt rohkem aega ja väga suure tõenäosusega ei tule tulemus sellest hoolimata täiuslik. Küll tuleb see aga minulik.

Seega üsna pea saab hakata looma midagi enda jaoks täiesti tavatut. Änksa!

Loomulikult olen põnevil ka uute väljakutsete pärast tööpõllul ja kusagil kauguses terendab ka ähmane, kuid vägagi huvitav projektike, seega lähikuudel võib elu üsna huvitavaks muutuda.

Uued algused toovad alati kaasa ka uusi tutvuseid ja praeguse algusega olen juba leidnud mitmeid toredaid inimesi, kellest nii mõnedki on juba mitmeid kordi ka siia veebipäevikusse ära eksinud. Mitte, et blogi lugejate arvu kasvatamine olekski mu uute tutvuste loomise eesmärk, ent ikkagi on kirjutajana hea teada, et keegi viitsib siia tagasi tulla.

Nüüd tuleb ainult loota, et möödunud nädalate madalseisust ülesaanuna suudan on kirjutamist jätkata ka positiivsema meeleoluga.

See oleks ka minu jaoks omamoodi uus algus!

Veelkord lubadest, kümnenda nurga alt; Eagles - The Very Best Of (Remastered) (2001)

Väike paus kirjutamises selleks korraks läbi. Paus ise oli aga õigustatud - paari nädalaga sai kirjutatud rohkem kui kahel eelneval aastal, seega tuli natuke hinge tõmmata ja uusi mõtteid koguda.

Kirjutasin siin natuke aega tagasi kaks korda teemal, mida ma arvan sellest libedasõidust ehk lõppastmekoolitusest ja lisasin teises kirjes ka enda arvamuse, mis tulenes juba koolituse läbimise reaalsest kogemusest. Siiski tundub praegusel hetkel, et teema ei ole veel piisavalt ammendatud.

Nimelt mõned päevad peale tookordset koolitust, 11. veebruaril, viisin ARK Rakvere büroosse sisse nn paberid ja avalduse, et saaksin lõpuks oma load kätte. Kui kõik see aeganõudev protsess oli läbi saanud ja ma end juba äraminekule seadsin, kerkis pähe veel üks küsimus.

"Nüüd, kui mul on kõik vajalikud paberid siia sisse toodud ja need on teil oma süsteemi sisestatud, kas ma tohin siis juba autoga sõita?" küsisin ma viisakalt.

"Ei," vastas mulle ARK'i teenindaja. "Te ei tohi enne sõita, kui olete load siit kätte saanud. Aga kui teil on vaja varem sõita, siis võite saada ajutised load, mille eest tuleb tasuda 16 eurot riigilõivu."

"Selge, nägemist!"

Seda raha ma maksma ei hakanud, sest mingit olulist sõitu ma tollel hetkel lähema nädala jooksul ei näinud ning väikese pettumusega astusin büroost välja. Kuid hoolimata pettumusest jäi miski siiski hinge ja mõistust närima.

Eesti on ju teadupoolest suur ja edukas e-riik ning kas minu juhtimisõigust Eestis võib tõesti tõestada vaid mingi templiga, kuueteist eurone paberilipakas? Tundus natuke imelik - imelik ja liiga möödunud sajandi moodi.

Kui ma järgmisel päeval ARK'i paberivabasse internetikeskkonda sisse logisin ja enda andmeid kontrollisin, siis nägin enda juhtimisõiguse koha peal sõna TAASTUNUD. Ja ka seda, et load on trükkimisel. Nendele faktidele lisaks teadsin ka seda, et Eestis ei ole tegelikult eluliselt oluline, et sul see juhtimisõigust tõestav plastkaart kogu aeg kaasas on - reaalselt piisab ju ID-kaardist, et saaks sinu juhtimisõigust kontrollida. Sel hetkel tekkiski mõte reaalsuses kontrollida ARK'i teenindaja sõnu ja selle 16 eurose riigilõivu mõttekust.

Hakkasin teadlikult otsima politseipatrulle, et juurde astuda, oma ID-kaart esitada ning küsida, kas ma tohin sõita. Vabanduseks mõtlesin tuua blufi nagu oleks kaks ARK'i töötajat rääkinud erinevat juttu ning et ARK'i süsteem näitab minu juhtimisõiguse olemasolu.

Esimese hooga ma politseid muidugi ei leidnud, aga eks see ole ka loomulik - kui sa tahad politseipatrulli näha, siis neid ei ole, aga kui sa mitmetuhandepealises üliõpilasüritusel lahtist siidripurki hoiad, siis satud sa korraga kahe kõndiva patrulli hammaste vahele, sest avalikus kohas ei tohi alkoholi tarbida. Järjekordne näide Murphy seaduste kehtivustest.

Siiski paar päeva hiljem ma selle patrulli siiski leidsin (ei - ma ei jooksnud need päevad paaniliselt ringi, binokkel käes) ja esitasin omad küsimused. Ja kui mu ID-kaardi põhjal minu andmeid kontrolliti, siis selgus, et võinuksin täiesti vabalt nende juurde autoroolis istudes sõita.

Kojujõudes tegin uuesti ARK'i lehe lahti ja sealt kahjuks selgus, et mu juhiluba seisab juba laos. Kahjuks, sest tegelikult tahtsin ma tõestust selle aja kohta, kui load on veel trükkimisel. Siiski andis ARK'i süsteem mulle ka uue info: mu juhilubade ehk juhtimisõiguse algus oli 11. veebruar 2014.

Seega aeti mulle ARK'i büroos täielikku jama ja loodeti sellele jamale toetudes lisaks kätte saada 16 eurone sissemakse riigikassasse, mida mul tegelikult tarvis ei olnud. Kui mul sel hetkel, kui ma oma juhtimisõiguse kohta küsisin, olnuks tõesti vaja hädasti sõita, siis tõenäoliselt teinuks ma ka selle mõttetu makse täiesti mõttetu asja eest lihtsalt seepärast, et teenindaja, kes peaks olema õigesti informeeritud, ajas mulle täiesti mõttetut juttu.

Samas oli see hea õppetund: nüüd kontrollin lisaks eraäridele ka riigiametis seda, mida ma tegelikult enda makstud raha eest saan.

 

PS Hetkel lubadel järgi pole käinud, aga autoga sõidan. Ja 16 euro eest ostan endale mitmeks õhtuks õllet :)

Driftimine; Within Temptation - "Faster" (2011)

Mida iganes ma ka ei rääkinud oma arvamuses selle lõppastmekoolituse kohta, nende arvamusavalduste ja põhjenduste juurde jään ma kindlaks. Käisin eile tollel koolitusel ära ja ega ma suurt midagi uut teada ei saanud. Võib-olla natuke esisillaliste autode käitumise kohta ning natukene nn ökosõidust.

Autodeks, mis meile kätte anti, olid Ford Focus (millel oli nii ESB kui ABS), Fiat Punto (ABS) ja Lada 2103 (raadio - et lihtsalt midagi elektroonika kohta kirjutada). Asjad, mida me läbi tegema pidime, olid siis slaalom ja nn põdrapõige.

Ja ilmastikuolud (pool-sulane, liberada kaetud õhukese kihi raske, märja lumega) tegid kogu sündmuse eriti mõnusaks ning vastu kõiki ootuseid oli Lada, see unustatud jäänuk nõukaajast just see, millest kujunes päeva nael. Kuigi suur osa vaimustusest oli põhjendatud nostalgiast, olid ka auto sooritused sellised, mis talle au tegid.

Päeva parim sõitja oli kindlasti üks noor neiu, kes oma kuti silme all Ladaga slaalomi 50 km/h kiirusega puhtalt läbi driftis.

Ise ma nii puhtalt seda ei suutnud, viimasel kiirusel tuli viimane post ikka kaasa. Samas teiste autodega ei suudetud sedagi. Slaalomi kindlalt parimaks läbijaks oli ülekaalukalt Lada, sest 45 km/h ei suutnud slaalomit läbida ükski 

Ja ega põdrakatse kolm erinevat läbimistki Ladale häbi teinud. Kordan veel - ilmastikuolud tegid asja vanale hobusele teene. Seal, kus äkkpidurdusega nii Punto kui Focus ABSi raginal "põdrast" mööda hiilisid, parkis Lada end lihtsalt ja täpselt "põdra" kõrvale.

Peale libedasõitu tekkis pooleteist tunnine v, aba auk enda isikliku elu probleemide-murede lahendamisteks/võimendamisteks ning algaski ökosõit.

Huvitavaks tegigi asja see, et oma sõidustiili eriti muutmata ja vaid paari lihtsat trikki kasutades sai 5 minutilisel ringil viia keskmine kütusekulu 5,4 liitrilt sajale kilomeetrile alla 5,0ni ja samas tõusis ka keskmise liikumise kiirus linnas.

Seega - hoolimata minu eelnevast vingumisest oli tegemist kasuliku ajaveetmisega ning ka koolitajad olid lahedad. Soovitan! Ja kui võimalust, siis Rakveres.

.

Klikkimine avab nende kodulehe. Daa-aa!

.

Tahaks nüüd lähipäevil ka Honduga seda ökosõitu proovida ja näha, kas see mõjub sama hästi või veel paremini.

Sa leidsid jumala, pimedaimast ööst; Kid Rock ft. Sheryl Crow - "Picture" (2002)

Esimene reegel: võta kaasa kõrvaklapid, kui sa lähed pimedal õhtul välja ja sa ei taha, et reedeõhtused pidutsevate noorte rõõmuhõisatused sinu otsinguid häiriksid. Otsi oma telefonist midagi, mis on alati su tuju heaks muutnud ja kõnni minema. Kõnni sinna, kus ei ole midagi, kus kõik inimkäte loodud valgus on kadunud ja kus ainsaks valguseks on hõõguv sigaretiots, mis su huulte külge kinni külmunud on. Olgu - täna seda külmumist ei olnud, sest temperatuur oli liiga lähedal nullile, kuid sigaret püsis huultel ikka kui sinna külmunult. Siit ka soovitus: järgmine kord valida soovitavalt natuke külmem õhtu või öö.

Leia koht, mis on sulle mingil kombel eriline. Isegi kui selleks on vaja jalutada mitu kilomeetrit läbi pilklase pimeduse. Ja kui sa sinna kohta jõuad, siis pööra kannapealt ringi ja jaluta tagasi, sest seista üksinda kusagil maanteel ühe koha peal öisel ajal on suhteliselt mõttetu nagu sa sellel hetkel isegi aru saad, külm poeb sisse ja muud sellised hädad.

Aga tagasitee on hoopis erilisem. Lihtsad lühikesed mõtted, sellised kokkuvõtvad ja konkreetsed. Mis siis ikka? Käed taskusse külma eest varju.

Terve tagasitee on sul silme ees see valgustatud kirik, ehitatud palju aastasadu tagasi. Vaatad seda ja mõtled, mis on küll jumalas kui sellises see, mis paneb niivõrd paljusid inimesi temase pimesi uskuma. Lootus? Ja samas tead, et enamus lootuseid sureb sama kiiresti kui need sünnivad ning lootuste elu ei ole kuidagi seotud sellega, mida soovid sa ise. Ikka astub elu vahele ja keerab sulle sellel kõige ootamatul hetkel sellise käki, et ohid veel mitu kuud tagantjärele. Armastus? Armastus jumala vastu? Kuidas sa saad armastada midagi, mida sa ei näe, mida sa ei tunne, mida sa isegi ei taju? Jah - väidetakse, et midagi ja kedagi nagu olnuks ja elanuks millalgi, aga sinu ratsionaalne mõistus ei näe selle tõestuseks mitte ühtegi fakti. See, mida sa näed ja tunned ja tajud, räägib hoopis millestki muust, kui sõnad sellest paksust, ristiga tembeldatud raamatust.

Usk? Usk ainult usu pärast? Ainult usk, sest kui lootus ja armastus on läinud, siis jääb ju alles vaid usk nende võimalikkusesse. Usk, et kogu maailm ei olegi selline hädaorg nagu igapäevaelu meile seda paista laseb. Usk, et see kõikjallasuv vaesus ei olegi igavene, et kusagil on olemas paradiis, mis meid kõiki tervitab ja meid õnnelikuks teeb. Kas see on see, miks usutakse jumalasse?

Sinu jaoks sellest ei piisa; sa tahad enamat, kui lihtsalt laestvõetud sõnu ja paberiltloetud lubadusi paremaks tulevikuks. Sa tahad tunda ja tajuda ja näha, sest alles siis saad sa uskuda, loota ja armastada. Ilma mingi reaalse, käegakatsutava tõendita sa seda lihtsalt ei suuda. Ei suuda end läbi elada vaid lihtsalt sõnadest ja lubadustest. Alles siis, kui sa katsud ja tunned, alles siis võtad sa selle omaks.

Pimeda kirikuaia kivimüüride järgides otsid sa kohta, kust saaks teha foto sellest ilusast kirikust selles ilusas, nii pimedas ja nii üksildases öös. Kõige üksildasemas, mida sa siiani tundnud ja läbi elanud oled. Sa vaatad ja vaatled, et leida õiget nurka, ent ometi kasvab su südames juba teadmine, et selles õhtus on vaid üks koht, kust sa saaksid teha selle õige foto. Koht, kus kirikut ei varjuta liiga palju puud; kus taustal olevad kortermajad enam ei paista; kus ei ole ees isegi kellegi igavest kadumist tähistavaid riste.

Sel hetkel, kui sa teed selle pildi, kui sa vajutad oma telefoni ekraanile, et jäädvustuks see moment sellest kõige õigemast kohast kõige vääramal võimalikul hetkel, sellel hetkel sa leiad oma jumala. Kõige vääramal hetkel selle pärast, et sa oled selles kohas üksinda, alati, igaveseks - ja ometi vaid selleks lühikeseks hetkeks. Ja ainult see, et sa leidsid sel hetkel oma jumala, ainult see laseb sul uuesti pea tõsta ja hoopis tugevamana edasi minna.

Sa leidsid jumala. Selle ainsa, kes on suuteline andestama sulle kõik su vead; selle ainsa, kelle poole sa võid alati iga oma murega pöörduda; selle ainsa, kelle poole sa võid alati palvetada teades, et ta kuuleb sind alati. Selle ainsa jumala, kellesse sa võid alati uskuda, kindel olla ja kellele loota; selle, kes sind alati, hoolimata kõigist raskustest ja ebaõnnest su elu, sind ikkagi tingimusteta armastab.

Sa leidsid oma jumala. Sa leidsid enda.

Sa ise oledki enda jumal.

See ainus ja õige.