Varjud minevikust

Kunagi, kui arvutid ei olnud veel nii populaarsed ja ma ise pidasin paberile kirjutamist selleks ainuõigeks kirjutamiseks, pidasin ma päevikuid. Suured A4-formaadis kaustad täitusid kiiresti.

Üks pikemaid seeriad, mis mul üldse käibel on olnud, oli koodnimetusega Chronicles. Eile õhtul, kui tüdimus kõigist tavapärastest tegevustest oli mu tuju üsna nulli lähedale viinud, leidsin ma käeulatuses selle sarja neljanda kaustiku ja voodisse pikali visates hakkasin lugema mõtteid aastatetagusest ajast. Kahekümne ühe läbiloetud lehe jooksul avastasin paar-kolm ideed, mille olin nüüdseks unustanud, kuid ma tegelikult teha ei tohtinuks.

Lisaks unustatud asjadele avastasin juba sellest ajajärgust mõtteid, mida mõlgutan praegugi. Inimese rollimängudest ja kõigest nendega seonduvatest. Huvitav on see, et antud teemaga seotud probleemid mu elus on mingite ajavahemike tagant ikka ja jälle kordunud. Ju ma pole siis neist kirjapandud asjadest midagi õppinud. Võib-olla neid küll mõistnud, aga mõistetu kasutamiseni argielus ei ole ma veel jõudnud.

Rollimängudega seotud probleemid laastasid alles paar nädalat tagasi mu elu praegu. Ma ei tea küll, kuidas, aga mul õnnestus neist praegu veel välja tulla. Sees on tunne, et seekordse lahenduse taga oli mu elu üks esmakordseid väljaastumisi KÕIGIST oma rollidest ja probleemide lahendamine iseendana. Aga nagu ma pärast selle lahenduse leidmist ka ütlesin, võib-olla on see tegeliku iseenda kujutleminegi vaid osake uuest, senitundmata mängust...

Igatahes lõin siia uue sildi - 'Varjud minevikust' -, mille alla hakkavadki tulema vist need üksikud, minu jaoks märkimisväärsed mõtted, mida ma neist paarikümnest kaustast leian...

8. november aastal 2000

/.../
Eile, pärast viimast sissekannet siia kaustikusse, kirjutasin ma üpris pika kirja, mille Shade saab kätte homme v. ülehomme. Ma ei tea, kas ta mõistab minu poolt kirjapandut õigesti, kuid ma loodan seda. Ent ka mittemõistmine... Jah, igatahes on mul hea meel, et ma selle kirja kirjutasin. Kõik tundub veidike helgem, sest vähemalt mingis osas olen suutnud ma olla aus. Olla aus nõnda, et ka teine inimene teab seda. Ma olen küllastunud sellest lõputust näitlemisest, mis saadab meid muidu peaaegu igal meie sammul. Väsinud nendest erinevatest rollides, mida tavaliselt mängima peab, kui on soov elus püsida. Väsinud sellest alalisest Võltslikkusest; neist maskidest, kostüümidest ja idealiseeritud osadest, keda püüame võimalikult hästi mängida.

Kogu see jama väsitab meeletult. Alati peab meelest pidama, mida ja kellele oled väljendanud; arvestama, et ka erinevate inimeste kohtudes ei tekiks ületamatuid vastuolusid, et alati oleks võimalik usku endasse kindlamaks teha. Kogu see mäletamine võtab palju jõudu ja ometi me teeme seda. Tahame ju kõik konkurentsis püsida. See on juba nii harjumuslik ja loomulik, et tõe rääkimine ununeb ruttu.
/.../
Kas hakkan ma lõpuks ometi muutuma täiesti ausaks? Võimalik. Võimalik, et nende kroonikate kirjutamine on pannud mind seisundisse, kus ma kirjutades enam ei suuda valetada ega teeselda. Mida aeg edasi, seda rohkem ennast jõuab paberile. Või on selline arvamine vaid osa minu enesepettusest? Ma ei tea. Enesekindlus on küll tänu sellisele tegevusele kadunud. Enesekindlus oma mõtete tõesuse üle. Isegi need mõtted, mida varem pidasin vääramatult õigeteks, isegi need olen suutnud juba kahtluse alla seada. Vahest ei tahagi ma enam millessegi uskuda? Vahest ei taha, sest olen mõistnud usu olemust? Ma ei vaja ju seda. Usk on selles elus vaid takistavaks teguriks, mis on loodud masside ohjeldamiseks. Usk ei oma tegelikult mingit väärtust. Jah, ma ei taha, kuid ometi usun ma veel midagi. Ei tea, kas tuleb see mu lollusest või aju vähesest hallollusest:) ÄNKSA!

Vastik kahtleja selline!
/.../

11. november aastal 2000

/.../
Võtsin õhtul veidi aega ja kirjutasin mingit kirja. Ei tea, kas ma selle ka markide saamisel ära saadan, sest seal kajastuv teema on üpris isikutpaljastav. Ma pole aga kunagi eriti ihaldanud, et inimesed mind korralikult tundma õpiksid: nõnda õpiksid nad nägema minus tõelist inimest ja on üpris tõenäoline, et nad õpiksid nõnda ka seda inimest vihkama.

Seda ma ei soovi. Jah, on küll palju neid, kes võivad väita, et nad vihkavad mind. Ma ei ole selle vastu, sest nad eksivad. Nad ei vihka mind, vaid neid rolle, mida tavatsesin mängida. Võib küll väita, et need rollid on osake minust endast, kuid ma ise pole nii veendunud sellise väite õigsuses. Inimesi, kes vihkaksid mind seepärast, kes ma olen tegelikult, sügaval oma sisemuses, ei olegi. Veel. Põhjusel, et ei ole ka inimesi, kes teaksid, kes ma olen. Ei saa ju vihata kedagi, keda ei tunta.
/.../

What the f***?! :D

Veel mõned testid tehtud:)

Your result for The RPG Class Test...

Monk

67% Combativeness, 53% Sneakiness, 76% Intellect, 56% Spirituality

Pretty much good at everything: You are a Monk!


No, not a monk like those bald medieval guys. The Monk in D&D is a martial artist. They're smart, they're capable, they're spiritual, they're sneaky when they want to be, and they're damn dangerous in a fight.


What to say? You scored high on all four categories, which means that you're probably a well rounded and capable person. Either that or you're an overly smart and dangerous psychopath.

Take The RPG Class Test at HelloQuizzy

Your result for The Golden Compass Daemon Test...

Jokester Soul

You are a confident person with a strong sense of self. You can be loud and jocular, and you don't really care who hears you. You don't spend too much time stressing about how other people see you. If they like you, well, good for them. If they don't like you, well, that's their own problem.

People need to earn your respect in order for you to really start taking them into consideration. You might bend yourself over backwards for a friend or family member, but you aren't going to give that sort of special treatment to any old Joe Blow. Your loved ones know that under that bold, brash exterior, there is a person who is loyal and even clannish at times. You will fight to defend your friends and family from any and all comers. With these special few, you drop that joking exterior and be your real self.

Your daemon's form would represent your confident ways, your joking and insensitive manner, and your secret tendency for softheartedness. He or she would probably help you criticize all the idiots whom you meet on a day to day basis, and back you up when you are on the defensive.

Suggested forms: Magpie, Raven, Kangaroo, Wild Boar, Baboon.

Take The Golden Compass Daemon Test at HelloQuizzy

Your result for The Sexual HELL Test...

HEAVEN LEVEL 1

Raw score: 29%

Decent, honorable, honest, but not totally pure. Still, you have earned a spot in sexual heaven. You seek pleasure but you won't be reckless about it. You can get dirty under the right circumstances, but you're never mean or deceitful about it.



Based on the usual standards of religious morality and the usual social moors, you are a good person to get involved with sexually (screw). You're up there with Jodie Foster, Will Smith, and Hulk Hogan.



AVOID: Hell Levels 2 and deeper.

Take The Sexual HELL Test at HelloQuizzy

Greed:	High
Gluttony:	Medium
Wrath:	Medium
Sloth:	Medium
Envy:	Medium
Lust:	Very High
Pride:	High

The Seven Deadly Sins Quiz on 4degreez.com

Vot nii... Bad boys, bad boys, what you gonna do?

Käisin kosmosehipi blogis, kes oli käinud kusagil mujal, et teada saada mis auto ta on... On küll kummaline, aga ma otsustasin ka välja uurida

I'm a Porsche 911!

You have a classic style, but you're up-to-date with the latest technology. You're ambitious, competitive, and you love to win. Performance, precision, and prestige - you're one of the elite,and you know it.

Take the Which Sports Car Are You? quiz.

Vot nii... Kes olete teie???

Teietamisest... Läbi isikliku arvamuse...

Hulkusin blor.tr.ee avarustes ja silma jäi ühe Poliitiku blogi. Mõtlesin siis seda kommenteerima minna ja hakkasin omaette arutlema, kas ma peaks seda inimest teietama või mitte. Ja jõudsin järeldusele, et ei pea. Aga kui talle peaks see mitte meeldima, siis lisan siia oma põhjenduse, miks ma seda ei tee. Tegelikult on see infoks kõigile, keda ma kommimas käinud olen või kunagi lähen.

Ma teietan inimesi, keda ma austan. Austan aga neid, keda ma tunnen või tean läbi nende saavutuste või elu. Seega tõsiasi - ma teietan väga väheseid inimesi, sest selliseid, kes on laiema avalikkuse ees oma tegudega austuse ära teeninud, tunnen ma väga üksikuid, ja need, keda ma olen austama hakanud läbi isikliku tutvuse, on mulle selleks hetkeks juba piisavalt heaks tuttavaks saanud, et seda mitte teha.

Erandiks on ja jäävad minu kooliaegsed õpetajad, kellest kõiki ma küll ei austa, kuid pähetaotud harjumused neid teietada on alles jäänud...

Loodan, et keegi ei solvu.

Tervitused kahele...

Hmm... Kas mul on olnud varem olukordi, kus ma peaksin viitama enda varasematele kirjutistele. Nüüd ma aga teen seda. Sest natuke üle kuu aja tagasi kirjutasin ma siia teksti "Tervitused kolmele...", kuna mul oli tõsiselt kopp ees teatud isikute käitumisest. Samas on seda teha suhteliselt raske, kuna hetkel veel ei taha ma siin nimesid ja paiku mainida. Aga jumal teab, kuidas asjad edasi kujunevad! Kui inimesed ei hakka oma kujuteldavatelt troonidelt, kus nad arvavad endil olevat kõiki õigusi, madalamale astuma, siis peavad tulema mängu ka nimed...

Inimene number 1.

Ma saan väga hästi aru purunenud südametest - eriti hästi veel neist, mida ma ise olen purustanud nagu armastatakse seda väita. Aga keegi kurat ei saa öelda, et ma oleksin valetanud - ma lihtsalt ei rääkinud, mida ma tegelikult mõtlesin. Ja mitte keegi ei saa mind süüdistada selle suhte järgses toimunus, kus jah - ma käitusin võib-olla julmalt, kuid see oli vajalik. Nüüd arvan ma, et seda oli veel vähe, sest julmuse eesmärk kedagi enda küljest maha raputada ei läinud korda.

Kahju on vaid näha, kuidas normaalse mõtlemisega inimesest on saanud paranoia all kannatav inimvare. See ei olnud armastus, see ei olnud midagi sellist, mille külge klammerduda, ja mille põhjal endale veel mitu kuud hiljem asju ette kujutada.

Teha järeldusi selle asemel, et lihtsalt ja viisakalt küsida? Kas niimoodi on tõesti lihtsam? Või ei jätku julgust, kartes kuulda oma eksimustest? Neetud! Miks mitte siis üldse vait olla?

Aga ei! Ikka on vaja minna oma illusioonidest minna kaeblema inimesele, kelle mõtlematu nahaalsus võib tuua endaga kaasa olukordi, kus kaine mõistus kaotab kontrolli. Kas hetkeksi pole endale pähe tulnud, et nende alusetute süüdistutega, mis baseeruvad kartusel, et mina võin kellegi elu ära rikkuda, võib hoopiski juhtuda, et selle inimese elu saab rikutud hoopis nende luuludel põhinevate juttude ja arvamuste levitamisega???

Inimene number 2.

Mul on alati kahju, kui minu arvamused kellestki osutuvad valeks. Eriti kahju on siis, kui need nii palju nii negatiivse poole liiguvad.

Sa tundusid mulle väga toreda inimesena, kui me esmakordselt kohtusime. Ma teadsin kohe üsna alguses, et paljud sinu teod tulenevad sinu tujudest, kuid ma arvasin sul olevat piisavalt kainet mõistust, et mitte teha mõtlematusi. Ma eksisin.

Sa ütlesid õigesti, et ma olin kõige markantsem isik, kes meie seltskonnas ringi liikus, sest tõesti - ma armastan teha asju, mis ei näi tavalisuse ja rutiiniga harjunud inimesele normaalsena. Aga see olen mina ja see on minu meetod elust läbiminekul. Ma ei süüdista kedagi minu üle kohtumõistmisel, sest ma elan selle üle. Aga päris kindlasti hakkan ma protesteerima, kui trügitakse minuga seonduvalt ja valede ettekujutustega teiste eludesse.

See ei ole ilus.

Pärast esimest skandaali selles seltskonnas, juba siis tahtsin ma tulla korraks tagasi, et küsida vastust tekkinud küsimustele. Ma ei teinud seda, sest mul paluti seda mitte teha. Tahtsin tulla ka teine kord. Taas paluti vaikida. Sa olid küsinud, miks ma pole seal enam käinud. Miks ma peaks tahtma? Tegelikult ma tahan, sest enamus inimesi on seal ülitoredad (ja ülivõrre ei ole juhuslik), aga piisab paarist tõrvatilgast, et kogu sisu ära rikkuda. Ma tuleksin, aga ma kardan, et ei suuda rahulikult vaadata neisse valelikult naeratavatesse silmadesse ja ütlen lubatud vaikimise asemel välja selle tigeduse, mis minus on.

Või et mina olen markantne? Jah - mina olin kelm. Ametlikult. Seega oli mul põhjus inimestega mängimiseks. Mis on sinu põhjus? Ma tean. See on sinu suust tulnud väljend ühe teise inimese kohta, kes ei olnud seda ära teeninud, kes oli tegelikult üks väheseid, kes julges sulle öelda asju nii nagu need tegelikult olid. Printsessi sündroom. Tuleb meelde? Ei ole mõtet ehtida teisi inimesi enda sulgedega. Soov valitseda ilma vastutuseta oma tegude õigsuse eest... Kurb, aga tõsi...

Ja nüüd selgituseks mõlemale...

Ma kirjutasin oma jutu. Ma üritan olla kirjanik. Ja teie samastasite seda kohe reaalsete inimestega. Ma tean, et see on suhteliselt tavaline, et otsitakse sarnasusi. Seal olidki sarnasused, sest kasutasin loo kirjutamisel prototüüpe. Aga tegevus? Kui te arvate neil tegevustel olevat reaalset tagapõhja, siis ma imestan tõesti, miks te pole mind seni politseisse kaevanud, sest paljudes mu juttudes on tegemist väga tõsiste kuritegudega ja neiski juttudes on prototüübid elust enesest. Põhjendan - kui kasutan prototüüpe, on mul kergem kujutleda ja välja mõelda erinevaid tegusid.

Aga miks mitte küsida autorilt selgitust selle asemel, et minna kohe ründama prototüüpi, kes polnud tol hetkel isegi teadlik sellest loost??? Kas ei tundu see segane? Minule tundub. Ja mul on meeletult vastik teada, et ühe minu kirjutatud loo pärast on kellelegi nii palju halba tehtud.

Jah - ma suhtlen selle inimesega. Mis siis?! Kas ma tõesti näin sellise inimesena, kes suhtleb naistega vaid ühel eesmärgil? Võib-olla näingi? Ma ei tea, ma ei hooli. Kas ei või aga olla selle suhtlemise põhjus ühes selle inimese lähisugulases, kel on töökogemusi ja tutvuseid vallas, millega mina tahan oma tulevikus rohkem tegeleda, seda ei ole te kumbki mõelnud, sest pole TAHTNUD näha oma ninadest kaugemale.

Pealegi on tegemist haritud ja avara silmaringiga inimesega, kellega on tõesti meeldiv suhelda. Ja mul on tunne, et seda ei ole märganud vaid mina üksinda. Ja kahtlemata saaksite ka teie sellest aru, kui suudaksite oma eelarvamusprillid eest ära võtta...

Ja kurat võtaks - kui asju puhtinimliku külje alt vaadata, siis isegi kui mul oleks selle inimesega suhe sellel tasandil, mida teie arvate nii kindlalt teadvat, siis öelge mulle üht:

KUIDAS, KURAT, ON SEE TEIE ASI JA MIS KURADI ÕIGUSEGA TE TOPITE SINNA OMA NINA???!!!

Olen, jah, tige... Tahaks lihtsalt pikalt saata...

Täna õhtul kõnepuldis - grafomaan...

Jah - ma tean neetult hästi, et ma peaksin praegu juba magama, sest telefon on pandud helisema kella viieks hommikul. Mis teeb praegusel hetkel välja, et nalja tunni ja kümne minuti pärast hakkab see mind äratama, kuigi enam pole ma kindel, et ma üldse magama lähen. Juba mitmes öö järjest, kurat võtaks!

Tekki alla pugedes ja avatud aknast külavaikust kuulates ei tule und. Tulevad hoopis mõtted, mis enamjaolt seotud kirjutamisega - kas siis kallistusi vahendavate Messengeri vestluste või oma kirjutatud ja kirjutamata lugudega seonduvalt. Tulevad ja ei kavatse ära minna. Nii ma lõpuks uuesti laua taha roningi, et vaadata mõnd juba nähtud filmi, kolada teiste inimeste ajaveebides või kirjutada valmis järjekordne õnnetu tekst, mida ma järgmisel päeval enam toimetada ei viitsi.

Aga kirjutama peab - enam ei oska ilma selleta. Viimase kümne-viieteist aasta jooksul olen kirjutanud täis nii palju kaustikuid ja peaaegu sama palju erinevatesse failidesse salvestanud, et ei mäleta neist pooligi. Millest need olid, kuidas ma neid kirjutasin ja mis kõige tähtsam - miks ma seda tegin.

Lapsepõlvest saati on olnud üheks mu suurimaks unistuseks saada kirjanikuks. Juba toona oli kirjandite kirjutamine mulle mõnusaks vahelduseks muidu igavaks ja tüütuks kippuvale koolitööle. Mitte, et ma vaid viisi saanuks, aga mulle meeldisid mõned ideed, milleni ma ilma kirjutamiseta poleks vast iialgi jõudnud. See tegevus andis mulle võimaluse õppida end tundma sügavamalt, kui see teismeliste enesevaatlustel kombeks on. Kirjutasin oma juhuideed ja -mõtted paberile, jätsin selle mõneks ajaks kuhugi tolmu koguma ja seda uuesti üles korjates lugesin ma juba analüüsides, et miks, kurat, ma just nii seda tegin. Vaikselt, tasapisi õppisin tundma sõnu.

Harjusin sõnadega, harjusin kirjutamisega, harjusin ja ühel hetkel avastasin, et ei suuda enam. Olin sattunud sõltuvusse, millest vabanenud ei ole ma siiani. Ei ole isegi üritanud se'st lahti saada, kui aus olla. Seni pole see seganud.

Nüüd aga vist segab, sest liiga suure osa oma ärkveloleku ajast pühendan ma mõtetele, mis on siis kas otseselt või kaudselt seotud sõnade ritta seadmisega. Ja nagu praegusest kirjutisestki näha - teen seda juba ka oma uneajast. Meeldivusest on saanud vajadus. Vajadusest sõltuvus. Kunagi ammu jäi mulle meelde selline sõna nagu 'grafomaan'. Osades oma päevikutes olen ma seda naljatamisi enda kohta juba kasutanud, praegu hakkan mõtlema, kas pole reaalsus juba nalja piiridest väljunud.

Ma ei ole kindel, kas suudan enda kirjutisi vaadata lugeja pilgu läbi, kuid endale tundub hetkel veel, et päris mitte millestki kirjutamiseni ma veel langenud ei ole, kuid eks grafomaanial kui haigusel ole kindlasti ka omadus luua illusioone kirjapandu väärtusest. Et kas ma elangi illusioonides?

Mingi aeg tagasi tekkis mul idee panna kokku oma esimene kõvakaaneline raamat, kogumik lühijuttudest ja -novellidest. Pool tundi tagasi voodis väherdes tekkis tõsine kahtlus selle kogumiku kirjanduslikus väärtuses ja mõte kogu see projekt seisma panna. Võib-olla ideid seal on, aga kahtlused on justnimelt kirjandusliku poole pealt - kas need on kirja pandud piisavalt hästi, et need köita kaante vahele ja nimetada seda kogumikku raamatuks. Raamatuks, mis seisaks raamaturiiulis mu lemmikkirjanike teoste kõrval? Mitte, et ma enda lemmikkirjanik oleks, aga just see erinevus sõna tähenduses. Kui mu lemmikute teosed on raamatud ka selle sõna ideelises tähenduses, kas minu oma ei oleks seda vaid ametlikult, asja füüsilise olemuse pärast. Kui nii, siis ta ju ei sobiks sinna riiulisse ja ma peaks omale veel teise riiuli hankima, kuhu kleebiksin sildi 'asi-raamat'.

Ideed ideedeks... Ideid võib alati olla, aga kirjanikust teeb kirjaniku oskus oma mõte ka suurepärasesse vormi valada. Just ühel viimasel kohtumisel paljude teiste kirjutajatega kurtis üks kirjaneiu muret, et ta oskab hästi kirjutada kirjeldusi, aga tal ei ole ideid, millest kirjutada. Olles lugenud tema teoseid, nõustun, et ta oskab väga hästi kirjutada. Paremini kui mina. Aga ikka ta muretseb. Minul on ideed, mida ma ei oska kirja panna.

Paar õhtut tagasi kirjutasin ühe... mmm... vist lühinovelli. Hommikul see mulle veel meeldis. Ja ma unustasin selle. Aga mingil hetkel sain ühes teises kohas sellele loole arvustuse inimeselt, kes on mulle miskipärast ebasümpaatne - vist tema enda teoste ideede pärast. Ja nii väga, kui seda ka vihkasin, hakkasin ma nõustuma tema arvamusega sellest loost. Täiesti inimlik vastikustunne - tunnistada, et õigus on kellelgi, kes sulle ei meeldi! Aga tal oli õigus. Ja nii väga, kui ma ka ei tahaks seda juttu praegu sealt saidilt maha võtta, ei tee ma seda - ma ei taha talle näidata, et tema arvustus mulle korda läheb. Uhkus on vastik asi, eriti see alusetu autoriuhkus...

"Kuidas sa julgesid, raisk?!" tahaks ma küsida isegi siis, kui ma tean tal õigust olevat.

Grafomaan... Jah, vist küll. Sest ma ei tea, miks ma siia kirjutama tulin. Ei, ma teadsin alguses, mida ma öelda tahtsin, kuidas ma soovisin seda teemat lahata, aga päris kindlasti ei soovinud ma välja jõuda selleni, et tunnistan oma liig kõrget hinnangut omaenda teostele. Tahtsin jõuda kuhugi mujale, aga kuhu, enam ei mäleta. Kurat!

Ja seda lootsin ka, et järsku tuleb kirjutades uni ja ma saaksin normaalse inimese kombel magama jääda. Siiani pole tulnud, kuid silmad valutavad pimedas toas heleda arvutiekraani vaatamisest. Kolme ja poole tunni pärast pean ärkama, aga unest pole haisugi veel. (Mis ei tähenda, et mu uni haiseb)

Aga võib-olla tahtsin need mõtted lihtsalt endast välja saada. Ei tea. Ei hooli.

Who cares?!

Kangelane

*
"Ma ei saa sinust aru, ma tõesti ei saa," vaatan pead raputades otsa enda vastas, teisel pool lauda istuvale mehele, kes pilku enda ees kaustikus hoides midagi kirjutab. "Kuidas sa saad öelda, et naisi ei ole vaja kaitsta?" Silmi tõstmata raputab ta pead ja vaid tema kõrvade liikumise järgi saan ma aru, et ta naeratab. Või isegi naerab, sest ka tema õlad rappuvad. Tunnen vastikust. "Argpüks!" See ei paista teda morjendavat - tema kirjutamiskiirus ei muutu hetkekski. "Piider!"
Astun seinaäärse sektsioonkapi juurde, mille avatud baariuksel seisab poolik viskipudel ja minu õhtu jooksul mitu korda tühjenenud klaas. Valan selle poolenisti täis, lõikan otsa mahagonkarbist võetud sigaril ning läidan välgumihkli.
"Süüta mulle ka üks," kuulen lõpuks ta häält. Ei - ma olen seda varem ka kuulnud, palju kuulnud, aga ta on olnud vait alates ajast, kui olin lugenud tema viimast kirjutist, vastust artiklile tänapäeval haruldaseks muutunud rüütellikusest. Tegelikult oli ta vait hetkest, mil hakkasin tema kirjutist maatasa tegema.
"Jah?" küsin ümber pöörates vihaselt. "Miks ma peaks? Miks ma peaks sind aitama?"
Ta tõstab pilgu, vaatab mulle otsa üleoleva muigega ja hakkab mõnitavalt naerma. Näen tema silmis hetkeks sähvatavat vihavarju, siis lööb ta käega. "Sa ei saa kaitsta kedagi, kui sa pole suuteline oma tegu lõpuni viima. Pooliku teoga - ükskõik kui palju üllust ja vaprust selles ka ei oleks - teed sa asju vaid hullemaks."
"Hah!" ma ei tasanda häält, kuigi ta on otse mu kõrvale tulnud, et endale ise sigar võtta. "Aga ma tunnen end pärast hästi. Ma ei pea end häbenema."
"Oled sa selles ikka täiesti kindel?" küsib ta ikka veel muiates. Üle väga pika aja on tal õnnestunud mind nii närvi ajada.
"Jah, olen küll."
"Hea küll. Who cares?!" ühmab ta ükskõikselt, pahvides esimesi mahve oma sigarist. "Kui sa nii arvad..."

*

Paar päeva hiljem saan temaga taas kokku. Ta oli tulnud linna oma järgmise raamatu toimetajaga kohtuma ja mulle helistanud, et tahab õhtul kohtuda. Et ma olin tema peale ikka viimase vestluse pärast vihane, kaalusin tõsiselt kutsest loobumist, kuid siiski seisan ma nüüd siin, selle neetult vastiku uduvihma käes ja ootan teda hoolimata sellest, et ta on juba minutit kakskümmend hilinenud. Süütan niiske sigareti, põrnitsen kella ning kirun vaheldumisi teda ja ennast.
Lõpuks ta tuleb, aeglaselt jalutades, hoides pea kohal oma Veneetsiast toodud vihmavarju ja muiates mu haledat kogu nähes. Mõtlen hetkeks lahkumisele, kuid see paneks teda vaid naerma ja mina ei võidaks sellest midagi, kui vaid võimalik nohu ja külmetus välja arvata.
"Noh, said ka aega tulla?" Seda küsides proovin vaigistada külmast tekkinud värinat lõualuudes.
"Tegelikult ma unustasin üldse ära, et tulema pidin. Ma istusin juba kohvikus ja jõin teed, kui sa helistasid," ütleb ta ükskõiksusega, mis mu silmad suureks ajab, ja osutab siis natuke eemal oleva kõrghoone poole. "Seal on snooker, lähme mängime!"
Suutmata jahmatusest midagi vastata, longin talle järgi. Neetud boheemlane! Ettevaatlikult oma jalgu üle porilompide tõstes laveerib ta kitsal porisel rajakesel kino ja ehitusplatsi vahel. Vähemalt ei tahtnud ta ringiga minna.
Kino nurga taha astudes põrkame kokku noortekambaga. Noh - peaaegu. Meist mõned head meetrid eemal peksavad neli poissi kahte endast väiksemat. Astun sammu kiiresti edasi, et appi minna, kui terav valu mul hetkeks nägemise viib.
"Pole meie asi!" kuulen ta häält ja tunnen, kuidas ta tugeva tõmbega mu varrukast haarates mind kõrvale vedada üritab.
"FUCK!!!" karjatan vastuseks ja rabelen end lahti. Ta, raisk, oli mind ise löönud! Ja vastu nina veel, mis mul niigi kõver. Pilt hakkab tagasi tulema.
"Kõik on korras," ütleb ta meile tähelepanu pööranud noortele.
"Ei ole, raisk!" hakkan tema poole astuma, kui uus terav valu ja pimedus mu vatti vajutab.

*

Alles mu kolmandal haiglapäeval vaevub ta mind külastama. Jultunult rõõmsa naeratusega astub ta mu palatisse, seljas mantel ja käes sümboolne kimp lilli. "Mulle meeldivad traditsioonilised tegevused!" ütleb ta neid kõrvalvoodile pannes. "Kuidas sa end tunned?"
"Käi välja!" pomisen piisavalt kõvasti, et ta kuuleks.
"Sa näed sitt välja," naeratab ta laialt. "Aaa... Jah. Ma sain oma raamatu mustandi kätte." Ta võtab oma põuetaskust paksu köidetud vihiku ja viskab selle lillede kõrvale.
"Mind ei huvita. Sul on haige mõtlemine. Mind ei huvita su ideed."
"Haige või mitte, aga õige. Usu - ma tegin sulle teene."
"Käi persse!"
"Idioot." Ta nööbib oma mantli kinni, paneb päikeseprillid ette ja kõnnib uksest välja.
"Kah mul sõber! Ideoloog! Häh!"

*

Tuul puhub kõrgel puulatvades, vaid tänavalaternad valgustavad pimeda pargi liivaseid teeradu. Jalutan suitsu tehes kodu poole, selg ja õlad on kanged päevapikkusest istumisest arvuti taga; meel on must, kuna see napakas ülemus oli jälle mitte millegi eest peapesu teinud.
"Et ta, raisk, auto alla jääks!" pomisen oma paaripäevasesse habemesse. Diplomaatkohver tundub nii raske, ometi tean, et seal on vaid mõned kaustad, mis oleks vaja nädalavahetusel läbi vaadata, kui vaid lapsed mahti annaks. Peaks vist taas trenni minema. Mõte käib korra läbi pea, et kaduda taas sinna, kuhu kõik need teisedki teostamata jäänud ideed lähevad. Spordisaali ust nägin viimati keskkooli viimases klassis, pea viisteist aastat tagasi.
Park on tühi. Suur ja pime, suurte tammede alla paigutatud üksikud laternad ei valgusta muud kui vaid kitsast rada.
Järsku kuulen eemalt, teeäärsest põõsast summutatud oiet. Võpatan ja peatun. Möödunud õhtul loetud katke oma pool aastat tagasi välismaale lahkunud tuttava raamatust paneb mind seekord mõtlema. Ja meenutama ammu murtud nina. Aga kurat - ma olen ju mees.
Aeglase, ebakindla sammuga astun lähemale kohale, kust olin kuulnud hääli. Sahin.
Rabelemine. Siis näen toimuvat.

Üks mees hoiab selja tagant kinni noorukest naisterahvast, teine üritab tal parajasti pluusi seljast rebida. Iharust on näha ja tunda isegi pimedas.
"Eee... Khm..." Midagi muud ei oska ma öelda. Huvitav, kas rüütlid ka vahepeal kõhklesid?
Pluusirebija pöörab end minu poole, silmis üllatus segunemas vihaga. "Mida?"
"Et noh... Või... Järsku ei teeks niimoodi? Ma kutsun politsei..."
Mehe käsi liigub kiirelt. Mitu korda. Rindu ja kõhtu lööb terav valu ja niigi väsinud jalad ei suuda mind enam ülal hoida. Mees mu ees tundub aina pikemaks ja tuhmimaks muutuvat.

*

Ajan end üllatava kergusega püsti. Kummardun, et kohvrit võtta, kui märkan, et ma hoian seda ikka käes. Käes, mis on maaslebava, verise, liikumatu keha küljes. Miskipärast ei pane see aga mind muretsema. Tõstan pilgu.
Naine on selili sügislehtedele lükatud, verist nuga tema kõril hoidev mees rammib täiega, ise puhkides kui sajandivanune auruvedur. Teine mees seisab naise pea kohal. Pööran pilgu kõrvale. Vastik! Mulle ei meeldi isegi erootikat vaadata...
Lõpuks mehed lahkuvad. Naine lebab nuuksudes, ajab end siis vaevaliselt püsti, pühib varrukatega oma ripsmetušši veel rohkem laiali ja vaatab mind. Ei - ta vaatab mu keha.
Leidnud oma käekoti, võtab ta telefoni.
Küll lootusetult, püüan siiski veel oma portfelli võtta. Ei õnnestu.
Naine kokutab midagi telefoni. Astun... Hõljun??? Igatahes liigun talle lähemale.
"Ja mis kasu sest kõigest oli?" käib mõte läbi pea, mis polegi vist enam pea.
Nii väga tahaksin sellele naisele öelda, et võtku mu portfellist need veepargi piletid, mis ma just täna ostsin, ja viigu need mu nelja-aastastele kaksikutele, aga ta ei kuule mind.
Elavad vist ei kuule surnuid.

*

Ta astub autost välja, käekõrval kaksikud ja ootab siis ka naise väljumist. Koos jalutavad nad kuuskede alla liivarajale, mis neid kalmude vahel edasi juhatab. Lõpuks peatuvad nad tagasihoidliku hauatahvli ees. Ta pöördub naise ja kaksikute poole.
"Sa oleks võinud siin olla. Siis poleks seda juhtunud," ütleb naine läbi pisarate. Mees embab teda korraks.
"Ära muretse enam. Ma hoolitsen teie eest, kuigi ei ela enam siin. Te saate hakkama. Aga mina poleks saanud seda ära hoida. Ta oli oma olemuselt kangelane," ütleb mees summutatult. Ta vahetab naisega veel paar sõna, siis võtab too lapsed käe kõrvale ja koos minnakse tagasi auto juurde.
Mees kükitab hauaplaadi juurde, vaadates pikalt sellel olevat fotot. Siis ta ohkab sügavalt.
"Mis kuradi kangelane?!" Ta süütab sigari ja surub oma välgumihkli siis kalmuliiva. "Idioot, mitte kangelane."

hetk, mis praegu

igas elus
saabub hetk
kus sõnu enam ei ole

aga sõnad
kirjeldavad maailma

kirjeldavad kõike

Kriisist kriisi...

Mitte, et ma sellega harjunud ei oleks, või tuleks midagi mulle uudisena, kuid kurbnaljakas on vaadata elu kulgemist...

Tasandikel elavate inimeste elu võib olla küll igav, ent stabiilsus, mida see endaga kaasa toob, hakkab mulle järjest ahvatlevamana tunduma.

Enda elu kuristikud ja nõelteravad mäetipud, millel balansseerimine on nõnda jõuduvõttev, et vahepeal kaob viimnegi tahtmine edasi üritada.

Milleks? Mille nimel?

Valentino... Ja KUMU... Ja PÖFF

Võttis aega, mis ta võttis, aga viimaks leidsin endas tahte maha istuda ja kirjutada järgmine arvustus. Tegelikult pigem küll arvamuse, sest arvustada ma vaadatud filmi ei oska.

Tegu oli siis teise filmiga, mida ma PÖFF-il Montoni moefilmide programmist vaatamas käisin. Naljakas oli asja juures see, et õigel päeval mul seda kurja saatuse kiuste vaadata ei õnnestunud, ja kui ma järgmine päev läksin KUMU-sse teadmisega, et hakkan vaatama "Jay McCarrol: 11 minutit", siis kohale jõudes selgus, et kavas olnud film jäi millegipärast saabumata ning korratakse eelmise päeva minul vaatamata jäänud filmi. (Neetult pikk lause tuli, aga tõesti ei viitsi lühemaks teha.) Seega...

Film number 2
Valentino: The Last Emperor

Ma olen üks vastik tüüp ja mulle meeldib võrrelda. Esiteks võrdlesin filmi kaks päeva varem nähtud dokumentaaliga modell Sara Ziff'ist, teiseks samal hommikul loetud loetud arvustustega.

Esimene võrdlus ei olekski võib-olla nii määrav, kuid minule tundus modellist vändatud film siiram, ilma liigse edevuseta. Kindlasti on siin oma osa ka mängida peategelaste rollide erinevusel moemaailmas. Kui esimene on seal tegutsenud vaid mõned aastad, siis Valentino Garavani oli moemaailma täielikus tipus olnud juba aastakümneid.

Peamiselt moelooja neljakümneviienda - juubeli- ja nagu hiljem selgus, ka moeareenilt lahkumisaasta - kollektsiooni loomisele pühendunud film jättis tähelepanuta Valentino tegeliku olemuse ja elu, luues temast vähemalt minule kujutluse kui sümbolist, nimest, firmamärgist, aga mitte kui inimesest. Vaieldamatult oli ta oma ala üks geeniuseid, luues isegi minu kui võhiku arvates kauneid kleite, kuid samas oli tal ka geeniustele omaseid negatiivseid iseloomuomadusi, millega teda ümbritsevad alatasa võitlema pidid. Ent - quod licet Iovi, non licet bovi - mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale. Oma hiilgava karjääriga oli ta ära teeninud õiguse olla kapriisne ja pidada omi arvamusi ainuõigeteks.

Teine võrdlusallikas nagu ma mainisin, olid eelmisel päeval filmi vaadanute arvustused. Ja minu esmaseks ootuseks oli, et film on huvitavam. Siiski tabasin end seansi vältel kolm-neli korda kella vaatamast.

Keegi varemarvustajatest oli maininud ja ma nõustun temaga täielikult, et filmi üks huvitavamaid kohti oli Valentino ideede toomine tegelikkusesse - kuidas mõttest valmib õmblejate käsitööna midagi tõeliselt ilusat. Temperamentsete itaallannade jutuvadina ja emotsioonide saatel imekiirelt tehtav töö oli tõesti omaette vaatamisväärsus.

Samas - väikese vastutorkena ainsalt meessoost arvustajalt - need poolpaljad piitspeenikesed modellid ei tekitanud mingeid emotsioone...

Kahtlemata oli film hea, kuid minu arvates on üheks selle vaatamise eelduseks suur huvi moe vastu. Kasuks tuleb ka Valentino ja tema loomingu armastamine, sest poolteist tundi kiidusõnu kuulata hakkab mingil hetkel väsitama.

Ja võimalik, et just sellest väsimusest tingituna sai minu arvustus valmis alles kolm päeva pärast filmi vaatamist ja tuli ka vahest teenimatult kriitiline.

Aga noh - geeniuseks ma teda nimetasin ja kleidid olid ka väga ilusad. See on minu täiesti aus arvamus...