*
Mitte, et ma ootaks hommikut
päikesetõusu ja valgust
ärkamist
uue päeva algust
mitte, et ma ootaks
kõndides sulaval lumel
öös, mis on tühi
ja nii tume
nii tume
mitte, et ma teaks
mitte, et ma peaks
ent ikka
jalgu siin pimedas öös
edasi vean
mitte, et ma oleks ärkvel
vaid sinu pärast
need öised tunnid mõned
mitte, et sa oleks ära
mitte, et ma ootaks
sinu kõnet
pühapäev, 8. november 2009
laupäev, 7. november 2009
Mure
*
"Hei, Nick!"
Nick, täisnimega Nicholas Springfield, vaatas hüüdja poole. Juba enne, kui tema pilk ligisörkival Andrew'l peatus, teadis ta juba tolle hääletooni kuuldes, milline tuju sõbral on. Reibas hääl üritas varjata sõbra hingel lasuvat muret, ent see reipus ei petnud Nicki. Ja Andy teadis seda. Nicki kõrvale jõudnud, aeglustas ta tempo nende tavalise kõndimiskiiruseni.
"Lähed Darnalli?" päris Andy pärast mõneminutilist vaikust, mille vältel mehed olid jõudnud au anda kahele kolonelile ja ühele kolonel-leitnandile. Nick noogutas vaevumärgatavalt. "Rohud ei aita?"
"Ei, aga ma tahan oma une korda saada enne, kui ma koju lähen. Claire saab veel aru, aga Mandy..." Õrn naeratus ilmus korraks mehe karmile näole, kui ta oma naist ja nelja-aastast tütart meenutas. Andy patsutas sõpra õlale.
Sõnu polnud vaja. Koosoldud nädalad ja kuud nii Afganistaanis kui Iraagis olid kahe leitnandi vahelise mõistmise teinud peaaegu täiuslikuks. Oli aegu, kui rindejoone taga luurel olles ei saanud nad päevade kaupa sõnagi valjult väja öelda, kuid ometi olid siiski toimunud pikad hääletud vestlused. Nad teadsid, kuidas teine mõtleb ja sellest piisas.
"Ometi räägitakse, et Samuels on üks parimaid meie tegevteenistuse spetsialiste selles valdkonnas. Ega ta muidu siin poleks," arvas Andy.
Pool aastat ei olnud nad enam ühelgi operatsioonil käinud ning see vaikne olesklemine oli sõbra tavalisest jutukamaks teinud, märkas Nick. Ent ometi oli tal õigus. Major Samuels ei töötaks riigi suurimas sõjaväebaasis osakonna juhatajana. Ent siiski ei olnud need kümned visiidid Nicki olemist paremaks teinud.
"Tuled sisse ka?" päris Nick, kui nad haigla peaukse juurde jõudsid. Andy noogutas.
"Ma ootan koridoris. Lootuses, et Elsa mööda jalutab," irvitas sõber, libistades silmadega üle peaukse kõrval oleva sildi.
Darnall Army Community Hospital.
Õnneks oli major Samuels oma kabinetis ja üksi. Tal poleks olnud tuju pikalt oodata, mõtles Nick, kui ta psühhiaatri uksest sisse astus.
Hetkeline valveseisang, siis osutas major mugavale tugitoolile kohe teisel pool tema suurt töölauda. NIck võttis seal istet, tundes kerget ebamugavust. Major vaatas talle otsa.
"Mitmes kord see teil siin on, leitnant?" küsis ta ootamatult.
Nick tardus. Keskealise majori küsimus oli erinev tavalisest, kui tunti huvi tema enesetunde vastu. Seekordne küsimus oli... teistsugune. Ta nihutas end toolis, et end mugavamalt tunda, mõtles natuke neile möödunud visiitidele ja pööras pilgu akna poole.
Eemal väljakul paistis rühm operatsioonile minejaid. Taaskord Iraak, meenus Nickile ja läbi kuuldud kõnekatkete jõudis temani ka mälestus lausest, kus major Samuelsi mainiti samuti minejate seas. Loomulikult - Iraak ei olnud parim koht töötamiseks. Kuigi üldine olukord oli rahulik, leidus siiski mässulisi, kes ei suhtunud soosivalt võõrvägede kohalollu. Toimus intsidente ja seepärast oli loomulik, et lisaks meedikuile oli seal tarvis ka neid, kes suudaksid aidata nähtud õuduste unustamisel.
Paar aastat tagasi, kui ta ise oli Iraagis teenistust lõpetamas, suhtus ta üleolevalt kõigisse, kes pakkusid talle füüsilise meditsiini kõrvale ka emotsionaalset esmaabi. Oli ta ju aastaid end selleks tööks treeninud. Hästi treeninud, sest ükski neist kordadest, kui ta mõnel rätipeal oli hääletult kõri läbi lõiganud, talle öösiti unedesse ei ilmunud. See oli loomulik - selleks oli ta valmistunud.
Ent Iraagist naastes, poolteist kuud pärast rahulikku elu kodumaal, hakkasid Nickil korduma unenäod iraaklaste ja afgaanide lastest, kõigil masendunud ja lootusetud pilgud nagu Nick oli neid näinud lastel, kes seisid oma vanemate laipade kõrval. Lihtsalt seisid, ilma ühegi pisarata.
Need lapsed, nende pilgud olidki viimaste kuude jooksul olnud Nicki öised kaaslased. Ei tilkagi verd. Vaid lapsed ja silmad.
Nick ajas end sirgu.
"Ma arvan, et kakskümmend kuus korda, major," vastas ta häält rahulikuks sundides.
"Hmm..." Major tõmbas käega üle oma hõrenevate juuste, libistades silmadega üle Nicki toimiku avatud lehekülgede. "Ja ükski neist neljast ravist pole probleemi isegi kergendanud. Ei, see ei ole küsimus, leitnant," lisas Samuels ruttu, kui märkas Nicki suud avavat. "Võib-olla tuleks teil loobuda aktiivsest teenistusest, ent ma tean, et te olete selle vastu. Armastus kodumaa vastu, kohusetunne ja kõik see muu jura hoiab teid relvil."
"Major." Nick oli nende sõnade peale kangestunud.
"Jajah. Ma tean küll. Ma tean, mida teie operatsioonid endast tegelikult kujutavad," muigas Samuels. Natuke sarkastilisemalt kui tavaliselt. "Teid painavad lapsed ja nende silmad, ent te suhtute täiesti normaalselt nende vanemate tapmisse ja vägistamisse. Ei ole neid kokkusurutud rusikaid vaja, leitnant. Selleks te oletegi. Selleks teid siin treeniti. Te ei ole esimene, kes siin minu juures oma muresid kurdab. Ma tean, mis seal toimub, kuigi ma pole veel ise ühelgi missioonil käinud. Ma tean." Samuels võttis laualt pooliku tassi piimakohviga ja vaatas seda pikalt enne, kui sealt väikese lonksu võttis. "Ja nii huvitav, kui see ka ei tunduks, ei ole keegi teist mulle veel rääkinud, et teid häiriks see, kuidas te neid inimesi seal tapate või alandate. Ei - teid häirivad pisiasjad. Teie mõistus on juba niisuguseks kujundatud, et need tegevused peavad normaalsetena näima. Tegelikult on aga nii, et mõistus saab toimuvast õigesti aru, kui nende sisseõpitud blokeeringute pärast peab leidma uued väljundid. Lapsed, silmad, purunenud majad, surnud koerad-kassid - mida iganes."
"Mida te sellega öelda tahate, major?" vaatas segaduses Nick majorit.
"Tegelikult on mul teile hea uudis, leitnant Springfield. Pärast seda, kui ma teada sain, et lähen ise ka Iraaki, käisin ma veel viimasel erialasel nõupidamisel. Seal olid kohal päris mitmed kolleegid, kes igapäevaselt puutuvad kokku missioondelt tagasitulnutega. Pärast kõnede ametlikku osa istusime nendega eraldi maha, et arutada sedasama probleemi, mis teidki vaevab, leitnant, ja ma arvan, et leidsime lõpuks ühe teoreetiliselt üsna efektiivse ravimeetodi. Ma arvan, et see peaks teie painajate puhul aitama." Samuels vedas sõrmega mööda Nicki toimikut, uurides tähelepanelikult paari allajoonitud lõiku ja avas siis sahtli.
"See on hea, sest ma lähen kahe nädala pärast koju. Kahekuulisele puhkusele," sõnas Nick kergendust tundes ja nõjatus lõpuks tugitooli seljatoele. "Mis ravi see selline on?"
Sahtlist majori kätte ilmunud püstol kerkis Nicki peaga samale kõrgusele.
"Tina," vastas psühhiaater flegmaatiliselt ning vajutas päästikule. Hämmeldunud ilme näol, kustus elu Nicki silmades. "Aga ma ei arva, et see oleks sinule hea." Major Samuels suunas püstoli uksele. Ta oli hoolikalt tutvunud leitnant Springfieldi toimikuga. Kui uks avanes, vajutas ta veelkord päästikule. Andy, toimiku järgi Nicki lahutamatu kaaslane, vajus tagasi koridori sama hämmeldunud ilmel kui tema sõber tugitooli mõned hetked varem.
Psühhiaater asetas püstoli lauale ning asetas selle kõrvale varem valmis kirjutatud kirja. Siis võttis ta sahtlist kaks käsiautomaati ja tõusis. Kindlal sammul astus ta ukse poole, kuulates koridorist kostuvat häältemüdinat.
"Või teda hirmutavad silmad! Häh!"
Major Samuelsi kabineti poole jooksvad inimesed nägid psühhiaatrit oma toast väljumas. Ja siis nägid nad kahte enda poole suunatud P90 automaati. Ja siis kuulsid nad laske.
Kui neil vedas...
***
**
*
PS Maailm on ikka üks kummaline paik küll. Juhtuvad siin igasugused asjad. Ühest sellisest lugesin uudisest : http://uudised.err.ee/index.php?06183700 ... ja siis kirjutasin ülal oleva loo... See küll hetkel toimetamata ja/või üle vaatamata, aga kurat teab, kas sellises maailmas ongi aega kõigiks pisiasjadeks.
Ei ole ju normaalne, kui lähed psühhiaatri juurde, sest sul katus sõidab. Ja abi osutamise asemel laseb ta su maha :) Lahe!!!
"Hei, Nick!"
Nick, täisnimega Nicholas Springfield, vaatas hüüdja poole. Juba enne, kui tema pilk ligisörkival Andrew'l peatus, teadis ta juba tolle hääletooni kuuldes, milline tuju sõbral on. Reibas hääl üritas varjata sõbra hingel lasuvat muret, ent see reipus ei petnud Nicki. Ja Andy teadis seda. Nicki kõrvale jõudnud, aeglustas ta tempo nende tavalise kõndimiskiiruseni.
"Lähed Darnalli?" päris Andy pärast mõneminutilist vaikust, mille vältel mehed olid jõudnud au anda kahele kolonelile ja ühele kolonel-leitnandile. Nick noogutas vaevumärgatavalt. "Rohud ei aita?"
"Ei, aga ma tahan oma une korda saada enne, kui ma koju lähen. Claire saab veel aru, aga Mandy..." Õrn naeratus ilmus korraks mehe karmile näole, kui ta oma naist ja nelja-aastast tütart meenutas. Andy patsutas sõpra õlale.
Sõnu polnud vaja. Koosoldud nädalad ja kuud nii Afganistaanis kui Iraagis olid kahe leitnandi vahelise mõistmise teinud peaaegu täiuslikuks. Oli aegu, kui rindejoone taga luurel olles ei saanud nad päevade kaupa sõnagi valjult väja öelda, kuid ometi olid siiski toimunud pikad hääletud vestlused. Nad teadsid, kuidas teine mõtleb ja sellest piisas.
"Ometi räägitakse, et Samuels on üks parimaid meie tegevteenistuse spetsialiste selles valdkonnas. Ega ta muidu siin poleks," arvas Andy.
Pool aastat ei olnud nad enam ühelgi operatsioonil käinud ning see vaikne olesklemine oli sõbra tavalisest jutukamaks teinud, märkas Nick. Ent ometi oli tal õigus. Major Samuels ei töötaks riigi suurimas sõjaväebaasis osakonna juhatajana. Ent siiski ei olnud need kümned visiidid Nicki olemist paremaks teinud.
"Tuled sisse ka?" päris Nick, kui nad haigla peaukse juurde jõudsid. Andy noogutas.
"Ma ootan koridoris. Lootuses, et Elsa mööda jalutab," irvitas sõber, libistades silmadega üle peaukse kõrval oleva sildi.
Darnall Army Community Hospital.
Õnneks oli major Samuels oma kabinetis ja üksi. Tal poleks olnud tuju pikalt oodata, mõtles Nick, kui ta psühhiaatri uksest sisse astus.
Hetkeline valveseisang, siis osutas major mugavale tugitoolile kohe teisel pool tema suurt töölauda. NIck võttis seal istet, tundes kerget ebamugavust. Major vaatas talle otsa.
"Mitmes kord see teil siin on, leitnant?" küsis ta ootamatult.
Nick tardus. Keskealise majori küsimus oli erinev tavalisest, kui tunti huvi tema enesetunde vastu. Seekordne küsimus oli... teistsugune. Ta nihutas end toolis, et end mugavamalt tunda, mõtles natuke neile möödunud visiitidele ja pööras pilgu akna poole.
Eemal väljakul paistis rühm operatsioonile minejaid. Taaskord Iraak, meenus Nickile ja läbi kuuldud kõnekatkete jõudis temani ka mälestus lausest, kus major Samuelsi mainiti samuti minejate seas. Loomulikult - Iraak ei olnud parim koht töötamiseks. Kuigi üldine olukord oli rahulik, leidus siiski mässulisi, kes ei suhtunud soosivalt võõrvägede kohalollu. Toimus intsidente ja seepärast oli loomulik, et lisaks meedikuile oli seal tarvis ka neid, kes suudaksid aidata nähtud õuduste unustamisel.
Paar aastat tagasi, kui ta ise oli Iraagis teenistust lõpetamas, suhtus ta üleolevalt kõigisse, kes pakkusid talle füüsilise meditsiini kõrvale ka emotsionaalset esmaabi. Oli ta ju aastaid end selleks tööks treeninud. Hästi treeninud, sest ükski neist kordadest, kui ta mõnel rätipeal oli hääletult kõri läbi lõiganud, talle öösiti unedesse ei ilmunud. See oli loomulik - selleks oli ta valmistunud.
Ent Iraagist naastes, poolteist kuud pärast rahulikku elu kodumaal, hakkasid Nickil korduma unenäod iraaklaste ja afgaanide lastest, kõigil masendunud ja lootusetud pilgud nagu Nick oli neid näinud lastel, kes seisid oma vanemate laipade kõrval. Lihtsalt seisid, ilma ühegi pisarata.
Need lapsed, nende pilgud olidki viimaste kuude jooksul olnud Nicki öised kaaslased. Ei tilkagi verd. Vaid lapsed ja silmad.
Nick ajas end sirgu.
"Ma arvan, et kakskümmend kuus korda, major," vastas ta häält rahulikuks sundides.
"Hmm..." Major tõmbas käega üle oma hõrenevate juuste, libistades silmadega üle Nicki toimiku avatud lehekülgede. "Ja ükski neist neljast ravist pole probleemi isegi kergendanud. Ei, see ei ole küsimus, leitnant," lisas Samuels ruttu, kui märkas Nicki suud avavat. "Võib-olla tuleks teil loobuda aktiivsest teenistusest, ent ma tean, et te olete selle vastu. Armastus kodumaa vastu, kohusetunne ja kõik see muu jura hoiab teid relvil."
"Major." Nick oli nende sõnade peale kangestunud.
"Jajah. Ma tean küll. Ma tean, mida teie operatsioonid endast tegelikult kujutavad," muigas Samuels. Natuke sarkastilisemalt kui tavaliselt. "Teid painavad lapsed ja nende silmad, ent te suhtute täiesti normaalselt nende vanemate tapmisse ja vägistamisse. Ei ole neid kokkusurutud rusikaid vaja, leitnant. Selleks te oletegi. Selleks teid siin treeniti. Te ei ole esimene, kes siin minu juures oma muresid kurdab. Ma tean, mis seal toimub, kuigi ma pole veel ise ühelgi missioonil käinud. Ma tean." Samuels võttis laualt pooliku tassi piimakohviga ja vaatas seda pikalt enne, kui sealt väikese lonksu võttis. "Ja nii huvitav, kui see ka ei tunduks, ei ole keegi teist mulle veel rääkinud, et teid häiriks see, kuidas te neid inimesi seal tapate või alandate. Ei - teid häirivad pisiasjad. Teie mõistus on juba niisuguseks kujundatud, et need tegevused peavad normaalsetena näima. Tegelikult on aga nii, et mõistus saab toimuvast õigesti aru, kui nende sisseõpitud blokeeringute pärast peab leidma uued väljundid. Lapsed, silmad, purunenud majad, surnud koerad-kassid - mida iganes."
"Mida te sellega öelda tahate, major?" vaatas segaduses Nick majorit.
"Tegelikult on mul teile hea uudis, leitnant Springfield. Pärast seda, kui ma teada sain, et lähen ise ka Iraaki, käisin ma veel viimasel erialasel nõupidamisel. Seal olid kohal päris mitmed kolleegid, kes igapäevaselt puutuvad kokku missioondelt tagasitulnutega. Pärast kõnede ametlikku osa istusime nendega eraldi maha, et arutada sedasama probleemi, mis teidki vaevab, leitnant, ja ma arvan, et leidsime lõpuks ühe teoreetiliselt üsna efektiivse ravimeetodi. Ma arvan, et see peaks teie painajate puhul aitama." Samuels vedas sõrmega mööda Nicki toimikut, uurides tähelepanelikult paari allajoonitud lõiku ja avas siis sahtli.
"See on hea, sest ma lähen kahe nädala pärast koju. Kahekuulisele puhkusele," sõnas Nick kergendust tundes ja nõjatus lõpuks tugitooli seljatoele. "Mis ravi see selline on?"
Sahtlist majori kätte ilmunud püstol kerkis Nicki peaga samale kõrgusele.
"Tina," vastas psühhiaater flegmaatiliselt ning vajutas päästikule. Hämmeldunud ilme näol, kustus elu Nicki silmades. "Aga ma ei arva, et see oleks sinule hea." Major Samuels suunas püstoli uksele. Ta oli hoolikalt tutvunud leitnant Springfieldi toimikuga. Kui uks avanes, vajutas ta veelkord päästikule. Andy, toimiku järgi Nicki lahutamatu kaaslane, vajus tagasi koridori sama hämmeldunud ilmel kui tema sõber tugitooli mõned hetked varem.
Psühhiaater asetas püstoli lauale ning asetas selle kõrvale varem valmis kirjutatud kirja. Siis võttis ta sahtlist kaks käsiautomaati ja tõusis. Kindlal sammul astus ta ukse poole, kuulates koridorist kostuvat häältemüdinat.
"Või teda hirmutavad silmad! Häh!"
Major Samuelsi kabineti poole jooksvad inimesed nägid psühhiaatrit oma toast väljumas. Ja siis nägid nad kahte enda poole suunatud P90 automaati. Ja siis kuulsid nad laske.
Kui neil vedas...
***
**
*
PS Maailm on ikka üks kummaline paik küll. Juhtuvad siin igasugused asjad. Ühest sellisest lugesin uudisest : http://uudised.err.ee/index.php?06183700 ... ja siis kirjutasin ülal oleva loo... See küll hetkel toimetamata ja/või üle vaatamata, aga kurat teab, kas sellises maailmas ongi aega kõigiks pisiasjadeks.
Ei ole ju normaalne, kui lähed psühhiaatri juurde, sest sul katus sõidab. Ja abi osutamise asemel laseb ta su maha :) Lahe!!!
neljapäev, 5. november 2009
Kanep
kanepisse peidan oma mured
oma mustad mõtted
hingehaigused
kaovad need kui sügisesed kured
kaugustesse mõõtmatuisse
ära hingest
peast ja kehast
õigsuses ei ole kindel veel
kuid sammu astun
võtan kanepi
ja tardun
korraks
vaid südamelöögiks
veel kõhklen, et kas ainus see tee
mis rahuni viib
ja selgus
taas haaran siis
kanepist, mis punutud on nööriks
PS ... --- Mõtted, mis tulid tegelikult seoses rongidega ja proosaga, ent esmailmingu said need siiski nõnda
oma mustad mõtted
hingehaigused
kaovad need kui sügisesed kured
kaugustesse mõõtmatuisse
ära hingest
peast ja kehast
õigsuses ei ole kindel veel
kuid sammu astun
võtan kanepi
ja tardun
korraks
vaid südamelöögiks
veel kõhklen, et kas ainus see tee
mis rahuni viib
ja selgus
taas haaran siis
kanepist, mis punutud on nööriks
PS ... --- Mõtted, mis tulid tegelikult seoses rongidega ja proosaga, ent esmailmingu said need siiski nõnda
neljapäev, 29. oktoober 2009
Statistika ehk maailma edutuim kirjutaja
*
| kokku | |
| words | 133987 |
| characters (without spaces) | 740711 |
| characters (with spaces) | 877385 |
Sellised on siis statistika numbrid.
Mida selle stastistikaga teha annab? Noh - kui midagi targemat teha pole, siis võib ju välja arvutada, et minu kirjatekstis kasutatavaks keskmiseks sõnapikkuseks on 5,52823 tähte. Loomulikult ei ole tegemist väga täpse numbriga, sest statistika on võetud Word'ist, mis teadupoolest loeb ka kirjavahemärgid ka tähemärkideks. Aga mingi ettekujutuse saab.
Mida selle stastistikaga teha annab? Noh - kui midagi targemat teha pole, siis võib ju välja arvutada, et minu kirjatekstis kasutatavaks keskmiseks sõnapikkuseks on 5,52823 tähte. Loomulikult ei ole tegemist väga täpse numbriga, sest statistika on võetud Word'ist, mis teadupoolest loeb ka kirjavahemärgid ka tähemärkideks. Aga mingi ettekujutuse saab.
Kuna statistika algab 7. septembrist 2007. aastal, siis võib välja arvutada ka selle, kui mitu sõna ma päevas keskmiselt kirjutan. 171,1201 sõna. Ja selle kirjutamisega seonduvalt puudutavad mu sõrmed klahve päevas keskmiselt 1120,543 korda.
Aga ikkagi - mis statistika ja mis numbrid?
Ennist väljas suitsul käies tekkis küsimus, kui palju aega ma olen alates oma blogitamise algusest kulutanud. Justnimelt kulutanud, sest teeninud olen ma sellega tegelikult mitte-kui-midagi, saanud juurde aga mõned tutvused, mis on aidanud mul kirjutamisega ka teenida. Seega saan siinkohal teha väikesed arvutused oma kirjutamisega seotud teenistuste kohta.
Alustuseks kopeerisin kõik oma blogid Word'i. See blogi siin ei ole ainus, mida ma kirjutan; kokku võtsin ma tekste 6 erinevast blogist, millest kolme ma praegugi suht-koht aktiivselt kasutan. Kahjuks ei viitsinud ma hakata eraldi välja otsima kõiki loomingulisi tekste, sest see läinuks liiga pikaks, kuna vaja olnuks üles seada veel kaks arvutit (tekstid on nimelt laiali erinevates masinates). Aga ma arvan, et sellisest kogusest piisab, et teha juba mingeid järeldusi.
Võrdluseks toon ma enda teenistused läbi kirjutamise. Mu esimene avaldatud miniatuurivihik viis mind lõpuks kasumisse umbes 200 krooniga, siiski ei oska ma sealseid andmeid kasutada praeguseks arvutuskäiguks.
Küll aga saan kasutada materjali, mis on mul siin käeulatuses vähem kui kuu aja tagusest minevikust. Tänu oma blogimisele ja reisisaatmisele Bulgaarias (vist oli see vastupidises järjekorras) sain ma hiljuti väikese teenimisallika, kus pidin kirjutama X-linna linnapeale Y-päevaks kõne (mis sai kuuldavasti hea vastuvõtu osaliseks). Ja selle eest saadud raha järgi sain teha väikesed arvutused.
Mis näitasid, et iga sõna eest ma teenisin 0,60 krooni...
Ja kui see summa tuua nüüd üle oma blogidesse (loomulikult on kõnede kirjutamine suhteliselt tulus, aga ikkagi), siis potentsiaalselt olen ma blogidesse kirjutanud 90 531,76 krooni jagu tekste. Hmm... Ilus number, kui nii võtta.
Samas aitab see kõne välja arvutada ka blogimisele umbes kulutatud aja ja selle tunnipalga, kui saaksin tegeleda sellise kirjutamisega natuke professionaalsemalt. Ok - palju... Igatahes võtan arvesse, et kõne kirjutamise tulemus on natuke mõtestatum, kui enamus mu blogimistest, kuid siiski - statistika ongi selleks, et oletada, ennustada ja vajadusel end maatasa tegevaid järeldusi teha.
Tulemuseks sain siis selle, et blogimisele olen natuke rohkem kui kahe aasta jooksul kulutanud umbes 45o tundi, see on 18,75 ööpäeva.
Tunnipalgaga arvutades jõuaksin samasse auku eelmise ilusa numbriga, aga miks see number hea on, leidub järgmises numbris.
Minu praegune tunnipalk kirjutamisega on vähem kui 75 senti.
Niimoodi vist miljonäriks ei saa...
Miks ma kirjutan? Kurat seda enam teab, kui asju niimoodi vaadata.
Kui ma iga pooltunniga, mille ma kirjutamisele olen kulutanud, teeksin ühe "Estonia"-kirjaga savist tuhatoosi ja müüks selle Viru tänaval 5 krooniga turistidele, siis teeniksin ma sellega 4500 krooni, mis oleks igatahes enam kui kirjutamisega teenitu.
Hakkaks õige keraamikaga tegelema ja saadaks selle kirjutamise, kus kurat?!
Järeldus:
Mis järeldusi siin ikka teha saab? Tegemist on kas halvatasemelise kirjutamisega, halva müügitööga, autori halva isiksusega või lihtsalt halva õnnega. Igatahes tuleb selles mõttes midagi ette võtta, sest seda kirjutamisele kulutatavat aega saaks tegelikult ju hoopis tulusamalt ära kasutada. Või samas - igaühel peaks olema mingi hobi.
Whatever! Mul on lihtsalt igav...
Who cares?!
*
PS Järelkarjeks võib öelda, et potentsiaalselt saaks sellise teksti eest 375 krooni, aga reaalsuses läks mul kaks suitsu, pooleliitrine kruus kohvi ja aeg, mida oleks võinud mõistlikult magamisele pühendada.
Aga ikkagi - mis statistika ja mis numbrid?
Ennist väljas suitsul käies tekkis küsimus, kui palju aega ma olen alates oma blogitamise algusest kulutanud. Justnimelt kulutanud, sest teeninud olen ma sellega tegelikult mitte-kui-midagi, saanud juurde aga mõned tutvused, mis on aidanud mul kirjutamisega ka teenida. Seega saan siinkohal teha väikesed arvutused oma kirjutamisega seotud teenistuste kohta.
Alustuseks kopeerisin kõik oma blogid Word'i. See blogi siin ei ole ainus, mida ma kirjutan; kokku võtsin ma tekste 6 erinevast blogist, millest kolme ma praegugi suht-koht aktiivselt kasutan. Kahjuks ei viitsinud ma hakata eraldi välja otsima kõiki loomingulisi tekste, sest see läinuks liiga pikaks, kuna vaja olnuks üles seada veel kaks arvutit (tekstid on nimelt laiali erinevates masinates). Aga ma arvan, et sellisest kogusest piisab, et teha juba mingeid järeldusi.
Võrdluseks toon ma enda teenistused läbi kirjutamise. Mu esimene avaldatud miniatuurivihik viis mind lõpuks kasumisse umbes 200 krooniga, siiski ei oska ma sealseid andmeid kasutada praeguseks arvutuskäiguks.
Küll aga saan kasutada materjali, mis on mul siin käeulatuses vähem kui kuu aja tagusest minevikust. Tänu oma blogimisele ja reisisaatmisele Bulgaarias (vist oli see vastupidises järjekorras) sain ma hiljuti väikese teenimisallika, kus pidin kirjutama X-linna linnapeale Y-päevaks kõne (mis sai kuuldavasti hea vastuvõtu osaliseks). Ja selle eest saadud raha järgi sain teha väikesed arvutused.
Mis näitasid, et iga sõna eest ma teenisin 0,60 krooni...
Ja kui see summa tuua nüüd üle oma blogidesse (loomulikult on kõnede kirjutamine suhteliselt tulus, aga ikkagi), siis potentsiaalselt olen ma blogidesse kirjutanud 90 531,76 krooni jagu tekste. Hmm... Ilus number, kui nii võtta.
Samas aitab see kõne välja arvutada ka blogimisele umbes kulutatud aja ja selle tunnipalga, kui saaksin tegeleda sellise kirjutamisega natuke professionaalsemalt. Ok - palju... Igatahes võtan arvesse, et kõne kirjutamise tulemus on natuke mõtestatum, kui enamus mu blogimistest, kuid siiski - statistika ongi selleks, et oletada, ennustada ja vajadusel end maatasa tegevaid järeldusi teha.
Tulemuseks sain siis selle, et blogimisele olen natuke rohkem kui kahe aasta jooksul kulutanud umbes 45o tundi, see on 18,75 ööpäeva.
Tunnipalgaga arvutades jõuaksin samasse auku eelmise ilusa numbriga, aga miks see number hea on, leidub järgmises numbris.
Minu praegune tunnipalk kirjutamisega on vähem kui 75 senti.
Niimoodi vist miljonäriks ei saa...
Miks ma kirjutan? Kurat seda enam teab, kui asju niimoodi vaadata.
Kui ma iga pooltunniga, mille ma kirjutamisele olen kulutanud, teeksin ühe "Estonia"-kirjaga savist tuhatoosi ja müüks selle Viru tänaval 5 krooniga turistidele, siis teeniksin ma sellega 4500 krooni, mis oleks igatahes enam kui kirjutamisega teenitu.
Hakkaks õige keraamikaga tegelema ja saadaks selle kirjutamise, kus kurat?!
Järeldus:
Mis järeldusi siin ikka teha saab? Tegemist on kas halvatasemelise kirjutamisega, halva müügitööga, autori halva isiksusega või lihtsalt halva õnnega. Igatahes tuleb selles mõttes midagi ette võtta, sest seda kirjutamisele kulutatavat aega saaks tegelikult ju hoopis tulusamalt ära kasutada. Või samas - igaühel peaks olema mingi hobi.
Whatever! Mul on lihtsalt igav...
Who cares?!
*
PS Järelkarjeks võib öelda, et potentsiaalselt saaks sellise teksti eest 375 krooni, aga reaalsuses läks mul kaks suitsu, pooleliitrine kruus kohvi ja aeg, mida oleks võinud mõistlikult magamisele pühendada.
Ajast...
Neetud Pratchett!
Nii palju, kui ma teda ka ei loeks, ikka leian ma tema teostest midagi, mis mu ajurakkudesse värskeid tuuli toovad. Võib-olla ongi vaja mingit ääretut hullust - või Kaost aka Ronnie't -, et näha asju natuke eemalt ja teise pilguga, võrrelduna teise taustsüsteemiga.
Siinkohal tekkis küsimus, kas ta (Pratchett siis - autori vahemärkus, sest ta ei viitsinud nime välja kirjutada) ise ka neid lugusid kirjutades mõtles sellele, et selles ja selles kohas hakkab tema tulevane lugeja sellistele ja sellistele asjadele mõtlema ning kõikvõimalikele järeldustele tulema? Järeldustele, mis muudavad?
Naerma ajavad sellised küsimused. Just mõned ajad tagasi sai omaette arutletud ühel meie kirjandusmaastikul natukene tuntud saidil levinud popžanri üle, milleks on siis aforism. Kuna nende nn aforismide siia kopeerimine tooks endaga kaasa autoriõiguste rikkumise, siis tegema ma seda ei hakka, ent mõtted on mul endiselt samad kui veel kaheksa kuud tagasi. Siis ma kirjutasin ka aforismi - "****** (tärnide asemel on selle saidi nimi õiges käändes ja esimene tärn peaks suure algustähe tähistamiseks suur olema, aga minu neetud klaviatuuril ei ole suurt tärni) autoriks tunnistamine muudab su mõttetargaks." - ja selle alla pika autori kommentaari, mida ma sellest tegelikult arvan.
Praegu kirjutatuga seos? Noh - ka seal saidil kirjutasid inimesed terve rea suhteliselt mõttetuid sõnu, panid sellele punkti taha ja riputasid teistele vaatamiseks, lugemiseks, mõtlemiseks üles. Ja kuna loeti neid asju 'aforism'ide alt, siis hakati oma peas neid sõnu keerutama ja igaüks jõudiski pika mõttetöö tulemusena mingile oma järeldusele ja "aforismist" oligi saanud aforism. Mitte, et see seda nimetust väärt oleks...
Samas - endale igati omase tagasihoidlikkusega olen ma siiani vahepeal kahelnud, kas ma ikka tegin tookord seda teksti kirjutades õigesti, sest võib-olla olin ma ise sel hetkel mõttetarkusest liiga kaugel. Muidugi segab seda kahtlust vahepeal mu enda mõnus ego, mis selliste kaalutluste peale väga tähendusrikka ning mitmetimõistetava "jajah" välja ütleb...
Aga Pratchetti juurde oma mõtetega tagasi jõudes võib öelda jah, et mingid tuuled hakkasid puhuma. Nimelt sain üle paari päeva natuke kergemalt hingata ja see on praeguses olukorras vägagi oluline. Kuigi eelmainitud autori raamat rääkis ajast, siis minu mõtted kihutasid ajateemalist teksti lugedes hoopiski tõeteemalistel tänavatel.
Igal inimesel on oma tõde. Igal inimesel on omad uskumused, millesse ta on kiindunud ja mille valeksosutumine võib lõhkuda päris suure osa tema kaua ja kenasti kokkuklopsitud maailmapildist. Neid uskumusi hoiavad üleval need väikesed tõed, mida inimesed usuvad. Kes rohkem, kes vähem.
Aga absoluutset tõde ei ole olemas, arvan ma praegu. Absoluutne tõde peaks olema midagi sellist, millega nõustuksid absoluutselt kõik. (Siinkohal võib tulla hulgaliselt vastuväiteid, aga absoluutne on midagi sellist, millega peavad kõik nõus olema ja alati on kusagil maailmanurgas mingi psycho-sekt, kes leiab vastuväite misiganes absoluutselt tõese väite pretendendile ning piisab vaid ühest mittenõustujast, et absoluutsusest saab lihtlabane universaalsus kui universaalne rattavõti, milline sobib kõikide rataste vahetuseks jättes välja selle auto, mille rehv lõhkeb keset Sahara kõrbe viiesaja kilomeetri kaugusel lähimast kaevust [Siin siis näide 63-sõnalisest lausest - kui jätta välja see kandiliste sulgude sees olev reklaamtekst -, mis sobib oma loogilisuse ja teemaühtsuse poolest samaaegselt ka tõestuseks, et ma tegelikult ka lugesin just Pratchettit (Statistikaks: kandilistes sulgudes 33 sõna, seega kokku 96 ilma nende kandiliste sulgude sees olevate ümarsulgudeta.).].)
Miks ma aga üldse seda absoluutset tõde mainisin, oleks mul selle keerutamise peale juba äärepealt meelest läinud. Absoluutse tõe puudumise teadmine on tegelikult see, mis teinekord suudab päästa nende inimesele nii vajalike uskumuste kokkuvarisemisest. Uskudes vaid oma isiklikku tõde, saab neid uskumusi alal hoida kasvõi igavesti. Ei tohi vaid hakata oma tõde kellelegi teisele pähe määrima, sest nõnda võivad tulla vastuväited ja koos nendega ka kahtlused. Tõde, milles kaheldakse, ei ole enam aga selline, mille najal saaksid seista elu edasi viivad tõekspidamised.
Mitte, et ma leidnuks ideaalse tee edasiminekuks, aga võimalik, et see on filosoofia, millist järgides elab oma senini veel teadmata elu mõni mu tulevane kirjatüki-karakter. Elus ei tea ju kunagi, mida millekski vaja võib minna - nende alla kuuluvad ka igat sorti hullu- ja muumeelsed mõtted.
Ja pealegi tahtsin ma lihtsalt kirjutada...
Päikest!
Nii palju, kui ma teda ka ei loeks, ikka leian ma tema teostest midagi, mis mu ajurakkudesse värskeid tuuli toovad. Võib-olla ongi vaja mingit ääretut hullust - või Kaost aka Ronnie't -, et näha asju natuke eemalt ja teise pilguga, võrrelduna teise taustsüsteemiga.
Siinkohal tekkis küsimus, kas ta (Pratchett siis - autori vahemärkus, sest ta ei viitsinud nime välja kirjutada) ise ka neid lugusid kirjutades mõtles sellele, et selles ja selles kohas hakkab tema tulevane lugeja sellistele ja sellistele asjadele mõtlema ning kõikvõimalikele järeldustele tulema? Järeldustele, mis muudavad?
Naerma ajavad sellised küsimused. Just mõned ajad tagasi sai omaette arutletud ühel meie kirjandusmaastikul natukene tuntud saidil levinud popžanri üle, milleks on siis aforism. Kuna nende nn aforismide siia kopeerimine tooks endaga kaasa autoriõiguste rikkumise, siis tegema ma seda ei hakka, ent mõtted on mul endiselt samad kui veel kaheksa kuud tagasi. Siis ma kirjutasin ka aforismi - "****** (tärnide asemel on selle saidi nimi õiges käändes ja esimene tärn peaks suure algustähe tähistamiseks suur olema, aga minu neetud klaviatuuril ei ole suurt tärni) autoriks tunnistamine muudab su mõttetargaks." - ja selle alla pika autori kommentaari, mida ma sellest tegelikult arvan.
Praegu kirjutatuga seos? Noh - ka seal saidil kirjutasid inimesed terve rea suhteliselt mõttetuid sõnu, panid sellele punkti taha ja riputasid teistele vaatamiseks, lugemiseks, mõtlemiseks üles. Ja kuna loeti neid asju 'aforism'ide alt, siis hakati oma peas neid sõnu keerutama ja igaüks jõudiski pika mõttetöö tulemusena mingile oma järeldusele ja "aforismist" oligi saanud aforism. Mitte, et see seda nimetust väärt oleks...
Samas - endale igati omase tagasihoidlikkusega olen ma siiani vahepeal kahelnud, kas ma ikka tegin tookord seda teksti kirjutades õigesti, sest võib-olla olin ma ise sel hetkel mõttetarkusest liiga kaugel. Muidugi segab seda kahtlust vahepeal mu enda mõnus ego, mis selliste kaalutluste peale väga tähendusrikka ning mitmetimõistetava "jajah" välja ütleb...
Aga Pratchetti juurde oma mõtetega tagasi jõudes võib öelda jah, et mingid tuuled hakkasid puhuma. Nimelt sain üle paari päeva natuke kergemalt hingata ja see on praeguses olukorras vägagi oluline. Kuigi eelmainitud autori raamat rääkis ajast, siis minu mõtted kihutasid ajateemalist teksti lugedes hoopiski tõeteemalistel tänavatel.
Igal inimesel on oma tõde. Igal inimesel on omad uskumused, millesse ta on kiindunud ja mille valeksosutumine võib lõhkuda päris suure osa tema kaua ja kenasti kokkuklopsitud maailmapildist. Neid uskumusi hoiavad üleval need väikesed tõed, mida inimesed usuvad. Kes rohkem, kes vähem.
Aga absoluutset tõde ei ole olemas, arvan ma praegu. Absoluutne tõde peaks olema midagi sellist, millega nõustuksid absoluutselt kõik. (Siinkohal võib tulla hulgaliselt vastuväiteid, aga absoluutne on midagi sellist, millega peavad kõik nõus olema ja alati on kusagil maailmanurgas mingi psycho-sekt, kes leiab vastuväite misiganes absoluutselt tõese väite pretendendile ning piisab vaid ühest mittenõustujast, et absoluutsusest saab lihtlabane universaalsus kui universaalne rattavõti, milline sobib kõikide rataste vahetuseks jättes välja selle auto, mille rehv lõhkeb keset Sahara kõrbe viiesaja kilomeetri kaugusel lähimast kaevust [Siin siis näide 63-sõnalisest lausest - kui jätta välja see kandiliste sulgude sees olev reklaamtekst -, mis sobib oma loogilisuse ja teemaühtsuse poolest samaaegselt ka tõestuseks, et ma tegelikult ka lugesin just Pratchettit (Statistikaks: kandilistes sulgudes 33 sõna, seega kokku 96 ilma nende kandiliste sulgude sees olevate ümarsulgudeta.).].)
Miks ma aga üldse seda absoluutset tõde mainisin, oleks mul selle keerutamise peale juba äärepealt meelest läinud. Absoluutse tõe puudumise teadmine on tegelikult see, mis teinekord suudab päästa nende inimesele nii vajalike uskumuste kokkuvarisemisest. Uskudes vaid oma isiklikku tõde, saab neid uskumusi alal hoida kasvõi igavesti. Ei tohi vaid hakata oma tõde kellelegi teisele pähe määrima, sest nõnda võivad tulla vastuväited ja koos nendega ka kahtlused. Tõde, milles kaheldakse, ei ole enam aga selline, mille najal saaksid seista elu edasi viivad tõekspidamised.
Mitte, et ma leidnuks ideaalse tee edasiminekuks, aga võimalik, et see on filosoofia, millist järgides elab oma senini veel teadmata elu mõni mu tulevane kirjatüki-karakter. Elus ei tea ju kunagi, mida millekski vaja võib minna - nende alla kuuluvad ka igat sorti hullu- ja muumeelsed mõtted.
Ja pealegi tahtsin ma lihtsalt kirjutada...
Päikest!
kolmapäev, 28. oktoober 2009
Wednesday $ 50 Freeroll ja Red Kings
Pokriteemaline pealkiri, aga mitte pokrist ei taha ma kirjutada. Pealkiri vastab kirjutisele vaid ühe asja poolest - ma pean kirjutamise lõpetama siis, kui see turniir hakkab.
Taff ütles mulle kunagi, et iga kirjutaja, kes tahab olla kirjutaja, peaks kirjutama iga päev vähemalt ühe lehekülje. Noh - umbes selline oli asja mõte ja seda mõtet ei ole ma ka kahjuks järginud. Kui eelmise aastaga tuli keskmiseks kirjutamiseks ca 2,2 lehekülge päevas (A4 12 suurusega), siis sel aastal on see number eriti väikeseks jäänud. Oma teoseid välja otsimata pakun umbes, et see keskmine number jääb kuhugi 0,3 kanti. Tahaks rohkemat...
Õnneks tundub aasta lõpp selline kuivapoolne tulevat ja sellega seoses ona ka väikene lootus, et lõpuks ikkagi jõuavad virtuaalsele lõuendile ka mõned varem valmismõeldud read. Ent samas - who the hell knows? Varemgi olen astunud tuppa teadmisega, et kohe-kohe hakkan midagi vorpima, aga lõppkokkuvõttes olen ära libistanud kaks pudelit külmkapist võetud õlut ja kuulanud neli korda John Coltrane'i "My Favourite Things". (Siinkohal tervitused kõigile jazz-muusika austajatele)
Ja jõuabki kätte öö. Muusikast on saanud märkamatu taust kõrvaklappides, suu laulab vastu tahtmist kaasa juba pähekulunud sõnadele, mis on Coltrane'ile järgnevates lauludes. Mitte, et need halvad oleks. Ei ole halba muusikat, olen ma siiani arvanud. Iga muusika kannatab kuulamist - selleks on vaja vaid õiget tuju.
Ja nagu saatuse kiuste tuleb pärast Coltrane'i alati Roxette - see, mis sobib iga tujuga, ja viib ära kuhugi aastatetagusesse aega, kus kinnistinud arvamused maailmast veel nii suurt võimu ei omanud. Aega, kus ideaalid olid veel ideaalid, kujulused, millel ei olnud reaalsuses vastet; kus sai uskuda kõike, mida pea tootis, omamata ettekujutust sellest, mis tundeid toob kaasa nende mõtete realiseerumine. Aega, kus oldi veel noor ja loll. Noor ma enam ei ole, aga loll küll. Ennastpõlgava õlakehituse saatel huulilekerkinud muie saadab peast läbi käivaid meenutuslaaste minevikust.
Meenuvad need idealiseeritud kujutlused elust, meenuvad fantaasiapildid ja neis niiöelda läbielatud reaktsioonid. - Mis ei vasta tegelikkusele! - Ja muie muutb veelgi iroonilisemaks. Elatud on aastakümneid iseenda valesid uskudes.
Nothing is as easy as it seems!
Ja minuteid on mitu jäänud... Ja tulebki õhtu... Ja peas ja silme ees on endiselt tühjus. Teadmatus homsest, teadmatus kogu ülejäänust.
Ja see on nii neetult raske!
Taff ütles mulle kunagi, et iga kirjutaja, kes tahab olla kirjutaja, peaks kirjutama iga päev vähemalt ühe lehekülje. Noh - umbes selline oli asja mõte ja seda mõtet ei ole ma ka kahjuks järginud. Kui eelmise aastaga tuli keskmiseks kirjutamiseks ca 2,2 lehekülge päevas (A4 12 suurusega), siis sel aastal on see number eriti väikeseks jäänud. Oma teoseid välja otsimata pakun umbes, et see keskmine number jääb kuhugi 0,3 kanti. Tahaks rohkemat...
Õnneks tundub aasta lõpp selline kuivapoolne tulevat ja sellega seoses ona ka väikene lootus, et lõpuks ikkagi jõuavad virtuaalsele lõuendile ka mõned varem valmismõeldud read. Ent samas - who the hell knows? Varemgi olen astunud tuppa teadmisega, et kohe-kohe hakkan midagi vorpima, aga lõppkokkuvõttes olen ära libistanud kaks pudelit külmkapist võetud õlut ja kuulanud neli korda John Coltrane'i "My Favourite Things". (Siinkohal tervitused kõigile jazz-muusika austajatele)
Ja jõuabki kätte öö. Muusikast on saanud märkamatu taust kõrvaklappides, suu laulab vastu tahtmist kaasa juba pähekulunud sõnadele, mis on Coltrane'ile järgnevates lauludes. Mitte, et need halvad oleks. Ei ole halba muusikat, olen ma siiani arvanud. Iga muusika kannatab kuulamist - selleks on vaja vaid õiget tuju.
Ja nagu saatuse kiuste tuleb pärast Coltrane'i alati Roxette - see, mis sobib iga tujuga, ja viib ära kuhugi aastatetagusesse aega, kus kinnistinud arvamused maailmast veel nii suurt võimu ei omanud. Aega, kus ideaalid olid veel ideaalid, kujulused, millel ei olnud reaalsuses vastet; kus sai uskuda kõike, mida pea tootis, omamata ettekujutust sellest, mis tundeid toob kaasa nende mõtete realiseerumine. Aega, kus oldi veel noor ja loll. Noor ma enam ei ole, aga loll küll. Ennastpõlgava õlakehituse saatel huulilekerkinud muie saadab peast läbi käivaid meenutuslaaste minevikust.
Meenuvad need idealiseeritud kujutlused elust, meenuvad fantaasiapildid ja neis niiöelda läbielatud reaktsioonid. - Mis ei vasta tegelikkusele! - Ja muie muutb veelgi iroonilisemaks. Elatud on aastakümneid iseenda valesid uskudes.
Nothing is as easy as it seems!
Ja minuteid on mitu jäänud... Ja tulebki õhtu... Ja peas ja silme ees on endiselt tühjus. Teadmatus homsest, teadmatus kogu ülejäänust.
Ja see on nii neetult raske!
Never ever...
*
I never felt myself so weak
I never needed so much sleep
I never sat down just to weep
I never had the wounds so deep
I never felt myself so weak
I never needed so much sleep
I never sat down just to weep
I never had the wounds so deep
esmaspäev, 26. oktoober 2009
Hetkest...
Veel linnas. Aga juba on riided seljas, asjad pakitud ja marsruut mõtteisse väikeste lipukestega tähistatud. Kui lihtne oleks minna, kui ei oleks mis hoiaks, ja kui raske on see praegu. Mõtted ja mõtteseisakud. Ikka samas hetkes. Veel minutit kakskümmend.
Joon ära pooliku tee, võtan kätte pooliku paki sigarette ja aknal suitsu tuulde puhudes vaatan sügises langevaid männiokkaid. Jah - isegi need kukuvad selles neetud vihmas ja tuules. Püüan ühed okkad kinni ja proovin neid hõõguvalt sigaretiotsalt põlema panna. Mitte, et see mingit tähendust omaks, aga selleks, et lihtsalt midagi teha.
Ei ole kerge oodata. Tik-tak-tik-tak. Aeg läheb. Mitte küll minu käekellal, sest pärast aastast tublit tööd otsustas patarei lõpuks alla anda. Kaua sa ikka pingutad, kui kuhugi edasi ei jõua?! Jah - kell puhkab põuetaskus, ise liigun ringi ajatult. Hea seegi--- Ei ole kuhugi kiiret...
Vaikus. Ja sisin. Sigaret kustub tuhatoosi sadanud vihmavees. Tuhk jääb hulpima koos koniga. Kumb neist enne upub?
Elu ja kõik muu... Kas on veel midagi muud peale elu? Mõtlen. On looming, aga looming vajab loomist, mida juba nii-ii kaua ei ole teinud. Mitte, et mõtteid ei oleks - kuigi vahel kahtlen ka selles -, aga tunnet ei ole. Kõik vajab tunnet.
Kell kukub. Ajan end sirgu ja sulgen akna. Hoolikalt, kõvasti, et jahe rõskus ei pääseks soojaksköetud tuppa. Soojus on hea, ahjusoojus, mis on saadud mitme, mitme lepahalu põletamisest. Kuidagi teine, kuidagi oma. Hakkan liigutama, korjates maast üles mahakukkunud kella, sest kes teab - järsku kunagi on veel vaja, et see aega näitaks. Elus ei tea kunagi ette, mida vaja võib minna.
Võtan oma spordikoti, selle vähese varandusega, mis mul on, ja astun uksest välja. Lukustan ukse ning kõnnin trepist alla. Vihma kätte astudes süütan pihkude varjus uue sigareti. Pöördun tänava poole, kui - kurat! - meenub midagi unustatut. Uuesti võtmed välja, uuesti trepist üles ja korterisse.
Jalatseid ära võttes heidan pilgu põrandakattele. Natuke liiva. Oleks võinud ju tolmuimejaga üle käia. Ei. Enam pole aega. Vaid unustatud asja jõuan ära teha ja siis pean kiirustama.
Astun arvuti juurde ja lülitan selle väl...
Joon ära pooliku tee, võtan kätte pooliku paki sigarette ja aknal suitsu tuulde puhudes vaatan sügises langevaid männiokkaid. Jah - isegi need kukuvad selles neetud vihmas ja tuules. Püüan ühed okkad kinni ja proovin neid hõõguvalt sigaretiotsalt põlema panna. Mitte, et see mingit tähendust omaks, aga selleks, et lihtsalt midagi teha.
Ei ole kerge oodata. Tik-tak-tik-tak. Aeg läheb. Mitte küll minu käekellal, sest pärast aastast tublit tööd otsustas patarei lõpuks alla anda. Kaua sa ikka pingutad, kui kuhugi edasi ei jõua?! Jah - kell puhkab põuetaskus, ise liigun ringi ajatult. Hea seegi--- Ei ole kuhugi kiiret...
Vaikus. Ja sisin. Sigaret kustub tuhatoosi sadanud vihmavees. Tuhk jääb hulpima koos koniga. Kumb neist enne upub?
Elu ja kõik muu... Kas on veel midagi muud peale elu? Mõtlen. On looming, aga looming vajab loomist, mida juba nii-ii kaua ei ole teinud. Mitte, et mõtteid ei oleks - kuigi vahel kahtlen ka selles -, aga tunnet ei ole. Kõik vajab tunnet.
Kell kukub. Ajan end sirgu ja sulgen akna. Hoolikalt, kõvasti, et jahe rõskus ei pääseks soojaksköetud tuppa. Soojus on hea, ahjusoojus, mis on saadud mitme, mitme lepahalu põletamisest. Kuidagi teine, kuidagi oma. Hakkan liigutama, korjates maast üles mahakukkunud kella, sest kes teab - järsku kunagi on veel vaja, et see aega näitaks. Elus ei tea kunagi ette, mida vaja võib minna.
Võtan oma spordikoti, selle vähese varandusega, mis mul on, ja astun uksest välja. Lukustan ukse ning kõnnin trepist alla. Vihma kätte astudes süütan pihkude varjus uue sigareti. Pöördun tänava poole, kui - kurat! - meenub midagi unustatut. Uuesti võtmed välja, uuesti trepist üles ja korterisse.
Jalatseid ära võttes heidan pilgu põrandakattele. Natuke liiva. Oleks võinud ju tolmuimejaga üle käia. Ei. Enam pole aega. Vaid unustatud asja jõuan ära teha ja siis pean kiirustama.
Astun arvuti juurde ja lülitan selle väl...
paranoia
seintel küünlaleegi varjud
pimedust ei kaota, peida
hääletult sa voodis karjud
teki üle pea sa heidad
suled silmad, kartes olla
kaaslaseks vaid endal ise
hommik varem võiks ju tulla
tuua kaasa ärkamise
aga tead, et pääsu pole
ei päike ole paigaltvõtt
sest ka päeval kinni oled
paranoias, milles tõtt
nii õhtust koiduni end vead
ja päiksetõusust ootad eha
sa enda tundesurmast tead
ja ootad vaid, et sureks keha
pimedust ei kaota, peida
hääletult sa voodis karjud
teki üle pea sa heidad
suled silmad, kartes olla
kaaslaseks vaid endal ise
hommik varem võiks ju tulla
tuua kaasa ärkamise
aga tead, et pääsu pole
ei päike ole paigaltvõtt
sest ka päeval kinni oled
paranoias, milles tõtt
nii õhtust koiduni end vead
ja päiksetõusust ootad eha
sa enda tundesurmast tead
ja ootad vaid, et sureks keha
Mõtisklused...
Elus on tihti nii, et hommikul voodis ärgates ja silmi avades tunduvad asjad teisiti, kui paistsid need õhtul. Mitte, et muutused oleks suured, ent päevade jooksul kogutud informatsioon saab vaikselt settida ja oma õigele kohale paika loksuda. Enamjaolt on ka teada, kust sellised muutused arvamuste erinevustes, kuid mõnikord jäävad need närima.
Hea on, kui saad oma peas kummitavad erinevused lahendatud. Vastasel juhul võivad need veel pikaks-pikaks ajaks virvendustena pähe jääda. Aga võib ka juhtuda, et nende settinud arusaamiste uued mõistmised teevad veelgi rohkem haiget kui esialgne segadus.
Ja siis istud sa arvuti taga, kuulad head muusikat ning mõtled oma edasistele tundidele; mõtled, kuidas peaks nüüd oma uute teadmiste ja arvamustega edasi liikuma ja kas on üldse kunagi võimalust, et sa unustad mineviku. Ega vist.
Jääb üle vaid leppida, sest leppimine tundub olevat kõige väiksem hind võrrelduna alternatiividega.
*
Kelmused olid kunagi, petmised sellega võrrelduna hiljuti, valetamist tuleb ikka mõnikord ette, varjamist kui valetamise väljavabandatavat vormi kasutame me mõnikord kõik.
Need kõik on negatiivsed tegevused, ent siiski ei ole ma suutnud neist täiesti vabaneda. Nii lihtne näib vahepeal reaalsust pehmendada, nii lihtne näib muuta fakte, et ümbritsevale maailmale natuke positiivsem mulje jätta.
Aga elu läheb edasi...
*
Sõbrad on head. Ja on hea, kui on olemas head sõbrad, kes sind vahepeal külla kutsuvad, kes tahavad sinuga aega viita, sinuga suhelda vaid selle pärast, kes sa oled, tahtmata sinult midagi peale selle aja, mida sul neile pakkuda on. On hea, kui on sõpru, kes muretsevad, et sul hästi läheks, sest nõnda ei tunne sa end siin maailmas täiesti üksi.
Aastatetagusest soovist elada enamus oma elust ja ajast üksinduses on saanud soov elada ümbritsetuna headest sõpradest ja tuttavatest.
*
Elu analüüsimine ei too alati häid tulemusi; inimeste käitumise oma ammugi mitte - lihtsam on lasta asjadel kulgeda. Nii on lihtsam elada...
*
Käsikäes vihmastel tänavatel, jalatsite külge kleepunud kollased vahtralehed hoolimata kalendris nähtavas kuupäevast märkimas sügise lõpu saabumist, krae vahele pugev uduvihm toomas kaasa üle selja jooksvaid külmavärinaid. Mõtlematult selga pandud liiga jahedad riided, hämaras märkamatuks jäänud porilompi astumisest märjad jalatsid. Sigaret, mis esimese kolme mahvi järel märgub ja kustub. Pimestavad kaugtuled vastutuleval autol. Külm. Märg. Külm.
Vaatan Katariinale otsa ja naeratame.
See on see, mis loeb...
Hea on, kui saad oma peas kummitavad erinevused lahendatud. Vastasel juhul võivad need veel pikaks-pikaks ajaks virvendustena pähe jääda. Aga võib ka juhtuda, et nende settinud arusaamiste uued mõistmised teevad veelgi rohkem haiget kui esialgne segadus.
Ja siis istud sa arvuti taga, kuulad head muusikat ning mõtled oma edasistele tundidele; mõtled, kuidas peaks nüüd oma uute teadmiste ja arvamustega edasi liikuma ja kas on üldse kunagi võimalust, et sa unustad mineviku. Ega vist.
Jääb üle vaid leppida, sest leppimine tundub olevat kõige väiksem hind võrrelduna alternatiividega.
*
Kelmused olid kunagi, petmised sellega võrrelduna hiljuti, valetamist tuleb ikka mõnikord ette, varjamist kui valetamise väljavabandatavat vormi kasutame me mõnikord kõik.
Need kõik on negatiivsed tegevused, ent siiski ei ole ma suutnud neist täiesti vabaneda. Nii lihtne näib vahepeal reaalsust pehmendada, nii lihtne näib muuta fakte, et ümbritsevale maailmale natuke positiivsem mulje jätta.
Aga elu läheb edasi...
*
Sõbrad on head. Ja on hea, kui on olemas head sõbrad, kes sind vahepeal külla kutsuvad, kes tahavad sinuga aega viita, sinuga suhelda vaid selle pärast, kes sa oled, tahtmata sinult midagi peale selle aja, mida sul neile pakkuda on. On hea, kui on sõpru, kes muretsevad, et sul hästi läheks, sest nõnda ei tunne sa end siin maailmas täiesti üksi.
Aastatetagusest soovist elada enamus oma elust ja ajast üksinduses on saanud soov elada ümbritsetuna headest sõpradest ja tuttavatest.
*
Elu analüüsimine ei too alati häid tulemusi; inimeste käitumise oma ammugi mitte - lihtsam on lasta asjadel kulgeda. Nii on lihtsam elada...
*
Käsikäes vihmastel tänavatel, jalatsite külge kleepunud kollased vahtralehed hoolimata kalendris nähtavas kuupäevast märkimas sügise lõpu saabumist, krae vahele pugev uduvihm toomas kaasa üle selja jooksvaid külmavärinaid. Mõtlematult selga pandud liiga jahedad riided, hämaras märkamatuks jäänud porilompi astumisest märjad jalatsid. Sigaret, mis esimese kolme mahvi järel märgub ja kustub. Pimestavad kaugtuled vastutuleval autol. Külm. Märg. Külm.
Vaatan Katariinale otsa ja naeratame.
See on see, mis loeb...
Tellimine:
Postitused (Atom)