Head jooksuspäeva!

Kuritöö- ja Salakaubaveoameti pressiesindajana pean ma vahepeal tööd ka tegema, seega...

*

Täna andis Politsei- ja Piirivalveamet hoo sisse jooksuspäevale. PPA Facebooki lehel avaldati selle kohta ka ametlik teadaanne:

"Jooksuspäev Tallinnas on hoo sisse saanud, seega soovitame Põhja prefektuuri liiklusteenistuse vanema Sirle Pai sõnu kuulda võtta ja Tallinna kesklinn eelkõige jalgsi või joostes läbida. Muutunud liikluskorraldusega saab tutvuda siin: http://www.jooks.ee/index.php?id=26. Soovime jooksjatele kiiret minekut, autojuhtidele rahulikku meelt!"

Palusin antud päeva kommenteerimiseks ka Kuritöö- ja Salakaubaveoameti avalike suhete juhi Ander Veebikriminaali arvamust.

Veebikriminaali sõnul on tegemist vägagi teretulnud algatusega Politsei- ja Piirivalveameti poolt. Samuti nõustub ta Sirle Pai soovitustega.

"Kuna tänasel päeval, mil on jooksusolijaid tänu ametlikule loale rohkesti, siis on kesklinna läbimine joostes tõenäoliselt kõige märkamatum. Seda enam, et suurt hulka jooksusolijaid on oodata ka Kaitseväe poolt," rääkis Ander Veebikriminaal. "Ja KSA nimel õnnitlen PPA'd demokraatia suunas astutud suure sammu eest."

KSA ühineb esmakordselt PPA arvamusega ning soovib jooksusolijatele kiiret minekut ning (politsei-) autojuhtidele rahulikku meelt.

Samas on Veebikriminaalil, kui suurte kogemustega jooksusolijal (jooksus on ta käinud nii ajateenistusest kui ka vanglast), mõned soovitused väiksemate kogemustega jooksikutele.

"Kesklinna läbimine on küll õige mõte, aga pärast seda püüdke kasutada ikka vähekasutatavaid kõrval- või metsateid! Nii võivad jooksuspäevadest saada ka jooksusnädalad."

Reaktsioon

Autori kommentaar:

Mõtte sain ühest vanast ideest, mille olin kunagi päevikusse kirja pannud seoses ühe Carlos Castaneda lausekilluga. Õhtul nõusid pestes (jah, ma oskan ka seda!) tekkis tungiv vajadus see idee kirja panna.

*

REAKTSIOON

Mulle meeldib jälgida inimeste emotsioone. Need on huvitavad. Iga inimene on omapärane ja sellega seonduvalt on ka nende emotsioonid, nende tekkimine ja ilmnemine äärmiselt nüansirikas. Hoolimata faktist, et olen inimesi ja nende emotsioone vaadelnud juba aastaid, köidavad just nüansid mind siiani.

Ainus, mis mind pärast kõike seda aega häirib, on nende tunnete ilmnemise järjestuse ettearvatavus.

Vahet ei ole – laenu küsimine, abieluettepaneku tegemine, mis iganes – kõik tuleb kui lindilt, ilma mingisuguse üllatuseta. Mõnikord ma mõtlen, kas ehk tekib see järjestus inimeste geenide järgi, kas on see mingi vaid inimeste mõtlemise unikaalsus, mis laseb neil käituda vaid ühe malli järgi. Tean, et loomadel käivad asjad teisiti. Olen seda lugenud, olen näinud.

Inimestega suhtlemine tekitas tüdimust. Vähemalt hetkeni, kuni hakkasin teoorias kontrollima, kas nad tõesti kõik ühtemoodi käituvad. Igas olukorras. Poes kenale müüjale komplimendi tegemine, tänaval lillede kinkimine võõrale, baarist väljuvalt mehelt „suitsu küsimine“, jah, isegi see abieluettepanek, mille ma tegin vaevu kuu peale tutvumist – nüüd olen kihlatud neiuga, kellele ma korra lilled ulatasin. Neetud!

Kas te tõesti ei suuda eristuda?

*

Vaatan talle otsa ja ootan reaktsiooni lootes, et vähemalt seekord on midagi teisiti.

Üllatus.

Loomulikult on ta üllatunud, mõtlen ma põlglikult. Igaüks on, kui sa teed midagi sellist, mida nad ei oota. „Ta teeb nagunii nalja.“ või „Ta ei mõtle seda tõsiselt.“ või mingi muu sarnane mõttevälgatus käis tal sel hetkel läbi pea, kui ta mind ja mu teo olemust nägi. Nii tavaline – eriti, kui sa teed ühiskonna kaldavees vegeteerivale inimese mõtlemise jaoks midagi tavatut.

Mõistmine.

Jah – ma ei tee nalja, ma mõtlen kogu seda värki tõsiselt, sest ma tõesti tahan, et vähemalt keegi teist mind natukenegi üllataks. Ma ei taha elada igavas teadmises teie kõikide sarnasusest. Aga tema praegu alles mõistab, mida ma teen.

Hetkeks kaldub mõte kõrvale küsimusele, mida olen endale sageli esitanud – kas ma ise teeksin midagi teisiti? Kas minu reaktsioonid oleks erinevad? Kas on ehk minulgi toimiv see suurim inimesele omane pidur – analüüsimisvajadus.

Hirm.

Hirm, mis tekib hetke tavatuse mõistmisest. Alati mitte füüsiline hirm, pigem on see hirm oma isiku pärast, mida suudeti üllatada. Hirm, mis tekib sellest samast, seekord küll ülemängitud analüüsioskusest, mõistmis- ja mõtlemisvajadusest. Hirm ego ootamatust tabamisest. Jah – ma näen seda hirmu tema silmis. Saagu, kurat, juba üle sellest ja asugu viimase etapi juurde.

Üks ameeriklane või vähemalt Ameerikas õppiv tudeng kirjeldas oma raamatus hästi, kui väga võib inimene oma mõtlemise ja sooviga kõike seletada ämbrisse astuda: ründavat lõvi nähes peaks inimene põgenema või vastu ründama – viimast muidugi juhul, kui on kaasas midagi relvana kasutatavat -, sest muud võimalust lihtsalt ei ole; siiski lõppeb enamus rünnakuid lõvile meelepäraselt, sest mõtleva inimese esmane, sissejuurdunud reaktsioon on imestada: „Ei või olla, et see armas kiisu just mind rünnata otsustas! Kuidas nii?“ Amps!

Tema silmi nägin aga tulevat reaktsiooni, mis oleks pidanud tulema esimesena.

Leppimine.

Leppimine olukorraga, sest alles olukorraga leppimine annab võimaluse reageerida. Igasugune reaktsioon oleks parem kui see standardmudel passimisest. Tema leppis, aga reageerida enam ei jõudnud, sest reageerimiseks oli kaks sekundit liiga hilja. Reageerida oleks tulnud kohe mu küsimust kuuldes.

„Sekund pärast järgnevat küsimust löön ma teile noa kõrri. Mida te teete?“

Jookse, võitle, tee kasvõi nalja – reageeri, kurat! Sekund on pikk aeg.

Ei. Tema üllatus ja hakkas analüüsima.

Tõmbasin noa mehe kõrist välja ja pühkisin selle taskust võetud lapi sisse puhtaks. Tegelikult olin natuke sohki teinud, noa lõin talle sekund peale küsimist mitte kõrri, vaid läbi lõuaaluse ja suuõõne otse ajudesse.

„Idioot!“

Hakkasin mööda tänavat edasi jalutama, kui kuulsin selja tagant korinast erinevat häält.

„SEIS! Politsei!“

Tardusin.

Üllatusin.

„Kuidas, kurat, see politsei just nüüd siia sattus?!“

W. Hocares

3. 09. 2011. a.

*

Autori järelkommentaar:

Tegelikult oli algne idee lõpetada lugu selle noa väljatõmbamisega, aga nagu ikka, elavad lood kirjutades natukene ka enda elu.

Täiuslik

Autori kommentaar:
Kui ma tavaliselt oma lugusid ümber ei kirjuta, siis praegusel juhul on tegemist ühe sellise erakorralise juhtumiga. Nimelt sain kunagi ammu teiste uitmõtete sekka kirja pandud ka selle loo aluspõhi, mille saamisloo koos loo endaga riputasin ma siia Poognasse üles vist aastat mitu tagasi. Praeguseks olema toonase teksti "Päevikust kirjanduseks", mis kirjeldas loomisprotsessi minu puhul, küll ära kustutanud, aga seda parem ongi vist uutel ja vanadel hakata leidma võrdluskohti.
*
TÄIUSLIK

Tõmbasin tooli rõduservale lähemale, et saabuvatel külalistel silma peal hoida. Kuigi mulle ei meeldinud keskpäevased peod, oli siiani kõik kulgenud ladusalt – kontvõõrana, kuid vastuvõtjaid ükskõikse üleolevusega koheldes olin pääsenud peole, kuhu ma kutsutud ei olnud. Keegi ei tundnud mind siin ning kui olekski tundnud, siis oleks see pigem takistavaks asjaoluks kujunenud. Seega oli kõik hästi. Keerutasin käes martiniklaasi, mõeldes korraks võimalikule sarnasusele maailmakuulsa, kuigi fiktiivse salaagendiga. Noh – vähemalt ülikond oli mul samast hinnaklassist.

Kuigi vastuvõtjad selle häärberi peauksel kuulusid teenindavasse klassi, ei pakkunud nad parkimisteenust ning nõnda pidid kõikide nende Ferraride ja Lamborghinide omanikud oma autod ise ära paigutama ning alles siis avanes neile võimalus võõrustaja paleesse siseneda.

Ajaleheartiklite põhjal teadsin tolle olevat maineka parfüümifirma omaniku ning seepärast võisin pärast plaanitavast peost kuulmist õigesti oletada, et saabuvad pidutsejadki on ühiskonna kõige rikkamast klassist. Internet on hea, sest just sealt leidsin kinnituse oma oletustele – laialisaadetud kutsed.

Seda, keda ma ootasin, ei olnud veel saabunud, kuigi peo ametlikust algusest oli aeg juba tunnikese edasi liikunud. Muidugi oli hilinemusel ka seletus. Sugulastel on privileegid.

„Kas te vajate veel midagi?“ kuulsin selja tagant küsimust. Küsija oli naine ja kuna ennist peosaalis olin näinud vaid modellivälimusega ettekandjaid, siis arvasin praegugi olevat tegu selle ülihoolitseva teenindusega, mis mind igal pool ärritas.

„Ei, tänan,“ ühmasin pilkugi tõstmata. „Mul on klaas veel täis.“

„Ma ei mõelnud jooke, vaid seltskonda.“

Ütleja hakkas liigutama tooli mu kõrval, et sinna istet võtta, ja selle peale ma lihtsalt pidin pilgu tõstma. Selline keskmisest kenam ja vormikam noor naisterahvas, käes klaas šampusega, vaatas mulle küsivalt-julgustavalt otsa.

„Ei, ma ei ole Maureeni geist disainer ega tema nohikust IT-nõunik. Ma istun üksi lihtsalt seepärast, et ma ootan üht inimest. Aga võta istet,“ kehitasin õlgu. Rinnakal neidisel võis isegi õigus olla, sest melurohkes seltskonnas oleks üksik inimene veidi kahtlane tundunud. Samas olin ma suhteliselt kindel, et ka neidise kaaslane, suure õllekõhu, kuid kahtlemata veel suurema rahakotiga kaaslane-mees-abikaasa-armuke, kelle käevangus oli naine esimeste külaliste seas peole saabunud, ei tundnud end hetkel samuti üksinda. Vabameelsus oli sellises seltskonnas valdav, kuigi ostesõnu reklaamiti vaid puritaanlust ja igavese abielu jäävaid väärtuseid.

„Keda sa ootad?“ Paksu ükskõiksuse kihiga maskeeritud küsimus. „Mina olen Charleen.“

„Mina olen Donald.“ Klaasikilin tutvumisnapsuks ja taaskord pidin ma tegema nägu nagu ma jooksin seda martinit. Ma vihkasin martinit. „Maureeni poega ootan. Me pidime paari tema uue Zondaga seotud küsimust arutama.“

„Sa tulid peole tööd tegema?“ Halvakspanu ja kergendus, mis olid jälle maskeeritud ükskõiksusega. „Jonathan on samasugune töönarkomaan, aga selle pärast tal vist oma äridega hästi lähebki.“ 

„See ei ole tööasi, rohkem nagu lõbu. Meelelahutus. Ma kollektsioneerin...“ Vaatasin Charleeni lumiblondi nägu tema punaste juuste ja suurte rindade raamistuses ning otsustasin lihtsamaid sõnu kasutada. „Ma kogun autosid ja Joni uus Zonda on erieksemplar. Hmm... Ainus mudel.“

„Aaa.“ Väga halvasti maskeeritud dollarimärgiline sähvatus naise silmades. Ju see paksuke oli lihtsalt armuke ja sponsor. „Milline sinu oma siis on?“ küsis ta pilku parkimiskohtade poole pöörates.

„See tumehall Ford Firebird GT,“ osutasin ühe eksklusiivse itaalia auto poole.

„See on väga kena. Ja vist kiire ka?“ ahhetas Charleen.

Inimeste rumaluse üle ei narda, aga lollide inimeste üle irvitasin sageli.

„Väga. Kui tahad, võin ma sulle natukese aja pärast proovisõitu teha,“ pilgutasin naisele silma, laskudes hetkelise nõrkuse ajel tema enda mängu tasemele. Või vähemalt ma tahtsin teda nii arvavat.

„Ja, mulle tõesti meeldiks see, Donald,“ naeratas ta mulle ja tõstis uueks tervituseks klaasi. Samal hetkel nägin oodatut eemal väravast sisse pööramas.

„Aga ma otsin su siis üles, Charleen,“ vastasin püsti tõustes. „Ma lähen räägin Jonathaniga, kuni ta veel kaine on.“

„Jah, kohtumiseni!“

Trepist alla rutates lasin silmad veel korraks üle peamise peoruumi. Rahvast oli üksjagu – igat sorti karvaseid ja sulelisi oli see pidu kokku meelitanud. Kunagi ammu, kui ma veel noorem olin, olin isegi unistanud sellisesse keskkonda kuulumisest, aga mu viimaste aastate kogutud teadmised olid minu mõttemaailma ka selle unistuse suhtes muutnud. Valed, silmakirjalikkus, reetlikkus, ahnus ja veel palju sellise kesk- ja suhtluskonnaga kaasaskäivad „häid“ omadusi olid need, mis mulle vähemalt antud võtmes ei meeldinud.

Enamjaolt eelistasin olla aus ja otsekohene – see avaldas inimestele muljet ja võimaldas minul oma eesmärke paremini saavutada. Võõrustaja pojaga peauksel kohtudes veendusin veelkord enda lähenemisviisi õigsuses.

"Tere, Jon,“ hõiskasin rõõmsalt. Varakult vasakusse kätte võetud martiniklaasi sisu läigatas tervituse saatel nimetatu veel mitte üllatunud näole ning parema käe rusikas peatas selle üllatuse tuleku kuni teadvuse naasmiseni. Autovõtmed, mida Jonathan oli veel peos hoidnud, libisesid nüüd marmorplaadile ja säästsid mind vaevast tema taskuid läbi otsida. „Mul on sinu autot vaja.“

Selja taga tekkinud vaikusest ja uksehoidjate üllatunud nägudest välja tegemata sammusin kiirelt kümnekonna meetri kaugusel seisva superautoni. Zonda mootor käivitus tõenäoliselt samal ajal, kui minu käitumisest šokeeritud inimesed otsustasid reageerima hakata.

Aga siis oli juba hilja. Fairfax asus saja neljakümne kilomeetri kaugusel ja enda maja ees peatusin vähem kui tunniga.

„Hei, Bill!“ hüüdis Carol, kui ma autost välja astusin. Lehvitasin ja süütasin auto kindalaekast leitud rahalõhnalise sigari.

Kaubikust, mis oli pargitud minu sissesõiduteele, väljus vibalik noormees. Minuni jõudes ulatas ta mulle kummis paberkoti, mina talle Zonda võtmed ning minuti pärast olid mõlemad autod silmist kadunud. Loodetavasti ka meelest, sest vastasmaja omanik, kes oli parajasti prügi tänavale tõstmas, vaatas mind kulmu kortsutades. Irvitasin talle avalikult näkku ning pöördusin maja poole, mille uksel mu vastne abikaasa mind juba ootas.

Elu oli ilus. Maja oli ka normaalne ning kuu aega tagasi olin abiellunud Caroliga, kes oli kaks aastat tagasi saanud austava tiitli – Playboy ’Playmate of the Year’. Ka elamiseks vajamineva rahaga probleeme ei paistnud – seda tuli piisavalt. Veidi kriminaalselt küll, ent siiani olin arvamusel, et jäägu selle pärast muretsemine neile, kes selle eest palga ja politseivormi saavad.

„Kuidas päev läks?“ päris Carol pärast pikka ja kuuma tervitussuudlust. Ta kuulus nende naiste hulka, kes erutusid paljalt teadmisest raha olemasolust.

„Seaduste järgi võttes umbes kolm aastat,“ sõnasin õllepudelit lahti korkides. „Tegelikult aga sarjast, kuidas kolme tunniga miljon dollarit teenida. Ma töötasin poolteist tundi. Vii see šeifi,“ osutasin peaga paberkotile.

Puusi hööritades – teist moodi Carol käia ei osanud – läks ta rahaga kabinetti, mina vajusin aga diivanile, et õllet libistades oodata, kuni uudised parfüümikuninganna peol toimunud röövist televiisorisse jõuavad. Seekord olid uudised aga kiiremad, kui üks maailma kiiremaid autosid.

Kõlas uksekell.

Ohates ajasin end uuesti püsti ja jalutasin välisukseni.

„Tere, Bill!“ vaatas ukse tagant vastu sõbra laialt naeratav nägu.

„Jah, Stan?“ kutsusin ta sisse ning tõin talle ka õllepudeli.

„Veerand tundi tagasi räägiti raadios ühest eriti nahaalsest röövist. Ma arvan, et tundsin su käekirja ära,“ avaldas Stan oma tuleku põhjuse ilma liigse keerutamiseta. Vaatasin talle küsivalt otsa.

„Sina ju selle vihje mulle andsid. Carol!“ hüüdsin oma abikaasat. „Too mulle sada tuhat tagasi. Stan tuli külla.“ Siis pöördusin tagasi sõbra poole. „Sa nagunii spetsiaalselt kuulasid uudiseid, et teada saada, kuidas mul läheb.“

„Seda küll,“ nentis Stan ja sügas kukalt. „Muide, miks sa oma naist rahaasjadesse usaldad? Seda ei ole küll ilus küsida, aga oled sa kindel, et ta sinuga vaid raha pärast koos ei ole? Te abiellusite vaid nädal peale teie tutvumist ja ma muretsen sinu pärast.“

„Kedagi ma pean ju usaldama. Juhuks, kui minuga mingil hetkel midagi juhtuma peaks.“

„Ta unustab su kohe, kui sa peaks vanglasse sattuma.“

„Olgu.“ Naeratasin. „Seda ma tean. Aga Carolgi ainult arvab, et ma usaldan teda. Ma ei ole nii rumal, kui sa praegu kaldud arvama.“

„Tegelikult ei ole sinu ja Caroli vaheline suhe üldse minu asi.“ Stan rüüpas õlut ja mõtles hetke. „Eks sa ise tead. Siiani on sul lihtsalt meeletult vedanud. Oled sa nõus? See ei saa lõputult kesta, mõistad? Sa pead hakkama rohkem mõtlema, Bill, mis juhtub siis, kui asjad ei lähe nii nagu sa plaanid. Sa ei saa ainult oma õnnele loota.“

Irvitasin. „Ma ei looda kunagi oma õnnele. Selline lootmine on omane vaid rumalatele inimestele. Mina toetun oma õnnele. Minu õnn on minu vundament. Ei – ära naera. See on tõsi ja ma ei saa sinna midagi parata.“

Stani minule suunatud pilku ilmestasid aina kõrgemale kerkivad kulmud.

„Sa ei usu. Aga ma võin selle peale kihla vedada.“

„Mille peale?“

„Hmm... Okei – teeme nii,et ma annan sulle miljon dollarit sulas – sa tead, et mul on see olemas ja ma pean oma sõna -, kui ma ei suuda tänase päeva jooksul tutvuda sinu poolt nimetatud suvalise kuuma kaunitariga sinu poolt nimetatud kohas.“

„Sa oled hull!!!“

Hakkasin naerma. „Lõpuks ütlesidki välja. Aga tegelikult – ei, ei ole. Lihtsalt pööraselt hea vedamisega.“

„Lihtsalt teoreetiline küsimus – ja kui sa võidad? Minul ei ole miljoneid siia-sinna loopida.“

„Mulle piisab sellest, kui sina seisad homme lõunal Fairfaxi keskväljakul kolm tundi, kaelas suur silt kirjaga „Ma olen uskumatult loll, et pean oma parimat sõpra veel lollimaks!“ Kas sobib?“

Surusime kihlveo kinnituseks kätt, kui Carol Stani „teenustasuga“ elutuppa tuli.

„Carol, kallis! Mine paariks tunniks linna. Aga võta telefon kaasa, et ma su kätte saaksin, kui vaja.“

„Jah!“ vastas naine ja läks garaaži autot võtma. Ikka veel puusi keerutades.

„It’s showtime!“ Pidu võis alata, kui nägin Caroli Lexust minema sõitmas.

„Hea küll.“ Seekord irvitas Stan. „Tutvu selle brüneti, Gladys Northiga.“

„Kes see on?“

„Neetud, ja sa ei teagi! Veel parem. Ta on Hollywoodi praeguse hetke kõige kuumem ja kiiremini tõusev täheke.“

„Ja kus ma temaga tutvuma pean?“

„Oma maja ees.“

„Selge. Võta diivani otsast kinni ja aita mul see välja viia.“ Sõber vastas mulle pilguga täis mõistmatust. „Sa ei kavatse teda ju seistes oodata?“

Diivani tänava äärde muruplatsile viinud, viskasin end mugavalt ootele. Stan vaatas mind üleolevalt. Arusaamatult vaatas mind seekord mu naaber, kes oli uuesti välja tulnud ja askeldas midagi oma auto kallal.

„Millal ta tuleb?“

Kehitasin õlgu ning panin päikeseprillid ette. „Ma ei tea.“

„Sa oled tõsiselt haige, Bill.“

„Võimalik, Stan. Võimalik.“

Naabri heki varjust ilmus nähtavale madal valge Corvette, mida juhtis pikkade tumedate juustega noor naine. Otse meie diivani ees see peatus ning juht vaatas meie poole. Kuulsin, kuidas Stan ahhetas, kuid minu pilk oli kinni naise omas – kui ta oli tõusev täht oma välimuse pärast, siis ma sain selle tõusu põhjustest täiesti aru.

„Tervist!“ ütles naine häälel, mis minu juuksejuured mõnusalt surisema pani.

„Jah?“ küsisin pead noogutades.

„Mina olen Glad...“ Katkestasin tutvustuse.

„Ma tean, mu sõber ütles mulle. Ta on teist vist täielikus vaimustuses. Näete, isegi praegu ei suuda ta reageerida teisiti, kui vaid vahtida, suu lahti. Mina olen Adrian.“ Tundsin sõpra elavnemas, tema küünarnukk tonksas mind, kuid ma otsustasin teda ignoreerida. „Kas sa oled eksinud?“

„Tegelikult küll,“ naeratas Gladys. Tema naeratus ja rohelised silmad meeldisid mulle. „Mulle anti ühe produtsendi aadress, kuid ma pöörasin vist kusagil valesti ära. Muidugi see vaatepilt, mida te siin pakute – kaks kena meest diivaniga tänava ääres - vist tasus selle eksimise ära,“ lisas ta kohe. „Kas te teate, kus asub Hannibal Lane?“

„Jah. Kuid hämmastav on see, et ma pidingi hakkama kohe sinna läheduse trenni minema. Kui see sulle tüli ei tee, siis tasuks teenäitamise eest võiksid sa mind ära visata.“

„Nõus.“

„Ma lähen toon oma dressid.“

„Sa kaotasid,“ pöördusin sõbra poole. „Mul läheb umbes tund. Oota mind toas, siis aitad mul diivani tagasi tassida ja hakkame koos su silti meisterdama.“

Kabinetti jõudes ladusin kogu šeifis oleva raha spordikotti. Tagasiteel välja tegin kõrvalpõike kööki, et kontrollida üht pisiasja, mida olin ennist Stanile õlut tuues märganud. Edasi ruttasin välja, põrgates Staniga uksel kokku.

„Sul tõesti veab!“ Tema silmad olid imestusest suured.

„Jah, pärast räägime. Ma praegu ruttan, sõber!“

Istusin Gladyse kõrvale. „Sõida esimese avenüüni ja pööra sealt vasakule.“

Kui olime majast kilomeetri eemale saanud, valisin Caroli numbri. See kutsus korra ja hakkas siis kinnist tooni andma. Täpselt nagu ma arvasin. Otsisin nimestikust üles Stani oma. Korraks veel peatusin, meenutades sõbra kiiret saabumist ning seda, et suure kiirustamisega oli Stani nahkpintsak jõudnud minu köögilaua alla veel enne tema enda saabumist. Muigasin ja vajutasin helistamise nupule. Number kutsus korra, hakates seejärel kinnist andma.

Kaugelt selja tagant kostus meieni plahvatuse kauge kõmin. Panin telefoni taskusse.

Keegi ei tohtinud teada, et minu õnn on täiuslik. Eriti veel reetlikud sõbrad.

„Siin linnas on kõik hea, välja arvatud need maailmaparandajad,“ ütlesin ohates. „Kus kandis sa ise elad, Gladys?“

W Hocares  02.09.2011

*

Vana variant on siiani üleval minu vanas blogis aadressil:

http://lordofmagi.blogsome.com/2008/02/14/paevikust-kirjanduseks-voi-mida-iganes/

Tunnelis

Kell on kohe kaks saamas. Öösel. Ja lõpuks ometi olen ma omadega täiesti tunnelisse sattunud. Vabandust! - Tunnelisse suure algustähega.

Võtsin nimelt täna kogu oma tahtejõu kokku ja hakkasin oma romaaniprojektiga edasi töötama. Päeval lugesin kusagil kellegi blogi ja kuidas inimesed lihtsalt tahet ja inspiratsiooni kasutades oma raamatuid avaldavad ning võib arvata, et just professionaalne kadedus oli see, mis pani mind ennastki oma vanu asju üle vaatama.

Kuigi pooleliolevaid töid on mitmeid, nende hulgas ka miniatuure ja lühinovelle, mille võiks tegelikult poole tunni või tunniga valmis kirjutada, otsustasin ma seekord haarata selle kõige suurema härja sarvist ning hakata oma eliitprojektiga edasi tegelema. Ning üllatus! - asi hakkas ootamatult hästi jooksma kohe.

Alustuseks hakkasin mõtlema sellele, et iga raamatu algus peaks olema selline, mis kutsuks inimest edasi lugema. Vähemalt mu enda kogemused näitavad, et kui autor ei ole suutnud esimese kolme leheküljega minus huvi äratada, siis ma seda raamatut edasi lugeda ka ei viitsi (siinkohal oli erandiks hiljutine Orwell, kellest ma pigistasin end läbi vaid seepärast, et keegi oli kusagil jubedalt kiitnud - ja puusse pannud! Neetud!!!). Ja nii ma otsustasingi kirjutada oma teosele uue, niiöelda sissejuhatava alguse, mis näitaks ära killukesed sellest, mis ees ootab ja kuidas ees ootab.

Peale sissejuhatava osa valmimist hakkasin läbi vaatama varem kirjutatud osasid, millest mõned lõigud tuli ümber kirjutada, sest Lauriito (üks Poogna lemmikuid autoreid) oli soovitanud teksti vähem hakkida. Ja nii ma siis korrigeerisingi natuke asju, mida vajalikuks pidasin.

Aa! Üks ajendav asi oli veel - nimelt leidsin paar päeva tagasi Poognat külastades teate kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusest. Kuigi selle tähtaeg kukub juba homme ja selleks ajaks ma enda asja valmis ei saa, siis märkasin ma seal nende romaanimahu miinimumnõudeid. Oli vist min 240 000 tähte. Sellega seonduvalt vaatasin enda asja ka natuke teise pilguga.

Et mu teos peaks tulema suhteliselt mahukas, siis otsustasin nii enda kui tulevase võimaliku lugeja jaoks kergemat teed minna ning teha projekti struktuuris väike muutus. Kui ma varem olin "Tunneli" jaganud mõtteliselt kaheks ebamääraseks osaks, siis nüüd panin paika konkreetsed piirid ja teemad raamatu kolmeks jagamisel, sest Anderi teel punktist A punkti O on tegelikult kolm otsustavat (küll mitte ajaliselt ühepikkust) etappi.

Nende kolme raamatu vahel (siiski tulevad need ühte köitesse) saab siis edukalt ära jagada ka nn mina-tegelase kirjelduste tasemed. Jee! Ja kogu asi saab natuke lihtsamalt mõistetav.

Aga "Tunnelist" natuke kaugemale vaadata, siis aastat kümme tagasi tekkis mul idee kirjutada üks sari raamatuid, üldnimetusega "Pärast pimedust - enne igavikku". Koosneks see sari siis kolmest teosest - "Ante Mortem", "Mors" ja"Post Mortem".

Miks ma mainin seda praegu? Oma "Tunnelile" mõeldes sain hiljuti aru, et tegelikult kasutan ma "Tunneli" juures paljuski neid ideid, mida olin kunagi mõelnud "Morsi", selle triloogia teise teose jaoks. Ja nüüd ma olengi dilemma ees, kas kirjutada "Tunnel" praegusel kujul lõpuni või töödelda olemasolev materjal ümber "Morsiks"? Või liikuda hoopis kolmandat teed ning teha neist miskit sorti sümbioot... Ei tea - kui ma hakkaksin materjali töötlema, siis kaotaks praegune teos umbes neljandiku oma mahust, ent samas annaks see suurema mõju "Ante Mortemile". Ei tea - keeruline. Fakt on aga see, et "Tunneli" ja "Morsi" peamised konfliktid kattuvad umbes 60 protsendi ulatuses.

.... mõtlen ....

Kuna minu teine projekt - "Valetaja" - eviks sama peategelast natukene uuemas kuues (lisaks veel paarile "Tunneli"-karakterile), siis oleks ehk võimalik ka see justnimelt selle triloogia tarbeks teostada.

.... mõtlen ....

.... et oleks aeg vist magama minna....

Juba mitmes nädal

Selle aasta alguses tundus, et käesoleval aastal saan ma valmis oma rekordkoguse postitustega aasta lõikes, sest nn kirjutamistuhin oli peal. Praeguseks on SEE tuhin kadunud, aga mõned päevad-nädalad tagasi avastasin, et saabumas on mingi vanemat tüüpi kirjutamise soov. Nimelt selline, mis looks ka midagi uut. Muidu on kõik viimatised tekstid olnud ju teiste inimeste kirjutatu kommenteerimine-arvustamine-arvamine.

Aga jah - üle pika aja olen iga päev vähemalt mõelnud loomingulisele kirjutamisele. Isegi idee on olemas.

Võimalik, et soov midagi kirja panna tekkis pärast seda, kui olin kuu ajaga ca 20 raamatut läbi lugenud. Enamus neist olid küll vanad lemmikud, kuid siiski sattus sekka ka ühtteist uut. Neist kõige märkimisväärsemaks peaks vist tänu ühele naisteajakirjale avastatud teosele. Georg Orwell ning tema "1984". Samas köites oli sees ka "Loomade farm".

Kuigi olin mõlemast raamatust juba kaua, kaua aega tagasi kuulnud, ei olnud need mulle kätte sattunud, sest tavaliselt püüan ma end eemale hoida asjadest, mida soovitab enamus. Ma ei tea, miks ma seda teen, kuid antud raamat oli järjekordne näide sellest, et ma olen nõnda käitudes õigesti käitunud.

Raamatus esimesena oleva "Loomade farmi" lugesin läbi vaid tahtejõule. Kuigi idee tundus alguses hea, hakkas see teisest leheküljest (sõna otseses mõttes) nämmutamisena tunduma ning see mulje ei kadunud kogu 92 allesjäänud lehekülje jooksul. Tegevus oli ettearvatav (ma ei olnud sellest teosest isegi kokkuvõtet lugenud) ja ka autori kirjutamisstiil häiris mind miskipärast.

Teine teos - "1984" - oli kindlasti tugevam "Loomade farm", ent nõudis läbilugemiseks siiski pingutamist. Seekord küll pigem ainult stiili poolest, sest süžee ületas eelnevalt loetut tunduvalt. Huvitavad arutelud ühiskonna toimimismehhanismide üle, mis omal kombel haakusid ka mu enda mõtetega kirjest Gaddafi kohta (siin blogis mingi paar kuud tagasi). Tundsin end nõustuvat Orwelli arvamusega, et paljud valitsused pooldavad varjatult sõda, sest see on tarvilik nende otseseks eksistentsiks. Kokkuvõttes olidki parimad kohad sellest raamatust seotud kirjeldatud maailmakorra filosoofia lahtiseletamisega. Teist korda seda raamatut ei loeks, aga ühe korra võis üle elada.

Miskipärast mõtlesin mõlemat teost lugedes tagaplaanil mitmete teiste ulmekirjanike loomingule ning sarnaselt Orwellile võiks ka mitmeid teisi ulmekirjanduse suurkujusid (Asimov, Clarke jne) pidada sotsialistideks, sest enamus nende kirjeldatud tulevikuühiskondi rajanevad sotsialistlikele ideedele.

*

Nii - nüüd on paar nädalat jälle möödas, kui ma seda kirjet alustasin, ent püüan end seekord ületada ning midagi varemkirjutatut ka lõpuni valmis kirjutada.

Nüüd, neid ridu tagantjärele lugedes võiks siia veel lisada, et peale eelnevaid teoseid lugesin taaskord läbi ka Arthur C. Clarke'i "Lapsepõlve lõpu", et saaks parema järelmaigu ning - pole midagi parata - Clarke kirjutab kordades paremini kui Orwell. Kuigi sotsialist nagu tuleb välja ka sellest raamatust.

Millal ma aga ise kirjutama hakkan ja lõpetan selle tühise kirjutamisest kirjutamise???

Kirjutamisõhinast

Ma tean, millest ma puudust tunnen.

Õhinast.

Oma kodulehele enda loomingu näiteid otsides hakkasin läbi vaatama oma varasemaid kirjutisi ning sattusin ka vanale tuttavale poogen.ee saidile. Praeguseks on sinna küll üles jäänud alles kümme teost, aga see selleks. Leidsin paar mäluavarustesse kadunud teost, mida läbi lugedes taipasin üht paljudest aspektidest, mis mind kunagi nii väga kirjutamise juures köitis.

Esimene avastatu oli miniatuur nimega "Kortsus käed". Selle loomislugu oli vist ainus, kus olin võtnud kellegi teise idee ning selle enda käe järgi ümber kirjutanud. Idee autoriks siis minu armas vennaraas, kes oli selle loo idee lühidalt arvutisse kirja pannud ning selle sinna vist unustanud. Pärast miniatuuri taaslugemist hämmeldusin jälle, kui sügav oli selle loo ajal mu venna mõtlemine (kirjapaneku ajal oli ta vist 18-19). Igatahes sai tema ideega kirjutis Poognas hea vastukaja ja on praegu 9st hindest 9 maksimumi saanud. Aga ma mäletan, kui ma seda kirjutasin.

Teine lugu, mille ma Poognast leidsin, kuid mis on olemas ka siin blogis - "Daša, Maša ja Nataša tagasitulek" -, oli juba rohkem minulik: sarkasm ja iroonia minu isikliku arvamuse kohaselt väga olulistel teemadel. Näitsikud, kes olid episoodilistes rollides astunud üles Päkapikk Pauli avapaugus, olid seekord oma elu elama hakanud ning olid nad täpselt sellisteks karakteriteks, keda sai õigel ajal ja õiges kohas ära kasutada. Ja ma mäletan, kui ma seda kirjutasin.

Kolmas - "Mure" - oli oma tekkeloolt jälle natuke teistsugune. Uudis USA sõjaväeosas massimõrva korraldanud psühhiaatrist ajendas mind seda lugu kirjutama. Kuigi olin varem kirjutanud ühe või kaks katsetust kodumaiste uudiste ajel, osutus see teema niivõrd kontrastseks, et idee, kuidas seda lugu kirjutada, tekkis kohe. Küll on aga Poognas üleval see kõige esimene variant, mida ma pole siiani isegi korrigeerida jõudnud/tahtnud. Kuid ma mäletan selle kirjutamist.

Mäletan, kuidas kirjutasin ma kõiki neid lugusid; mäletan, kuidas loo esimesi lauseid kirjutades tahtsin ma juba viimase punktini jõuda; see valmis saada. Õhin millegi loomisest oli elevusttekitav.

Just sellest loomisõhinast ma praegu puudust tunnengi. Ajaveebi kirjutamine seda õhina teket eriti ei soodusta. Pigem on siin (mõnikord) päevakajalistel teemadel sõna võttes valdavaks emotsiooniks ärapanemissoov ja miskipärast ma ei usu, et see kannustaks kuhugi kaugustesse liikuma. Pigem see tarretab mind kuhugi hetke.

Kaugustesse või siis vähemalt natuke kaugemale liigutab ikkagi pigem loomisõhin. Ja ma tahan seda õhinat tagasi.

Ma olen mitu korda oma blogis maininud töösolevat romaani "Tunnel", mille lõpetamine seisabki praegu kõige rohkem selle õhina puuduse taga. Täna sattus mu tähelepanu aga mu teisele suuremale projektile "Valetaja", millest võib õhina naastes kujuneda jutustus. Leidsin arvutist faili selle projektiga ning miskipärast olin seda alustades lisaks esimesele kolmele peatükile kirjutanud valmis ka idee kokkuvõtte.

"            Inimene, kes on valedest üles ehitanud terve oma elu. Ta valetab kõigile, luues enda ümber illusioone oma tegelikust olemusest. Kuna ta on sellega tegelenud juba aastaid, on ta selle kunsti veatult ära õppinud, toetudes faktile, et tema valede usutavus seisneb asjaolus, et tal on võime ennast veenda oma valede tõelisuses. Mis tähendab, et ta ise usub, mida ta räägib, kuigi ta võib poole tunni jooksul rääkida kahele erinevale inimesele kahest teineteist välistavast sisemisest veendumusest.

            Hoolikalt oma tegutsemist planeerides viib ta miinimumini võimalikkuse juhusest, et ta peaks ühel ja samal hetkel mängima mitut erinevat rolli; tema tähelepanu peab rolle mängides olema 360-ne kraadiline, et vältida võimalikke tema juuresolekul kohtumisi inimeste vahel, kellele ta on end näidanud erinevatest külgedest.

            Aga eksimine on inimlik - ja ikka toimuvad juhuslikud rollide kokkupõrked, mis toovad endaga kaasa suuremaid ja väiksemaid konflikte, mis nõuavad rollikujude muutmist uute valedega, tuues kaasa probleeme nende erisuguste ja vahel ka kummaliste tegelaskujude põhjendamisel.

            Toeks on Valetajale kaks sõpra, kellele, nagu arvatud, mängib ta samuti erinevaid inimesi - ühe jaoks on ta mentor, õpetades teda kasutama psühholoogiat kui vahendit saavutada oma eesmärke kergemini kui muidu; teine on lapsepõlve parem sõber, kellele ta võib rääkida osadest oma muredest.

            Teose arengu peajooneks oleks Valetaja sisemuses toimuv võitlus süümepiinadega ja tema eneseotsingud, kuna aastate jooksul on ta kaotanud teadmise oma tegelikust olemusest. Abiks on selles tema ellu ootamatult ilmunud inimene, kelle jaoks Valetaja enda arvates uue rolli ja isiksuse loob. "

Idee, mis on ajendatud kahe varasema miniatuuri - "Viimane sigaret" ja "Purunenud peegel" - kooskõlast, leidis sellise väljenduse. Nüüd on vaja see vaid valmis kirjutada, sest kogu süžee on mul peas ju olemas. Õhinat aga ei ole. Lihtsalt ei ole.

Tahan, aga ei suuda - vist olen veel liiga nõrk, et end selliseks paarinädalaseks pingsaks trükkimiseks ära rääkida. Jõudu saaks aga vaid õhinast.

Ma tean, millest ma puudust tunnen.

Aga ma ei tea, kuidas seda leida. 

Poolteist kuud

Poolteist kuud on möödas ajast, mil ma Unico'st ära tulin ning hoolimata tekkinud vabast ajast ei ole ma midagi veel oma blogisse kirjutanud. Võiks ju arvata, et kirjutamisaega on rohkem ja seda ongi, ent miskipärast kadusid ka soovid midagi kirjutada.

Mida ma olen siis selle vaikse aja jooksul saavutanud?

• Olen oma vanuse aastanumbri ära vahetanud - nüüd tähistab seda number 34.
• Lõpetasin projekti Mauruse pubiga. Sain valmis selle menüü kujunduse ning vähemalt ma ise arvan, et tulemus tuli täiesti normaalne.
• Tegin plakatite ja flaierite kujunduse Puurmani Päästeameti ja Perepäevale - lihtsalt heast tahtest, selle eest raha saamata.
• Eelnevaga seonduvalt õppisin ära ka bännerite tegemise nagu on näha mu blogi uuest, vilkuvast päisest ja samuti ka Home For Soul'i reklaamist.
• Samuti sai aidata Katariinal teha uus kujundus tema kodulehele.
• Sain enda kodulehe nii kaugele, et sain selle lõpuks ka normaalselt üles panna. www.lordofmagi.net domeen on mul koos majutusega olnud juba eelmisest sügisest saati, kuid töö Unico's kaotas kõik võimalused isiklike huvide ja hobidega tegelemiseks.
• Olen kandideerinud mitmele huvipakkuvale töökohale. Kuna raha tänapäeval eriti ei maksta, siis olen püüdnud leida midagi sellist, mida tehes saaks õhtuti ka enda asjadega tegeleda. Varem oli enamus õhtustest mõtetest seotud töö, raha ja kõige needmisega.
• Kuna aega on palju olnud, siis olen mänginud ka pokrit. 7. augustil toimub $ 100 000 fondiga freeroll, siis olen selleks harjutanud. Kuna sisseostuta turniiride mäng on esimesed tunnid väga riskantsed (sest kellelgi ei ole vaja karta mingit kaotust), siis minu harjutamised ongi olnud ellijäämise kursused neist ekstreemsetes :) oludes. Pühapäevasel turniiril on 25000 osalejat ning seepärast teeb üks eilne proovimäng eriti head meelt. Osalesin PokerStarsi freeroll'il, kus oli 22444 osalejat ning jõudsin seal 587. kohale (kuigi eilsel turniiril sai vaid esikoht auhinna, saaks minu eesmärkturniiril selle koha eest juba 40 $ - minu eesmärk on aga vähemalt 50 parema sekka jõuda). Lisaks sellele tuli eile veel kolm mängu normaalselt - 2273st osalejast 312. koht, 1763st 106. ja 1956st 146. Aga paar päeva on veel harjutamiseks aega :)

Kui ma need asjad siia nüüd kirja sain, siis tundub, et midagi on ikka selle aja jooksul tehtud. Ilma kirja panemata ei saanud ma ise veel hommikul aru, et ma midagi teinud oleks. Kummaline - kuidas ununevad asjad, kuidas tunduvad need oma tähtsuse kaotavat kohe, kui oled need valmis saanud ja lukku pannud.

Praeguses olukorras, kui ma tööd otsin, siis vahepeal tööpakkumisi vaadates tundub, et mul pole mingeid oskuseid ega kogemusi, mille alusel ma võiksin üldse kuhugi kandideerida. Kõik see, mis on kusagil tehtud, tundub nii kauge ja võõrana nagu ei tohikski neid enam enda nime all kasutada. Miks? Ma ei tea...

Motivatsioon? Motivatsiooni nagu oleks. Aga kui ma peaks kirjutama mingit motivatsioonikirja, siis on kramp ning julgus otsas, sest ma ei näe põhjuseid, miks peaks justnimelt mind valitama. Ja ometi pean ma ennast kirjutajaks, kellel peaks selliste asjade kirjutamine veel eriti lihtne olema.

Kuna mu CV's on olemas ka mu blogiaadress, siis võib seda mõni võimalik tööandja lugeda. Ja sellest kirjest siin võib aru saada nagu ma ei usuks enda võimetesse. Ometi ma teen seda. Lihtsalt ma ei oska ennast reklaamida.

Siit tulebki paradoks. See, et ma ennast reklaamida ei oska, ei tähenda veel seda, et ma üldse reklaamida ei oskaks. Oskan, aga mitte ennast. Mulle ei meeldi ennast ise kiita, mulle meeldib, kui seda teevad teised.

Sama probleem on mul ka raha küsimisega - ma ei oska endale ja/või enda teenuste eest raha küsida, aga samas saan ma suurepäraselt hakkama, kui asi puudutab teiste inimeste rahade kättesaamist.

Igatahes ma usun endasse ja oma võimetesse, lihtsalt ma ei oska ennast veel piisavalt hästi müüa. Ma tean, et saan peaaegu iga asjaga hakkama vähemalt sama hästi kui minu konkurendid oma parimatel päevadel, aga ma ei oska sellest piisavalt hästi rääkida. Võib-olla seepärast ma kõike seda siia kirjutangi.

Mul hakkab kett maha käima, kui ma millegagi pidevalt ei tegele, ütles mulle Katariina. Miskipärast ma arvan, et tal on õigus. Töötades veel täiskohaga jõudsin ma ühe päevaga rohkem ära teha kui praegu terve kuuga. Iga saavutus - isegi kui see oli tööandja arvates jama - andis mulle tahet järgmine asi veel kiiremini ja paremini valmis saada.

Mis edasi?

• Raha teenida
• Kirjutada
• Kujundada
• Olla rahul oma eluga
• Ok - rohkem raha teenida, sest ilma selleta hakkab kõik lagunema.

Raha ei tee õnnelikuks, aga raha annab sulle vabaduse tunda end õnnelikuna.

Turismist --- tänu Estourile. Ja Tarbijakaitse? Imeb täiega...

Minu blogi kauaaegsemad jälgijad teavad, et olen mingi hetke oma elust olnud tegev ka turisminduses ja seda just tänu Estouri'le. Kirjeid minu läbielamistest ja muljetest reisisaatja-giidi töö kohta leiab praegugi, kui otsida blogi siltide alt nimetust Bulgaaria...

Hoolimata sellest, kuidas Estour nüüd enne pankrotti käitus ja mida sellest ettevõttest praegu meedias kirjutatud on, olen mina siiski Estourist positiivsel arvamusel. Jah - kuigi teise hooaja keskel tekkisid minulgi oma tööandja ja otsese ülemusega lahkarvamused ning ma tulin poole hooaja pealt lihtsalt ära, siis üldmulje on positiivne.

Olen nii mitmegi Estouri praegust pankrotiteemat kajastava artikli all kommentaariumis sõna võtnud ajakirjanike vastu, kes oma uudiste müümise nimel on reisikorraldajat minu arvates liigselt mustanud.

Nõustun väitega, et firma käitus valesti, müües viimase hetkeni veel reise, kuigi juhtkond juba teadis, et asi heaga ei lõppe, aga need olid vaid müügiinimesed, kes võib-olla ei teadnudki eesootavast fiaskost. Nemad ei ole süüdi ja selline teadmatus on täiesti loomulik. Seega viga oli firma juhtkonnas, mitte müügiinimestes.

Samuti on minu arvates ääretult ebaõiglased artiklid pealkirjaga "Tarbijakaitse tõi Estouri turistid koju". Kuidas nad tõid? Kas Tarbijakaitse organiseeris midagi? Ei. Juba möödunud reedeses teates maksejõuetuse kohta kinnitas Estour, et nii Kreekas kui Türgis puhkajad tulevad tagasi planeeritud ajal, sest tagasilennud on organiseeritud ja makstud.

Olid organiseeritud, olid makstud ning paar päeva hiljem selle puhkajate tagasijõudmise pärast Tarbijakaitsele loorberite kaelariputamine ON idiootsus. Pigem võiks tähelepanu pöörata Tarbijakaitse enda väitele, et nad on juba AMMU kahtlustanud, et Estouriga on jama. Kui on kahtlustatud, miks pole mitte midagi tarbija kaitseks ette võetud ja lastud puhkusesoovijatel end lolliks teha?

Nüüd on hea targutada ja täpselt samasuguse mittemillegitegemise eest endale olematust kohast plusspunkte teenida. Sellise tegevusetuse eest peaks ka Tarbijakaitse omast taskust neid tarbijate kahjusid kinni maksma.

Ning praegu hakkas lausa huvitama see, et milliseid firmasid Tarbijakaitse veel "ammu" kahtlustab. Oleks huvitav seda nimekirja näha, et teaks ennatlikult ettevaatlik olla...

Praegusel kujul on tegu lihtsalt tarbija lollitamisega, et ilma reaalse põhjuseta enda usaldusväärsust tõsta.

*

Ning kõigile neile, kes oma kommentaarides kiruvad, et Estour pole juba ammu midagi korralikult teinud ja kõik tema reisid imesid:

Õppige oma puhkust nautima!

Ma olen ise paarile hädaldavale turistile ka otse asju öelnud. Kui ikka tuleb Bulgaarias mingi ennasttäis mammi, kes on sandikopikate eest loteriimajutusega reisile tulnud ja hakkab seal vinguma, et miks ei ole hotellis euroopalikke toite või teenindust, siis ajab see lõpuks kopsu üle maksa. Tean, et samasuguseid näiteid on palju ka Egiptusest ja Türgist, sest minu kolleeg Jelena oli mitu aastat Egiptuses töötanud.

Kui te, kurat, lähete mujale, teise kultuurikeskkonda puhkama, siis te teete seda ju omal valikul ning seepärast võtke omaks ka teise kultuuri elu, kombed ja tavad. Üheks nädalaks ei ole see ju raske. Aga ei - siis on vaja igal pool viriseda, teiste puhkajate tuju rikkuda ja nõuda hommikusöögil a la "Tere" piima ning Rakvere viinereid. Kui tahate kodust kultuuri oma puhkuse ajaks, siis minu pärast pange oma telk kasvõi Säästumarketi parklasse ja nautige seal oma "euroopalikku kultuuri ja teenindust".

Bulgaaria on oma mõtlemiselt ja teeninduselt Euroopast kaugel, Türgi asub suuresti Aasias ning Egiptus üldse Aafrikas, aga see ei tähenda, et seal puhata ei saa. Saab ja ilusti - tuleb vaid vingumine oma "euroopalikku kodumaale" maha jätta.

Tean isiklikult väga paljusid, kes ON Estouri reisidega rahule jäänud. TEAN, sest iga nn vahetuse lõppedes nägin ma lahkuvate turistide nägusid ja nägin, kuidas meiega hüvasti jäeti. TEAN, sest olin kohal sellel vastuvõtupeol, mille korraldasid mulle mitme erineva reisi turistid. TEAN, sest suhtlen siiani väga paljude turistidega.

Jah - ma tean ka seda, et iga reisi ära saates oli ka vingus nägusid, aga see on enamuses juba selline inimsort, kes ei ole millegagi rahul. Tunnistan, et paar juhust oli, kus apsakates oli süüdi Estouri Tallinna-poolne organiseerimine, ent kui turist on mõistev, siis tavaliselt suudavad reisisaatjad koha peal ka enamikke probleeme lahendada. Seda juhul, kui turist ise TAHAB lahendust.

Miks oli sõna "tahab" suurte tähtedega? Sest oli kahe hooaja jooksul kolm juhust, kus meie manager oli terve grupi meeleolu nimel nõus 2* loteriimajutusega tulnud vinguvad turistid paigutama 4* hotelli ilma lisakuludeta, aga turistid ISE võtsid mingi idiootlikult põikpäise positsiooni, hotelli ei vahetanud, vingusid ja lärmasid terve nädala ning lõpuks Eestisse tagasi tulles esitasid ka kaebuse.

Seega - oli põhjuseid, mille pärast muretseda, ent 90 % neist andis mõistva suhtumise juures lahendada tunni-paari jooksul. 2-3 % oli põhjusega pahandajad. Ülejäänud 7 % aga räuskavad praegu kommentaariumites ja ma olen kindel, et nad räuskavad mitte ainult Estouri tegevust kajastavate artiklite all, vaid kõikjal, kus saab oma komplekse välja elada.

Hommikuses kohvivines

Hiljuti Skandi Sisustusest kirjutades meenus mulle juhtum, mille rääkis üks nimetatud ettevõtte irvhammastest. Ma ei tea siiani, kas tegu on mingi omaaegse linnalegendiga või mitte, ent selle juhtumi tegevusaeg jääb aega, mil nii infotelefonid kui Vembu-Tembumaa olid noored ja verisulis.

Oli siis selle irvhamba õde soovinud lastega äsjaavatud laste mängumaad külastama minna, aga ei teadnud selle täpset asukohta. Nagu mõtlev inimene ikka, otsustas ta lõpuks infotelefonile helistada ja abi paluda.

Vastas kõnel särtsakas naisehääl ja küsis, kuidas saab ta helistajat aidata.

"Huvitaks selline asi, et kuidas ma saaksin Vembu-Tembumaale?"

Pikka aega, umbes minut oli telefonis vaikus (tõenäoliselt ei teadnud antud kohast infoliinil veel keegi) ja siis tuli geniaalne vastus:

"Jooge veel natuke, siis jõuate kohale!"

*

Miks ma selle juhtumi just täna kirja panin? Hommikul tööle tulles möödusin nimelt trammist, mille külgedel oli ka mingi infoliini reklaam koos näidisküsimustega ja üks neist küsimustest päris siili okaste arvu kohta... Ma siis mõtlesin, et kuidas infoliin vastaks sellise küsimuse peale. Peaks vist helistama ja proovima...

Mõttetu tekst (või mitte...)

Ei hakka isegi pealkirja normaalsemat välja mõtlema, sest hoolimata soovist mingil üliasjalikul teemal kirjutada kadus see tunne kohe, kui olin oma blogi tekstiredaktori avanud. Kõik mõtted olid kadunud ning peas valitses tühjus. Seega algab kirjutamine nii nagu algas see ennemuiste, mõned aastad tagasi. Hakkasin kirjutama ja vähemalt toona ilmus just selliste kirjutamiste käigus ekraanile nii mõnigi hea lugu. Ma ei saa lubada, et ka seekord see nii on.

Eilse viimase kirje lõpus tehtud passiivne reklaam Facebook'is toimuvale ülestõusukampaaniale pani mind ennastki täna hommikul sinna nn mässajate leheküljele minema ning kahjuks olid tekkinud emotsioonid negatiivsed. Seda mitte niivõrd idee kui sellise, aga pigem selle lehe administraatori pärast.

Ma ei hakka nüüd väitma, et kirjaoskamatud inimesed pole kunagi midagi suurt saavutanud, ent praeguses infotehnoloogiaajastus jääb asjust vildakas mulje, kui rahvast üles tõusma kutsub keegi, kes pole vaevunud isegi õigekirjale mõtlema. Selline ligadi-logadi suhtumine on nii mõneski asjus ka mulle endale iseloomulik, ent suuri ja aatelisi asju välja öeldes püüan ma mõelda ka oma sõnumi nii sisulisele kui ka vormilisele küljele.

Seega on kahju vaadata, kuidas mingi iseenesest positiivne algatus taandub lõpuks sellele, et algatuse märkajatele jääb mulje nagu tegeleks selle eestvedamisega koolis igavlev ja õppida mitte viitsiv koolijüts.

Eestis on piisavalt inimesi - ja täiesti kindlalt võib vist ka väita, et iga inimese tutvusringkonnas -, kes oskavad meie emakeelt õigesti ja sihipäraselt kasutada. Miks mitte siis oma suure ürituse jaoks leida kedagi, kes nõustub sinu aadetega ning on nõus oma abikäe ulatama tekstide ülevaatuseks ja korrigeerimisest. Elades IT-ajastus, ei ole ju selle tarbeks enam vaja oma käsikirjaga teise linna otsa joosta. Piisab vaid e-kirja saatmisest.

Kahju...