Ei hakka isegi pealkirja normaalsemat välja mõtlema, sest hoolimata soovist mingil üliasjalikul teemal kirjutada kadus see tunne kohe, kui olin oma blogi tekstiredaktori avanud. Kõik mõtted olid kadunud ning peas valitses tühjus. Seega algab kirjutamine nii nagu algas see ennemuiste, mõned aastad tagasi. Hakkasin kirjutama ja vähemalt toona ilmus just selliste kirjutamiste käigus ekraanile nii mõnigi hea lugu. Ma ei saa lubada, et ka seekord see nii on.
Eilse viimase kirje lõpus tehtud passiivne reklaam Facebook'is toimuvale ülestõusukampaaniale pani mind ennastki täna hommikul sinna nn mässajate leheküljele minema ning kahjuks olid tekkinud emotsioonid negatiivsed. Seda mitte niivõrd idee kui sellise, aga pigem selle lehe administraatori pärast.
Ma ei hakka nüüd väitma, et kirjaoskamatud inimesed pole kunagi midagi suurt saavutanud, ent praeguses infotehnoloogiaajastus jääb asjust vildakas mulje, kui rahvast üles tõusma kutsub keegi, kes pole vaevunud isegi õigekirjale mõtlema. Selline ligadi-logadi suhtumine on nii mõneski asjus ka mulle endale iseloomulik, ent suuri ja aatelisi asju välja öeldes püüan ma mõelda ka oma sõnumi nii sisulisele kui ka vormilisele küljele.
Seega on kahju vaadata, kuidas mingi iseenesest positiivne algatus taandub lõpuks sellele, et algatuse märkajatele jääb mulje nagu tegeleks selle eestvedamisega koolis igavlev ja õppida mitte viitsiv koolijüts.
Eestis on piisavalt inimesi - ja täiesti kindlalt võib vist ka väita, et iga inimese tutvusringkonnas -, kes oskavad meie emakeelt õigesti ja sihipäraselt kasutada. Miks mitte siis oma suure ürituse jaoks leida kedagi, kes nõustub sinu aadetega ning on nõus oma abikäe ulatama tekstide ülevaatuseks ja korrigeerimisest. Elades IT-ajastus, ei ole ju selle tarbeks enam vaja oma käsikirjaga teise linna otsa joosta. Piisab vaid e-kirja saatmisest.
Kahju...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar