Miskipärast on juhtunud nii, et vastu suve olen hakanud jälgima ajakirjanduses toimuvat. Justnimelt ajakirjanduses, mitte maailmas, sest mind huvitab maailmas toimuvast hoopis enam see, mida ajakirjandus kajastada soovib. Ning otse loomulikult - kuidas ta seda teeb.
Esiteks pealkirjad. Vahel võib hästi valitud pealkiri nõnda ära petta, et loed seda pealkirja taga olevat mõtet otsides kogu artikli läbi ning alles siis saad aru, et sind on jälle ninapidi veetud. Võtame näitena EE artikli Ärimees otsis assistendi nime all armukest . Eks ma siis lugesin selle läbi, aga selle artikli kirjutamise mõtet nagu eriti ei näinud.
Loomulikult võib hakata esimesse hooga mõtlema maailma rikutusele ja sinnajuurde kõva häälega ahhetada, aga väike uudis - maailm on juba rikutud. Selle Eesti Ekspressi artikli põhjal võiks jääda mulje nagu tegemist millegi harukordsega. Ei ole - see on perekool.ee teema, mitte kvaliteetajakirjanduse oma. Seda enam, et artiklis ei nimetata isegi nimesid. Kui tegemist oleks presidendi või hea küll - ministriga -, siis saaks veel aru, aga mingist tavalisest ärimehest suur artikkel - jama!
Selliseid inimesi on meil Eestis sadu kui mitte tuhandeid, kes tööl olles nõnda käituvad. See on osa meie ühiskonnas, kus arusaam seksuaalsest käitumisest on muutunud suhteliselt vabaltmõistetavaks. Inimesed teevad, mida tahavad ning nagu on õigus otse küsida, on ka õigus otse ära öelda.
Mitte pärast otseseid vihjeid veel nn "ahistajaga" autosse istuda ja linna peale tuuritama minna, et "ahistaja" saaks ka kätt põlvele panna. Nagu juhtus kõnealuses loos. Loogika ütleb seda, et kui oled mimmile küllalt palju vihjeid andud, milles teema ja kui mimm seepeale veel autosse tuleb, siis on mimm ju ettepanekute-ideedega nõus. Hilisem lalisemine a la "Oi, kui vastik ja paha onu!", tundub täitsa haigena ning paneb kahtlema nende nn "ohvrite" mõistuses. Loogiline, et neid tööle ei võetud ja on üsna kindel, et ka mujale on raskuseid tööle saada, kui niivõrd vilets järeldamisoskus on.
(Krimi-)uudis oleks see siis, kui mees oleks käitunud vastupidises järjekorras - tervituseks käsi põlvele ja alles siis ettepanekud. Praegusel juhul lihtsalt kaartide avamine firmajuhi poolt.
Pealkirjadest veelgi rääkides peaks mainima ka eilset lugu, mis seotud "tavatossikestega". Justnimelt sõnastus ärgitas lugema. Sain eilse artikli autorilt ka vastuse küsimusele, keda nende tavatossikeste all mõeldi. "Ilmselt siis neid, kes pole nii tähtsad mehed..." kirjutas Triin Tael Õhtulehest oma õhtuses vastuses (tegemist ei ole kontekstist millegi väljarebimisega - nii algas kiri vastuseks küsimusele).
Kuidas nüüd võtta?
Mõni võiks seda võtta, kui solvangut, sest võrreldes kõnealuses artiklis mainitud isikutega (A. Schwarzenegger, siis see IMF'i tobu oma hilise skandaaliga) on ju üle 99 % meestest vähem tähtsad, loe: tavatossikesed.
Mina võtan huumoriga. Poogen ju, mida ja kuidas. Võib-olla ei tulnud see sõnastus just kõige paremini välja.
Krt! Teise punktini, milleks on artiklite aktuaalsus, ma vist praegu ei jõua. Läksin liiga teemasse selle esimese punktiga... :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar