Ma ei tea, milles jama, aga viimasel ajal tahaks sõna võtta just nendel teemadel, millest rääkida ei ole ilus ja inimeste vastu, kelle vastu seda ei ole ilus teha. Lihtsalt ei lasta olla poliitiliselt korrektne, sest inimesed ise oma käitumisega põhjustavad sellised reaktsioone.
Õnneks on olemas võimalus kirjutada nn ilukirjanduslik, "väljamõeldud" lugu, mis annab võimaluse eemalduda otsestest solvamissüüdistustest.
*
Kell oli vist poole kuue ja veerand seitsme vahel õhtul, kui staaristaatuse poole liikuv Veebikriminaal Ander bussipeatuses sigareti prügikasti viskas ning ühistransporti number 5 astus. Kui Ander oleks juba saavutanud staaristaatuse, ei liiguks ta enam bussiga, kuid tema hetkeline asukoht muda ning taeva vahel sundis teda aegajalt ikka ka sellist liikumismeetodit kasutama.
Otse loomulikult oli ühistransport number 5 (loole väljamõeldise maigu andmiseks ei ütle ette, kas tegemist oli bussi või trammiga number 5 - trolliga Ander ei liigu põhimõtteliselt, sest trollil on sarved) sellisel kellaajal rahvast täis ja selle linna (ka linna nime ei maini - tegemist on väljamõeldud linnaga Eestis, kus liiguvad bussid, trammid ja trollid) transpordiameti soovil liikus antud liinil ka lühike buss.
Veebikriminaal trügis oma virtuaalselt laiu, kuid tegelikkuses üsna õblukesi õlgu kasutades ühistransporti ning litsus end vastu akent. Ühistransport liikus paigast ning Veebikriminaal jäi rahvast vaatlema. Kuigi paljude teiste reisijate taskud olid Anderile väga lähedal, ei huvitanud need meest - kriminaal oli ta vaid veebis.
Et Anderit huvitasid inimesed ning ta oli ka tähelepanelik (kuigi kohe kirjeldatavas olukorras oleks tähelepanu kiitmine olukorra märkamise eest tähelepanu laimamine), märkas ta bussi tagaotsas istuvat Inimest. Inimene oli suur. Nii suur, et tema keha paiknes pea kahel istmel. Veebikriminaali hinnangul (ta ei ole eluskaalu määramise suur spetsialist) kaalus Inimene umbes 170 kilogrammi. Inimese sugu me ei maini - jälle ilukirjanduse huvides ja selleks, et mitte diskrimineerida kedagi, aga Inimese kõrval vabaks jäänud 0,36 istmekohale oli end toetanud Inimesega samast soost sale Naisterahvas.
Anderi tähelepanu liikus kohe edasi, sest Anderil on tavaliselt üsna poogen, kuidas teised välja näevad - seda peamiselt põhjusel, et ta ise käib ka ringi nagu UFO. Ja asi lõppenukski selle väikese tähelepanekuga, kui paar peatust hiljem poleks bussi eesuksest sisenenud Inimese geeniklubi Kolleeg, kes lehvitas kohe Inimesele. Inimene lehvitas vastu.
Veebikriminaal murdis korra pead, et kuidas nad küll teineteist märkasid, aga siis ta mõistis.
Ja jälle oleks kogu asi vaikselt edasi läinud, kui järgmises peatuse poleks Inimese kõrvalt tõusnud Naisterahvas ning väljunud. Loomulikult soovis vabanenud 0.36 istekohta kasutada seal lähedal seisev Suvaline kiitsakas Reisija, aga üle bussi käis selline hääl.
"Plats-ts-ts-ts!" See oli Inimese käsi, mis vaevu sellele 0.36 istekohale ära mahtudes istmele löödi.
"Eto zanjat!" tõusis Inimese avaratest sügavustest võõrkeelne teade, millele järgnes kõuehäälne hüüe. "Kolleeg, tule siia, siin on vaba koht."
Ja siis hakkas Kolleeg rühkima läbi rahvast pungil bussi, taustaks kergekaaluliste valu- ja piinaoiged, kui neid vastu istmeid, torusid ning kaasreisijaid muljuti. Lisatausta ja -nalja pakkusid olukorrale veel Inimese kaebed:
"No laske palun mööda, tehke ruumi."
Ja nii see Kolleeg, kelle kehakaal kaldus ka sinna 170 kg kanti, end läbi rahva trügis, et saaks lõpuks 16 protsenti oma tagumiku pindalast mahutada 0.36 vabale istekohale.
Ander muigas, kui peatus hiljem MÕLEMAD väljusid.
*
Selline väljamõeldud lugu väljamõeldud pealinna ühistranspordist. Eilsel õhtul.
WTF!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar